Mahtra sõda/26
26.
Juba sõjapäewa õhtul hakkas talupoegade seas sündinud koledate asjade kohta kainem arwamine maad wõtma. Kõige pealt ärkasiwad Mahtra walla inimesed hirmsast wiirastusest, mille sisse nad wiina ja wõera rahwa läbi sattunud. Nad õerusiwad silmi ja küsisiwad ehmatusega üksteiselt: mis nüüd peab saama? Nad oliwad nuhtlemata jäänud, haagikohtuniku witsade ja keppide alt peasenud, aga, taewane halastus, missuguse hinna eest! Palja peastmise asemele oli tapmine, riisumine ja põletamine astunud! Need oliwad ilmkuulmata rasked kuritööd, mida kõige heldem seadus karistamata ei wõinud jätta.
Süü kõige selle eest lükkasiwad Mahtra mehed wõeraste waldade peale, ja neil oli seks ka põhjust küllalt. Nad oliwad neid küll omale appi kutsunud, aga ainult ähwardawa ülekohtu ja wägiwalla wastu. Mida tegiwad aga abilised? Nad unustasiwad wiina-julgusel oma ülesande ära ja saatsiwad korda, et Mahtra mehi nüüd uus ja suurem karistus ootas, pealegi tõsise süü eest. Sest kes tegi nüüd selgeks, et Mahtra meestel abikutsumisega mitte kohe kurjad häwituse-nõuud ei olnud? Oli ju nende keelaw waheleastumine riisumisele täieste luhta läinud. Eks wõidud ju öelda, et see ainult silmakirjaks sündinud!
Mahtra inimeste esimene tundmus pärast toibumist oli siis suur tusk ja wiha appi tõtanud wõera rahwa wastu. Abi asemel oli neile õnnetus kaela toodud. Kui neil rohkem wõimu oleks olnud, nad oleksiwad wist mõne naabriwalla inimesi weriselt karistama läinud ja nende käest rööwitud saagi ära toonud.
Kuid wihane, sapine tuju täitis ka wõeraste waldade inimesi pärast esimest ärkamist. Karistuse-kartus pitsitas ka nende südameid. Jumala pärast, mis me oleme teinud? küsis ka nende seas iga suu. Kuhu on meid wiina- ja sõjajoowastus wiinud? Aga et inimene ikka ennem teist kui iseennast süüdistab, siis otsiti ka siin patuoinaid mujalt kui eneste seast. Wõerad sõjamehed ladusiwad süü Mahtra inimeste peale, kes neid kodust wälja meelitanud ja nüüd õnnetusesse tõuganud. Juba sõjast lahkumisel oli nende seas, kellel rohkem märkamist peas, wastastikku etteheitmisi ja süüdistamisi kuulda. Mahtra mehed mõistsiwad oma abimeeste lõhkumise- ja rööwimisehimu hukka, need jälle kirusiwad, et miks neid nii kardetawatele tegudele wälja ahwatletud. Wastastikune pahameel paisus aga alles siis suureks, kui kõigile sündinud tegude tagajärjed selgemalt aimatawaks saanud.
Mahtra külas walitses sõjapäewa õhtul niisama suur hirmu- ja põgenemise-tuhing kui mõnes ümberkaudses mõisas. Elanikkude seas oli nimelt kindel jutt tekkinud, et Mahtra küla sellesama päewa õhtul wõi järgnewal öösel ka tühjaks riisutakse ja maha põletatakse, nagu mõisaga sündinud. Ühed kartsiwad seda hädaohtu wõeraste waldade inimeste poolt, kelle kohutawaid wägiwallategusid nad mõisas täna näinud, teised jälle kroonu sõjawäe poolt, keda saksad rahwast karistama läkitada. Teati ju, et Habajal ja mujal Kose kihelkonnas rohkeste sõjawäge seismas oli, keda ruttu teele wõidi saata.
Kartus riisumise ja põletamise eest oli igaühele nii külge hakanud, et terwe küla kihinal-kahinal põgenema hakkas. Kahmati uisa-päisa riideid, toiduwara ja muud kergemine kõrwale toimetatawat omandust kokku ning pöörati jala ja hobustegagi metsa, raba ja wõsa poole, et sealt redupaikasid otsida. Warsti oli peaaegu terwe küla rahwast tühi. Ainult Adra Tõnu talus kopiti weel suure rutuga puusärki kokku, et sõjas surma saanud peremeest sisse sängitada. Haawatud mehed leidsiwad hädawaewalt mahti, endid werest puhastada ja oma haawu siduda, et teiste toel wõi oma jõuul terwetele metsa järele longata.
