Meie jõulud/Järgmised jõulupäevad
Järgmised jõulupäevad.
Teine jõulupäev pühendati juba esimeses ristikoguduses esimese märtri Stefanuse mälestuseks. Esimesed kristlased pidasid märtri surmapäeva ta taevaliseks sünnipäevaks. Öeldi: Eile sündis Kristus maa peale, et täna sünniks Stefanus taevasse.
Kuusalus nimetatakse teist jõulupüha, Stefanuse taevast sünnipäeva, tabanipäevaks; mujal ei tunta seda nime. Kuusalu elanikud, osalt pärit Soomest, on sealt kaasa toonud Tabani tundmise. Soomes nimetatakse päeva üldiselt „tapaniks“. Soomlased jälle on oma „tapani“ omandanud Skandinaaviast, kus teda peeti hobuste kaitsjaks, nagu meil ja Venes Jürit. Tabani nimi on tuletatud Stefanusest, milline nimi meil väänatud Tehvaniks, Teppaniks, Tepoks ja Kuusalus, nagu nimetatud, Tabaniks. Selle Tehvani ehk Tabani mälestuseks pühitsetakse põhjamail teist jõulupüha. Rahvas ise ei tea, kes see Taban on, kelle auks peetakse püha.
Varemini käidi tabanipäeval sõitmas ja laulmas ja sõidetakse veel meie päevil paiguti soomlaste seas. Ühtlasi on Soomes viisiks tabanipäeval minna mardisandiks. Tabanisandid käisid majast majasse viina ja õlut mangumas, karuspidi kasukad seljas, tihti takust habe ees. Kuusalust üleskirjutatud laul ütleb Tabani kohta:
Tabani on takust tehtud,
koerakarvust on kuotud,
linaluist on lõugetatud,
hundinahast õmmeldud[1].
Teises laulus nimetatakse Tabanit hobuste härraks:
Tabani heuste herra,
Ruode kuldane kuningas,
Sie sündüs Süsimäällä[2].
Boecler’i teate järgi õpetatakse tabanipäeval sõitma noori hobuseid ja lastakse neile aadrit, lootes, et nad siis hästi edenevad ja kiiresti jooksevad[3]. Meie päevil ei tunta tavalisesti enam niisuguseid kombeid.
Teine jõulupüha oli vanasti noortel täiesti pühendatud naljale ja mängule. Mängiti mitmesuguseid jõulumänge; kui neid ka esimesel pühal ei puudunud, teisel pühal harrastati neid ometi rohkem. Kuna vanemad isikud hommiku poole kirikusse sõitsid, käisid nooremad päeva jooksul külastamas sugulasi ja tuttavaid või võtsid kodus vastu külastajaid. Saaremaal käidi pärast kirikut perest peresse jõulumärjukest maitsmas[4]. Väga mitmes kohas mindi tihti kõrtsi. Kõrtsis tantsisid noored. Tantsuajal üürgasid torupill ja viiul[5]. Mustjala kohta ometi kuuldub teade: noored käisid eriti perest perre ja mängisid ringmänge. Tantsu oli vähe[6]. Omast lapsepõlvest ei mäleta ma noorte kõrtsiskäimist. Ainult mõni vanem mees külastas kõrtsi. Tõstamaa kohta antakse aga koguni kurb pilt: vanad naised lakkusid kõrtsis lamades pingil pikali[7]. Hallistes käidi talust tallu simmanitel.
Iseäranis külastavad kihnulased jõulus sugulasi ja tuttavaid. Nad lahkuvad kottu juba jõululaupäeva õhtul ega lähe enne koju kui paar päeva peale jõulu. Mehed käivad karjakaupa, vahel 30 meest korraga, ja laastavad talu õllest ja toidust puhtaks justkui rohutirtsude parv põllu[8]. Vändras käisid noored hulgakaupa peol. Tagasi tulles heideti „paaridena“ küla lakka magama, kust kukelaulu ajal üles tõusti. Kord maganud Vana-Vändra Kõreveres lauda peal 28 paari[9].
Pärnu-Jaagupis oli teisel jõulupühal teenijatel täielik vabadus[10].
Päeva kohta öeldakse, et see kuke sammu võrra veninud pikemaks.
Toris käidi kõrtsis tantsimas. Tantsiti kaht tantsu: maavalssi ja upavalssi. Noored poisid tegid sel puhul tulihända: asetusid ritta, pikemad ees, tagapool kord-korralt lühemad, õlgkübarad peas, kübaratel tolgud ja litrid küljes; õlgnuudid käes, tormasid poisid tantsutuppa ja lõid tantsijad segi[11]. Järvamaal tantsiti meelsasti Viru valssi[12]. Rõngus arvati tants edendavat viljakasvu[13].
Koerus kiiguti teisel ja kolmandal pühal. Seks punuti rehetoas õlgedest (!) kiik, mis parte külge asetati. Jõululaupäev oli nii kallis püha, et ei tohtinud kiike üles panna. Kiikusid tavalisesti lapsed; esimesel pühal ainult siis, kui vanemad kirikus viibisid[14]. Ka Viljandi- ja Pärnumaal pandi lastele kiik parte külge nööride otsa üles; alles peale jõulu võeti kiik maha[15].
Lõuna-Eestis arvati, et külalisi peab kostitama kõigega, mida majas iganes leidub, — vastasel korral ähvardab puudus maja[16]. Esimesel pühal ähvardati külaline ometi kas ahju ajada või kaevu visata[17].
