Meditatsioonid esimesest filosoofiast/Kolmas meditatsioon

by René Descartes

←Teine meditatsioon

Meditatsioonid esimesest filosoofiast René Descartes, tõlkinud Vikitekstide kaastöölised

Neljas meditatsioon→

Tõlge ladina keelest.

EPUB

Kolmas meditatsioon

Jumalast, et ta eksisteerib

Panen nüüd silmad kinni, topin kõrvad kinni, pööran ära kõik meeled, ka kõik kehaliste asjade pildid (imagines) kas kustutan (delebo) oma mõttest või vähemalt – sest seda saab vaevalt teha – pean neid eimillekski kui tühje ja väärasid, ja ainult ennast kõnetades ning sügavamalt uurides püüan vähehaaval iseennast endale tuttavamaks ja omasemaks teha. Mina olen mõtlev asi, see on kahtlev, jaatav, eitav, vähestest asjadest aru saav (intelligens), paljusid mitte teadev, tahtev, mitte tahtev, samuti kujutlev ja aistiv; sest nagu ma varem märkasin, kuigi see, mida ma aistin või kujutlen endast väljaspool, on võib-olla eimiski, olen ometi kindel, et need mõtlemisviisid, mida ma kutsun aistinguteks (sensus) ja kujutlusteks, minus on.

Ja selles väheses ma lugesin üles kõik, mida ma tõepoolest tean, või vähemalt mida ma seni olen end märganud teadvat. Nüüd mõtlen hoolikamalt järele, kas ehk minu juures on veel muud, mida ma ei ole veel tähele pannud. Olen kindel, et olen mõtlev asi. Kas ma siis järelikult ei tea ka, mida on tarvis, et ma milleski kindel oleksin? Selles esimeses teadmises (cognitione) ei ole igatahes midagi muud kui selle selge ja are tajumine (perceptio), mida ma väidan (affirmo); sellest muidugi ei piisaks, et anda mulle kindlust asja tõesuses, kui võiks kunagi juhtuda, et miski, mida ma tajun nõnda selgelt ja aredalt, oleks väär; ja seepärast näib mulle nüüd, et ma võin pidada üldiseks reegliks, et kõik see on tõene, mida ma tajun väga selgelt ja aredalt.

Siiski möönsin ma varem täiesti ilmsete ja silmanähtavatena palju asju, mida ma hiljem märkasin olevat kahtlased. Millised need siis olid? Muidugi maa, taevas, taevakehad ja kõik teised asjad, mida ma meeltega haarasin (usurpabam). Aga mida ma neis selgelt tajusin? Muidugi seda, et minu vaimule ilmuvad just selliste asjade ideed ehk mõtted. Ja ma ei salga, et need ideed on minus praegugi. Oli aga miski muu, mida ma väitsin ja mida ma uskumisharjumusest arvasin samuti selgelt tajuvat, mida ma aga tõeliselt ei tajunud: mõistagi see, et väljaspool mind on mingid asjad, millest need ideed lähtuvad (procedebant) ja millega nad on täiesti sarnased. Ja see oli see, milles ma kas eksisin või vähemalt, kui ma õigesti otsustasin (verum judicabam), siis mitte minu tajumise jõust.

Aga kuidas? Kui ma vaatlesin midagi väga lihtsat ja selget aritmeetikasse või geomeetriasse puutuvat, nagu seda, et kaks pluss kolm on viis, või sarnaseid asju, kas ma siis ei vaadelnud (intuebar) neid küllalt selgelt (perspicue), et väita, et nad on tõesed? Hiljem ei otsustanud ma, et nendes tuleb kahelda, mitte mingil muul põhjusel kui sellepärast, et tuli mõttesse, et mingi Jumal võis mulle ehk anda sellise loomuse, et ma eksin (deciperer) ka nendes asjades, mis näivad väga silmanähtavatena. Aga iga kord kui see eelarvamus (praeconcepta opinio) Jumala ülimast väest (summa potentia) mulle pähe tuleb, ei saa ma eitada, et kui ta vaid tahab, on tal kerge teha nii, et ma eksiksin, isegi asjades, mida ma arvan vaimusilmadega vaatlevat (intueri) nii selgesti (evidentissime) kui võimalik. Aga iga kord, kui ma neid asju, mida ma arvan väga selgelt tajuvat, tähele panen, veenavad nad mind nii täielikult, et ma iseenesest paiskun järgmistesse sõnadesse: petku mind kes tahes, ta ei saa kunagi teha nii, et ma oleksin eimiski, nii kaua kui ma mõtlen, et olen miski; või et oleks kunagi tõsi, et ma pole kunagi olnud, kui praegu on tõsi, et ma olen; või ka ehk kaks pluss kolm oleks rohkem või vähem kui viis, või sarnaseid asju, milles ma nimelt tunnen ära käegakatsutava vasturääkivuse. Ning kuna mul pole kahtlemata mingit ajendit arvata, et mingi Jumal on petis, ja ma isegi veel küllaldaselt ei tea, kas mingi Jumal on, on, siis on kahtlemise põhjus (ratio), mis sõltub ainult sellest arvamusest, väga nõrk ja nii-öelda metafüüsiline. Et aga ka see kaoks, pean ma niipea, kui avaneb võimalus, järele uurima, kas Jumal on, ja kui on, kas ta saab olla petis; sest kui see asi pole teada, siis paistab, et ma ei või üheski muus asjas päris kindel olla.