Rabas ja wõsastikus algas aga õhtul elu nagu mõnes suures põgenejate-leeris sõja ajal. Mehed otsisiwad kaotsi läinud naisi, naised hüüdsiwad hirmul oma laste järele; ühedel oli kaasa wõetud warast midagi kaduma läinud, teised ei leidnud iseeneste ja oma asjade peitmiseks sündsat paika. Põgenejad ei märganud üleüldisel segadusel ise sugugi seda suurt kära ja müra, mida nad sünnitasiwad ja mis nende peidupaiga igale otsiwale kallaletikkujale sedamaid kätte oleks juhatanud. Nagu sõjaleeris kunagi söödi, joodi ja magati, kus juhtus, muudkui tulesid ei juletud üles teha, et mitte waenlastele laagri asukohta näidata. Emad lõikasiwad nutwatele lastele pätside küllest leiba kätte, teised lüpsiwad lehmi, et õhtuks piima saada, ning Sipelga Mari istus rabas Kuhjamäe weerel ja logistas pika kernu sees wõidki teha…
Ööseks läksiwad mitmed mehed salaja küla walwama. Oli ju suur osa nende warast tubadesse ja aitadesse maha jäänud. Ehk wõis sellest mõnda weel hädaohu puhul peasta. Kuid riisumise- ja põletamise-kartused ei läinud õnneks täide. Ei ilmunud wõeraste waldade joobnud sõjamehi, ei ka soldatid püsside ja odadega.
Mahtra inimeste seas oli ka nende talitaja Ants Tertsius, kes hommiku Kärust tulema hakanud ja õhtuks koju jõudnud. See agar mees oli oma teekonna Wene preestri juures Liiwimaal uue seaduse seletuse pärast ära käinud, jõudis aga liig hilja Mahtrasse, kui et ta weel katsetki oleks suutnud teha, hirmsat õnnetust kõrwale pöörata. Hommikul Kärust teele minnes, polnud tal aimugi, missugused koledad pildid teda õhtul Mahtras ootasiwad! Ehmatuse pärast keeletu, seisis ta õhtu mõisa suitsewate rusude juures ja kuulis rahwa käest, kui palju werd ja wara tänane päew nõudnud. Sõda oli peetud — paraku, paraku peetud!…
Oma rõhutud südametele tröösti otsides, kogusiwad Mahtra peremehed talitaja ümber kokku, et tema käest kuulda saada, kuda Wene preester talupoegadele antud uut seadust seletanud. Oli mõisnikkudel õigus olnud, talupoegi peksu sunnil wana seaduse peale wanduma panna? Polnud neil seda õigust mitte, oliwad nad seadusest tõeste üle astunud, nagu talupojad kõik arwasiwad, siis wõis ehk Mahtras sündinud asjade pärast wähemast kergemat karistustki loota, sest wägiwallale oli wägiwallaga wastu astutud.
Sepa Ants tõi Kärust oma jao tröösti kaasa. Nimelt oli preester arwanud, et mõisnikkudel mitte õigust ei ole, talupoegi wägiwallaga wana seaduse alla suruda, kuna uus seadus ametlikult maksma on pandud. Aga selle otsuse tegelist wäärtust kahandas talitaja enese ja teiste meeste arwates see, et preester mõisnikkude teguwiisist mitte sedamaid Keisrile polnud kirjutanud, nagu Ants oma lapselikus meeles teda palunud, waid et ta asjade edaspidist käiku käskinud ära oodata.
„Meie jõudsime Koka Madisega pühapäe hommiku Kärusse, kui papp parajaste kirikus oli,“ jutustas Ants Tertsius meestele. „Kui laste ristimine ja lauale-wõtmine mööda oli, läksin ma üksi preestri juure ja reakisin talle kõik need sõnad, mis Habaja tüdruk meile oli reakind, et kuda Habajas inimesi oli koleda peksuga selle seaduse peale pandud wanduma, mis neljakümne aasta eest old. Küsisin siis preestri käest, et mis ta arwab: kas sakstel on Keisri poolt luba meiega sedasi teha? Wene kirikherra arwas, et neile seda luba ei ole antud ja et seda ilma Keisri teadmata tehakse. Mina palusin siis, et papp sellest Keisrile kirjutaks. Tema ütles: „Mis ma talle nüüd kirjutan! Sulle põle jo weel häda tehtud. Mine tagasi, woata, mis weel sünnib, siis tule uueste minu juure, küll ma siis näen, mis wõin teie eest teha. Aga ära ennast kinni anna!“
Tertsius oli pealt selle ka Käru kogukonna-kohtu esimehe juures käinud ja sellelt kahtlaste seadusepunktide kohta seletust pärinud. Mida see temale kostis, pole lähemalt teada, aga Ants pööras selle kindla arwamisega koju poole tagasi, et õigus talupoegade pool on.[1]
Kui Mahtra inimesed ära nägiwad, et nende kartus küla põlemapistmise pärast põhjuseta olnud, pöörasiwad nad oma pelgupaikadest teisel hommikul külasse tagasi. Järgmine päew saadeti tumedal, rõhutud olekul mööda, ilma et midagi oleks sündinud. Kesknädalal, 4. juunil, ilmus aga päratu hulk sõjawäge[2] Mahtra mõisa ja sealt pärast külasse. Üleüldist werist mässu terwel Eestimaal kartes, oliwad nimelt mõisnikud kubermangu ülemuse kaudu wiibimata suuremat sõjawäelist kaitset palunud. Et nende arwates Eestimaa kubermangus olew sõjawägi mässu mahasurumiseks ei ulatanud, lasti Peterburist weel lisa paluda, ning wiibimata läkitatigi Kroonlinnast neli bataljoni jalawäge suurtükkidega ning siis weel suurem wäejagu Urali kasakaid Eestimaa poole teele. Kiirmarssidel jõudis wägi paigale ning jaotati suurematel ja wähematel salkadel maad mööda laiale. Ka see suurepäraline appikutse, mida palawiku sarnase rutuga toimetati, näitab, kui suur hirm mõisnikkude ringkondades neil päewil igal pool walitses. Nähtawalt ei kartnud nad midagi wähemat, kui et Mahtra mõisa saatus ka kõiki teisi mõisaid kubermangus ähwardab.
