Mine sisu juurde

Mahtra sõda/24

Allikas: Vikitekstid
23
Mahtra sõda
Eduard Vilde
25


24.

„Mahtra sõda.“

Korraga äratas midagi rahwa elawat tähelpanekut. Maanteel tuliwad kaks ratsalist nähtawale. Nad kihutasiwad tuhat-nelja, nii et pikk tolmupilw nagu hall loor nende järele heljuma jäi. Kui nad ligemale jõudnud, nähti, et nad sõjawäe-mundrit kandsiwad. Eelsõitja näis kõrgem ohwitser olewat, tema kaaslane aga lihtsoldat, wist wäeülema teenija.

Mõlemad ratsalised lõõtsutawate, wahuga kaetud hobuste seljas, ise paksust tolmust üleni hallid, peatasiwad mõisa-wärawas, sest läbipeasemine tihedast rahwamurrust oli wõimata. Ohwitseri silm käis tõsise, mureliku waatega ootamata suurest inimeste-hulgast üle, kes mõisat kahe wärawa juurest ning hoonete ja aia tagast piiras. Ümberkaudse arwamise järele wõis siin paartuhat talupoega koos olla.

Wanadlane, habemik ohwitser oli major Laiming, kes Uuemõisast, Kose kihelkonnast, Mahtrasse tõtanud. Talle oli Habajast siinsete ähwardawate olude üle teatust saadetud. Wäeülema nägu awaldas kõige pealt kohkunud imestust. Ta oli küll trobikonda talupoegi arwanud eest leidwat — Mahtra walla oma mehi mõne uudishimulise naabriwalla inimesega; aga nüüd pidi ta nägema, et siin sõjawägi koos oli, kellest silm ei tahtnud üle ulatada! Tema tõsist muret äratas ka see waim ja tuju, mis selle rahwahulga seas nähtawale tuli; ta wõis nende inimeste nägudelt selgeste wõitlusehimu, wihast ärewust ja trotslikku meelelangust lugeda — nähtus, mida temale murru seast wastu kajawad julged, ässitawad hüüded ainult kinnitasiwad. Kui major Laiming Kose kihelkonna waldades oli tähele pannud, et rahutumad talupojad sõjawäe ilmumisel kohe araks lõiwad, kõrwale pugesiwad ja iga wastupaneku-mõtte sedamaid unustasiwad, siis pidi ta siin nägema, et mitte ainult tema tulek rahwa kohta täieste mõjuta ei jäänud ja et tema eest teedki lahti ei tehtud, waid et ka mõisa-õues püssi all seisaw wäesalk kellegile hirmu peale ei ajanud. Tõsteti teibaid, karjuti ja naerdi. Need kõik oliwad wäga halwad märgid.

„Tee lahti! Tee lahti!“ karjus majori teender Wene keeli, kuna ohwitser ise hobuse otsekohe rahwa sekka ajas. Wäga pikkamisi ja wastumeelt tungiti wärawa eest weidi lahku, ainult samm-sammult jõudis ohwitser edasi.

„Mehed, ärge laske neid läbi! Mingu sinna, kust tuliwad!“ kajasiwad üksikud lällitawad healed, kuna suurem hulk tumedalt waikis.

Nii kulus tükk aega ära, enne kui major Laiming wärawa juurde jõudis ja sellest oma kaasalisega läbi peasis. Korra hakkas juba üks käsi hobuse ratsutist kinni ja teine kiskus looma sabast; õnneks suutis aga ohwitseri wali keeld neid liigjulgeid taganema ning tee kinnipanijaid ruumi andma sundida. Niipea aga kui wäeülem wärawast mõisa-õue jõudnud, woolas talle määratu inimeste-kari rüsinal järele; sedasama sündis teise, wastas olewa wärawa kaudu. Paari minutiga oli ruumikas mõisaõue, mida aed laias ringis ümbritses, mustawa, kihawa rahwahulgaga täidetud.

Paremal pool oliwad reastikku mõisa aida-, lauda- ja tallihooned ning mõisamaja ise — kõik õlest katusega puuehitused; pahemal käel seisis kiwist wiinaköök kahe tiigikese ääres, kuna hoonete wahe ja läänepoolne õue lage oli. Mõisamaja ja kõrwaliste hoonete tagust piiras rohuaed. Püssi all seiswad soldatid aga asusiwad mõisamaja ees, mille aknad hommikuse päikese paistel kullaselt särasiwad.

Mõisa-õues seisis suur wirn aiateibaid. See sai talupoegadele sõjariistade-laduks. Niipea kui rahwas wärawatest sisse woolanud, mindi kõige pealt selle teiba-wirna kallale ja kahmati tüsedad malgad kätte. Siis langes rahwapilw mõisamaja ees seiswate soldatite ümber kokku.

Need andsiwad nende juurde ilmunud majorile auu. Kapten Bogutski ja teine noorem ohwitser lähenesiwad, käed mütsi ääres, ülemale, kes neile teretades kätt andis. Tõsiselt waatasiwad kolm ohwitseri üksteist otsa ja astusiwad sedamaid nõuupidamisele kokku.

„Kust see päratu rahwahulk on wälja tulnud?“ küsis major Laiming surutud healega. „Need inimesed ei wõi ju kõik kohalikust wallast olla!“

„Muidugi mitte,“ kostis kapten Bogutski. „Siinsed talupojad on, kuda ma kuulen, teised wallad terwest kihelkonnast endile appi kutsunud, ja paraku on nende kutset täidetud.“

„Meie olek wõib sel lool wäga hädaohtlikuks minna,“ ütles Laiming. „Ma nägin teel, et siia ikka weel rahwast juurde on woolamas, ja kõik need inimesed näikse wäga kardetawas tuhinas olewat; ka on nende seas palju wiina läbi julgeks läinud isikuid. Waewalt peasesin ma nendest puutumata läbi.“

„Ma läkitasin eila õhtu Habajale käskjala nõudega, et sealne pool-rood wiibimata siia marsiks,“ tähendas kapten. „Siiamaani olen lisasalka asjata oodanud.“

„Ta on teel, kuid küsitawaks jääb, kas ta enne siia jõuab, kui meile liiga hakatakse tegema,“ ütles major, kes murega nägi, missuguse pealetikkuwa julgusega talupojad neid ikka kitsamalt ümber piirasiwad. „Meie jõud selle määratuma ülewõimu kohta on liig wäeti, hoolimata meie wiiestkümnest püssist; meie sattume nagu merde! Mis Te arwate — kas me ei peaks katsuma neid nii kaua heaga endil kaelast hoida, kui abi tuleb?“

„Aga mil kombel?“

„Oleme kõige pealt kannatlikud nende wäljakutsuwate sõnade ja wäiksemate puutumiste wastu. Ma püüan ka kõige julgemaid nendest jootrahaga taltsaks teha.“

„Ma usun, see on hea nõu.“

Wäikene wäesalgake seisis tõeste nagu tilluke saarekene mühawa mere sees. Silmapilguga oli ta igast küllest kitsalt ümber piiratud. Mida tähendasiwad wiiekümmend eest laetawat püssi selle ilmatuma teiba-metsa wastu! On esimesed paugud antud, ilma et pealetikkujad tagasi kohkuwad, siis ujutab see meri wäeti salgakese üle, nii et püsside laadimiseks aega ei jää, ja siis on soldatid kadunud…

Wägiwalda ei olnud aga, nagu näis, talupoegade poolt esiotsa weel karta. Nad seisiwad küll soldatitega rind rinna wastu ja katsusiwad koguni kätega nende püssisid, aga kallaletükkimise peale ei mõtelnud weel keegi. Sellewastu hakati soldatitega kaupa sobitama, kas nad mitte Mahtrast ära ei läheks ja siinseid talupoegi rahule ei jätaks. Muidugi raskendas seda kauplemist see, et ohwitserid ja soldatid mitte Eesti ning talupojad mitte Wene keelt ei mõistnud.

Kõige julgemad, nende seas mitmed nokastanud mehed, tungisiwad rüsinal ohwitseride ümber kokku.

„Mis tarwis Te seie tulite?“ hakati wiimastelt pärima. „Meie põle midagi kurja teind, et meile püssidega kallale tuldakse ja meid kepikoormatega ja witsawirnadega ja käe- ja jalaraudadega ähwardatakse. Kas Teie, kroonu-ülemad, siis ei tea, et saksad meile ülekohut tahawad teha? Teie peaksite meil abiks olema ja mitte neil. Minge siit ära, ja meie ei tee Teile midagi! Tahate meid aga peksta, siis teeme teid pihuks ja puruks! Waadake, kui palju meid siin koos on! Teid aga on wäike näputäis. Kuningamehed, minge Mahtrast ära!“

Ohwitserid waatasiwad küsides üksteise otsa; nad ei saanud aru, mida mehed seletasiwad.

„Kas teitest keegi Wene keelt kõneleb?“ hüüdis siis major Laiming walju, kõlawa healega üle rahwahulga.

„Mis ta karjub?“ küsisiwad mehed isekeskes.

„Tahab meid wist ära ajada?“ wastasiwad teised.

„Mehed, seiske paigal, ärge nihkuge poolt tolligi eemale!“ kisendasiwad kolmandad.

Kapten Bogutski kordas niisama walju healega majori küsimust. Nüüd leidus rahwa seast mees, kes Wene keelt oskas. Peeter Olander Kaiust, wäljateeninud soldat, tungis ettepoole.

„Ohwitserid küsiwad, kes meist Wene keelt reagib,“ seletas ta rahwale. „Laske mind läbi, ma küsin siis, mis nad tahawad!“

„No jah, laske Peeter läbi, ta oskab Wene keelt!“ karjuti ümberkaudu. „Peeter, ütle neile, et nad kohe minema paneksiwad, kui elu neile armas on!“

Suure waewaga jõudis Kaiu mees wiimaks ohwitseride juurde. Nagu kroonumees muistegi, tõstis ta käe kõrwa äärde ja seisis nii sirgelt, kui ta kanged talupoja-kondid lubasiwad, ülemate ees.

„Sina oskad Wene keelt?“ küsis major.

„Natuke, kõrgus,“ tönkas Peeter wastu.

„Siis tõlgi meile, mis need mehed meiega kõnelewad. Näe, need siin!“

Peeter seletas, mehed nõuda, et soldatid Mahtrast ära läheksiwad.

„Siis wasta neile, et meie ära minna ei wõi, sest meil on käsk siin olla, ja oma ülemate käsku peame täitma.“

Peeter tõlkis. Wihased hüüded saiwad seepeale kuuldawaks ning siin ja seal tõsteti kaikaid ja malkasid.

„Meie mehed ütlewad, et nad siis soldatitele wastu hakkawad, kui need ära ei lähe,“ seletas tõlk ohwitseridele. „Neid on palju, soldatid aga wäga wähe.“

„Siis wasta neile, et nad mitte meelega õnnetusesse ei jookseks! Kes meisse puutub, on surma laps. Ja kui nad meist ka wiimaks wõitu saaksiwad, siis ei tähendaks see midagi: warsti tuleks mitu tuhat soldatit meie asemele, ja siis ei jääks neist ükski elusse.“

Ähwardus ei mõjunud aga rahwa kohta mitte sugugi. Wihane kisa, wandumine ja pilkaw naer saiwad majorile wastuseks.

„Ohoo, eks me soa näha!“ karjuti igalt poolt. „Kes on kuuld, et keiser lubab oma alamaid maha kõmmutada, kes oma õigust nõuawad. Ega keiser neid seie ole soat — saksad on neid seie kutsund! Mehed, ärge kartke! Hoidke koomale ja ärge neile nii palju moad andke, et püssist soawad palge panna! Nihutage ligemale, pigistage nad kokku, et nad liigutada ei soa!“

Ära nähes, et hoiatamine, ja ähwardamine midagi ei aita, hakkasiwad ohwitserid sõbrustamise ja meelitamisega õnne katsuma.

„Meie teisse ei puudu, kui teie meisse ei puudu,“ käskis kapten talupoegadele öelda. „Meil pole teie wastu midagi waenu, meie oleme teie sõbrad ja peame siin ainult käsu peale olema, et mõisas wahti pidada.“

„Aga teie tahate meid ju peksta!“ karjuti wasta.

„See pole õige! Meie ei taha teid mitte peksta. Kohus wõib teid peksta, mitte meie. Meil on ainult mõis walwata ja kaitsta. Kui teie wagusad olete ning mõisa elanikkudesse ja hoonetesse ei puudu, siis ei tee meie teile midagi paha.“

See waigistas rahwast ainult wähe; parem tagajärg oli aga jootraha andmisel. Major Laiming kutsus mõned julgemad ja ettetikkuwamad kisajad — need oliwad enamiste kõik pooljoobnud — oma juurde ja pistis neile mõned hõbedased pihku. See oli õli mässawate laenete peale. Waesed talupojad, kes rahast ainult öösel und nägiwad, ei suutnud meelitawale kiusatusele wastu panna. Kingituse eest nõudsiwad ohwitserid meestelt, et nad teisi keelaksiwad soldatid puutumast ja wäesalgale aitaksiwad teed läbi rahwa teha. Major Laiming ja kapten Bogutski tahtsiwad nimelt soldatisi sündsamale, rohkem kaitstud paigale wiia, sest siin oliwad nad, nagu tähendatud, igast küllest mitmekordselt ümber piiratud.

Mehed, kes kingitusi saiwad, täitsiwad seda soowi. Nad aitasiwad inimesi kõrwale rõhuda ja hoiatasiwad neid „kuningamehi“ puutumast. Nõnda sai ohwitseridele wõimalikuks, oma salgakest mõisamaja juurest alla talli ette wiia.

Kuid soldatite kitsik seisukord ei saanud ka siin paremaks. Rüsinal tungisiwad talupojad neile sinna järele ja silmapilk oliwad nad ka seal ümber piiratud. Ikka murelikumaks läksiwad ohwitseride näod. Igatsedes wahtisiwad nad alla maantee poole, aga seal ei tahtnud oodatud lisawägi ikka weel nähtawale tulla. Kapten Bogutski lastis majori nõuuandel soldatid neljanurka kokku astuda, nõnda et nad nägudega igast küllest wastaste poole seisiwad. Nii oli nende seljatagune kallaletikkumise eest weidi warjatud.

Talupoegade olek läks minut-minutilt wäljakutsuwamaks. Neid tuli ikka weel juurde, wäga rohkel arwul sõites. Mõnel wankril oli kaks, mõnel koguni kolm hobust ees ja suured salgad mehi peal. Kihutati suure käraga mõisa-õue peale. Ühtlasi näis joobnute ja pool-joobnute arw kaswawat, ning mitte üksnes juurdetulijate, waid ka selle läbi, et paljudel wiina pudelitega kaasas oli, mida wirgaste rüübati. Arwati ikka weel julgust liig wähe olewat.

Sellest wiinutamisest tuli ka, et Kaiu teomees Peeter Olander, ohwitseride senine tõlk ja waherääkija, oma esialgsest kaunis wiisakast olekust ja asjalikust kõnetoonist ära hakkas wõerduma ning warsti kõige julgemaks ässitajaks ja pealetikkujaks sai. Oli teda esmalt au, et wäeülemad teda tõlgiks walinud, nähtawalt meelitanud, siis pahandas teda pärast see, et ta — wist kogemata — jootrahast ilma jäänud. Kui soldatid uude seisupaika asunud, pakuti Peetrile kui sõnakale wahemehele külameeste poolt ohtraste wa’ kibedat ja käidi ta peale, et ta rahwa nimel ikka edasi soldatite äraminekut nõuaks. Peeter, kelle julgus iga joodud lonksuga kaswas, liikus sedamaid ümberpiirajate esimesesse reasse, ohwitseride juurde.