Nüüd aga paistab kord nõudvat, et ma esialgu jaotaksin oma mõtted kindlatesse sortidesse (genera) ning uuriksin, millistes neist tõde või väärus õieti esineb. Mõned neist on just nagu asjade pildid, ainult millele õieti sobib idee nimi: nagu kui ma mõtlen inimest või Kimääri või Taevast või Inglit või Jumalat. Teistel aga on mingid muud vormid: nagu kui ma tahan, kardan, jaatan, eitan, siis ma alati küll haaran (apprehendo) mingit asja oma mõtte subjektina, ent haaran (complector) mõttega ka midagi enamat selle asja pildist (similitudinem); ja neist kutsutakse ühtesid taheteks ehk afektideks, teisi aga otsustusteks.

Mis nüüd puutub ideedesse, siis kui neid vaadata iseeneses ega suhestada (referam) millegi muuga, siis nad õieti väärad olla ei saa; sest kujutlegu ma kitse või kimääri, see, et ma kujutlen ühte, ei ole vähem tõsi kui see, et ma kujutlen teist. Ka tahtes ehk afektides enestes ei ole karta mingit väärust; sest kuigi ma võin soovida halbu asju ja kuigi ma võin soovida neid asju, mida mitte kusagil ei ole, ometi ei ole seepärast ebatõde, et ma neid soovin. Ja niisiis jäävad üle ainult otsustused, milles eksimisest ma pean hoiduma. Aga kõige tähtsam ja kõige sagedasem viga, mis võib neis olla, seisneb selles, et ma arvan, et ideed, mis on minus, on sarnased või vastavad mingitele asjadele, mis asuvad väljaspool mind; sest tõepoolest, kui ma vaatleksin ainult ideid endid kui minu mõtlemise mingeid viise ega suhestaks neid millegi muuga, siis nad saaksid vaevalt anda mulle mingi ajendi (materiam) eksimiseks.

Nendest ideedest aga paistavad ühed olevat kaasasündinud, teised väljastpoolt tulevad ja kolmandad minu enda tehtud: sest mulle paistab, et see, et ma saan aru, mis on asi, mis on tõde, mis on mõtlemine, ei ole mul kuskilt mujalt kui minu loomusest enesest; seda aga, et ma praegu kuulen lärmi, näen päikest, tunnen tuld, olen arvanud pärinevat mingitest asjadest, mis on väljaspool mind; ja lõpuks sireenid, hipogrüüfid ja sarnased asjad mõtlen ma ise välja. Või võin ehk ka arvata, et kõik on väljastpoolt tulevad või kõik on kaasasündinud või kõik on tehtud: sest ma ei ole veel nende tõelist päritolu tundma õppinud. Aga siin tuleb esmajoones uurida nende asjade kohta, mida ma märkan olevat just nagu võetud (desumpta) minust väljaspool eksisteerivatest asjadest, milline põhjend paneb mind pidama neid nonde asjadega sarnasteks. Igatahes paistab, et loomus õpetab mind nõnda. Ja peale selle kogen (experior), et need ei sõltu minu tahtest, niisiis mitte minust endast; sageli ilmuvad nad ju isegi vastu tahtmist: nagu praegu tahes-tahtmata aistin soojust ja seepärast arvan, et see soojuse aisting või idee tuleb mulle asjast, mis on minust erinev, muidugi selle tule soojusest, mille ääres ma istun. Ja miski pole ilmsem kui arvata, et minusse saadab oma pildi (similitudinem) pigem see asi kui miski muu.