Juuru ja osalt ka Kose kihelkonnas sai sõjawäele ülesandeks, Mahtra mässajaid kinni tabada ning ühtlasi teisi ümberkaudseid mõisaid kallaletikkumise eest kaitsta. Wiimane kartus oli aga täieste asjata. Talupoegadest ei mõelnud keegi enam Mahtra tegude kordamise peale. Waewalt oldi wiina- ja wõidujoowastusest toibunud, kui uimastuse sarnane olek iga hinge peale heitis. Ei mõeldud enam wägiwalla, ei plaanilikuma töö wastu tõrkumisegi peale. Palju enam hakati wallaametnikkude ja muude araks läinud elanikkude poolt priitahtlikult sedamaid süüdlasi üles andma ja peitu pandud sõjasaaki kätte juhatama. Äraandjaid leidus nendegi seast — ja nende seast pealegi palju — kes sõjast ja riisumisest ise osa wõtnud. —
Üks esimestest, kes Mahtra wallas soldatite läbi wangi wõeti, oli talitaja Ants Tertsius. Saksad pidasiwad teda mässu peategelaseks, selle waimliseks sünnitajaks ja juhtijaks, hoolimata sellest, et Tertsius Kärusse minnes oma walla peremehi selge sõnaga käsutäitmisele oli manitsenud ja wägiwalla eest nii kauaks hoiatanud, kui uue seaduse tumeduste kohta kindel selgus käes oleks. Seda selgust läks ta, nagu teada, ise weel kord muretseda katsuma.
Ants Tertsius jutustab oma wangiwõtmise-lugu ise järgmiselt.
Tema läheb kesknädala hommikul mõisa waatama, mis sinna ilmunud suur sõjawägi ette hakkab wõtma. Kohe nabitakse mees kinni ja wiidakse „tuhande“ soldati keskel jalamaid lähedal olewasse Atla mõisa, kus sõjawäe asukoht ja moonajaam on. Soldatid seadwad endid wangiga mõisa trepi ees üles. Mõisamajas on juba ametnikud ja kohtusaksad kohalisest ülemusest, nende seas ka abikuberner Tallinnast, koos. Kohtusaksad astuwad trepi peale wälja, et kardetawat mässu-peameest wastu wõtta. Antsu kästakse ametiraha rinnast wõtta ja trepist üles minna. Mees täidab käsku. Ülewal trepi peal ütleb abikuberner, üks Eestimaa parun, talitajale:
„Kas puudel metsas oksi ei olnud, kus sa ennast oleksid wõinud üles puua? Et sa nüüd elusalt siia oled tulnud, siis peame sinu wälja peal püssidega maha laskma.“
Soldatitele antakse märku; nad tõmbawad Antsu käed köiega selja taha kinni, nii et rinnaluud raksuwad ja õnnetumal tuli silmist käib, seowad ka ta jalad kokku ja weawad mehe kolinal treppi mööda alla. Kahe soldati-rea wahelt läbi talutatakse Ants, kelle köidikutest soldatid kinni hoiawad, alla tuppa, kus ta kööki kinni pandakse, mille ukse sisse walwamiseks neljanurgeline auk saetakse.
Natukese aja pärast algab ülekuulamine kuskil toas. Enne lastakse wangil riided seljast wõtta ja otsitakse ta hoolega läbi. Ants jutustab kohtusakste nõudel kõik ära, mis ta uue seaduse seletuse asjus siiamaani teinud ja kõnelenud — kuda ta seaduse-raamatu kihelkonna-kohtust kätte saanud, kuda inimesi kästud õpetajalt seletust pärida, kui nad mõnest asjast aru ei saa, kuda tema seda ka teinud ja kuda ta siis Kärusse läinud Wene preestrilt nõuu küsima. Ka annab ta hulga inimesi üles, kes teda Käru teel näinud ja kes wõiwat tunnistada, et ta Mahtra sõja ajal koduski polnud.
Antsu tunnistused pandakse protokolli, siis seotakse ta käed jälle selja taha kinni ja weetakse ta oheliku otsas saja soldati ja kahekümne muusikandi saadetusel Kuimetsa mõisa poole edasi. Kui Atla küla wahelt läbi mindakse, mängiwad muusikandid ja põrutawad trummisid, et kõik külarahwas kokku jookseks suurt kurjategijat waatama.
Kuimetsa mõisa on juba abikuberner ja kohtusaksad ette jõudnud; nende seas näeb Ants ka Mahtra mõisa opmanni Rosenbergi. Saksad tulewad wangile wastu ja ütlewad:
„Sa oled terwe kubermangu keema pannud nagu hernepaja — küll sa nüüd näed, mis palga sa omale oled teeninud!“
„Ei mina ole midagi keema pand,“ wastab julge mees, „seda olete teie, saksad, ise teind.“
Kaebealune wiidakse tuppa ja hakatakse teda seal usutama.