Wiimased nägiwad nüüd, et Peetril püss käes oli. Kas ta öösel pardijahil käinud, nagu ta ise ja ka teised pärast tunnistasiwad, wõi kas ta püssiga just „sõtta“ tulnud, jääb kahewahele. Tõlgiks olles oli ta püssi pahema käega selja taga hoidnud, nüüd aga seisis ta temaga kui sõjamees kunagi waenliku wäesalga ees.

Peetri ja teiste wiinastanud meeste wäljakutsuw, wiisakuseta olek ohwitseride wastu awaldas end kõige pealt seeläbi, et nad staabi-kapteni Bogutski lonkamise ja kepikandmise üle naersiwad ja pilkasiwad. See wäeülem oli nimelt Krimmi sõjas kuuli jalga saanud ja sellest lonkama jäänud, ilma sellepärast wäeteenistusest lahkumata. Ta toetas ennast kõndides kepi najale. Pilkajad laotasiwad kaugemal seiswa rahwa seas jutu laiale, ohwitser olewat puujalaga — ei niisugust maksta karta! Teised okastanud lobasuud lisasiwad juurde, ka major olla wigane.

Kui sellest küllalt sai, hakati uueste tungiwalt nõudma, et wäesalk Mahtra mõisast wiibimata lahkuks, ja nõudjate seas oli Peeter Olander esimene. Mõistis ta ju sugu Wene teelt ja wõis siis oma nõuet arusaadawalt awaldada.

Ta katsus esmalt soldatitega õnne.

„Wennad,“ ütles ta, neile nina alla tikkudes, „olge mõistlikud ja pistke punuma! Teie püssisid meie ei karda. Meie ei lase teid ainust pauku lasta, enne olete juba meie jalgade alla tallatud. Mahtra mehi peksta te ometi ei saa — mis te siin siis weel seisate? Mina, wennad, olen ise wana soldat. Wõite minu nõuu kuulda wõtta, kui elu teile armas on.“

Seejuures äigas ta ühte ja teist käega ja hakkas mõne püssist kinni. Soldatid seisiwad aga tummalt ja liikumata paigal, nagu neile kästud; nad ei pilgutanud silmigi! Peeter kõneles nendega weel tükk aega oma wiletsas Wene keeles, aga kui ta nägi, et mehed temast wäljagi ei teinud, weel wähem tema nõuu kuulda wõtsiwad, tüdines ta ära ja läks ohwitseridega kauplema.

Major Laiming ja kapten Bogutski ei jätnud teda ilma wastuseta, aga nad kordasiwad sedasama, mis nad tema läbi juba rahwale lasknud öelda. Äraminekust ei wõida juttugi olla, ja olgu rahwast ka kümme korda rohkem kui praegu. Nad loota, et rahwas mõistlik on ja aru saab, et soldatid käsu pea wäljas on ja et neid endid wali karistus ootab, kui nad ilma kõrgema käsuta paigast nihkuwad.

Peetri mõistust walitses aga wiin, seepärast jonnis ta ohwitseride kallal edasi ja nõudis nüüd korraga, major Laiming pidawat temale käsku näitama, mille tõttu ta Mahtrasse tulnud ja ka soldatid siia lasknud tulla.

„Mehed,“ hüüdis ta rahwa poole, „kui ohwitseridel Keisri käest luba pole Mahtra mehi peksta, siis on soldatite kutsumine sakste wigur, ja meile ei tehta kedagi, kui me soldatid siit menema kihutame… Näidake Keisri käsk ette!“ pööras ta ettetikkuwalt major Laimingi poole.

See ei wõinud muidugi talupoja soowi täita ning püüdis talle tähelpanemist wäärt rahu ja kannatusega ära seletada, et temal, Peetril, kui erainimesel miskit õigust ei ole ohwitseridele antud käsukirjasid taga nõuda; seda wõida neilt ainult nende kõrgemad ülemad pärida.

„Ei taha käsku näidata!“ karjus Olander rahwa poole. „Ega see muud wõi ollagi kui sakste temp, et nad siin on, ja sakste kutset ei julge ta meile näidata.“

Wiin ajas waese teomehe weelgi kaugemale. Ta hakkas ohwitseride käest raha nõudma ja kukkus wihaselt wanduma, kui talle seda tema arwates liig wähe anti. Selles tujus tikkus ta teiste ässitusel kapten Bogutski poole ja hüüdis:

„Oota, wennike, küll ma su pagunid õladelt rebin! Küll saksad nad sulle pärast jälle külge õmblewad!“

Pidigi käega ohwitseri õlapaeltest kinni krahmama, aga keegi mõistlik mees rebis ta saba-pidi weel õigel ajal tagasi.

Rahwaringi esimestes ridades oli weel muidki hulljulgeid pealetikkujaid, kelle ettewaatmata wahwus osalt wiinast, osalt sellest teadmisest tekkis, et wõimus pisukese wäesalga üle rahwahulga käes oli. Seal seisis soldatite wastas, esimeses reas, Mahtra mees Aadu Andrei ja julgustas ühtelugu rahwast kallaletikkumisele. Juuru meest Mihkel Baumanni huwitasiwad iseäranis soldatite püssid; ta püüdis ühe ja teise käest püssi ära kiskuda, et waadata, kas need ka laetud on. Soldatid paniwad muidugi wastu, ja nii tekkis nende ja Baumanni wahel mitu korda rübelemine, mida lähedal seisjad naerdes pealt waatasiwad, kuna kannatlikkude ohwitseride kulm ikka enam kortsu läks. Wiimaste kannatus tegi aga weel rohkem kibedaid katsumisi läbi. Kõige noorem ohwitser oli praegu ühele pealetikkujale jälle raha andnud, kui talle Ants Piller lähenes ja ka raha nõudis; kui ohwitser ta soowi mitte kohe ei täitnud, kiskus mees rahapunga ohwitseri käest ära ja ähwardas teda ja ta kaaslasi oma teibaga.

Rahwas märkas wäga hästi ohwitseride imestamisewäärt kannatuse ja järelandmise põhjust: nende wäesalgake oli liig wäeti rahwa määratuma hulga kohta. Et abiwäge tulekul oleks, seda teadsiwad wõi aimasiwad ainult wähesed. Sel lool polnud imeks panna, et wiinastanud meeste seas julgete pealetikkujate arw ühtepuhku kaswas. Mehed unustasiwad alkoholi mõjul ja üleüldises sõjatuhinas ikka enam ja enam oma siinolemise päris otstarbe ära: nad oliwad Mahtra mehi ülekohtuse karistuse eest tulnud kaitsma; seda ei tahetud aga weel sugugi ette wõtta, ja nii oli nende tikkumine rahulikult seiswa wäesalga kallale ettewaatmata ja asjata.

Kuid rahwa seas ei puudunud ka, hoolimata sellest, et enamiste kõik kõrtsides julgust wõtnud, kaine ja arupidawa mõistusega mehi, kes tülinorijaid ja pealetikkujaid püüdsiwad waigistada ja keelata. Sagedaste nähti ühte ja teist neist hulljulgetest soldatite juurest kraedpidi tagasi tõmmatawat, wõi neile pandi rahwa seast wäljapugemiseks tee kinni ja rõhuti neid kardetawatest kohtadest eemale.

„Jätke soldatid rahule, nemad põle meile weel paha teind!“ käisiwad hoiatawad hüüded ässituste ja julgustuste sekka. „Pange wasta, kui nad meisse puuduwad, aga ärge jookske neid enne puutuma! Neil on laetud püssid käes, ja kui nad lasewad, siis meist mõni ikke ninali kukub. Lollus on, meelega surma minna otsima!“

Kahel niisugusel mõistlikul hoiatajal oli iseäranis raske wõitlus ühe joobnud pealetikkujaga. Need kaks oliwad Wõllamäe Päärn X. wallast ja teomees Ants Welt Purilast, kes oma wõitlusehimulisele tuttawale Jüri Torkile[1] aru pähe püüdsiwad panna. Jürit piinas kirglik himu, järel katsuda, kas soldatite püssid tühjad wõi laetud on. Seda himu, mis warsti kindlaks nõuuks küpses, awaldas ta Antsule, kes temaga ühes sõtta tõtanud, ning Päärnale, kes nendega mõisa-õues kokku saanud. Jüri oli umbes kahekümnewiie-aastane hiiglakaswuga mees, kes oma tugewuse peale mitte wähe uhke ei olnud; julgust oli ta juba ülearu palju wõtnud, mida ta pehme keel, punased jõllis silmad ja waaruw käik tunnistasiwad.

„Mis niisukesed kapsa-ussid mehele jäksawad teha!“ hüüdis ta hoobeldes ja oma päratu suurt rusikat tõstes. „Küsin ühe käest püssi, lasen wasta taewast lahti ja annan talle jälle tagasi. Siis soame ometi näha, kas neid peame kartma wõi mitte.“

„Ää ole rumal, Jüri!“ ütles Ants Welt. „Soldat annab nüüd oma püssi sinu kätte!“

„Noh, kui heaga ei anna, siis wõtan wägise!“ tännitas Jüri.

„Paigale jää, Jüri!“ manitses Ants tungiwalt. „Sul on noor naine kodu; kas ta sind küll ei palund, et ära mine, ehk kui lähed, siis hoia oma terwist!“

„Ääh, eks naiste wingumist teata! Sinu naine hulgus jo koa, ja tulid ikke!“

„Aga mina ei kipu mitte soldati käest püssi wõtma. Jüri, ole mõistlik!“

„Mina arwan koa, et sellest head ei tuleks,“ ütles Wõllamäe Päärn. „Hakkad wägise püssi käest kiskuma, pistab sulle tikuga keresse, wõi mõni teine laseb sulle kuuli pähe!“

„Mis kuradi sõda see’s on, kui rabeleda ei soa!“ karjus Jüri Tork joobnud inimese wõitluse-himuga. „Ega’s ma seie tuld soldatite ninasi wahtima. Ma tahan kellegile pinna peale anda, olgu kes tahes!“

„Ära lorise, Jüri, eks sa tea, mispärast me seie tulime,“ wastas Päärn tõsiselt. „Kui Mahtra mehi peksma hakatakse, siis lähme teiwastega wahele — see oli jo meie nõu. Neid põle aga weel peksma hakatud.“

Wõllamäe Päärn, ise kaswu ja tugewuse poolest kah hea hiiglane, polnud küllalt purjus, et oma wõitlusehimu, mis elaw küllalt oli, otstarbeta ja ülekohtusel kombel teoks teha. Tema ootas oma teibaga ainult põnewusega, mil Mahtra mehi peksupingile hakatakse wiima, et siis õiguse nimel wahele karata.

„Mis kurat nad siis ootawad, et peksma ei hakka?“ kirus Purila hiiglane „Kepid-witsad walmis, aga ootawad ikke weel. Kas minu aeg siis moast on wõetud!“

„Seda parem, et peksma ei hakka,“ tähendas Antsu Ants. „Nad kardawad meid, ja wiimaks jätawadki peksmata. Ega me ilma muhkudeta jääks, kui waheleminemine tuleks.“

Aga kõik hoiatused ja manitsused jäiwad õnnetuma Jüri kohta mõjuta. Kaks korda suutis teda Ants Welt, paar korda ka Päärn sõnadega tagasi hoida, ja kui ta sellest hoolimata minekut tegi, hoidsiwad nad teda kätt- ja hõlma pidi kinni. Aga kui kõik midagi ei aidanud ja mees wihaseks sai, laskis Ants ta lahti, hüüdes:

„Tõmma siis takka, tee on hea!“

Jüri tikkus rüsinal rahwa-ridadest läbi, otsekohe soldatite juurde. Ants ja Päärn läksiwad talle pikkamisi järele. Nad nägiwad kuda nende tuttaw ühe soldatiga juttu tegi, siis käe mehe püssi järele wälja sirutas ja sellest kinni kahmas. Soldat tõukas ta aga tagasi ja kiskus püssi ta käest ära. Weel teisega katsus Jüri õnne. Ka see ei andnud sõjariista talle kätte ega lasknud seda eneselt ka wägise ära kiskuda.

Nüüd sündis midagi, mida nähes rahwahulk hingetõmbamise unustas, mis näod kahwatama ja südamed tuksumast seisma pani.

Jüri Tork sammus ilma malgata otsekohe kapten Bogutski ette, asus mõlema käega ohwitseri pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. Siis langes ta määratu rusikas raske hoobiga wäeülemale pähe…

See kõik oli lühikese silmapilgu töö; enne kui keegi omale sündmuse üle õieti aru märkas anda, oli kõik möödas.

Aga niisama ootamata tuli pahateo hirmus tagajärg. Mitu püssi tõusiwad, paugud käisiwad ja Jüri Torgi hiiglakeha langes silmili liiwa sisse maha — kaks surmawat kuuli rinnas.

Sõda oli esimese ohwri nõudnud.

Ta oli peale hakanud.

Silmapilkne sügaw waikus järgnes sündmusele. Ehmatuse kohmetus köitis keeli ja meeli. Siis aga tuli tardunud rahwahulgale elu tagasi. Metsikult plahwatus wihane wõitlusehimu põlema. Mürisew hurraa rohkem kui kahest tuhandest kõrist pani õhu wärisema, terwe mets teibaid kerkis ülesse ja mässaw laene oli soldatite pisukese salga üle kokku löömas…

Weel püüdsiwad wäeülemad ilma tõsisema werewalamiseta läbi saada. Major Laiming andis soldatitele käsu lasta, aga mitte rahwamurru sekka, waid õhku.

Kakskümmendwiis pauku raksatasiwad korraga. Suitsupilw warjas laskjaid ja heljus siis pikkamisi üle mässajate hulga eemale. Rahwas seisatas. Taheti näha, kuda laskmine mõjunud. Suurem hulk ei teadnud, et soldatid õhku lasknud. Wahiti langenute järele. Kui neid ei leitud, mürisesiwad uued hurraa-hüüded, jälle tõusiwad teibad ja rahwameri sattus julgemine wõimetuma wastase poole liikuma…

Juba hakkasiwad malga-hoobid soldatite sekka sadama, Peeter Olander laskis oma püssi nende peale lahti, Daniel Schmiedeberg Mahtrast tormas major Laimingi kallale ja tahtis mõeka tema käest ära kiskuda, Jüri Mursa Harmist kiskus kõigi noorema ohwitseri pagunid õladelt maha… Wäesalga juhatajad nägiwad ära: nüüd ei aidanud enam paljas hirmutamine, wägiwallale pidi wägiwallaga wastu astutama; werewalamist ei suutnud enam ükski wõim keelata, sõjawäe enesekaitse ja auu nõudsiwad seda…

Soldatid saiwad uueste laskmise-käsu. Seekord sihtisiwad aga püssid otsekohe rahwamurru sekka.

„Tuld!“ mürises majori käsuhüüe, ja jälle kõmmusiwad kakskümmendwiis tuleriista korraga.