Nüüd vaatan, kas need põhjendid on piisavalt kindlad. Kui ma siin ütlen, et loomus õpetab mind, et see on nõnda, siis ma pean silmas ainult, et mingi meelevaldne hoog paneb mind seda uskuma, mitte et mingi loomulik valgus mulle näitaks, et see on tõsi. Need kaks asja lähevad väga lahku; sest kõik, mida loomulik valgus mulle näitab, nagu näiteks see, et sellest, et kahtlen, järeldub, et ma olen, ja sarnased asjad, ei saa mitte kuidagi olla kahtlane, sest ei saa olla mingit muud võimet, mida ma samavõrd usuksin nagu seda valgust ning mis võib õpetada, et need võivad mitte olla tõesed; mis aga puutub loomulikesse hoogudesse, siis ma olen sageli arvanud, et nad on mind tõuganud halvemale poole, kui tegu on olnud selle valimisega, mis on hea, ja ma ei näe, miks neid mingis muus asjas rohkem uskuda.

Edasi, kuigi need ideed ei sõltu minu tahtest, ei ole sellepärast veel teada, et nad tingimata pärinevad (procedere) väljaspool mind asuvatest asjadest. Et aga need hood, millest ma äsja rääkisin, on küll minus, aga paistavad ometi olevat erinevad minu tahtest, siis võib-olla on minus ka mingi muu, mulle mitte veel piisavalt tuttav võime, mis need ideed tekitab, nii nagu seni on alati paistnud, et sellal kui ma magan, moodustuvad need minus ilma mingi väliste asjade abita.

Ja lõpuks, kui nad pärinevadki asjadest, mis on minust erinevad, siis sellest ei järeldu, et nad peavad olema nende asjadega sarnased. Ja paistab, et paljudes asjades olen sageli märganud isegi suurt erinevust: nagu näiteks leian endalt kaks erinevat päikese ideed, üks otsekui meeltest ammutatud, mida nende seas, mida ma arvan väljastpoolt tulevat, tuleb iseäranis mainida (selle [idee] tõttu paistab ta mulle väga väike), teine aga võetud astronoomia põhjenditest, see on, tekitatud mingite mulle kaasasündinud ideede (notionibus) poolt või mingil muul moel minu tehtud (selle tõttu näib ta mulle mõnikord suuremana kui maa); ja muidugi ei saa mõlemad olla sarnased ühe ja sama väljaspool mind eksisteeriva päikesega, ja mõistus paneb mind uskuma, et esimene, mis näib päikesest päris lähedalt lähtuvat, on temast väga erinev.

See kõik tõestab mulle piisavalt, et seni ei ole ma mitte kindlast otsustusest (iudicio), vaid ainult mingist pimedast ajest (impulsu) uskunud, et eksisteerivad mingid minust erinevad asjad, mis saadavad mulle oma ideid või pilte meeleelundite kaudu või mis tahes muul kombel.

Aga veel üks teine tee tuleb mulle mõttesse, kuidas uurida, kas väljaspool mind eksisteerivad mingid asjad neist, mille ideed minus on. Niivõrd kui need ideed on ainult mingid mõtlemisviisid, ei taju (agnosco) ma nende seas muidugi mingit ebavõrdsust ja kõik näivad lähtuvat minust ühel ja samal moel; aga niivõrd kui üks esitab (repraesentat) ühte, teine teist asja, on nad ilmselt omavahel väga erinevad. Sest kahtlemata on need, mis näitavad mulle substantse, midagi enamat ja nii-öelda sisaldavad endas rohkem rohkem objektiivset reaalsust kui need, mis esitavad ainult mooduseid või aktsidentse; ja see jälle, mille kaudu ma mõtlen (intellego) mingit ülimat Jumalat, igavest, lõpmatut, kõikteadjat, kõikvõimsat ning kõikide asjade loojat peale tema enese, sisaldab endas muidugi rohkem objektiivset reaalsust kui need, mille kaudu näitavad end lõplikud substantsid.