„Sina oled mässajate peamees,“ karjutakse talle wastu. „Sina andsid teistele nõuu sõda teha. Kui sina poleks talupoegi üles ässitanud, siis poleks keegi soldatitesse ega Mahtra mõisasse julenud puutuda.“
„Mina pole kedagi üles ässitanud,“ püüab talitaja ennast kaitsta. „Mina just olin see mees, kes teile kõik ette teada andis, mis nõuu peetakse, aga teie ei pand minu juttu tähele, teie tulite witsakoormate ja kepikoormatega, käe- ja jalaraua-koormatega. Sellega ajasite ise rahwa wiha keema!“
Waheajal on ka mõned teised Mahtra mehed wangi wõetud ja soldatite keskel seotud kätega siia toodud. Talitaja wiidakse toast rohuaeda wahi alla. Lähedal õue peal näeb ta teisi mehi seiswat. Wiimaste juurde läheb toast opmann Rosenberg, ja Ants Tertsius kuuleb teda meestele ütlewat:
„Teie ärge kartke midagi, teil pole süüd; Ants üksi kaob, kui aga ütlete, et teie tema käsu järele olete teinud.“
Mehed haarawadki sellest peasemise-abinõuust kinni, ja kui nad tuppa ülekuulamisele kutsutakse, tunnistawad kõik, et Ants neid käskinud teha, mis nad teinud.
Tunnistus on aga wist abikubemeri meelest weidi kahtlane. Mehed aetakse jälle mõisa-õue peale ja tuuakse Ants rohuaiast nende juurde — nad pandakse suud-suud wastu. Abikuberner parun Rosen küsib meestelt, kas nad selle peale wõiwat kiriku altari peale wanduda, et talitaja Ants Tertsius neid käskinud sõda teha, et nad ainult tema nõuuandmise peale mässama hakanud? Kes selle peale wanduda wõiwat, ütelgu jah, kuid igaüks, kes walet wannub, mõelgu, et tal wiimasel kohtupäewal Jumala kohtulaua ees iga weretilga eest on wastutada, mis ta süüta laseb walada.
Meestel on igaühel oma elu armas — nad kostawad kooris: jah!
Ants aga ennast südilt kaitsma.
„Teie waletate!“ hüüab ta meeste wastu. „Teie loodate opmanni peale, et see teid peastab. Kui mina aias olin, tuli opmann teie juure, ja ma kuulsin, kuda ta teile ütles: ‚Lükake kõik süü Antsu peale, siis ei tehta teile ühtigi!‘ Teie teate kõik, et ma reede hommiku kodunt ära läksin ja alles esmaspäe õhta Mahtrasse jõudsin, kui mõis põlend oli. Kuda wõisin mina teid sõtta käskida minna?“
Ants wiidakse seepeale keldrisse ja peetakse seal terwe öö kange wahi all kinni. Hommikul palub wang lähemat wahti, et teda „oma asjale“ lubataks minna. Soldat teatab seda ülemale. Lastakse wäejagu kahte ritta astuda, ja kardetaw mässumees peab nende wahelt läbi minema. Waewalt on Ants poole mõisa-õueni jõudnud, kui üks kohtusaks, kes teda aknast näeb, toast wälja astub ning pärib, kuhu wangi wiidawat. Antakse talle seda teada.
„Wiige ta kohe tagasi,“ käsib kohtusaks. „Ta wõib oma asja seal toimetada, kus ta kinni on.“[3]
Wang wiidakse keldrisse tagasi. Natukese aja pärast kutsutakse ta kohtutuppa, ja kohtusakstest ütleb keegi temale:
„Sinu süü on nüüd ära kaalutud. Sa saad tuhat wiissada hoopi kadalippu. Kui weel hinges oled, pandakse post rehe otsa püsti ja poodakse sind üles… Kas sa oled ka Jumalat palunud, et ta su waese hinge peale armu heidaks?“
Wõllast hakatakse Antsu nähes sedamaid üles seadma. Teda pandakse mõisa trepi alla istuma. Sealt wõib ta ka pealt waadata, kuda soldatid kahte pea-mässajat, Aadu Andreid ja Peeter Olanderit, peksawad — ikka kolm hoopi witste latwadega ja kolm hoopi tüwedega.
Waheajal on Antsul hakatud pead paljaks pügama ja jalgu raudu lööma. Korraga ilmub üks wäeülem — Ants nimetab teda „kaheteistkümne kindrali kindraliks.“ See ütleb tuppa minnes, et ta sõjakohtu kaheteistkümne tunniga walmis mõistwat.[4] Antsul on pahem jalg juba rauas, parem lahti, käärid juukstes, aga töö seisatab nii kaua, kui kindral toast jälle wälja tuleb.
