Meeletuse mäss
| ||||||||||
“Vabameelne kommunism” ja selle hirmuvalitsus.
Anarhistide ja sündikalistide mäss Hispaanias on maha surutud. Ohvrite seas leidub palju inimesi, kellel mässu eesmärkidega midagi ühist ei olnud. Nii pidid Valencia raudteeõnnetuse juures 25 süütut reisijat jätma elu.
Kes olid liikumise traaditõmbajad? Kuna laialdase mässuplaani organiseerimine, relvade ja laskemoona muretsemine vajab suuri rahasummasid, siis näib olevat loomulik oletada Moskva kätt. Kominterni juhid, kes alati on käinud põhimõtte järele: mida halvem, seda parem, võisid siingi hellitada lootusi, et liikumapandud vesi lõpuks kaldub nende veskile. Kui aga jälgida mässuliikumist ennast lähemalt, siis selgub varsti selle omapärane iseloom. Paljudes Hispaania linnades väljakuulutatud “vabameelsel kommunismil” on ideeliselt vähe ühist enamlise tsentralisatsiooniga. See on ennem anarhism, mis ei tunnusta mingit riigivõimu, süsteem, mis tegelikult vaevalt suudab püsida üle paari nädala.
Kui linnades ässumeeste read moodustusid anarhistide mõrda sattunud vabrikutöölistest, siis ei olnud selles ― Hispaania seisukohalt vaadates ― midagi ebaharilikku.
Hoopis teistsuguseks kujunes seisukord maal. Külg-külje kõrval päevatöölistega haarasid siin relvad kätte ka väikepõllumehed, isegi mõned alkalded ja külakohtunikud. Need poliitilisest propagandast võrdlemisi vähe läbiimbutatud inimised, kes viletsates tingimustes elavad päevast-päeva, osutusid seekord peategelasteks. Linnaproletariaat nõudis “väljaastumise” eest ettemaksu sularahas. Maal aitas paarist heast agitaatorist ja tuliuute relvade väljajagamisest, et vallandada kõige metsikumaid instinkte[,] vihavaenu igasuguse korra ja autoriteedi vastu.
Missuguste tegudega ülesässitatud rahvahulgad võivad hakkama saada, seda näitab järgmine tüübiline lugu punaseveini piirkonnas Riojas, Ebro orus.
Kella 2 paiku öösel marsib külla sisse 30―40-liikmeline relvastatud salk, koosnev ümberkaudsematest elanikkudest. Üks löögirühma meestest koputab maja uksele, milles elab 4―6 sandarmit perekonnaga. Teised hoiavad revolvrid laskevalmis. Nipea kui Guardia Civil pistab aknast pea, kõlab kogupauk. Mees langeb maha surnult, või raskesti haavatult. Mõne uue pauguga tehakse haavatud lõplikult vagaks.
Nüüd algab sandarmite maja piiramine sõna otsekoheses mõttes. Kõik aknad võetakse vahetpidamata tulistamise alla. Ukse alla kallatakse bensiini ja süüdatakse see põlema. Majale pillutakse pomme, mis plahvatavad.
Peaaaegu kõikjal õnnestus Guardia Civil'el pärast kangelaslikku vastupanu kallaletungi tagsi lüüa. Naised ja lapsed seljataga, pandi vastu kuni viimase padrunini, keset kuulide vingumist ja pommide lõhkemist. Ühes külas tegid õudse lahingu kaasa 6 naist ja mitte vähem kui 38 last. Teises õnnestus 4 sandarmil 4 naise ja lastega võideldes ja kavalust tarvitades ümberpiirajate ridadest läbi murda.
Kui võis arvata, et rünnak ei anna otsekohe tagajärgi või et “kindlus” alistub järgmisel päeval ilma vaevata, jäeti kohale ainult paar valvurit ja asuti “revolutsiooni” teostama. See tähendab: esimesena süüdati põlema kirik. Selle järele mindi raekoja ette. Rõhumise ja kapitalistliku kurnamise “arhiiv” pilluti uulitsale ja pisteti põlema. Ja uue päeva koites pandi raekoja rõdult lehvima anarhistide must-punane lipp.
Muidugi tuli elanikkudele teatada asetleidnud “pöördest”. Nii katsid varsti seinu üleskutsed, milles ähvardati mahalaskmisega igaühte, kes julgeb vastu panna. Nüüdsest peale pole Hispaanias enam mingit võimu, sest kogu maal on väljakuulutatud “vabameelne kommunism”. Raha kaotatud. Kõik on kõikide päralt...
Järgnes majade rüüstamine. Relvastatud salgad tungisid elukorteritesse, nõudes sõjariistade väljaandmist. Raha tavaliselt ei hinnatud rekvisitsiooni vääriliseks.
Toiduainete tagavarad kauplustest jaotati elanikkude vahel. Samuti vein. Maanteed künti üles, et takistada autode liiklemist. Juhtus läheduses asuma raudteeliin, tehti see kõlbmatuks või lasti sillad õhku. Telefoniühendused olid juba alul katkestatud.
Mis nüüd? Selle küsimuse peale ei osanud nähtavasti juhidki vastata. Uskudes, et nüüd on avatud tee paradiisi, asuti võitu pühitsema.
Õhtupoolikul või juba enne seda jõudsid kohale Guardia Civili abiväed ja politsei löögirühmad. Mässajad võtsid lahingu vastu küla ees või üksikutes kindlustatud majades pandi kangekaelselt vastu. Paljudes kohtades tuli sandarmidel edasi tungida sammsammult, sest mässajatel oli rikkalikult relvu ja laskemoona. Nii tuli mitmel korral väljakutsuda jala- ja ratsavägi. Sõdurite ilmumisega muutus pilt otsekohe. “Vahvad” mässajad pidasid paremaks põgeneda juba enne pauku. Nüüd varjavad anarhistid endid mägedes, võsas ja muudes varjupaikades. Varsti katab õhuke mullakiht karabiine ja mehed, käed taskus, tulevad küladesse tagasi. Nad olevat käinud ainult jalutamas!
“Vabameelne kommunism” varises kokku sama haledalt nagu mitte vabameelnegi. Üle 100 inimese elu on asjata kustunud.
Kui kauaks? Don Quij'ote [!] maa on vapustatud põhjalikult ja valitsusel, ükskõik, missugune see ka ei ole, tuleb teha kavakindlalt tööd, et meeli rahulikumatesse roobastesse tagasi juhtida.