Nüüd aga, loomulikule valgusele on silmanähtav, et toimivas ja täielikus põhjuses peab olema vähemalt sama palju kui selle põhjuse tagajärjes. Kust võib tagajärg omandada oma reaalsuse kui mitte põhjusest? Ja kuidas võib põhjus talle selle anda, kui tal seda endal pole? Siit aga järeldub, et miski ei saa tekkida eimillestki ega see, mis on täiuslikum, sellest, mis on vähem täiuslik. Ja see ei ole ilmsesti tõsi mitte ainult nende ideede puhul, mille reaalsus on aktuaalne aktuaalne ehk formaalne reaalsus, vaid ka ideede puhul, mille puhul on vaatluse all üksnes objektiivne reaalsus. See on, mitte ainult et mingi kivi, mida varem ei olnud, ei saa nüüd hakata olema, kui teda ei kutsu esile (producatur) mingi asi, milles kõik see, mida kivisse arvatakse (ponitur), on kas formaalselt või eminentselt; ja subjektis, mis varem ei olnud soe, saab tekitada soojust üksnes asi, mis on vähemalt sama täiuslikku järku kui soojus, ja samamoodi teiste puhul; vaid peale selle, minus ei saa olla ka soojuse või kivi ideed, kui seda ei aseta minusse mingi põhjus, milles on vähemalt samapalju reaalsust, kui ma käsitan (concipio) olevat soojuses või kivis. Sest kuigi see põhjus ei vala minu ideesse mitte midagi oma aktuaalsest ehk formaalsest reaalsusest, ei tohi sellepärast veel arvata, et ta peab olema vähem reaalne, vaid et selle idee loomus on niisugune, et ta ei nõua endalt mingit muud formaalset reaalsust peale selle, mille ta laenab minu mõtlemiselt, mille viis (modus) ta on. Et aga see idee sisaldaks pigem seda objektiivset reaalsust kui teist, peab tal see kindlasti olema mingist põhjusest, milles on vähemalt sama palju formaalset reaalsust, kui ta ise sisaldab objektiivset reaalsust. Sest kui arvata, et idees leidub miski, mida tema põhjuses ei ole, siis on see tal järelikult eimillestki; aga kui ebatäiuslik see olemise viis ka ei ole, millel asi on objektiivselt arus idee kaudu, ei ole ta muidugi ometi päris eimiski ega saa seepärast olla eimillestki.

Ma ei pea ka arvama, et kuna reaalsus, mida ma vaatlen oma ideedes, on ainult objektiivne, siis ei tarvitse see reaalsus olla nende ideede põhjustes formaalselt, vaid piisab sellest, kui ta on ka nendes objektiivselt. Sest samuti nagu see objektiivne olemise viis kuulub (competit) ideedele nende ideede loomuse tõttu, kuulub formaalne olemise viis ideede põhjustele (vähemalt esimestele ja põhilistele (praecipuis)) nende endi loomuse tõttu. Ja kuigi võib-olla üks idee võib sündida teisest ideest, ei ole siin siiski edasiminekut lõpmatusse, vaid viimaks peab jõudma mingi esimese ideeni, mille põhjus on just nagu eeskuju, milles sisaldub formaalselt kogu reaalsus, mis idees on üksnes objektiivselt. Nii et loomulikus valguses on mulle selge, et ideed eksisteerivad minus nagu mingid pildid, mis võivad küll kergesti alla jääda nende asjade täiuslikkusele, millest nad on võetud, kuid ei saa sisaldada midagi suuremat või täiuslikumat.

Ja mida kauem ja hoolikamalt ma seda kõike uurin, seda selgemalt ja aredamalt ma näen (cognosco), et see on tõsi. Aga mida sellest lõpuks järeldada? Kui mingil ideel minu ideede seast on nii suur objektiivne reaalsus, et ma olen kindel, et ta ei ole minus ei formaalselt ega eminentselt ja seetõttu ei saa mina ise olla selle idee põhjus, siis sellest muidugi järeldub paratamatult, et ma ei ole maailmas üksi, vaid eksisteerib ka mingi muu asi, mis on selle idee põhjus. Kui aga minus ei leidu ühtki sellist ideed, siis mul pole üldse mingit tõestust (argumentum), mis annaks mulle kindluse, et eksisteerib mingi minust erinev asi; sest ma olen kõik väga tähelepanelikult läbi kaalunud ega ole seni suutnud avastada ühtki teist tõestust.

Aga nendest minu ideedest – peale selle, mis näitab mulle mind ennast, millega ei saa siin olla mingit raskust – on üks see, mis esitab Jumalat, teised need, mis esitavad kehalisi ja elutuid asju, kolmandad need, mis esitavad ingleid, neljandad need, mis esitavad loomi, ja lõpuks need, mis esitavad teisi minusarnaseid inimesi.