Nüüd neetakse Antsu jalarauad kinni, ta pool pead aetakse habemenoaga paljaks, rinna ette tõmmatakse kriidiga kolm risti ja öeldakse talle, et ta linna wiidakse ja seal püssidega maha lastakse. Ants istub hobuse peale, Peeter, Aadu ja teised, kokku kuus meest, käiwad jala taga, kuna neid kõiki sada soldatit piirawad. Küladest läbi minnes põristatakse trummisid ja puhutakse pillisid, et rahwas kokku jookseks mässajaid hirmuwärinaga wahtima. Trummipõrinal ja pillihelinal mindakse ka Tallinnasse sisse. On just pühapäew ja rahwast uulitsatel palju liikumas. Jookstakse ka siin murruna kokku „Mahtra sõjamehi“ wahtima. Alles Wiru wärawas, kust kaudu linna sisse mindakse, waikib muusik ja trummipõrin. Wangid wiidakse üles Toompea turule. Seal wõtab kuberner ise neid wastu, silmitseb uudishimulikult mässu peameest, paneb talle paar küsimist ette ja laseb mehed siis wangikotta wiia ning üksikutesse kongidesse panna. — —
Kõigi muude kinnitabatud süüdlaste esialgne ülekuulamine ei olnud aga mitte Atlas wõi Kuimetsas, ega wiidud neid ka seda maanteed mööda, Kose kihelkonna kaudu, Tallinna, waid kaugelt suurem osa kinniwõetud kahtlasi inimesi koguti Juuru kihelkonna läänepoolsesse serwa, Purilasse, kokku. See mõis, Mahtra herra von Helffreichi isa omandus, oli kinnipüüdmist juhatawate ametnikkude ja sõjawäe peakorteriks ning wangide kogumisepaigaks walitud. Paar nädalat järgemisi, sedamööda, kuda rahwast redupaikadest kätte saadi, weeti siia soldatite wahel wangisid suuremate ja wähemate salkadena wahi alla. Siin püüti süüdlasi süütate hulgast wälja leida, löödi kohtu alla antawad raudu ja saadeti wiimaks kõik üheskoos Tallinna.
Mitte ainult Mahtra rahwas polnud pärast sõda kihinal-kahinal pakku pannud, waid seda sündis igas wallas, millest elanikkusid mässust osa oli wõtnud. Igalpool walitses arwamine, et külad tühjaks rööwitakse ja maha põletatakse. Kuna aga üks osa Mahtra rahwast seda teiste waldade meeste poolt kartis, räägiti muudes kogukondades, et mõisnikud sõjawäele riisumise- ja põletamise-käsu andnud. Kartus põhjenenud osalt ka selle peal, et üks mõisasaks esimeses wihases ärewuses külade mahapõletamisega mitme inimese kuuldes ähwardanud.
Põgenemine algas kohe, kui rahwas päewal pärast Mahtra sündmusi wiinapohmelusest wähe toibunud. Kõik wara, mida toas ja aidas iganes suudeti liigutada, tassiti ja weeti metsa, wõsasse ja rabasse. Paljud talud oliwad kraamist sootu tühjad, niisama nagu terwed külad kõigist hingelistest tühjad oliwad. Mehed, naised, lapsed — isegi haiged elutsesiwad tihnikutes lageda taewa all kaks, kolm ja rohkem päewasid. Mõisates seisis töö täieste ehk suuremalt osalt, sest et teomehed kadunud oliwad. Purilagi mõisas oli Antsu pere teomees Ants Welt paar päewa üsna üksi tööl; tema julge ilmumine aitas teda siis ka kahtlaste liigist peasta.
Sõjawäge lasti põgenenud mehi otsida ja waritseda. Soldatid tungisiwad küladesse, kolasiwad seal urkad ja hooned läbi ja usutasiwad naisi, kus neid eest leiti, meeste redupaikade ülesandmise pärast. Seejuures oli soldatitel woli talupoegade omandust wõtta, kus seda weel leidus, iseäranis aga nende kulul oma kõhtu täita. Aida-uksed löödi sisse ja leitaw toidukraam söödi, rikuti wõi wiidi ära.
Siis mindi mehi pelgupaikadest otsima. Keda nähti, see wõeti kinni, olgu süüdlane wõi süüta. Nii mõneski kohas nõudis kinniwõtmine enne kibedat tagaajamist üle puu ja paku, läbi wilja ja wälja. Ujuti jõgedest läbi ja otsiti rukki seest põgenejaid. Igal pool peeti jahti surmahirmul jookswate inimeste peale.
Kinniwõetud mehed, keda igapäew salkade kaupa Purilasse toodi, pisteti seal esiotsa pisikesesse pimedasse loomalauta kinni. Laudas wõis kaheksale loomale ruumi olla, aga sinna tuubiti aegamööda sada meest wõi rohkem hunnikusse sisse ja pandi wärawad kinni. Kas nad seal üksteise surnuks tallasiwad wõi lõhki pigistasiwad, selle järele ei küsinud keegi — nad oliwad ju talupojad ja pealegi mässajad! Mõeldagu pealegi, et suwine aeg oli, kus päike õhu kuumaks küttis; sinna juurde arwatagu weel palawus, mis kokkupressitud inimese-kehad ise wälja õõgusiwad. Sõnnikuhais ja higilehk wõetagu lisaks. Ja weel midagi: wangisid, seda terwet päratumat inimeste-hulka, ei lastud wälja oma loomulikku tarwitamist toimetama, waid ka see pidi laudas sündima!