Kui suitsupilw seekord lahku lõi, nähti igal pool sooja, woolawat werd. Ja iga werelombi juurde oli inimene maha sirutatud, kes weel praegu jalal seisnud, teiwast tõstnud ja täiest kõrist hurrad hüüdnud. Ühed oliwad otseti maha kukkunud, malka kramplikult käes hoides, teised selili, kolmandad küllili; mõned põlwitasiwad, kätt rinna wõi külle wastu surudes, kuna neil punane weri sõrmede wahelt nõrgus, teised seisiwad weel püsti, aga tuikusiwad — tuikusiwad ja wajusiwad nõtkuwate põlwedega pikkamisi tolmu sisse. Ühte haawatut nähti naeratawat — segaselt, umbusklikult; ta tundis, et temaga midagi sündinud, ei uskunud aga, et tal kuul ihus on. Alles siis, kui ta oma riiete seest werd nägi tilkuwat, tõmmas ta nägu tõsiseks ja ta langes tummalt kummuli maha…

Esimese tardunud waikuse järele kajas rahwahulga seast iseäraline tume sumin. See oli haawatute oigamine ja surijate wiimane ägamine. Siis tuli nagu metsa kohin kuuldawale. See oli wihalaene, mis rahwast üle täis. Kõik see kostis aga ainult silmapilguks kõrwa. Lahingi-müra, mis kohe seepeale algas, mattis iga nõrgema heale oma alla…

See esimene tõsine tuleandmine ja woolaw weri mõjusiwad kahel wiisil rahwa kohta: ühed pöörasiwad metsikul rüsinal põgenema, teised tungisiwad wihase waprusega, teibaid keerutades, karjudes ja wandudes soldatite kallale. Lähemal silmapilgul algas kibe käsitsiwõitlus; nagu mässaw meri lõi wäikese wäehulga üle kokku ja mattis ta oma alla. Nähti ainult tõuswaid ja raksatawaid teibaid, wehklewaid ja torkawaid püssitikkusid, rübelewaid inimese-keresid, kukkujate otsa hunnikusse langewaid wõitlejaid. Ainust pauku ei käinud enam. Püssid oliwad soldatitel tühjad ja laadimiseks ei antud neile mahti. Meeleheitlise jõuuga, surm silma ees, püüdsiwad nad püssitikkude ja püssipäradega määratumale ülewõimule wastu panna, aga nad oliwad warsti nagu elawa müüri sisse kiilutud, nii et nad enam sedagi wõitlusewiisi mõjuwalt ei saanud tarwitada. Mitmed neist oliwad juba teibahoopide all langenud, mõnedel kisti püssid käest ära ning siin ja seal oli neid hirmsal rübelemisel maha kistud, nii et nad wõitlejate jalgade alla jäiwad…

Ka Wõllamäe Päärnale ja Uuetoa Jürile oli sõjapalawik külge hakanud, kui nad haawatud talupoegi were sees maas nägiwad. Need oliwad ju nende wennad ja seltsimehed, keda seal maha tapetud, ja seesama saatus wõis iga silmapilk neile enestele osaks soada. Wõitlusewiha, see pimestaja, mis ka ara soldati lahingisse ajab, ning loomulik enesekaitsesund käskisiwad ka mõlemat sõpra oma teiwaste ümbert tugewamalt kinni hakata ja wõitlejate esimestesse ridadesse tungida.

„Tule, Jüri! Tulge, mehed!“ müristas Päärn wälkuwal silmal, kui esimesed surmawad paugud langenud, ja paisunud weresooned ta otsaesisel näitasiwad, et wihane ärewus ta rinda täitis. „Hoidke kokku, mehed!“ lisas ta juurde. „Pange tee kinni, kui põgeneda tahawad! Meid tapetakse — tapame meie ka! Siin on igaüks oma elu eest wäljas! Kõik weri, mis jookseb, tulgu sakste hinge peale!“

Ta tormas eel, temale järgnes sedamaid Jüri mitme oma walla ja paljude wõeraste meestega, kes seni nõuuta seisnud. Wihaselt, määratuma jõuuga hakkas Päärna malk soldatite sekka sadama; keda hoop tabas, tuikus ja langes wõitlejate jalgu, kuna lähedal seisjad metsikul rünnal pahemale ja paremale poole lahku lõiwad.

Ainult pisut aega kestis wäesalga wastupanek. Siis tuli peata, korratu põgenemine. Soldatid murdsiwad meeleheitlise wõitlusega rahwawallist läbi ja pöörasiwad wärawa poole, mis Atlasse minewa tee peale wiis. Seda teed mööda oliwad juba need talupojad eel jooksmas, keda püssipaugud pakku ajanud.

Ohwitserid Laiming ja Bogutski ei püüdnud soldatite põgenemist takistada. Nad nägiwad ära, et siin muu nõu enam ei aita. Aga nad poleks seda ka takistada wõinudki, sest see sündis nii äkitselt ja niisuguse metsiku rüsinaga, et ükski nende käsusõnu poleks kuulnud ega tähele pannud. Pealegi oli neil iseenese elu kaitsmisega nii wäga tegemist, et neil wäesalga juhatamiseks enam mahti ei olnud. Nad wehklesiwad, samm-sammult taganedes, mõekadega. Major Laiming oli haawatud; rüsina seas oli ta selja tagast tugewa teibahoobi pähe saanud. Kuna tal weri mööda põske ja kaela mundri peale tilkus, püüdis ta, omale mõegaga teed raiudes, eemal sadulas seiswate hobuste juurde peaseda. Selsamal sihil wõitles ka kapten Bogutski, kes imelikul wiisil weel ilma weata oli, ehk ta küll ägeda teibarahe sees seisnud.

Kolmas, kõige noorem ohwitser, oli wõitluse eel majorilt käsu saanud, wõimalikult salaja rahwa seast wälja pugeda, hobuse selga hüpata ja oodatawale lisawäele teele wastu sõita, et selle tulekut taga kiirustada. Kuid nõu aeti nurja. Rahwa seast oli noor leitenant õnnelikult wälja peasenud ja mõisamaja ees seiswate hobuste juurde jõudnud. Aga kui ta parajaste hobuse selga hakkas hüppama, kisti ta jalgu-pidi jälle maha.

Mitu talupoega oli temale järele tulnud. Wist aimasiwad nad tema nõuu. Temale ei tehtud aga miskit muud paha. Mehed piirasiwad ta ainult ümber ja keelasiwad teda ära sõitmast.

Major Laiming ja kapten Bogutski lõiwad endid õnnelikult kuni hobuste seisupaigani läbi, hirmutasiwad siin seiswad wähesed talupojad mõekadega kõrwale, hüppasiwad sadulasse ja kihutasiwad mõisawärawast wälja, põgenewatele soldatitele järele. Ka leitenant peasis nüüd hobuse selga ja sõitis mõlemal ülemale järgi. Temaga ühes ratsutas majori teener, kes seni, hirmu pärast lõdisedes, hobuste juures wahis olnud.

Atla poole minew, kaskedega piiratud puiestee ja ümberkaudne heinamaa pakkusiwad nüüd iseäralist waadet. Igal pool, kuhu silm ulatas, nähti jookswaid inimesi. Eel põgenesiwad need talupojad, kellele esimesed rahwa sekka winguwad kuulid ja haawatute ägamine hirmu peale ajanud. Nende kannul ja osalt nende seas jooksiwad plehku pistnud soldatid wäikeste salkadena wõi ükshaawal. Nende järele jälle tormasiwad talupojad, kes soldatid põgenema löönud ja neid nüüd kaigaste ja wemmaldega taga ajasiwad.

Rübelewale käsitsi-wõitlusele, mis mõisaõues möllanud, järgnes siin lahing kauge maa pealt. Jookstes laadisiwad soldatid oma püssisid, ja kellel tagaajajad mitte just kukil ei olnud, need pöörasiwad ümber ja lasksiwad järeljooksjate peale. Kuul kuuli järele wingus üle tee ja heinamaa, ning mõnigi mees, kes esimesest wõitlusest elu ja terwisega peasenud, langes siin haawatult maha. Kes märkas, otsis puude taga warju. Julgemad tormasiwad aga soldatitele püsimata järele. Siin ja seal tekkisiwad uued rübelemised. Saadi soldat kätte, kelle tuleriist tühjaks lastud, siis algas wõitlus teiba ja püssitiku wahel. Kahekesi ja pisikeste salgakestena nähti wastaseid igal pool wõideldes koos olewat. Mõnes kohas hoidis soldat püssipärast, talupoeg aga tikust wõideldes kinni. Werejäljed wärwisiwad maantee tolmu ja aasa rohupinda. Siin oigas soldat lõhkise peaga wereoja sees maas, mitte kaugel temast talupoeg, kuul ehk pistehaaw rinnas. Kes jõudis, puges põesa ehk puu taha warju, et oma haawa särgitükiga kinni siduda. Ja ikka weel wihisesiwad kuulid üle tee ja heinamaa, ning wäsimata wõitlusehimul jooksiwad talupojad ärawõidetud wäesalgale järele…

Taga-ajajate seas oliwad ka Jüri ja Päärn. Wiimasel oli praegu äge wõitlus ühe soldatiga olnud, kes tema peale püssi tühjendanud, aga ilma märki laskmata. Wihaselt asus Päärn püssitikust kinni, millega soldat ennast nüüd kaitses. Ta oli aga omakohase wastase leidnud. Soldat, tugew kui Simson, ei lasknud püssist lahti ja tõmmas wiimaks tiku Päärna käte wahelt niisuguse jõuuga ära, et peopesa nahk ja liha kaasa läksiwad. Wist oleks ta talupoja nüüd tikuga läbi pistnud, kui mitte Jüri juurde poleks jõudnud ja talle wägewa hoobi malgaga pähe andnud. Uimaselt langes mees tee kõrwale maha. Paarkümmend sammu temast eemal kükitas puu all Matsi Jaan Mahtrast, kelle keegi teine soldat püssitikuga rinnust läbi pistnud…

Kuna Jüri ja Päärn siin wõitlesiwad, jõudis üks noor peremees Mahtrast, Adra Mihkel, paari teise mehega neile järele; nende eel põgenes üks musta habemega soldat ja laadis jookstes püssi. Et Päärnal oma haawatud kätega tegemist oli ja Jüri mahalöödud soldatit kaastundlikult püüdis aidata, siis ei pannud kumbki põgenewat soldatit tähelegi.

„Hurraa, moameeste wõit!“ hüüdis Adra Mihkel, kuna ta rõemsaste oma teiwast keerutas.

Sel silmapilgul pööras soldat, kes püssi täites siit praegu mööda jooksnud, äkitselt ümber ja hüüdis kõige selgemas Eesti keeles Mihkli poole:

„Küll ma sulle näitan, kelle wõit on! Säh!“

Püss paukus ja Mihkel langes surnult maha…

Suguwenna kuul oli ta noore, priske elu lõpetanud.

Seda nähes, hakkasiwad Jüri ja Päärn laskjat taga ajama. Wiimane oli teistest soldatitest tüki teed maha jäänud. Aga tal oliwad jooksmiseks niisama wäledad jalad, kui tal laskmiseks osaw silm ja kindel käsi oli. Jänese kombel põesaste wahel põigeldes ja ikka sügawamale heinamaa sisse sibades, kadus ta tagaajajatel warsti silmast. Need jooksiwad aga uisa-päisa ikka edasi, seda enam, et teisi põgenewaid soldatisi nende eel weel küllalt oli.

Nende juurde seltsis weel teisi lõõtsutawaid ja higistawaid taga-ajajaid, tuttawaid ja wõeraid. Karu Antsul Kaiust oli oma-tehtud oda käes — teiwas, otsa kinnitatud wikatiteraga — mille ta kodust kaasa toonud. Seda algupäralist sõjariista, mille peale ta mitte wähe uhke ei olnud, hoidis ta jookstes õieli nagu kasakas tormijooksul. Tema kõrwal putkas teine Kaiu mees, Aadu Trost, toomingase tubinaga. Teel saiwad nad Peeter Olandriga kokku. See oli ühe soldati käest, kellelt püss ära kistud, padrunid saagiks wõtnud ja katsus parajaste, kas need tema jahipüssi sisse mahuksiwad. Kui see ei läinud, purustas ta padrunite kestad ära ja puistas palja rohu püssi sisse. Kuid topi ettepanemiseks ei saanud ta niipea aega, sest põesaste wahelt wihisewad kuulid sundisiwad teda kõhuli maha heitma, mida ka teised tegiwad, kes jämedamat puud warjuks ei leidnud.

Kui paukusid enam ei tulnud, jooksti jälle edasi. Warsti äratas walus oigamine, mis ühe kadakapõesa tagast tuli, meeste tähelpanemist. Seal nähti ühte haawatud talupoega käpakile roomawat. Ta nihkus põlwede ja küünarnukkide peal mööda maad edasi, punast wereteed rohu peale maha jättes. See oli Jaan Kroon[2] Maidlast. Paari minuti eest oli ühe põgenewa soldati kuul ta maha rabanud. Kuhu ta õiete minna tahtis, seda ei teadnud ta isegi. Ta roomas ainult walu ja surmawa ehmatuse pärast.

Möödajooksjate seas oli üks Maidla mees; see heitis armu ta peale ja jäi teda aitama…

Paar sadasammu eemal leidus teine õnnetu. See oli noor, tugew soldat, kes purustatud peaga wereoja sees selili puhkas, kuna kuum päike talle näosse paistis. Pead toetas ta püssipära peale. Lähenejaid nähes hakkas ta nõrga, ärda healega midagi paluma — kas armu wõi midagi muud, sellest ei saadud aru. Wiimaks tõstis suure waewaga kätt ja näitas oma suu peale. Nüüd mõisteti, et ta juua tahab. Aga kust wett wõtta, wõi kellel selle muretsemiseks aega oli! Eemal põesaste wahel tuli jälle jookswaid soldatisi nähtawale, kes põmmutama hakkasiwad. Igaüks otsis, oma elu peale mõeldes, puude ja põesaste taga warju.

Nii kestis hull jaht edasi kuni Mahtra ja Atla wahel olewa jõeni, mis põigiti üle tee ja läbi mõlemal pool olewa heinamaa woolas. Jõgi, õigem oja, polnud lai, aga mõnest kohast kaunis sügaw. Tee kohal wiis temast kitsas sild üle. Suure rüsinaga oliwad eel põgenewad talupojad ja neile järele jookswad soldatid, kes tee peale jäänud, silla peale jooksnud. Seal tekkis aga nii äge rübelemine, et mitmed üle ääre jõkke kukkusiwad. Teised, kes nägiwad, et sillast sel wiisil küllalt ruttu üle ei saa, hüppasiwad ise wette ja ujusiwad läbi. Heinamaa sees, kus oja paiguti kardetawalt mustas, sattusiwad soldatid, kes wee sügawust ei tundnud ja ujuda ei mõistnud, suurde kitsikusesse, kui tee eest kinni nägiwad olewat. Tagast ähwardasiwad neid talupoegade teibad, eest neelaw wesi. Mõned kargasiwad hea õnne peale sisse, teised, kellel püssid laengus, kõmmutasiwad tagakihutajatele wastu, et neid maha sirutada wõi eemale kohutada, ning kolmandad, kelle püssid tühjad, täitsiwad neid laskjate selja taga meeleheitlise rutuga.