Ja mis puutub ideedesse, mis esitavad teisi inimesi või loomi või ingleid, saan ma kergesti aru (intelligo), et neid saab kokku panna ideedest, mis mul on iseenda ja kehaliste asjade ja Jumala kohta, isegi kui maailmas ei ole olemas mingeid inimesi peale minu ega loomi ega ingleid.

Mis aga puutub kehaliste asjade ideedesse, siis ei tule nendes mõttesse midagi, mis oleks nii suur, et näiks võimatu, et ta oleks võinud lähtuda minust enesest; sest kui ma sügavamale vaatan ja neid üksikult uurin, nii nagu ma eile uurisin vaha ideed, siis ma panen tähele, et on vaid väga vähe seda, mida ma neis tajun selgelt ja aredalt: kindlasti suurus ehk ulatuvus pikkusesse, laiusesse ja sügavusse; kuju, mis kerkib selle ulatuvuse piiritlemisest; asend, mis erinevatel kujuga asjadel omavahel on; ja liikumine ehk selle asendi muutumine; neile võib lisada substantsi, kestuse ja arvu: teisi aga, nagu näiteks valgust ja värvusi, helisid, lõhnu, maitseid, soojust ja külmust ning teise kombitavaid kvaliteete mõtlen ma ainult väga segaselt ja ähmaselt, liiatigi ei tea ma ka, kas nad on tõesed või väärad, see on, kas ideed, mis mul nendest on, on mingite asjade või mitteasjade ideed. Kuigi ma äsja märkisin, et õieti öeldud ehk formaalne väärus saab olla ainult otsustustes, on ometi kindlasti ideedes mingi teine, materiaalne väärus, kui nad esitavad mitteasja just nagu asja: nõnda näiteks on ideed, mis mul on soojusest ja külmusest, nii vähe selged ja aredad, et ma ei saa nendest teada saada, kas külmus on ainult soojusest ilmaolek või on soojus külmusest ilmaolek või mõlemad on reaalsed kvaliteedid või pole kumbki. Ning et mitte mingid ideed ei saa olla muud kui just nagu asjade omad, siis, kui on tõesti tõsi, et külmus ei ole muud kui soojusest ilmaolek, ei nimetata ideed, mis esitab teda mulle just nagu midagi reaalset ja positiivset, mitte teenimatult vääraks, ja nõnda teistegi puhul.

Neile ei ole mõistagi tarvis omistada mingit minust erinevat autorit; sest kui nad on väärad, see on, ei esita mitte mingeid asju, siis on mulle loomulikust valgusest teada, et nad lähtuvad eimiskist, see on, nad ei ole minus mingil muul põhjusel kui sellepärast, et minu loomusest on midagi puudu ja ta ei ole täiesti täiuslik; kui nad aga on tõesed, siis kuna nad näitavad mulle ometi nii vähe reaalsust, et ma ei saa seda isegi mitteasjast eristada, ei näe ma, miks nad ei võiks olla minust.

Aga mulle näib, et nendest kehaliste asjade ideedest, mis on selged ja aredad, võivad mõned olla laenatud minu enda ideest, kindlasti on niisugused substants, kestus, arv ja muudki; sest kui ma mõtlen, et kivi on substants ehk on asi, mis on võimeline (apta) ise eksisteerima, ja ka mina olen substants, kuigi ma käsitan ennast olevat mõtlev ja mitte ulatuv asi, kivi aga ulatuv ja mitte mõtlev asi, ning seetõttu on nende kahe mõiste vahel väga suur erinevus, paistab, et nad siiski ühtivad (conveniunt) substantsi poolest; ja samamoodi, kui ma tajun, et ma praegu olen, ning meenutan, et olen varem mõnda aega olnud, ja kui mul on mitmesugused mõtted, mille arvu ma mõtlen (intelligo), siis ma omandan kestuse ja arvu idee, mille ma võin siis üle kanda mis tahes muudele asjadele. Aga kõik muu, millest kehaliste asjade ideed kokku pannakse, kindlasti ulatuvus, kuju, asend ja liikumine, minus küll formaalselt ei sisaldu, sest mina ei ole midagi muud kui mõtlev asi; et aga nad on vaid substantsi mingid moodused, mina aga olen substants, siis näib olevat võimalik, et nad sisalduvad minus eminentselt.