Terwelt kaks päewa ja kaks ööd peeti õnnetumad sel ilmkirjeldamata olekul hirmsas wangikojas kinni. Ja selle kahe päewa ja kahe öö jooksul ei antud neile raasukest leiba süüa, jah, neile ei antud juuagi! Neid lasti nälgida ja koleda palawuse käes jänu-piina kannatada! Sulg tõrgub seda kirjutada, aju seda uskuda; tahtmata peab küsima, kas siis, kui see sündis, tõeste aasta-arwu 1858 kirjutati ja mitte 1358! Aga ustawad inimesed, kes lugu nägiwad ja praegu elawad, ei luba meid kahelda. Kui mõisnik talupoega karistab, siis peab see nõnda sündima, et järeltulewad põlwed seda mälestawad!…
Ka kõik haawatud sõjamehed tassiti Purilasse kokku. Haawade raskuse peale ei waadatud. Kes tahab, wõib surra — ta on ju süüdlane! Et haawade arstimisest juttugi ei olnud, on iseenesest mõista. Mõisa wiinaköök oli haawatute asupaigaks määratud. Seal wõisiwad nad abita ja armuta ägada nii palju kui tahtsiwad.
Wangide ülekuulamist toimetati siin ainult pealiskaudselt. Pandi mehi endid tunnistama, kas nad Mahtras üleüldse käinud, küsiti, kui keegi salgas, teistelt järele, keda hirm äraandjateks tegi, ning lasti iseäranis mõisate sundijaid tunnistada, kes töörahwast sõjapäewal tööst puudunud ja kelle kohta kuulda oli, et nad Mahtras olnud. Kõige rohkem süüdlasi teadsiwad muidugi Mahtra mõisa sundijad, opmann ja aidamees, üles anda. Iseäranis esimene, kes wist weel Mahtra sõja mälestuse-märkisid ihu külles kandis, ei näidanud enam suurem talupoegade sõber olewat…
Kardetawateks süütunnistajateks saiwad talupoegadele ka need soldatid, kes mässupäewal Mahtra mõisast põgenema löödud. Need kõik — peale nende, kes liig raskete haawade pärast weel haigemajas põdesiwad — oliwad Purilasse toodud, süüdlasi kinniwõetud talupoegade seast nägude järele wälja otsima. Wangid seati reasse ning soldatid sammusiwad tunnistades nendest mööda. Esiteks lasti mehi ilma peakatteta silmitseda, pärast kaabudega. Keda üks wõi teine soldat oma mälu järele süüdlaseks arwas, see pidi reast wälja astuma. Waieldi muidugi ihust ja hingest wastu. Kellel korda läks soldatid kahtlema ajada ja kelle süü kohta ka mujalt tunnistusi ei saadud, sellel muidugi oli õnn lahti peaseda; süüdlastest polnud ju ka puudust — üks ehk kaks ees wõi taga!
Nagu juba kord tähendatud, polnud mässajate eneste seas wiletsatest äraandjatest puudust. Iseäranis põlastamise-wäärt osa mängis nende seas Purila mees Päärn Walk (Wailk), üks kombeliselt langenud inimene, kes warguse pärast ennemalt karistatud. Mahtras oli ta ise üks toorematest märatsejatest olnud, niihästi mõisa lõhkumisel ja wiinalakkumisel, kui ka opmanni peksmisel ja piinamisel. Tema oli üks esimestest, kes walitseja Rosenbergi kallale tormas, teda lõi ja tõukas ja aias jalust wedas. See mehike püüdis pärast oma nahka seeläbi peasta, et ta priitahtlikult süüdlaste otsijatele ja süü uurijatele juhtijaks heitis ning mitme kaupa oma ja wõera walla mehi üles andis. Üks noor, agar ohwitser — wist Baltimaa saks, sest ta kõneles selgeste Eesti keelt — käis alatasa Päärn Walki seltsis ümber ja laskis omale süüdlasi näidata. Päärn läheb ühe juurde ja teise juurde ja hüüab: Sina tegid seda ja seda! Mees püüab muidugi wastu puigelda, aga kes seda usub! Aetakse reast wälja, ja ongi tal rauad oodata!
Kahest oma walla mehest teadis Päärn, et need sõjas mahalöödud kapten Bogutski saapad ja püksid koju toonud ja rehe juurde haopinusse ära peitnud. Need mehed oliwad Ants Laur ja Ants Käsper. Ainult joobnud pea oli neid riisujateks teinud, sest mida pidiwad talupojad ohwitseri läiksaabastega, mis neile jalgagi ei läinud, ja tema peenest kalewist ja punaste triipudega mundri-pükstega õiete peale hakkama? Kanda nad kumbagi asja ei wõinud, seda nägiwad mõlemad kainelt wäga hästi ära. Hirmuga peitsiwad siis saagi rehe juurde haowirna sisse.