Waewalt lähenes tagakihutajate-salk, kelle seas Jüri ja Päärn oliwad, hurraa karjudes ojale, kui neil kuulid kõrwade ümber hakkasiwad hulguma. Jälle otsiti rutuga warju. Üks neist aga, Aadu Trost, tuikus korraga jalgade peal, jäi lahtise suuga ja pärani aetud silmadega wahtima, nagu imestaks ta miski asja üle wäga, — lõi siis käe wastu kõhtu ja istus pikkamisi rohu peale maha. Ta tundis oma särgi kõhu eest märjaks minewat. Katsub ja katsub käega — tõmmab pihu tagasi ja waatab — werine! Nüüd teab ta, et tal kuul kõhus on. Mees langeb maha ja minestab ära…

All ojas on põgenewad soldatid kaelast saadik wee sees, jõuawad õnnelikult teisele kaldale ja wehiwad edasi jooksta.

Soldat aga, kes Adra peremehe Jüri Teini maha laskis — ainus eestlane wäesalgas — jäi kadunuks. Rahwa jutu järele olla ta all heinamaal, mitte kaugel ojast, hirmutuhinas otsekohe Õrde ehk Ulme hallikasse jooksnud ja seal, pead hädaohtlikkudel silmapilkudel wee alla tõmmates, nii kaua peidus olnud, kui taga-ajajaid põesaste wahel enam nähtawale ei tulnud. Siis tulnud jääkülmast weest tardunud liigetega wälja ja lipanud plagisewate hammastega edasi.

Kuid selle külma sauna eest püüdnud ta ‚maainimestele‘ tasu anda. Nagu ta ise pärast kiidelnud, lasknud ta kolmweerand wersta kauguselt ühe naisterahwa peale, kes seal rahuliselt teed käinud. Ta olnud nimelt uhke oma kütiosawuse peale. Kuda pauk käinud, nii naine wõi tüdruk kukkunud. Õnnetu leitud sealt raskeste haawatult maast.[3]

Kui Päärn, Jüri ja nende seltsilised pikemat aega asjata Eesti keelt rääkiwat soldatit metsas taga otsinud, et temale Adra peremehe surma kätte maksta — enamiste see wihane püüe oli neid nii kaugele soldatitele järele ajanud — pöörasiwad nad wiimaks ümber ja hakkasiwad Mahtra poole tagasi minema. Nad tahtsiwad näha saada, mis seal waheajal sündinud ja mida weel sünnib. Muidugi oli sinna weel rahwast küllalt maha jäänud, ja arwata wõis, et kaugemate waldade inimesi weelgi juurde woolas, sest kell wõis praegu alles kaheksa olla.

Teel mõisa poole tagasi nägiwad nad kõiksugu kurbe piltisid, nagu neid sõjas kunagi nähtakse: surnuid ja haawatuid wereojades, kergeste wigastatuid seotud käte ja peadega, joobnud wõidumehi, kes oma wägitükkidega hooplesiwad, ning sõjawälja-hüänesid, kes langenud waenlaste taskuid tühjendasiwad.

Ühes padrikus paistis neile järgmine pilt silma. Neli meest ja üks poisike oliwad seal kuulide eest redus. Mitte kaugel neist, lagedal, istusiwad kolm haawatud soldatit, kes suure rutuga üksteise haawu sidusiwad. Tihnikus peidus olewad mehed luurasiwad põesaste warjus, nagu kipitaks neil miski kuri nõu südames. Sosistades pistsiwad nad nokad kokku ja tähendasiwad kätega saladusliselt soldatite poole.

Nad oliwad just parajaste nõuu pidamas, kui padrikus, sada sammu nendest eemal, kolm pead põesaste seest ettewaatlikult üles kerkisiwad. Nagu näha, oli siin weel teisi põgenejaid talupoegade seast peidus. Jüri ja Päärna seltsilised tundsiwad neid kolme. Need oliwad Kaiu mehed Prits Wader, Jüri Kütsin ja Tõnu Illistom[4]. Nad oliwad kohe, kui mõisa-õues esimesed paugud langesiwad, jäneste wäledusega metsa poole pakku pannud ja endid siin siiamaani redus hoidnud.

Need kolm pugesiwad ettewaatlikult põesaste seest wälja ja hiilisiwad pehme rabase maa peal kuulmata sammul wiie waritseja poole, kes põnewusega soldatite tegewust piilusiwad. Need ei kuulnud ega näinud lähenejaid.

„Mis teie siin luurate?“ küsis üks wiimastest otse meeste selja taga enam nalja kui tõe toonil.

Näis, kui oleks pikne waritsejaid rabanud. Esmalt tuksatasiwad kõigi pead sortsti rohu sisse, siis kargasiwad kõik korraga püsti ja tahtsiwad üle pea ja kaela plehku pista. Alles ehmatajate naermine julgustas neid nii palju, et nad tagasi waatasiwad ja seisma jäiwad.

„Mis nõuu te siin pidasite?“ kuuldi juurdetulijatest ühte küsiwat.

Argpüksid tähendasiwad sisistades eemal kükitawate soldatite poole. Siis aga astusiwad mõlemad salgad nõuupidamiseks kokku. Mida nad kõnelesiwad, ei olnud kaugemale kuulda, aga seda wõis märgata, et mehed wiimaks miski asja kohta, mis haawatud soldatitega ühenduses pidi seisma, ühisele otsusele jõudsiwad.

Korraga tormasiwad kõik kaheksa — poisikene meeste kannul — wõsastikust wälja ja otse soldatite poole. Need püüdsiwad põgeneda, wõeti aga kinni, ja nüüd algas lühike rübelemine, mis sellega lõppes, et soldatite käest püssid ära rebiti. Haawatud sõjamehed pidiwad paljaste kätega wõitlusepaigalt lahkuma. Longates ja tuikudes, kätega weriseid päid kinni hoides, paniwad nad Atla poole plagama. Kui kaugele nende jalad neid kandsiwad, jäi teadmataks. Taga neid ei aetud, sest mehed oliwad oma saagiga rahul. Nähtawaste oligi waritsejate himu just püsside peale käinud. Wõidetud tuleriistadest oli üks laetud. See paugutati rõemu pärast põgenejate poole lahti…

Kaua ei saanud aga mehed oma saagist lõbu maitsta. Hirm ajas neid warsti pärast sõda püssisid ametikohtadele ära andma. —

Kõige kohutawam sõjapilt ootas aga Jürit ja Päärnat puiesteel, umbes kolmsadawiiskümmend sammu Mahtra mõisast Atla poole. Nemad mõlemad oliwad enamiste mööda heinamaad ja wõsastikku jooksnud, seepärast ei teadnud nad tee peal juhtunud sündmustest midagi.

Waewalt oliwad nad teed palistawate noorte kaskede wahele jõudnud, kui neile suurem rahwasalk silma paistis, kes ühes paigas koos seisis. Seal pidi midagi iseäralist sündinud olema. Ja oligi.

Kroonu wäesalga juhataja, staabi-kapten Johann Bogutski, oli sõjas surma saanud. Seda teatati lähenejatele juba enne, kui nad paigale jõudsiwad. Wanadlane ohwitser, kes Krimmi sõja läbi teinud ja sealt eluga — kui ka wigastatud jalaga — peasenud, pidi siin talupoegade teiwaste läbi oma elutee kuulsuseta lõpetama.

Waade, mis juurdetõttajatele silma paistis, ajas neile hirmuwärina peale. Kapten Bogutski surnukeha, lõhki löödud werise pea ja näoga, millest teine silm wälja jooksnud, puhkas põigiti üle tee, werise tolmu sees. Kõik ta lähem ümbrus oli üksainus punane, porine lomp. Seljas polnud tal enam mundrit, peas mitte mütsi, jalas mitte saapaid. Tapjad wõi teised sõjalised oliwad ta paljaks riisunud. Selga oli talle ainult särk ja aluspüksid jäetud. Need oliwad üleni tarretanud werega kaetud. Ohwitseri purustatud pea puhkas noore, halja kase juurtel; selle lehti libistas pehme tuulelehk ja ta ladwas siristasiwad warblased.

Natuke maad õnnetumast eemal, tee ääres, oli ta kõrb hobune surnult maas. Malgad ja kaikad oliwad ka selle pea purustanud.

Werisest wõitlusest, mis siin olnud, ei teadnud siinolijatest keegi lähemat rääkida. Sõjameestel enestel, kes wäeülema üle wõidu saanud, oliwad tungiwad põhjused suud pidada, sest et nad sõjasaaki pidiwad warjama, ja seesama põhjus köitis ka pealtnägijate keelesid, kes saagist osa wõtnud. Wõib aga olla, et üksainus mees ohwitserile surmawa hoobi andis ja et keegi seda ligidalt nägemas ei olnud; sel puhul rööwiti ohwitseri riided ja tühjendati ta taskud osalt hiljemine peale tulnud inimeste läbi ära, sest Bogutski omandust leiti pärast mitme talupoja käest, kohtulik uurimine ei toonud nimelt kapteni surmaja wõi surmajate kohta selgust; tapmise kahtluse alla sattus kindlamalt ainult üks mees, Ülehallika peremees Jüri Purilast.

Rahwa arwamised wäeülema mahalööja üle läksiwad juba mässupäewal lahku. Ülehallika Jüri kõrwal nimetati ka sõdijate wahwamat tegelast Peeter Olanderit. Weel muid mehi nimetati. See arwamiste lahkuminek on arusaadaw, sest soldatite põgenemine ja nende tagaajamine talupoegade läbi sündis kiirel rübinal, meeletumal segadusel. Polnud ühelgi aega kuhugile pikemalt seisatama ja wahtima jääda. Jüri peale langes kahtlus iseäranis sellepärast, et teda, nagu pärast mõned tunnistasiwad, kõige ennemalt surnud ohwitseri juures oli nähtud, kus tal kapteni mantel käe peal olnud. Mantel, ärapeitmiseks ja ärawiimiseks liig suur, leiti pärast tee äärest heinamaa pealt ja kaeti temaga surnukeha kinni.

Ka Bogutski kuub tuli juba mässupäewal nähtawale. Sellega oli kentsakas lugu. Jaan Liiw Mahtrast oli ohwitseri mundri-kuue purjus peaga omale selga tõmmanud ja mängis temaga mõisa õues uhkeste wäeülemat. Waade, mida pikkade juukstega, kintspükstega ja pastlatega talumees selles punaste äärtega ja kuldsete pagunitega mundri-riides nägijatele pakkus, pidi ka kõige tõsisemal tunnil igaühele naeru peale ajama. Uus wäeülem walis omale natuke hiljem ülesandeks, malgaga mõisa aknaid purustada.

Tema tore wälimus äratas aga teise Mahtra mehe kadedust. Matsi Priidik Kastan[5] tikkus parajal pilgul Liiwi kallale ja tahtis temalt „kuninga-kuube“ ära wõtta. Mõlema wiinastanud sõjamehe wahel tekkis sõjasaagi pärast palaw wõitlus, mis Matsi Priidiku wõiduga lõppes…

Kapten Bogutski muud riided, rahapung, mõned nööbid jne. tuliwad alles hiljem, läbiotsimiste ja ülesandmiste kaudu, nähtawale.

Wäeülema surma kohta räägib rahwasuu muu seas, et ta kallaletikkujatega oma elu pärast kaua kaubelnud. Ta olnud soldatitest täieste lahku ja waenuliste talupoegade sekka sattunud. Ta hobune saanud hirmsa kaikahoobi pähe ja langenud maha. Mõek löödud ohwitseril käest minema, nii et ta oma wigase jalaga kaitseta waenlase (wõi waenlaste) ees seisnud. Oma hädas tõmmanud ta rahapunga wälja ja pakkunud pealetikkujale kuldraha. See mõelnud aga: kui ma su maha löön, saan su terwe punga kõige täiega omale ning muud asjad weel peale kauba. Andnudki teibaga hoobi, teise ja kolmanda weel järele, ja hingetult langenud ohwitser puiestee peale, sahisewa kase alla, maha[6]. —

Uuetoa Jüri ja Wõllamäe Päärn ei peatanud surnukeha juures kaua. Nad tõttasiwad mõisa poole tagasi, et näha saada, kuda lood seal seisawad.

Soldatite taga-ajamiselt oliwad ka kõik teised sõjalised tagasi pööramas. Metsik jaht oli umbes kolmweerand wersta kauguseni ulatanud. Siis wäsisiwad ja tüdinesiwad talupojad ära ning pöörasiwad ümber.

Nüüd alles wõisiwad soldatid endid koguma hakata. Salgake pakkus armetumat pilti. Paljud oliwad werised, lõhki kistud mundritega, üleni tolmu ja higiga kaetud, mitmed kiiwrita, püssita wõi püssitikuta, paljudel pead wõi käed miski kiireste rebitud riidelapiga kinni seotud. Mitu raskemalt haawatud meest oli maha jäänud, mõned ka muidu weel kadunud. Üleüldse oli 12 kuni 15 meest tõsisemaid haawu saanud, nende seas, nagu juba tähendatud, major Laiming ise. Teda oliwad ta hobuse wäledad jalad talupoegade teiwaste käest peastnud. Tõsiselt, kahwatanud näoga ratsutas ta nüüd oma löödud wäesalgakese eel Atla mõisa poole.

Kuhu oli oodatud abiwägi jäänud?

Ta oli teel. Warsti silmas major Atla mõisa juures teelt tõuswat suurt tolmupilwe, ja soldatite püssid ja kiiwrid lõiwad päikesepaistel sätendama. Abi tuli, aga ta tuli hilja — õnneks hilja. Sest kuda oleks lahing alles siis kujunenud, kui wiiekümne soldati asemel weel wiiskümmend wõitlusesse oleks astunud? Talupoegade käsi oleks kahtlemata halwemine käinud, aga sõjawäe wõit oleks, talupoegade määratuma arwu peale waadates, ometi kahtlane olnud, seda enam, et wõitlus siis palju wihasemaks ja wisamaks oleks muutunud; ohwrite arw mõlemalt poolt oleks aga siis mitmekordselt tõusnud.

Et major Laiming ka lisawäe abil wõidu peale julge ei olnud, näitab lugu, et ta sellega mitte Mahtrasse tagasi ei pööranud. Kui mõlemad wäesalgad, umbes pool wersta Atla mõisast Mahtra poole, kokku oliwad saanud, ühendati neid, ja major laskis nad Habajasse marssida, kust lisasalk praegu tulnud. Habajast saadeti nad Kose Uudemõisa. Major ise läks aga Atla mõisa oma haawa siduma ja rawitsema. — —

Mõisamajas elati mässu ajal hirmurikkaid tundisid.

Hommiku wara oli asetäitja haagikohtunik herra von Hagemeister, kes haigeks jäänud Triigi herra von Kotzebue ametikohused oma peale wõtnud, enda abilisega Mahtrasse jõudnud. Kui need herrad kokku woolawate talupoegade ilmatumat arwu, nende sõjalist tuju ja wäesalga suurt kitsikust märkasiwad, arwasiwad nad kohaseks, hädaohtlikule paigale aegsaste selga pöörata. Mõisamajasse jäi siis ainult opmann Gustaw Rosenberg oma abikaasaga, kellele umbes nädala eest laps sündinud, selle ühe sugulasega, mõisa perenaisega, oma tüdrukuga ja Rosenbergi naise juures wiibiwa, linnast toodud ämmaemandaga.