Nii et jääb ainult Jumala idee, milles tuleb vaadelda, kas on midagi, mis ei saanud lähtuda minust enesest. Jumala nime all mõistan ma mingit lõpmatut, sõltumatut, ülimalt arukat, ülimalt võimsat substantsi, kelle poolt nii mina ise kui ka kõik muu – kui on veel midagi muud, siis mis tahes muu – on loodud. Kõik need [omadused] on igatahes sellised, et mida hoolikamalt ma tähele panen, seda vähem kahtlemata näib, et nad võivad olla ainult minust. Ja sellepärast tuleb eelpoolöeldust järeldada, et Jumal paratamatult eksisteerib.

Sest kuigi küll substantsi idee on minus sellest, et mina olen substants, ei ole sellepärast ometi lõpmatu substantsi idee, sest mina olen lõplik – kui see idee ei ole lähtunud mingist muust substantsist, mis on tõeliselt lõpmatu.

Ja ma ei pea oletama, et ma ei taju lõpmatust tõese idee kaudu, vaid ainult lõplikkuse eitamise kaudu, nii nagu ma tajun paigalseisu ja pimedust liikumise ja valguse eitamise kaudu; vaid vastupidi, ma saan silmanähtavalt aru, et lõpmatus substantsis on rohkem reaalsust kui lõplikus, ning et seetõttu on minus mingil viisil lõplikkuse tajule eelnev lõpmatuse taju, see on, minu enda tajule eelnev Jumala taju. Sest mil viisil ma võiksin aru saada, et ma kahtlen, ma himustan, see on, mul on midagi puudu, ja ma ei ole täiesti täiuslik, kui minus ei oleks täiuslikuma oleva ideed, mille võrdlemisest ma õpin tundma oma puudusi?

Ja ei saa öelda, et see Jumala idee on võib-olla materiaalselt väär ning võib seetõttu olla eimillestki, nagu ma äsja märkasin soojuse ja külmuse idee ja sarnaste kohta; sest vastupidi, kuna ta on väga selge ja are ning sisaldab rohkem objektiivset reaalsust kui ükski muu, siis ei ole ükski iseenesest tõesem ega ole üheski väiksemat vääruse kahtlust. Ma ütlen: see ülimalt täiusliku ja lõpmatu oleva idee on väga tõene; sest kuigi on ehk võimalik mõelda (fingi), et niisugust olevat ei eksisteeri, ei ole siiski võimalik mõelda, et selle idee näitab mulle eimiskit, nagu ma enne ütlesin külmuse idee kohta. Ta on ka väga selge ja are; sest mida iganes reaalset ja tõelist ning mingit täiust kaasatoovat (importat) ma selgelt ja aredalt tajun, see sisaldub selles [idees] üleni. Ja ei takista see, et ma ei käsita lõpmatust või muid arvutuid asju, mis Jumalas on, mida ma ei saa kuidagi käsitada ega võib-olla isegi mõttega puudutada; on ju lõpmatuse loomuses (de ratione), et mina, kes ma olen lõplik, seda ei käsita; ja piisab sellest, et ma saan sellest aru ja teen otsustuse, et kõik see, mida ma selgelt tajun ja millest ma tean, et ta toob kaasa mingi täiuse, ja võib-olla ka arvutud muud, mida ma ei tea, on Jumalas kas formaalselt või eminentselt, et idee, mis mul temast on, oleks kõigist, mis minus on, kõige tõesem ning kõige selgem ja aredam.

Aga võib-olla ma olen midagi enamat, kui ma ise aru saan, ja kõik need täiuslikkused, mis ma omistan Jumalale, on potentsis kuidagi minus, kuigi nad veel ei ilmuta end ega viida neid akti. Ma ju kogen, et minu tunnetus vähehaaval kasvab; ja ma ei näe, mis takistaks, et see nõnda ei kasvaks enam ja enam kuni lõpmatuseni, ega ka seda, miks ma ei võiks – kui tunnetus niimoodi kasvab – selle abil saavutada kõik jumala täiused; ega lõpuks seda, miks potentsist nendeks täiusteks, kui ta minus praegu on, ei piisaks nende [täiuste] idee tekitamiseks.