Päärn Walk oli seda näinud, wõi sellest teada saanud. Mõlemad mehed nabitakse kinni ja hakatakse neid soldatite wahel mõisa-õuest wälja wiima. Ei öelda neile teel midagi, kuhu neid talutatakse. Alles rehe juures tähendab noor ohwitser järsku:
„Tooge saapad ja püksid pinust wälja!“
Mehed kahwatawad ära ja hakkawad lõdisema. Püüawad ka natuke salata, aga Päärn Walk, kes nagu koer ohwitseri järele jookseb, annab neile wiimased hoobid pihta, hüüdes:
„Teie peitsite saapad ja püksid haopinusse ära — ärge ajage tagasi!“
Ei muud midagi, kui toogu mehed asjad wälja!
Aga on nad nüüd ehmatusest liig uimased, wõi sündis asjade ärawarjamine joobnud olekus, nii et nad peidukohta enam ei mäleta — ükskõik, nad ei leia neid haowirnast enam ülesse. Terwe pinu laotatakse koost, enne kui saapad ja püksid nähtawale tulewad.
Meeste süü on päewawalgel.
Wõimetuma wihaga wahiwad nad hirwitawa äraandja peale, kellele ohwitser „maladets“ ütleb.
Kui aga Päärn arwas, et ta oma Juudase ametist miskit tulu saab, siis eksis ta wäga. Ka teda ootasiwad mõisas rauad ja pärast kohtumõistmist kibe karistus: ta sai 100 witsahoopi, läks 6 aastaks sunnitööle ja pidi lõppeks Siberisse eluajaks asuma jääma.
Kuna Purila mõisa iga päew kinnipüütud talupoegi üksikult ja salga-kaupa soldatite wahel kokku toodi, sündis sellesama walla külas lühike, aga südant põrutaw kurbmäng, mille peategelane noor peremees Üleka (Ülehallika) Jüri oli.
Teda arwati sõjas surma saanud staabikapteni Johann Bogutski mahalööjaks, wõi wähemast üheks tema mõrtsukatest. Ülesandjate tunnistust mööda oli teda ohwitseri surnukeha juures, selle mantel käe peal, kõige ennemalt nähtud. Teadagi, et wäeülema tapjat iseäralise rutu ja õhinaga tabama mindi. Teda ei leitud aga kodust. Nagu teisedki, nii hoidis ka tema ennast redus. Talu läbiotsimisel tuli asju nähtawale, mis Jüri süü peaaegu kindlaks tegiwad. Kõige pealt leiti üks ohwitseri mundrikuub[5] majast ja siis weel kapten Bogutski rahapung.
Kohe pärast sõjapäewa, kui Jüri oma wiinastanud pea wälja maganud, sattus ta nii rõhuwa kartuse sisse, et ta iwakest ei söönud ja kellegiga sõna ei rääkinud. Hirm kinniwõtjate ja karistuse eest kippus ta mõistust segama. Tumedas mõttes wahtis ta aineti oma ette maha, wõi liikus tummalt ja kahwatanult nagu surnukuju ümber. Naise trööstimistel polnud tema kohta miskit mõju. Korraga kadus ta kodust ära. Naine arwas muidugi, et ta redusse jooksnud nagu kõik teised, ja seks oli ta ise temale nõuu andnud. Jüri oligi ka redus, aga ta ei tulnud enam nähtawale nagu kõik teised. Meeletu hirm ja ahastus karistuse eest, wist ka piinaw südametunnistus wäeülema mahalöömise ja riisumise pärast sundisiwad õnnetumat oma elu ise lõpetama.
Purila jõe kaldalt leiti tema kaabu ja kuub. Ta oli nad sinna nagu märgiks pannud, kust teda tuleks otsida. Ta surnukeha leitigi mõne aja pärast jõe põhjast ülesse. Nii oli siis see õnnetu sõjamees enesele ise kohut mõistnud ja kõige raskema nuhtluse walinud, nuhtluse, millest teised mässu-peamehed pärast Keisri armu läbi peasesiwad.
Jüri, umbes kolmekümne-aastane priske mees, kuuepäewa-koha rentnik, jättis naise nelja lapsega leinama. Wiimastest oliwad kolm wõerad lapsed — Jüri oli lese naise wõtnud — ning üks tema pärislaps. Kas tema, kaunis wäiklane, mitte tugew mees, tõeste üksi ohwitseri ja selle hobuse maha nottinud, wõi kas tal seejuures abilisi olnud — selle saladuse wiis Üleka Jüri jõe-woodesse enesega kaasa. —
Purila mõisal oli nendel päewadel päris sõjaleeri nägu. Kõik kohad kubisesiwad soldatitest, nende seas liikusiwad wäeülemad, adjutandid tuliwad ja läksiwad. Jalawäele ilmus warsti weel ratsawäge, Urali kasakaid, juurde. Osteti loomi ja muud toidumoona mõisast ja küladest üles, jahwatati jahu weskitel, niideti rohtu hobustele, tapeti elajaid, küpsetati, keedeti, söödi ja joodi. Kümme wedru ja rohkem joodi päewas wiina ära — mõisa-aidas oli ju seda märjukest küllalt!