Juba hommiku wara hakkas rahutu liikumine mõisa-õues nende inimeste tähelpanemist äratama. Kihutati wankritega, millel kaks ja kolm hobust ees, läbi mõisa-õue, ühest wärawast sisse, teisest wälja; karedad kõrid karjusiwad, joobnud healed laulsiwad, ning Mahtra küla kui ka Atla mõisa poolt tulewast wärawast woolas rahwast alatasa juurde. Läbi akna nähti ka, kuda mõisa ees roodus seiswad soldatid ikka rahutumaks läksiwad, kuda kapten Bogutski kepi najal ikka elawamalt edasi-tagasi hakkas käima ja noore ohwitseriga murelikka pilkusid ning rahutumaid sõnu wahetas.

„See ei wõi enam head tähendada,“ ütles ämmaemand Reisberg opmanni noorele abikaasale, kes oma esimest lapsukest imetas. „Neil inimestel peab miski kuri nõu olema. Kas me ei peaks uksi lukku keerama?“

„Oh, meid on ju wiiskümmend soldatit kaitsmas,“ wastas Auguste Rosenberg, ehk ta pilk küll eneselgi wäga tõsiselt aknast wälja waatas. „Olge head, waadake parem, kas mu mees wäljalt tagasi pole jõudnud. Ma kardan, et ehk keegi purjes inimene temasse wõiks puutuda.“

Kuna proua oma täditütrega, ühe noore neiuga, kes lapsukesele kuiwe mähkmeid otsis, tuppa jäi, läks ämmaemand waatama, kas mitte walitsejat kuskil näha ei ole.

Opmann Rosenbergil oli ühekordses, kaunis madalas mõisamajas kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt mõisa-õue, osalt aia poole käisiwad. Aed piiras maja pahempoolset otsa ja ta terwet tagust. Opmanni korterist, mis hoone pahempoolses külles oli, käis uks awarasse eeskotta. Opmanni ukse wastas, eeskojas, oli teine uks, mis maja parempoolsesse tiiba, kõige esmalt peretuppa ja sealt kööki wiis; siis järgnes mõisa-perenaise elukamber. Elumaja terwet tagumist osa, mis wastu aeda oli, täitis aga herraste eluruumide pikk rida, mis tühjad seisiwad, sest et mõisnik, nagu juba tähendatud, mujal elas. Õue poolt tulewast suurest uksest jõuti läbi eeskoja otsekohe sakste suurde saali.

Ämmaemand läks üle koja peretuppa ja küsis seal olewalt tüdrukult, kas ta opmanni ei olla näinud. See eitas. Ka wanadlane perenaine, kes oma toas ehmatanud näoga aknast wälja wahtis ja rahutumaid rahwasalkasid silmitses, ei teadnud walitsejast midagi rääkida. Õnneks astus aga isand Rosenberg just koja-uksest sisse, kui otsija tuppa tagasi oli minemas.

Walitseja lihaw, päewatanud nägu awaldas suurt ärewust.

„Jumala pärast, mis seal wäljas õiete on?“ pärisiwad kõik naisterahwad, kui Rosenberg tuppa jõudnud. „Mis need inimesed kõik tahawad?“

Opmann seisis nõuuta keset tuba. Ta oli naisterahwaste eest salajas püüdnud hoida, mida õpetaja Berg talle eila õhtu talupoegade kardetawast meeleolust teatanud.

„Kui ma seda teaksin!“ ümises ta. ,Mahtra inimesed on wõera walla mehi omale appi kutsunud, et neid ei peksetaks, aga ma poleks uskunud, et need tulewad, pealegi nii suurel hulgal. Terwe mõisa-õue kihiseb neist juba. Ja kõik on nii julged ja hakkajad, nagu ma neid ialgi pole näinud. Ega peksust taha sel wiisil nii pea midagi wälja tulla. Abiwäge pole ka weel siin.“

„Kas arwad siis, et wastu hakkawad?“ küsis noor naine.

„Ei ma usu,“ waigistas Rosenberg. „Ma lähen õige ja küsin herra von Hagemeisteri käest järele, mis nõu tal on.“

Ja opmann tahtis toast wälja astuda, et haagikohtunikku sakste tubadest üles otsida.

„Herrasid ei ole enam seal,“ ütles aga noor neiu, proua Rosenbergi külaline; „ma nägin neid juba poole tunni eest wäga kiireste wälja minewat.“

„Nad läksiwad wälja? Siis on nad ka ära sõitnud, sest ma ei näinud nende hobusid enam õue peal,“ ütles opmann, kelle nägu ikka tumedamaks muutus. „Wist sõitsiwad nad waatama, kas Habajast tulewaid soldatid weel näha pole.“

„Jumala pärast, ära lase neisse inimestesse täna puutuda!“ hüüdis opmanni abikaas hirmunud näoga. „Sa näed ju, kui palju nende hulgas joobnud mehi on. Ma usun, nad on kõik wiina saanud. Kui neil tõeste kuri nõu on, et nad wasta hakkawad, siis wõib Jumal teab mis weel sündida.“

„Pole wiga, meile tuleb ju soldatisi appi.“

Kõik wahtisiwad aknast wälja. Nad nägiwad, kudas soldatite ümber ikka rohkem ja rohkem rahwast kogus, kuda need wiimaks täieste ümber piiratud oliwad, kuda ohwitserid teineteisega sosistades nõuu pidasiwad, kuda nad lärmitsewaid pealetikkujaid esmalt sõnadega ja siis jootrahaga hakkasiwad waigistama.

„Tulge kõik akende juurest ära!“ käskis korraga walitseja, ja kes ta peale waatas, nägi, et ta ära oli kahwatanud.

Naisterahwad kuulasiwad sõna ja astusiwad enam toa sisse. Kohe seepeale nähti, kuda wäesalk püssid õlale tõstis ja rahwahulgast läbi alla aida poole hakkas tungima. Mis etendused seal warsti algasiwad, see ei paistnud neile enam silma.

„Paneme uksed lukku,“ ütles proua Rosenberg, ikka suurema ärewuse sisse sattudes, „mõni purjus mees ehk tungib siia sisse. Gustaw, keera kõik uksed lukku, ka koja-uks.“

„Ei ma usu, et nad siia julgewad tikkuda,“ wastas opmann waigistuseks, sest ta oli paari päewa eest nurgawoodist tõusnud abikaasa terwise pärast mures. „Aga uksed wõime ju lukku keerata, kui see sind julgemaks teeb.“

Ta oli parajaste eestoa poole astumas, kui ta, nagu põranda külge naelutatud, seisma jäi… Mitu püssi paukusiwad wäljas… Siis täitis karjuwate healte mürin õhku… Kohe seepeale raksatasiwad jälle paugud… Ja natukese aja pärast uueste… Siis mürin ja müdin ja metsik kriiskamine…

Naisterahwad oliwad terwe aja keeletumad. Rosenbergi emanda ilusast, priskest näost oli iga weretilk kadunud, ta huuled sinasiwad. Noor neiu hoidis ämmaemanda ümbert kinni ja lõdises kui haawaleht…

„Issand Jumal, seal tapetakse!“ tungis kiljataw hüüe noore naise suust.

Kuna walitseja, ise kõigest kehast wärisedes, abikaasa juurde tõttas, et waigistades tema ümbert kinni hakata, oli emand Reisbergil nii palju waimu-erkust, et ta ruttu eestoa ukse lukku käänas.

Aga waewalt oli see sündinud, kui eeskoja ust kuuldi käiwat ja müdisewad sammud walitseja korterile lähenesiwad. Eestoa ukse käeraud lõgises. Kui ust tunti lukus olewat, hakati waljuste koputama.

Seesolijad waikisiwad. Igaüks seisis liikumata oma paigal ja wahtis pärani silmil ukse poole.

Koputamine läks tugewamaks, ikka tugewamaks.

„Kes seal on?“ hüüdis opmann wiimaks ja astus ettetuppa.

„Mahtra peremehed,“ kosteti wäljast.

„Mis te tahate?“

„Tahaksime opmanni herra jutule soada. Tehke aga lahti, ega meil paha nõuu ole!“

Walitseja oli kahewahel, mis teha.

„Jumala pärast, ärge tehke ust lahti!“ sosistas ämmaemand.

„Tulge teine kord,“ wastas Rosenberg ukse poole. „Mul ei ole praegu aega.“

„Kuda?“ kajasiwad hüüded wäljast. „Opmanni herral ei ole aega meid jutule wõtta? Lasite jo ise meid tänaseks mõisa kutsuda? Meie tahame sõnnikuweo pärast reakida.“

Healtel oli nii rahulik kõla ja opmannil wastupuiklemiseks nii wähe asjalikku põhjust, et Rosenbergi isand wähese sisemise wõitluse järele otsuseks tegi, meeste soowi täita. Ta käskis naisterahwaid taha-tuppa jääda, tõmmas waheukse kinni ja awas eestoa ukse. Mitu Mahtra peremeest astus sisse. Wiisakalt wõtsiwad nad kaabud peast ja jäiwad ukse juurde wagusaste seisma.

„Õues on sõda,“ algas Noore Tõnu Ants. „See kõik on sellepärast tuld, et rahwas ei tea, mis uus seadus nõuab ehk lubab. Opmanni herra öelgu nüüd wiimast korda ära, mis uues seaduses abiteost õiete seisab. On mõisal õigus, siis hakkame sõnnikut wedama; ei tohi mõis seda pärida, siis meie ei hakka.“

„Ma olen teile jo mitu korda öeld, kuda seadus on, ja herra ütles seda talitajale koa,“ wastas opmann, mehi terawaste silmas pidades.

„Siis peame ikka wana wiisi edasi orjama?“ küsis Koidu Ants.

„Muidugi.“

„Aga kuda selle peksuga jääb?“ päris Jaagu Hindrek.

„Ei mina tea sellest midagi,“ wastas opmann. „See on kohtu asi. Mis see teeb, on tehtud.“

„Aagreht on jo wist siin,“ ütles Peerupuu Jaan. „Eks ta wõiks meile öelda, kas need witsad ja rauad meie jaoks on, mis mõisa on toodud, wõi mitte,“

„Haakenrihtri herra on ära läind,“ wastas Rosenberg. „Kas ta täna weel tagasi tuleb, seda ma ei tea. Kui ei tule, küll ta siis teile teada laseb anda, mis nõu tal on.“

„Kas teie ei wõiks aagrehile kirjutada, et ta meid rahule jätaks? Siis ehk hakkaksime sõnnikut wedama.“

„Eks ma wõi seda teha! Parem on ikke, mehed, kui sõna kuuleksite… Aga mis seal wäljas siis õiete on? Lastakse jo püssi ja karjutakse!“

Mehed waatasiwad tähendusrikkalt üksteise otsa, siis kostsiwad:

„Seal on sõda, mis muud! Hulk inimesi juba maha lastud — soldatid pistsid punuma, meie mehed robinal järele neid taga ajama…“

„Mis?“ hüüdis opmann, ja ta kahwatanud palg lõi weel walgemaks. „Soldatid jooksid ära? Kas see wõimalik on?“

„Miks ei ole! Meie mehi on jo mitu tuhat, neid aga wiis- wõi kuuskümmend. Kui nad poleks plehku pand — neid oleks sulbiks tehtud.“

Waewalt oliwad need sõnad wahetatud, kui wäljast jalgade müdinat, kraaksuwaid heali ja walju wilistamist kuuldus. Majauks tõugati mürinal lahti, eeskoda täitis end müra ja käraga ning nüüd lendas opmanni-toa uks ristseljali lahti. Sisse woolas suur trobikond higiste, erutatud nägudega mehi, kõigil teibad ja malgad käes. Nende seas oli peremehi, teomehi, waimupoissa Mahtra kui ka wõerastest waldadest ning isegi mõned naised.

„Kus aagrehid on? Aagrehid tulgu wälja! Meil on aagrehtidega oma wahel tegemist!“ kajasiwad wihased, metsikud hüüded, ja ähwardawalt tikuti malkadega opmanni ette kokku.

See hakkas samm-sammult taganema.

„Haakenrihter ja teine herra on juba ära läind,“ wastas ta.

Wihane torm järgnes sellele wastusele.

„Wale! Ta waletab! Opmann toogu need isandad wälja, kes soldatid seie kutsus ja Mahtra mehi peksta tahtis! Nuutmeistrid wälja! Nahanülgijad wälja!“

„Neid ei ole tõeste enam mõisas,“ hüüdis opmann kära sekka. „Nad läksid juba ammugi ära. Mis tarwis mina teile waletama hakkan!“

Uus tormihoog.

„Sina, kurat, jo muud ei oskagi kui waletada!“ karjus Päärna Miku Aadu. „Sinu seaduse seletamine on koa suur wale! Sa, lurjus, oled jo sakste jalanarts!“

„Ja meie ihunülgija!“ lisas Mäe Daniel juurde. „Kesse oli, kes aagrehi juures meie peale kaebas? Kesse topib ennast alati walla ja herra wahele ja pigistab meid kui ukse wahele? Kui meie herraga uusi kontrahtisi tahtsime teha, siis ei lastud meid jutulegi — ‚küll opmann teeb ja reagib kõik!‘ Opmann ees ja opmann taga! Ilma opmanni lubata ei tohi enam oma asjalegi minna! Sina, kurat, oled igal pool oma ninaga wahel! Meil oleks uus õigus käes, kui sind siin ei oleks! Sina see õige talupoja-nülgija oledki!“

Teibad ja rusikad tõusiwad, suud kirusiwad ja wandusiwad. Opmanni seisukord läks iga silmapilguga kardetawamaks. Ta oli laua juures seiswa leentooli taha põgenenud… Wäljast woolas ikka rohkem mehi majasse. Koda rõkkas nende kärast. Ja ikka rohkem tungis neid ka walitseja tuppa. Hüüded haagikohtuniku järele ei tahtnud waikida. See näis meestel lipukirjaks olewat.

„Tooge aagreht wälja! Anname aagrehile pinna peale!“ möirgas Kuimetsa mees Mihkel Otsa.

„Tema on meie nahka küllalt weristand, katsugu ise koa kord, kuda mekib !“ lisas Wõllamäe Päärn juurde, kes praegu wihaselt weerewate silmadega tuppa tunginud.

„Kui aagreht wälja ei tule, lõhume mõisa pihuks!“ kriiskas Kaiu mees Otto Olander.

Sellel oli heinahangu-haru, teiste tõenduste järele soldati püssi otsast ära kistud terasest tikk käes, millega ta ähwardades opmanni nina all wehkles.