Kuid miski sellest ei ole võimalik. Sest esiteks, kuigi on tõsi, et minu tunnetus kasvab järk-järgult, ja minus on potentsis palju asju, mida aktis veel ei ole, ei kuulu ometi miski sellest Jumala idee juurde, milles kindlasti mitte miski ei ole potentsiaalne; ning sest järkjärguline kasvamine ise on kõige kindlam ebatäiuslikkuse argument. Peale selle, kuigi minu tunnetus kasvab aina enam ja enam, saan ma ometi aru, et ta sellepärast veel kunagi ei saa aktis lõpmatuks, sest ta ei jõua kunagi sinnani, et ta poleks võimeline veel suuremaks kasvuks; Jumalat aga arvan olevat aktis lõpmatu, nõnda et tema täiusele ei saa midagi lisada. Ja lõpuks ma tajun, et idee objektiivset olemist ei saa tekitada pelk potentsiaalne olemine, mis õieti öelda on eimiski, vaid üksnes aktuaalne ehk formaalne olemine.

Ja kindlasti ei ole kõiges selles midagi niisugust, mis hoolikale tähelepanijale ei oleks loomulikus valguses silmanähtav; et aga siis, kui ma vähem tähele panen ja meeltega tajutavate asjade pildid teevad minu vaimusilma pimedaks, ei meenuta ma nii hõlpsasti, miks minust täiuslikuma olendi idee paratamatult lähtub mingist olendist, kes on tõepoolest minust täiuslikum, siis tahaks edasi uurida, kas mina ise, kellel see idee on, saan olla, kui mingit sellist olendit ei eksisteeri.

Kellest ma siis oleksin? Muidugi iseendast või vanematest või kellest tahes muust, kes on Jumalast vähem täiuslikud; sest midagi temast täiuslikumat pole võimalik mõelda ega välja mõelda.

Aga kui ma oleksin iseendast, siis ma ei kahtleks, ei sooviks ega oleks mul üldse mitte midagi puudu; ma ju annaksin endale kõik ideed, mille mingi idee minus on, ja nõnda ma oleksingi ise Jumal. Ja ma ei pea oletama, et võib-olla on see, mis mul puudu on, raskemini omandatav kui see, mis minus juba on; sest vastupidi, on silmanähtav, et palju raskem oli omandada, et mina, see on, mõtlev asi ehk substants, tekin eimillestki, kui tunnetusi paljudest asjadest, mida ma ei tea ja mis on vaid selle substantsi aktsidentsid. Ja kindlasti, kui see suurem oleks mul endast, ei oleks ma vähemalt keelanud endale seda, mis on hõlpsamini omatav, aga ka mitte midagi muud sellest, mida ma tajun sisalduvat Jumala idees; sest seal ei paista mulle igatahes olevat midagi raskemat; kui seal aga oleks midagi raskemat, siis see kindlasti ka paistaks mulle raskem, sest ülejäänu, mis mul on, oleks mul ju endast, sest ma kogeksin, et tolles minu vägi (potentiam) lõpeks.

Ja ma ei väldi neid argumente, kui oletan, et ma olen ehk alati olnud ja olen praegu, just nagu sellest järelduks, et mingit minu olemasolu autorit pole tarvis otsida. Sest kogu eluaja saab jaotada arvututeks osadeks, millest üksikud mitte kuidagi ei sõltu ülejäänutest, sellest, et ma äsja olin, ei järeldu, et ma praegu pean olema, kui mingi jõud mind sel hetkel just nagu uuesti ei loo, see on, mind ei säilita. Aja loomuse tähelepanijale on selge (perspicuum), et täiesti sama jõudu ja tegevust on tarvis selleks, et asja säilitada mis tahes üksikutel hetkedel, mil ta kestab, nagu oleks tarvis selle asja uuesti loomiseks, kui teda veel ei eksisteeriks; nii et see, et säilitamist eristab loomisest üksnes mõistus, on samuti üks asjadest, mis on loomulikus valguses silmanähtav.

Seega pean nüüd endalt küsima, kas mul on mingi jõud, mille läbi ma saaksin esile kutsuda, et see mina, kes ma praegu olen, oleksin natuke hiljem: sest kuna ma ei ole midagi muud kui mõtlev asi, või vähemalt, kuna ma praegu käsitlen just ainult seda enda osa, mis on mõtlev asi, siis, kui säärane jõud minus oleks, oleksin ma sellest kahtlemata teadlik. Ent ma ei koge mitte mingit [sellist jõudu] ning sellest ma taipan kõige ilmsemal moel, et ma sõltun mingist olevast, mis on minust erinev.