Ja selle sõjaleeri nägu oli nii, nagu ta pärast wõidurikast lahingut on: igal pool sõjawangid wahi all, wiinaköögis laatsaret haawatutega…
Soldatite ja talurahwa wastastikune olek oli sõbralik, sagedaste südamlik. Wene soldatil, ka kasakal, on soe, lahke süda põues. Tarwitas ta waljust, siis tegi ta seda käsu peale. Muidu awaldas ta igal wiisil leplikku, kaastundlikku olekut nende waeste rõhutud ja hirmunud inimeste wastu, kellega ta siin, temale wõeras maanurgas kokku puutus. Sellest teab rahwas mõndagi liigutawat lookest jutustada. Nii nähti, kuda soldatid teomeestega oma paremat sööki ja wiina jagasiwad, neid nende töös aitasiwad ja külas wanade inimeste ja lastega õrnalt ümber käisiwad. Sellewastu märgati, et soldatid mõisa-sundijate peale, kelle karedus ja kõrkus talupoegade wastu neile ju saladuseks ei jäänud, mitte just hea silmaga ei waadanud. Räägitakse, et nad ühele wõi teisele kiusu pärast nii mõnegi wäikese ninanipsu mänginud. —
Suurt kahinat tõi sõjaleeri ja terwesse mõisa ühel päewal kindralkuberneri würst Suworowi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saadetusel. Toodi Balti kubermangude kõrgemale ülemale wangid ette, kes nad lühikese ülekuulamise alla wõttis, et warsti jälle mõisast lahkuda.
Seepeale algas süüdlaste raudu-panemine. Käe- ja jalaraudu oli sõjawägi koormate kaupa kaasa toonud. Purila mõisa sepp Mihkel Aawer toimetas lageda taewa all raudade kinnineedmist. Alasi seisis muru peal, ja mees mehe järele pistis jala sepa kätte, et kõlisewate ahelatega jälle teiste sekka tagasi astuda…
Siis tuli lahkumine.
Naisi ja lapsi oli küladest hulga-kaupa kokku tulnud. Eks need olnud ju enamiste kõik perekonna-toitjad, kes seal püsside wahel ahelaid kõlistasiwad ja kellest keegi ei teadnud, kuhu nad wiidakse ja mis nendega tehtakse. Sakste waljust tundes, oli palju enam kõige talurahwa kindel arwamine, et wangisid enam kellegi silm näha ei saa. Läbi pisarate wahiti neid weel, nuuksuwa suuga hüüti neile weel kogelewaid sõnu järele…
Haawatud laoti küüthobuste peale, terwed wõeti soldatite wahele. Nõnda hakkas kurb rong Purila mõisa õuest liikuma. Naised ja lapsed, õed, wennad ja wanemad — nad jooksiwad oma kallimatele nuttes ja hüüdes weel tüki teed järele. Siis pandi pillid hüüdma ja trummid põrisema. See lämmatas kõik muud healed. Ja lõppeks aeti kõik saatjad tagasi. Nad jäiwad nagu kari lambaid tee peale seisma — liikumata, ühe koha peale. Sealt wahtisiwad weel, ikka weel rongile järele, kuni wiimase soldati läikiw püssitikk nende silmast kadus.
- ↑ Ühes Käru kõrtsis olla Tertsius wõi ta kaaslane, Koka Madis Atlast, — kumb, see jäi kohtus selgeks tegemata — ka sõna „sõda“ suhu wõtnud. Kõrtsmik küsinud neilt muu jutu seas, kas Uuemõisas jälle sõda olewat. (Niisamasugune talupoegade-mäss, nagu Mahtras, oli Uuemõisas, Kose kihelkonnas, liig raske orjuse pärast aastal 1805 olnud.) Kumbki meestest kostnud seepeale: „Meil on praegu igas mõisas sõda, ja kui meie teile sõna soadame, siis tulge meile appi.“ Seda tunnistas kõrtsmik kohtus. Ta ei teadnud aga öelda, kas Ants wõi Madis neid sõnu tarwitanud, ning mõlemad kaebealused ajasiwad ta tõenduse waleks.
- ↑ Ants Tertsius kõneleb oma mälestustes tuhandest mehest, kuid see arw on wististe liialdatud.
- ↑ Meil pole põhjust arwata, et Ants selle lookese, mis tema mälestustes peaaegu sõna-sõnalt nõnda on üles tähendatud, luuletanud oleks, sest warsti saame kuulda, et ka teiste wangide wastu niisugust arusaamata waljust tarwitati.
- ↑ Kes see wäeülem õiete oli ja mida ta tõe poolest ütles, jääb teadmataks; sel sisul ei ole ta sõnadel arusaadawat mõtet.
- ↑ Kuda lugu selle kuuega õiete oli, jääb tumedaks: kohtu aktide järele olla Bogutski kuube sõjas Jaan Liiwi seljas nähtud, kellelt Priidik Kastan (Kastor) ta pärast oma kätte kiskunud. Kuda see kuub Üleka Jüri juurde sai, pole arusaadaw, ehk olgu siis, et kaptenil kaks kuube kaasas oli, mis mitte wõimata pole. Wahest tuleb aga ka kuue asemel mantlit mõelda, mille Jüri surnu pealt ära wõttis ja koju wiis. (Mantel oli enne heinamaa ääres maas ja pärast surnul katteks olnud).