„Ma ütlen teile weel kord mehed,“ hüüdis Rosenberg, kellel hirmuhigi otsaesiselt tilkus, „et haakenrihtri herrat mõisas ei ole. Ta on oma abilisega juba ammugi ära sõitnud, kui mina wäljal olin. Teie wõite jo mõisa läbi otsida, kui tahate!“

„No, siis pead sina aagrehi ja kõigi sakste eest oma nahaga wastama!“ müristas Päärna Miku Aadu. „Mehed, mis me ootame! Tõmmame ta kuradi maha!“

„Maha neh!“ kinnitas Purila mees Päärn Walk. Kui ta aagrehi lasi ära lipata, siis olgu nüüd ise tema asemel!“

„Andke opmannile opmanni keretäis!“ ässitas Mihkel Otsa. „Ta on sadandeid mõisatalli soat — teadku nüüd ise koa, mis punasetriibulised püksid tähendawad!“

Meeste üle walitses niisugune meeletu ärewus, et ükski wõim neid enam wihatud sundija kallale tikkumisest poleks wõinud eemale peletada. Silmapilk oli opmann Rosenberg mässawa hulga läbi ümber piiratud. Esimese käe sirutas Päärna Miku Aadu tema järele wälja. Krauhti kiskus ta walitsejal maniska eest maha ja westinööbid lahti. Mihkel Otsa wirutas talle laksuwa hoobi wastu nägu…

Nüüd kisti tagumise toa uks lahti ja opmanni noor naine ning ämmaemand Reisberg tormasiwad lõikawa hädakisaga wahele. Esimene tikkus meeleheitlise jõuuga meeste-hulgast läbi, asus abikaasa ümbert kaitstes kinni ja kiljus:

„Jätke minu mees rahule! Tema pole teile midagi teind! Halastage minu mehe peale!“

Wihased talupojad astusiwad ka tõeste sammu tagasi. Nende nägudelt paistis ärapeitmata auukartus naisterahwa eest. Silmapilguks walitses waikus toas. Malgad ja porgud wajusiwad madalamale. Juba julges opmann kergemalt hinge tõmmata. Kuid meeste järeleandlik meeleolu ei kestnud kaua.

„Naistega pole meil midagi tegemist!“ tõusiwad hüüded. „Naised mingu oma tuppa ja olgu wait! Meil on opmanni waja, mitte naisi.“

„Oma mehesse ei lase mina puutuda!“ nuuksus Auguste Rosenberg, kelle käed kramplikult abikaasa kaela ümbert kinni hoidsiwad. „Kui teie teda peksate, siis peate ka mind peksma!“

„Emandat meie ei peksa,“ seletasiwad mehed. „Emand põle meid pekst, meie ei peksa emandat. Aga opmann on meid küll peksta last, tema ise peab nüüd koa soama!“

Walitseja noor emand oli terwele kihelkonnale tuttaw, sest ta oli Juuru köstri Kochi juures, kelle abikaasa sugulane ta oli, kaswandikuna üles sirgunud. Temast peeti kui lahkest, hea südamega inimesest palju lugu. Emand Rosenberg wõis siis julge olla, et isegi need meeste seast, keda wiin õelamaks teinud kui nad muidu oliwad, tema külge kätt ei saaks panema; aga kui ta arwas selle mõju läbi, mis tal märatsewa hulga üle oli, ka oma meest kaitsta wõiwat, siis eksis ta wäga. Rosenberg oli oma aja kohane wali sundija, kes pehmust ja armuheitmist talupoja wastu nõrkuseks pidas, millega edasi ei saa, ja kellel arwamine oli, et ainult mõisa tulud õiguslised tulud on, talupojad aga igale pitsitusele waikides alla peawad heitma. Selle arwamise-wiisi saiwad sundijad muidugi oma leiwawanematelt, kelle terwe walitsuse-wiis ju selle põhjusmõtte peal põhjenes. Kui niisugusest walitsusewiisist uuemal ajal arwustades kõneldakse, siis lükkawad mõisasaksad süü hea meelega selle-aegsete sundijate peale — need olla oma wolil liig waljud olnud, oma ametiwoli kurjaste tarwitades; aga kuda wõis palgaline muude põhjusmõtete järel käia, kui nende järele, mida saksad ise põliselt maksma pannud?

„Mehed, olge ometi ristiinimesed,“ astus nüüd ka ämmaemand Reisberg südilt wahele. „Teie teate, et noor proua mõne päewa eest oma esimese lapsukesega maha sai. Alles eile hommiku tõusis ta nurgawoodist ülesse. Ta on praegu weel nõrk ja põdur. Kui teie ka temasse ei taha puutuda, aga mõelge ometi, kui wäga teie teda olete ehmatand! Ja kui te nüüd weel walitseja kallale lähete, siis tapate selle noore inimese ära, kes teile midagi paha pole teind.“

„Emand mingu taha-tuppa!“ hüüdsiwad mehed, jälle südimalt edasi tikkudes. „Ärgu ta kartku, et meie opmanni hinge wõtame! Tema hinge põle meil tarwis. Aga naha peale peab soama! Tema mees jõuab opmanni keretäit küllalt wälja kannatada — tal on raswa ja on ossi rohkem luude peal kui meil kõigil kokku!… Mehed, wiige naised taha-tuppa!“

Tuppa kogus ikka weel käratsewaid ‚sõjamehi‘ juurde. Rüsinal tungiti uueste opmanni poole. Tugewad käed kiskusiwad nutwa ja waljuste karjuwa emanda ta küllest lahti. See rabeles meeleheitliselt nende wahel ja püüdis ikka jälle mehe juurde tungida, nagu kana pojukest kaitsma…

„Mehed!“ hakkas nüüd opmann nutuse healega paluma. „Jätke minu naine rahule! Ärge minu naisele häda tehke! Ärge tapke minu naist ära!… Auguste, ma palun sind, mine taha-tuppa!“

„Wait!“ möirgas Otsa Mihkel ja põletas opmannile jälle wastu nägu. „Sinu naisele ei tehta midagi paha! Aga sinu nahk peab pargitud soama!“

Mehe löömist nähes karjatas noor naine ärarääkimata ahastuses. Uueste püüdis ta salga wahelt abikaasale appi tõtata; kuid nüüd asusiwad mitu kätt ta ümbert kinni, ta tõsteti nagu lapsukene sülle ja kanti tagumisesse kambrisse. Temale järele aeti ka proua Reisberg ning pandi uks nende taga kinni. Meeleheitliselt nuuksudes langes emand Rosenberg oma täditütre juurde põlwili, kes hirmu pärast poolsurnult pisikese lapsega hälli juures istus…

Eestoas algas aga nüüd opmannil wõitlus elu ja surma peale. Ära nähes, et peastmist kuskilt poolt loota polnud, katsus ta waenlastele ahastuse sunnil wastu hakata. Ta oli tugew mees, ja surmahirm andis talle kahekordse jõuu. Wägewate hoopidega wirutas ta esimesed kaks, kolm meest tagasi ning püüdis ühe ukse juurde taganeda, mis siit toast sakste eluruumidesse wiis. Tema wastuhakkamine ässitas aga pealetikkujaid seda suuremale wihale, ja nende määratumale ülewõimule ei suutnud ta kaua wastu panna. Woolas ju tuppa ikka weel mehi juurde, iseäranis neid, kes soldatite taga-ajamiselt tagasi jõudsiwad. Nende seas oli ka mässajate peamees Peeter Olander, seesama wiinastanud teomees, kes ohwitseridel tõlgiks olnud ja neid pärast nii julgelt kimbutanud.

Ära nähes, mis siin walitsejaga teoksil, tormas ta kohe teiste pealetikkujate sekka ja julgustas neid sõna ja teoga taga. Nii asus hulk mehi, nende seas Mihkel Otsa, Päärn Walk, Sepa Mart Juurust ja Otto Olander, uue tuhinaga opmanni kallale. See kandis sinisetriibulist õhukest suwe-ülikonda. Ükskakskolm oliwad tal kuub ja west eest lõhki kistud. Kätest, rinnust, kõrist asusiwad tal tugewad, töökaredad talupoja-käed kinni. Ühed rebisiwad teda sinna, teised tänna, kui tahetaks teda lõhki kiskuda. Mõnel silmapilgul polnud muud kuulda, kui wõitlejate ähkimist, jalgade müdinat ja opmanni riiete kärtsumist.

Seal sündis wäikene ime.

Mahtra walla oma mehed, needsamad, kes kõige esmalt rahulikul wiisil tuppa tulnud, et opmannilt uue seaduse ja sõnnikuweo pärast weel kord seletust pärida — need peremehed heitsiwad korraga walitseja kaitsjateks. Kaastundmuse pärast ei sündinud see wist mitte, sest kes oli walitseja Rosenbergi walju walitsuse all rohkem kannatanud kui nemad; palju enam on arwata, et meeste peades paha aimdus koitma hakkas tänaste sündmuste tagajärgede üle. Asjad kippusiwad neil üle pea kaswama. Nad oliwad omale wõerad wallad appi kutsunud, et need neid peksu eest kaitseks; aga kaitsjatest oliwad pealetükkijad saanud. Sest wäljas löödud lahing oli peaasjalikult wõeraste meeste läbi tekkinud. Kartus ajas siis Mahtra peremehi walitsejale appi minema. Kõige agaram neist abimeestest oli Koidu peremees Ants Tilli.

„Jätke opmann rahule, tema pole teile miski paha teind,“ hüüdis ta rübelejate wahele tikkudes, kes enamiste kõik wõerad mehed oliwad. „Kui Mahtra mehed opmanni ei peksa, siis pole teil temaga ammugi asja.“

„Ta on oma jao koa juba soand,“ toetas teda Tilli Otto. „Eks te näe, tal jookseb juba suust ja ninast weri.“

Ka teised tõstsiwad nurisewat healt ja püüdsiwad wahele tikkuda. Aga nende wõim oli liig wäeti wihaste peksjate suure hulga kohta. Nad rõhuti tagasi, tuubiti nurka wõi uksest wälja, ja wägiwald opmanni wastu kõndis oma teed edasi.

Wahel oli õnnetu meeste jalus maas, wahel tõsteti ta käte peal üles kõrgesse ja halastamalt sadas talle rusikahoopisid pähe ja selga, kuna teiwaste tarwitamiseks trobikond liig tihe oli.

Waheajal läks Koidu Antsul korda, sakste tubadesse wiiwat ust lukust lahti keerata. Ta tahtis opmannile sinna teed awada, lootes, et ta ehk sealt läbi akna aeda ning aiast edasi põgenema peaseb. Teiste Mahtra peremeeste abil läkski Antsul korda, Rosenbergi peksjate käest silmapilguks ära kiskuda ja läbi ukse tõugata; nad ise püüdsiwad ust jälle kinni panna, ja kui see ei õnnestanud, siis ukse peal wastas seista, et opmannile põgenemiseks aega anda. Nende nõuu märkasiwad aga peksjad wäga hästi, ning wihase tormijooksuga uhtusiwad nad eesseisjad ukse wahelt ära. Mürinal ja kolinal woolas nüüd terwe rahwahulk sakste tubadesse. Selsamal ajal raksatas rahwa rusumisel see uks, mis eeskojast saali wiis. Ta lendas lahti, ja nüüd mürises sealt teine otsata mässajate-wool sisse…

Terwe mõis oli wõitjate wõimu all.

Wõidu-joowastus oli niisama suur kui see, mis alkoholist saadud ja mida ikka weel juurde saadi. Sest wäljas oli mõisa wiina-ait waheajal lahti murtud, ja seal joodi wiina piimapüttidest. Neist joojatest oli nüüd päratu hulk mõisamajasse sisse tormanud.

Mõisal on palju wara. Ja täna on sõda. Sõjas saadakse aga saaki. Wõtku siis igamees, mis saab! Kaugelt suurem osa sõjalistest on wõeras rahwas. Wii saak koju, peida ära — kes seda wõerast kohast teab otsima tulla! Ja mida ära ei suuda wiia, see lõhu puruks. Sakstele waja ka kord kätte maksta seda ülekohut, mis nad talupojale põlwest põlweni teinud ja praegu seega teewad, et nad Keisri poolt lubatud õigusi kätte ei taha anda. Mõis waja tühjaks teha ja siis pihuks ja puruks lõhkuda — hoiatuseks ja ähwarduseks kõigile muile sakstele, kes talupoega wana seaduse peale sünniwad wanduma…

Ja mõisa tühjendamine ning purustamine algas. Seda toimetati nii metsikult, nagu oleks kõik see wiha ja waen, mis talupojal põlw-põlwelt mõisniku, oma rusuja, wastu hingesse kogunud, siin nüüd korraga lõõmama plahwatanud…

Kuna üks osa mehi opmanni tuuseldas, hakkas rahwa suur hulk saaki otsima ja tubades majariistu, iluasju ja aknaid lõhkuma. Kapid, kummutid, lauasahtlid — kõik murti lahti ja tühjendati ära. Et saksad siin ei elanud, siis ei olnud tubadest palju kallimat wara leida. Selle eest oli aga purustamiseks kraami küllalt. Kõige pealt tormati suurte, toredate peeglite kallale, mis särawates brongsi-raamides seina ehtisiwad. Parinal langesiwad päratumad klaasid teiwaste hoopidel põrandale kildudeks. Rasked polsterdatud leentoolid wisati läbi akende aeda; nad wiisiwad ruudud ühes keskpuude ja prossidega kõlinal kaasa. Ainust ruutu ei jäetud terweks; mida wäljaloobitawate asjadega ei purustatud, see lõhuti malkadega pihuks. Tugewad käed kahmasiwad toolid maast, lõiwad nad wastu põrandat puruks ja pildusiwad tükid laiale! Kappidel löödi uksed sisse, kummutitel kisti sahtlid wälja, lükati, kui tühjad, kummuli ja lõhuti ära. Seintelt kisti pildid maha ja tallati jalgade alla; kroonlühtrid, waasid ja lambid pekseti kaigastega pihuks, wooditest pilluti padjad, madratsid ja tekid wälja ning purustati puuwärk ära. Lühidelt: mida mõisa tubades iganes liigutada suudeti, see langes häwituse ohwriks.

Aga mitte ainult sakste eluruumides ei tehtud koledat häwituse-tööd, waid ka opmanni tubades ja kõigis kõrwalistes ruumides, köögis, sahwrites ja keldrites. Kõige pealt kisti opmanni suur söömakapp lahti ja tühjendati ära. Suhkrud, jahud, riisid, mannad kahmati wälja, ja mida kaasa ei wõetud, puistati maha. Siin oliwad meeste seas mõned naised, kes omale kraami põlledesse kallasiwad. Niisama kadusiwad hõbelusikad, noad, kahwlid ja kõik wähegi peidetawad tarbeasjad. Mis ei kõlwanud, wisati põrandale puruks. Warsti oli põrand jahu, manna, riisi, peent suhkurt, taldreku-, tassi- ja klaasitükka üleni täis.

Seda kõik waatasiwad opmanni naisterahwad, kelle eest nüüd enam ust kinni ei peetud, tumma ahastusega pealt. Emand Reisbergil oli julgus märatsejatelt küsida, miks nad seda kõik teha.

„Sõja-aeg, mis muud!“ sai ta wastuseks.

„Kui on sõda, siis olgu õiete!“ karjuti igalt poolt.

„Mis sõda see’s on, kui midagi waewatasuks ei soa!“ kostsiwad isegi naised, kes oma põllesid täitsiwad…

Keset seda lõhkumise- ja riisumisetööd tekkis sakste suures saalis, mille wäline kahetiiwaga uks pärani lahti seisis, wäike wahesündmus, mis Wõllamäe Päärnasse puutus.

Ta oli ühes teistega walitsejale saali järele tikkunud, kui keegi selja tagant ta käest kinni asus ja teda rüsina seast wälja hakkas rebima.

„Pearn, Pearn!“ käis ähkiw, kugistaw hüüe, ja kui noormees ümber waatas, jäi ta suu imestuse pärast ammuli.

Tema ees seisis Ristmäe Miina.

Noor tüdruk hingerdas nagu meeletumast jooksust, higi tilkus tal sinise pärja alt mööda pead ja nägu alla ning ta suurtest silmadest paistis karjuw hirm. Aga kui ta noortmeest elusalt ja terwelt enese ees nägi, lendas ta näo üle sedamaid helkjas paiste, ja ta tõmmas sügawaste hinge.