Karulas oli viimase püha õhtul ka „pere lepitamine“. Peremees ja teenijad läksid kirikukõrtsi. Sulane ostis seal peremehele viina = lepitas peremeest, peremees sulast, tüdruk perenaist jne.[18]. Keegi on Sangastest teateid kirja pannud, nagu oleksid peremehed ja perenaised seal esimese püha õhtul kõrtsi läinud teenijaid kauplema[19]. Vist on üleskirjutaja esimese püha kolmanda pühaga ära vahetanud. Teisal istusid vanad inimesed kambris ahjusuul ja ajasid härjapilli, noorte lõbu pealt vaadates[20].
Armastuseapostli Johannese mälestuseks määrati kiriku poolt vist juba neljandal või viiendal sajandil kolmas jõulupäev. Pärnumaal kutsuti kolmandat jõulupäeva kohati „süüta Kaie päevaks“. Kes see süüta Kai olnud, ei teata.
Kolmas püha on rahval jõulude saatmiseks. Nooremad rakendavad hobused saani ette, seovad kella aisa külge ja sõidavad kuhugi saatma pühi. Kohati kihutatakse mitu korda ühest küla otsast teise edasi-tagasi. Mõnikord viib niisugune sõit kõrtsigi. Rõuges joodi jõulude „peräpütti“[21]. Põltsamaal seletatakse, et kui pühi hästi ära saadetakse, ei ole järgmised pühad pikad[22]. Saaremaal kuuldi igast talust lõõtsapilli möirgamist, sest sel päeval ei tehtud muud kui lasti labajalavalssi ja polkat; sumati ja mürati põhus, tuuseldati üksteist õlgnuutidega ja lõbutseti üleliia küll ja küll[23]. Hiiumaal käisid noored inimesed kuskil võõrusel, kus nad kandle ja torupilli saatel tantsisid[24]. Pärnu-Jaagupis ei lastud viimasel pühal teenijaid enam kottu välja[25]. Tõstamaal aga tuldi pere-perelt kokku tantsima[26].
Räpinas arvatakse, et kui jõulu käiakse saatmas kas kõrtsis või külas võõrsil, järgmised jõulud palju rutemini kätte jõuavad ja nende ootamine nii pikaks ei muutu[27].
Muidu väidetakse veel, et kolmandal jõulupühal on päev juba 3 kukesammu pikem[28].
Vanemal ajal pühitses kirik veel neljandat jõulupäeva nende süüta laste mälestuseks, keda Herodes lasknud tappa Jeesuse pähe. Nendegi surmapäev esines ristikogudusele niisama taevaseks jõuluks, sünnipäevaks. Süüta laste päeva hüütakse Pärnu pool ka „süüta Kaie laste päevaks“[29].
Pärnu-Jaagupis puhati süüta laste päeval pühade väsimust ega tehtud tööd[30].
Esimesel päeval peale jõulu pühitseti Mustjalas „jõulu Anne“ päeva. Siis käisid joomamehed perest perre ja jõid õlut. Sel ajal tehti ka palju nalja[31]. Karuselgi nimetati neljat jõulupäeva „jõulu annepäevaks“[32]. Tõstamaal võisid teenijad kogu selle päeva jõuluväsimust välja magada[33].
Jõulu annepäeval viidi tavalisesti heinad toast välja, paiguti aga juba varem.
Kihnus näikse päev pärast süüta laste päeva „vanade poiste päeva“ nime kandvat.
Pärnu ümbruses arvati, et jõulude ja uusaasta vaheajal võib teha kõiki töid, ainult ei tohi kangast kududa, puid raiuda ega pesu kolkida. Igasugune kära, müra tegemine tekitab järgmisel suvel rohket kõue kärkimist[34]. Enamasti arvati jõulu ja uusaasta vahelisi päevi poolpühadeks, mil tihti veel tuttavaid külastati; igatahes võeti harva suuremaid, palju aega nõudvaid töid ette.
Puhjas soovitakse jõulu ja uusaasta vahel pesu pesemist ja väljas kuivatamist, et tuleval aastal oleks edu igal teel ja tööl[35]. Rõngus tehakse tingimuseks, pesu olgu esimesel argipäeval peale pühi juba enne päikese tõusu pestud ja kuivama pandud[36]. Äksis kästakse esimesel päeval peale uusaastat pesu pesta, et uusaastal hea ja mõnus elu oleks[37].
Üldiselt püüti jõulus ja järgnevatel päevadel mõnesuguseid kombeid ja taigu ette võttes mõju avaldada hea, viljarikka uusaasta saavutamiseks.
- ↑ Eisen, EM II 21.
- ↑ Wilberg, E Kultura II 266.
- ↑ Kreutzwald-Boecler, Ab Gebr 95.
- ↑ E 8° VIII 7.
- ↑ E 65183 (12) < Tõstamaa.
- ↑ E 65354 (5).
- ↑ E 67304.
- ↑ E 67509.
- ↑ E 68002.
- ↑ E 65583.
- ↑ E 67130.
- ↑ E 67844.
- ↑ E 75696.
- ↑ E 67785.
- ↑ E 68017.
- ↑ E 68744.
- ↑ E 68772.
- ↑ E 67659.
- ↑ E 67662.
- ↑ E 68348.
- ↑ E 67091.
- ↑ H III 7, 466.
- ↑ E 8°, IX, 44.
- ↑ E 65428 (3).
- ↑ E 65583.
- ↑ E 67196.
- ↑ E 78391.
- ↑ E 8°, VI, 60.
- ↑ E 67274.
- ↑ E 67994.
- ↑ E 65355.
- ↑ E 67115.
- ↑ E 67197.
- ↑ E 67237.
- ↑ E 73139.
- ↑ E 73291.
- ↑ E 73148.