Aga võib-olla see olev ei ole Jumal, ning mind on loonud (productus) vanemad või mis tahes muud põhjused, mis on Jumalast vähem täiuslikud. Aga ei, nagu ma juba ennist ütlesin, on selge, et põhjuses peab olema vähemalt sama palju kui on tagajärjes; ja sellepärast, kuna ma olen mõtlev asi ja minus on mingi Jumala idee, siis mis tahes põhjus mulle ka omistada, ta peab olema mõtlev asi ning tuleb tunnistada, et tal on kõikide nende põhjuste idee, mis ma Jumalale omistan. Ja selle [põhjuse] kohta saab jällegi küsida, kas ta on iseendast või [millestki] muust. Sest kui iseendast, siis on öeldust selge, et ta on ise Jumal, sest kuna tal on iseenesest eksisteerimise jõud, siis on tal kahtlemata ka jõud omada aktis kõik täiused, mille idee temas on, see on, kõik, mida ma käsitan olevat Jumalas. Kui aga ta on [millestki] muust, siis küsitakse selle teise kohta jälle samamoodi, kas ta on iseenesest või millestki muust, kuni lõpuks jõutakse viimase põhjuseni, mis on Jumal.

Jääb veel üle ainult uurida, mil moel ma olen selle idee Jumalalt saanud; sest ma ei ole seda ammutanud meeltest ega tule see mulle kunagi ootamatult, nagu tavaliselt aistitavate asjade ideed, kui need asjad tulevad ette välistele meeleelunditele, või näivad ette tulevat; seda ei ole ma ka ette kujutanud, sest mul on täiesti võimatu sellest midagi ära võtta või sellele midagi juurde panna; ja sellepärast jääb üle, et see on mulle kaasa sündinud, samuti nagu mulle on kaasa sündinud minu enese idee.

Ja tõesti pole imekspandav, et Jumal mind luues mulle selle idee sisse pani, nagu see oleks otsekui meistri (artificis) märk, mis ta oma teosele on sisse vajutanud; ning ei ole ka tarvis, et see märk oleks mingi asi, mis on teosest endast erinev. Aga ainuüksi sellest, et Jumal on mind loonud, on väga usutav, et ma olen tehtud kuidagi tema kuju ja sarnasuse järgi, ja seda sarnasust, milles sisaldub Jumala idee, tajun ma sellesama võime läbi, mille läbi ma tajun iseennast: see on, pöörates vaimusilma iseenesele, ei saa ma mitte üksnes aru, et ma olen ebatäiuslik (incompletam) ja muust sõltuv asi ning asi mis, piiramatult (indefinite) püüdleb üha suurema ja parema poole; aga samal ajal saan ma ka aru, et sellel, millest ma sõltun, on kõik see suurem enese sees mitte ainult piiramatult ja potentsis, vaid päriselt (reipsa) lõpmatult ning nõnda on see Jumal. Ja argumendi kogu jõud on selles, et ma tunnen ära (agnoscam), et ei saa olla, et ma eksisteeriksin loomult sellisena, nagu ma olen, igatahes Jumala ideed endas omavana, kui tõesti ei eksisteeriks ka Jumalat, ütlen, sedasama Jumalat, kelle idee minus on, see on, kõiki neid täiusi omavat, mida mina ei suuda käsitada (comprehendere), kuid mida ma saan mingil moel mõttega puudutada, ning üldse mitte mingitele puudustele alluvat. Sellest on piisavalt selge, et ta ei saa olla valelik; sest loomulikus valguses on silmanähtav, et igasugune pettus ja vale sõltub mingist puudusest.

Aga enne kui ma seda tähelepanelikumalt uurin ning ühtlasi uurin teisi tõdesid, mis võivad sellest järelduda, arvan ma siinkohal heaks viibida mõne aja Jumala enese kontempleerimises, kaaluda endamisi tema atribuute ja kaeda, imetleda, jumaldada tema mõõtmatu valguse ilu, niipalju kui minu pimestatud mõistuse (ingenii) silm välja kannatab. Sest nii nagu me usuga usume, et teise elu õndsus seisneb ainult selles Jumala suuruse (majestatis) kontempleerimises, nõnda me kogeme ka praegu, et sellest [kontemplatsioonist], mis on küll palju vähem täiuslik, võime saada suurimat naudingut, milleks me selles elus võimelised oleme.