Päärn oli tükk aega tumm.

„Mis sina siit otsid?“ hüüdis ta wiimaks.

„Sind otsin! Sind — sind —“

„Mis sa minust siis tahad? Ma olen jo sõjas!“

„Koju pead tulema! Silmapilk minuga koju…“

„Tühja kah! Sõda pole weel otsas!“

„Pearn, sa oled purjes!“ karjatas tüdruk, tema tüma keelt kuuldes ja ta halli läikega silmi nähes.

„Olen, mis olen! Sojas peab mehel hea tuju olema… Sina aga katsu, et minema soad! Siin wõid mõne hoobi koa kuklasse soada…“

„Pearn, sa pead kohe ära tulema,“ algas tüdruk paluwalt sosistades. „Eks sa näe, mis hirmsaid asju siin tehakse! Mõisa-õue on surnuid ja haawatuid ja werd täis… Seal lõhutakse ja riisutakse aitasid… Ja näe, mis siin tubades tehakse!… Pearn, mõtle, mis sest wiimaks wälja tuleb!… Wõta meel pähe, ja lähme kohe…“

Ja Miina hakkas teda meeleheitliselt trobikonna hulgast, mis saali täitis, wälja rebima. Kuid Päärn punnis wasta.

„Ole wait, ega ma putku wõi panna, kui teised kõik siin on! Wõit on jo meie käes — karta meil midagi põle… Kes sind hullu ülepea siia soatis?“ lisas ta ärkawa wihaga juurde. „Kas inimesel aru peas — ise naisterahwas, aga jooseb uisapäisa sõtta! Ütle mulle, tulise pihta, mis sa siit õiete tahad?“

„Ma tulin sinule järele!“

Tüdruk ütles seda kõige lihtsamal toonil, aga tema healest kuuldus siiski midagi wälja, mis pooljoobnud mehele imewäega hingesse helises. Ta wahtis tüdrukule silma, sattus kahewahele, astus sammu temale ligemale.

„Minule järele? Tulid minule järele?“ kordas ta. „Kas jala wõi?“

„Jala.“

„Ja ka jooksid? Terwe tee jala?“

„Ja.“

„Eks sa koa kart? Kas sa paukusi ei kuuld?“

„Miks ei kuuld! Nägin, kuda lasti. Soldatid robinal wasta… Jooksin üle heinamoa, kui kuulid wihisesid…“

Päärna nägu lõi korraga walgemaks. Ta oli rüsina seast juba täieste wälja astunud.

„Ja sa ei kart?“ ümises ta, ikka weel tüdruku otsa wahtides. „Nägid, kuda lasti, ja ei kart! Kuradi tüdruk — niisuke!… Aga kust sa mind siis otsisid?“

„Igalt poolt. Küsisin siit, küsisin sealt. Wiimaks jooksin seie… Aga nüüd tule! Sinu ema ootab sind koju. Pearn, sa oled tema toitja!“

Kui Päärnal weel üleüldse wastupanekujõudu oli, siis rauges see selle sõna mõju all. Õige küll, tal oli ju ema kodus! Kui kergeste poleks see toitjast täna ilma wõinud jääda!…

Ja nüüd korraga lõi ka Päärna tuhmis peas nagu koidik kumendama. Mis see oli, mida täna siin tehti? Kas ta lõhkumiseks ja rööwimiseks siia oli tulnud? Oli talle seda korrakski meelde torganud, kui ta kodust wälja sõitis? Kas ta ei tulnud Mahtra meestele appi, et neid ülekohtusel wiisil, seaduse wastu, ei nuheldaks? Wägiwalla peale oli ta wälja tulnud, wõitluse wastu oli ta ettewalmistatud olnud, kui ta ka ei aimanud, et see nii weriseks läheks. Aga lõhkuma, rööwima — ei, see oli tema plaanist hoopis puudunud. Kui suurt kurja sellega tehti, seda ei mõistnud küll temagi ära kaaluda, selleks oli ka tema seesamane wihane talupoeg, kes sakstele kõigest hingest tasu soowis; aga ta meelest oli siiski, kui poleks lugu korras, kui teeks see märatsew rahwahulk siin omale kasu asemel kahju. Ei, nõnda ei peaks see sõda mitte olema! Ta oli teda enesele teisiti ette kujutanud. Kahju oli tal ainult, et haagikohtunik keretäiest ilma jäänud — selle peale oli ta süda nii wäga põlenud — ning rahul oli ta ainult, et soldatid ära aetud ja et opmann teenitud palga saab. Kõik muu aga — —

„Miina, lähme pealegi minema,“ ütles ta korraga nagu unest ärgates. „Aga enne otsime Jüri ülesse. Temal on koa ema kodu.“

Kuna Päärn ja Miina mõisamajast wälja pugesiwad, et Uuetoa Jüri järele waadata, kes mõisa-õues teomehest lahku sattunud, kestis sakste tubades häwituse-sõda edasi, niisama ka opmanni piinamine.

Wiimase kallal ei olnud aga enam niipalju mehi kui hakatusel, sest lõhkumise-töö ja saagiotsimine oli neid ära meelitanud; sündsal silmapilgul läks siis ka Rosenbergil korda, ennast peksjate käest lahti rabeleda ja läbi ukse oma eluruumidesse tagasi põgeneda. Ta tungis eestoas rüsinal rahwast läbi ja jooksis taha-tuppa. Tema abikaas ja südi ämmaemand seadsiwad endid kaitseks ukse ette.

Waenlased oliwad aga opmannil kohe kannul. Ei aidanud noore naise, ei ämmaemanda ärdad palwed midagi: nad tõugati ukse eest ära, emand Reisberg sai koguni tugewa rusikahoobi näosse, ning wihane salk tungis oma ohwrile järele.

Aga ka kaitsjad ilmusiwad. Neid oli Mahtra meeste seast weel juurde tulnud. Nüüd algas opmanni taga-toas rüselemine peksjate ja kaitsjate wahel. Seeläbi pöördus esimeste tähelepanemine walitseja pealt natukeseks ajaks ära. Seda sündsat silmapilku märkas Koidu peremees Ants Tilli tarwitada. Ta awas kähku aia poole minewa akna, näitas opmannile põgenemise-teed ja oli teda parajaste akna-laua peale upitamas, kui nende nõuust aru saadi. Waewalt oli opmanni kogu akna pealt aeda kadunud, kui mõned mehed talle tulitse-jalu järele hüppasiwad.

„Kuhu nii ruttu, wennas? Päris keretäis jo weel soamata!“ karjus Mihkel Otsa, põgeneja kraest jälle kinni tabades. „Poisid, pidage teda, ma muretsen witsad!“

Sedamaid oli opmann aias jälle ümber piiratud.

„Tõmmake ta maha!“ kajasiwad hüüded. „Teeme ta naha tuliseks, nagu kord ja kohus!“

Kuna ühed ligi tõttawaid kaitsjaid kaigastega eemale hakkasiwad peletama, püüdsiwad teised walitsejat jalult maha saada. Weel kord püüdis wiimane meeleheitlisel jõuul wastu hakata Seisis tal ju ta oma arwates surm suu ääres. Sest kui kõik need teibad ja kaikad temale pähe ja selga hakkawad sadama — mis tast siis weel wõis üle jääda!

Tükil ajal ei saadud tugewat meest ka tõeste mitte maha. Päärn Walk oli kõhuli maas ja kiskus walitsejat jalust, et ta komistades kukuks. Temale appi asus weel Sepa Mart Juurust. Teised rebisiwad teda kätest, kolmandad tõukasiwad seljast. Wiimaks langes opmann otseti ühe kõrge peenra peale maha.

Nüüd hakkas walitseja palumisega õnne katsuma. Häda ajas talle nutu peale. Kõigest kehast lõdisedes, hüüdis ta ärda nuuksumisega:

„Mehed, jätke mind elusse! Ma tahan Teile kõik anda, mis soowite, aga jätte mind elusse! Teie peate wiina saama, peate raha saama — kõik, mis minul ja mis mõisas on, peab teie olema, — laske mind lahti! Wennad, laske mind lahti!“

„Wõi nüüd oleme sulle wennad!“ naersiwad karedad kõrid halastamatult. „Kes me siis olime, kui sa soldatid seie kutsusid meie nahku parkima? Kas siis koa su wennad olime?“

Teised hüüdsiwad:

„Mis sina meile pakud, wõime nüüd ilma sinuta wõtta! Ütle parem, mis sa sõnnikuweost ja abi teost praegu arwad!“

„Mehed,“ nuttis opmann, „teie saate minust lahti — ma lähen Mahtrast ära, lähen linna elama, muud kui jätke mind elusse! Ma wannun teile, et ma mitte enam Mahtrasse opmanniks ei jää!“

Kuid asjata oliwad kõik palwed ja wanded, asjata ka, et õnnetu oma piinajate põlwi ning jalgu kaapas ja neile ikka magusamaid nimesid andis. Ta ei suutnud ühtegi neist liigutada, nagu raudsete pihtide wahel hoidsiwad nad teda kinni. Ajawiiteks lohistati teda mööda maad edasi ja kisti teda karwust.

Mihkel Otsa oli waheajal witsad walmis muretsenud. Ja missugused! Tõeste, sel mehel oli andi piinamiseks — wähemast niisama palju, kui neil mõisawanematel, kes peksuriistad soolwee sisse lasksiwad kasta wõi soolwett werise ihu peale kallasiwad. Mihkel ilmus nimelt — tikerberi-oksadega, mida ta oma pussiga põesastest lõiganud.

Nüüd rebiti waesel opmannil, et tema ihu paljastada, wiimased riidehilbud seljast lõhki, üks mees istus talle jalgade, teine kaela peale, ja ihulik nuhtlemine okkaliste weristawate witstega algas. Otsa Mihkel ja Aadu Andrei oliwad lööjateks. Nad lõiwad kordamisi ja taktis, nagu „kord ja kohus.“ Ümberseisjad, näod naerul, käskisiwad aga heaste anda. Isegi opmanni kaitsjad oliwad wagusaks jäänud ja waatasiwad pealt. Näis, kui meeldiks ka neile sügawal südame-põhjas niisugune waatemäng, kus talupoja asemel ka kord mõisawanem hoopide all weriselt wingerdab…

Oldi just parajaste selle lõbusa ülesande kallal töös, kui korraga wäljast mõisa-õuest tuhandehealeline hurraa kajas. Mõned karjusiwad maja purustatud akendest aeda: „Tuli lahti! Tuli lahti!“

Peksjad peatasiwad, nuhtlusealuse kinnipidajad kargasiwad püsti, wahiti ringi ja hakati siis maja poole jooksma. Waewalt oli walitseja märganud, et käed ta küllest lahkunud, kui ka tema püsti kargas. Kõik tormasiwad mõisa-õue poole — ühed maja seest läbi, teised aiawärawa kaudu. Walitseja nägi enese waba olewat.

Esimese elurõemsa tuhinaga hakkas ta sügawamale aia sisse jooksma, et sealt eemale, mõne naabrimõisa poole, põgeneda; aga poole tee pealt pööras ta hiilides tagasi. Ta tahtis enne weel wargsi järele waadata, kudas ta perekonnaga lugu on. Oma rõemuks leidis ta maja wõerastest inimestest tühja olewat, aga tühi oli ka tema korter elanikkudest. Ta abikaas lapsega ja noore neiuga oliwad waheajal Juuru poole põgenenud, neile järele oli natuke hiljem ka ämmaemand läinud. Nad kõik jõudsiwad õnnelikult köstri majasse.

Wiimane põgeneja oli Rosenberg ise.

Ta puges aeda tagasi, et sealt salaja lagedale peaseda. Palja peaga, särgi ja aluspükste wäel, jooksis peksetud mees üle aasade ja wäljade plaanita edasi, kuni ta wiimaks nõuuks wõttis, Järlepa mõisast kaitset ja ihukatet minna otsima. Teel leidis ta wäikese külapoisi sõnnikut wedamast. Sellelt wõttis ta hobuse ära ja sõitis sõnniku-wankris edasi kuni Järlepa mõisani, kus ta sealse walitseja, oma tuttawa ametiwenna käest enesele riided selga laenas. — —

Waheajal oli mõisa-õues mõndagi sündinud.

Raske töö ja hiilgawa wõidu järele tundsiwad sõjamehed kõige pealt keelekastet waja olewat. Mõisa wiina-ait warjas piiritust küllalt. Mis muud kui uks maha ja saagile!

Jaan Baumann Juurust ja Wade Jaan Paulus[7] Kaiust heitsiwad selles asjas eestwedajateks. Esimene muretses tugewa puupaku ja hakkas sellega aida-uksele pihta andma; Wade Jaan aitas suure kiwiga takka. Uks mürtsus lahti.

Õisates tungis rahwas sisse. Peale kolmekümne aami leidus piiritust aidas — küllalt, et kas pese wõi pead! Sedamaid löödi prundid pealt ja pisteti pumbad sisse. Alt kaewu äärest, kus hulk piimapütta pesemiseks wirnas oli, toodi riistad, kuhu kallist märjukest sisse kallati. Kes pumpamist ei wiitsinud ära oodata, lõi aami-põhja sisse ja täitis nõnda oma pütti. Lõhuti ka palja koeruse pärast aamisid ära. Aidast weeretati mitu aami wälja õue peale, seati püsti, löödi põhjad sisse ja kutsuti rahwast jooma. Oli ju wõidupidu pühitseda. Paar aami weeresiwad seejuures libamisi maad mööda aida eest wastasseiswa wiinaköögi poole ning sulpsasiwad tiiki. Oma suure raskuse pärast wajusiwad nad sügawasse tiigi põhja‚ muda sisse[8].

Aidamees, kes meeste wägiwallatööd eemalt silmanud, tõttas neid keelama ja noomima. Oli ju wara, millesse seal puuduti, tema hoiu alla usaldatud. Aga keegi ei kuulanud teda. Jaan Baumannil, kalli warakambri awajal, kargas pealegi süda eksitaja üle nii wäga täis, et ta teibaga ja wiinapumbaga tema kallale tikkus. Aidamees pistis eest jooksu, purjus mees temale järele! Waewalt sai põgeneja ennast wiinaköögi taha peasta, kuna Baumann pumba tiiki wiskas ja tagasi jooma läks. Pärast arwas aidamees paremaks, wõimumeestega leplikult ümber käia, ja see oli ta terwisele tõeste parem. Räägitakse koguni, et ta hiljem meestega ühes mõisa wara aidanud omandada.

Meeletu joomine algas nüüd.

Näis, kui tahaksiwad need alalise häda ja puudusega wõitlewad, rõemuta ja lõbuta inimesed kord nende kulul, keda nad nii raskeste pidiwad orjama, lustipidu pidada, kus nad kõik wõiksiwad unustada, mis neid rõhus ja koormas — ka tänase hirmsa weremängu. Nad tahtsiwad ka wist oma kurje aimdusi, mis nende hinges selle weremängu tagajärgede pärast wahetewahel üles kerkisiwad, wiinaga ära uputada, oma südametunnistust magama uinutada. Täna olgu pidu, tulgu homme, mis tuleb! Paljud oliwad aga, nagu teada, juba waremalt nii joobnud, et nad ei teadnudki, mis tegiwad. Nii mõnigi mässaja ja riisuja wõis teisel hommikul magamast ärgata ja eneselt imestades küsida, kas see kõik mitte paljas kole unenägu ei olnud…

Raske on kirjeldada, mis selle lustipidu ajal Mahtra mõisa õues kõik sündis. Wiin tõi rahwale uut julgust ja uut sõgedust, ja selle tõttu wõttis ka riisumine uut hoogu. Muu seas kanti mõisamajast, sahwritest ja aitadest kõik kokku, mis süüa kõlbas: leiba, wõid, lambakintsusid, heeringid, silku. Saelaudadest ehitati paar pidulaudagi üles, kuhu söök ja jook peale pandi. Klaaside asemel käis wiin piimapüttidega ringi. Terwe õue kubises sööwatest, joowatest ja õiskawatest inimestest, kellel lihakäntsakad kaenlas ja wiina-anumad käes. Suurem osa tuikus ja waarus ning mõnigi kukkus wiinapütiga uimaselt maha, et surnutaolisesse unesse suikuda. Wa’ Andrese peremees Purilast, elatanud Ants Sommer, oli õnnelik kui lapsuke. Lamba kints kaenlas, piiritusepütt käte wahel, tuikus ta mööda mõisa-õuet ringi ja kutsus kõiki omale külaliseks.

„Poisid, rüübake Mahtra märjukest,“ hüüdis ta oma peene, pehme naisehealega, kuna ta terwe lage nägu naeris. „Jooge, poisid, täna on!“

Aga keegi ei tahtnud, sest igaühel oli eneselgi. Täna oldi ometi kord külla otsas! Aamide ümber kihises suurepäraline elu. Tõsteti ja tõsteti, rüübati ja rüübati. Siin ja seal istusiwad ringid maas — ühed jõiwad, teised sõiwad, kolmandad laulsiwad, neljandad norskasiwad juba. Teises kohas jälle kaelustati üksteist, hoobeldi tänaste wägitegudega wõi mindi uueste lõhkumisetööle.

Nõnda tegi Jüri Nikolole, Juurust, lõbu, malgaga kubja elutoa aknaid purustada, piimapütta kaewu pilduda ja wiimaks tõllahoones ühte wedruwankrit lõhkuma hakata. Ta tegi wankri ka suure töö ja waewaga päris pihuks… Jaan Baumann jälle oli ühe haawatud soldati käest püssi ära kiskunud. Seda peksis ta niikaua wastu aida-ust, kuni talle ainult kõwer raud pihusse jäi.

Waade, mida Mahtra mõisa õue selle joomapidu ajal pakkus, pidi igale wähegi kainele nägijale jälestuse peale ajama. Igal pool surnud, haawatud ja purujoobnud inimesed segamine maas, tardunud wereloikusid, purustatud teibaid, tarbe-asju, wiina-aamisid, piimapüttisid kõik kohad täis. Siin oigas suure walu käes soldat, kellel pea lõhki löödud, tema kõrwal ägas talupoeg, kellel kuul rinnas wõi püssitiku-haaw külje sees, ning mitte kaugel neist lällitas mõni jala pealt otseti kukkunud wiinawend, kes ennast asjata jälle püsti püüdis upitada. Sügawat, waikset und magasiwad ainult need, kelle eluküünla kuul täieste ära kustutanud, wõi kes wiina-aamist nii palju unerohtu imenud, et nad eluta ja meelemõistuseta maha langesiwad.

Ohwrite arw oli suur, sest lahing oli palaw olnud. Mõisa-õues ja soldatite taga-ajamisel oliwad kuulid ja püssitikud seitse talupoega kohe surnult maha sirutanud,[9] kuna kaks raskeste haawatut warsti peale sõda suriwad[10], muid raskeste haawatuid leidus talupoegade seas wiieteistkümne ümber[11], kuna nende arwu, kes kergemaid haawu ja wigastusi saanud, keegi kindlaks ei suuda teha, sest et talupojad neid äraandlisi sõjamärkisid pärast mässu arusaadawatel põhjustel hoolega salajas pidasiwad. Wäesalk kaotas, nagu juba teada, oma kapteni, ja major ning umbes wiisteistkümmend soldatit saiwad kergemaid wõi raskemaid haawu; kas neist keegi hiljem oma haawadesse suri, on teadmata. „Mahtra sõda“ oli siis terwelt kümme surnut ja umbes kolmkümmend raskemalt haawatut ohwriks nõudnud, kaasa arwamata kõik, kes kergemate kriimudega peasenud!

Mõisa-õues puhkawate surnute ja haawatute juurde toodi weel mitmed, kes heinamaal ja wõsastikus surma wõi haawu oliwad saanud. Need oliwad enamiste Mahtra küla mehed. Mõnda haawatut püüdsiwad omaksed wõi sõbrad, kui neil weel meelt peas oli, haawade pesemise ja sidumisega häda pärast rawitseda; suurem hulk oli aga nii joobnud, et hädaliste peale ei märganud mõeldagi, wõi et neile kergituse asemel weel suuremat walu tehti, kui neil juba muidugi oli. Pearohuks tarwitati wiina. Sellega pesti haawu ja kustutati seeläbi haawatute walu, et nad ka purju joodeti… Surnutelegi kallati piiritust suhu, et neid selle elutilgakese läbi wõimalikul wiisil weel üles äratada.

Üks soldat, kes purustatud lõua-luuga kahe surnud talupoja wahel hirmsas walus waewles, palus ärdal wiisil Wene keeles midagi. Tema soowist ei saadud aru. Jaan Baumann Juurust, kes mööda tuikles, tegi õnnetumaga juttu, oli aga liig joobnud, et käenäitamistegi abil teise mõttest aru saada. Soldat tähendas oma hirmsa haawa peale, näitas sõrmega pähe, suhu, südame kohta ja palus südant lõhestawal wiisil edasi. Tema soow oli nähtawalt, et talumees ta armu pärast surnuks lööks, sest walu oli ärakannatamata. Baumann aga arwas, et haawatud soldati himu ka wa’ kibeda peale käib, mida nii suure õhinaga igal pool rüübati. Ta halastas langenud waenlase peale, tõi hea püti-täie piiritust ja hakkas sellega kõige pealt kroonumehe werist nägu üle ujutama. Wiin põletas aga haawa nii wäga, et soldat hirmsa walu käes karjudes wingerdas. Siis andis Baumann talle püti äärest rüübata. Soldat jõi ka, ja jõi nii, et ta meelemõistuseta jälle kiwide peale maha wajus. Walu wastu oli ta seda puhku rohtu saanud…

Teises paigas püüdsiwad kaks joobnud meest oma raskeste haawatud sõpra maast üles tõsta. Üks asus tal peast, teine jalgadest kinni. Õnnetumal oli kuuli-haaw kaela sees. Abimeeste käed oliwad aga nii lõdwad ja nende jalad nii nõrgad, et nad ainult paar sammu waarudes edasi saiwad, siis aga õnnetuma prõntsudes maha lasksiwad kukkuda. Sellel purtsas weri suust, ja ta walus ägamine oleks wõinud kiwa pehmendada.

Mõne surnu wõi haawatu juures nuteti. Isa oli poja, wend wenna wõi sõber sõbra sõja ohwrite seast leidnud. Leinamise pühadust rikkus aga kõigi wiinatuju; nutu sekka kajas joobnute naermine, lällitamine ja aiduraidutamine.

Ja kõige selle were ja walu ja wiletsuse peale naeratas sinine taewas maha ja suwine päike puistas oma karsket kulda alla. Katteta, warjuta seisis waatepildi inetus, jälkus, aga ka tema ärarääkimata ärdus igaühe silma ees. Kahju ainult, et siin nägijaid ei olnud, kes seda pilti oleksiwad mõistnud, kellesse ta kõige oma määratuma raskusega oleks mõjunud… Wagusad, alandlikud, sõnakuulelikud talupojad oliwad mässajateks ja riisujateks muutunud! Kuidas? Mispärast?…

Joomapidu waheaegadel kestis kolamine mõisa hoonetes, mille uksed ja wärawad kõik lahti tehtud, õhinaga edasi. Mida saagiks ei wõetud, lõhuti ära. Hobused aeti aitade ette ja laoti warastatud kraami wankritesse. Tähtsat osa saagi seas mängis wiin. Wähemal ja suuremal hulgal püüti seda kõiksugu riistade sees kaasa wõtta. Ankrud, waadid, lähkrid, pütid kanti kokku ja pandi täis. Kõrtsmik Hindrek Piil[12] Kaiust ajas oma walla mehe Mart Klemmeri ja Mahtra mehe Ants Pilleri abil koguni terwe wiina-aami wankrile, et saaki pärast jagada. Koorm läks aga liig raskeks, sest nad oliwad wankrit ka odrakottide, hobuseriistude ja wankrimääre-tünnidega täitnud; seepärast tõukasiwad teel wiina-aami pealt maha. Nende wankergi oli mõisa oma.

Saagiks wõeti peale wiina weel: wilja, jahu, tangu, leiba, lõuendit, kalewit, kõiksugu pesu, kasukanahku, pastlanahku, seebikangisid, lusikaid, nuge ja kahwlid, tööriistu jne. Rahwa suure hulga pärast polnud üksikute saagi-osa enamiste kuigi suur: ühel oli ühte, teisel teist natukene, paljud oliwad ka täitsa ilma. Oli ka neid, kes paljalt tüki walget mõisa-leiba näppasiwad, et tühja kõhtu täita. Mõnel oli asi hõlma all, mille wäärtus wiiest ja kümnest kopikast üle ei ulatanud. Kaine peaga poleks wist suurem hulk warguse peale mõelnudki; terwe riisumine tekkis alles alkoholi julgustawal ja sõgestawal mõjul, mis sellest selgus, et mitmed oma saagi pärast priitahtlikult tagasi tõiwad.

Lõhkumist ja riisumist toimetasiwad mõisas peaaegu üksnes wõeraste waldade inimesed. Mahtra peremehed ei wõtnud sellest kõigest osa ja selle walla muu rahwa seast tegiwad seda wäga wähesed. Ja weel enam: Mahtra mehed püüdsiwad purustamisele ja rööwimisele wastu tõrjuda, katsusiwad seda takistada ning mõisa ja opmanni wara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuda aga saiwad. Kuid nende jõud oli selle määratuma rahwa-hulga wastu, kes neile naabriwaldadest appi tõtanud, liig wäeti. Nad pidiwad nägema, et nad waimudest, keda nad kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad oliwad wesiwärawad awanud, aga wool ujutas nende weski üle. Nende awitajad saiwad nende wastasteks. Nende manitsusi ei wõetud kuulda, nende wastupanek löödi tagasi. Terwe mõis sattus wõeraste inimeste täielise meelewalla alla. Mahtra rahwas wõis pealt waadata, kui tahtis…

Nõnda kestis meeletu lõhkumine, purustamine ja riisumine mõisa hoonetes edasi, kuni kurbmängule kohane lõpp tuli.

Juuru wabadik Jüri Nikolo, joobnud nagu kõik teised, süütas kalkuni-onni juures, mille kõrwal haopinu seisis, weewlitikkudega piipu põlema. Kas meelega wõi kogemata wiskas ta põlewa tiku onni õlest katuse peale, mis kohe tuld hakkas wõtma[13]. Seda nägi teine Juuru mees, Mihkel Baumann, kes Jüri lähedal seisis.

„No noh, mis sa teed,“ hüüdis ta. „Joanipäewani on ju weel kolm nädalat aega!“

„Ääh, sõja-aeg — las’ läheb!“ wastas Jüri hirwitades.

Ja eks läinudki!

Naljatades waatasiwad mõlemad mehed pealt, kuda tuli laiale lagunes, onni leekidesse pani, haopinu külge roomas ja sealt nilpawaid keeli õlest katusega aida poole hakkas sirutama. Päike paistis palawaste, puu ja õlg oli kuum ja kuiw kui tael — määratumal kiirusel laotasiwad leegid endid laiale, kuni üks hoone teise järele tules seisis: kaks aita, karjalaut hobusetalliga ning lõppeks mõisamaja.

Mahtra meestel läks korda, mõnda looma tallist ja laudast peasta; muu mõisawara warjamise peale ei mõelnud aga keegi ning tulekustutamisest ei wõinud ammugi juttu olla. Seks puudus waenlikul rahwahulgal tahtmine ja üleüldise joobnud oleku pärast wõim.

Sõjale tuli kohutaw tagatipp.

Raginal kui murdjad asusiwad leegid wanade, kuiwanud puuhoonete kallale, wägewad suitsu- ja tulesambad lõiwad wastu taewast, wersta kaugusele kandis tuul tiheda sädemerahe ning leekide mühin ja praksumine segas end joobnud pealtwaatajate õiskamise ja haawatute ägamise sekka.

Sel uuel walgustusel pakkus lahingipaik mõisa-õues kõigi nende werelompidega, surnute ja haawatutega ning märatsewate sõjameestega weel koledamat waadet kui siiamaani.

Joobnud meestel oli tulest hea meel nagu lastel. Nad karjusiwad hurraa, naersiwad ja püüdsiwad taarudes keksida. Joodi wiina edasi, trallitati, suurustati ja ähwardati.

Jaan Baumann — purjus, nii et waewalt jalal seisis — karjus rahwahulga poole:

„Wennad, nüüd marsime Atlasse! Põletame selle koa maha! Kui juba sõda on, siis olgu laialt. Atlast paneme Juuru, Juurust Maidlasse. Terwe kihelkond põlegu! Ühed saksad igal pool! Tulge minu järele, mehed!“

Aga ükski ei läinud. Keegi pani Jaanile jala ette, nii et ta täiel pikkusel maha prantsatas. Hirnuw naermine ümberringi…

Aga nüüd algas põgenemise-kihin.

Tule hirmus lõõsk peletas rahwa eemale; ühtlasi püüdis igaüks oma saaki peasta ning lõppeks nähti ära, et siit enam midagi wõtta ega oodata ei olnud — häwitusetööd oliwad leegid wägewal käel lõpetamas.

Peale kiwist wiinaköögi põlesiwad kõik mõisahooned terwe täiega maha. — —

Miina ja Päärn oliwad tule algusel mõisamajast õue peale tulnud, et siit Uuetoa Jürit otsida. Rahwa paljuse ja üleüldise segaduse pärast polnud leidmine kerge. Päärn käis nagu peata kana rahwamurru seas ringi, ainult Miina terastel silmadel läks wiimaks korda, Uuetoa peremeest kuskil wiinajoojate salgas tähele panna. Jüri oli muidu kaine mees, aga täna jõi temagi. Tal oli parajaste piirituse-pütt suu peal, kui Päärn ja Miina ta juurde astusiwad ja wiimane teda kampsunisabast tugewaste tõmmas.

„Jüri, tule koju, sinu ema kutsub sind!“

Niisama laia imestusega nagu Päärngi, wahtis nüüd ka noor peremees tüdrukule näosse.

„Kas sa hull peast oled! Sina siin!“ hüüdis ta.

„Sinu ema soatis mind sinu järele,“ tähendas Miina suure rõhuga.

„Minu ema?… Ah soo — ja, ja, eks ta wist ole poja pärast hirmu täis. Aga ega ma’s enne koju lähe, kui Pearn!“

„Ma olengi juba minekul,“ ütles sulane, segaselt maha wahtides. „Meie wanamooril koa igatsus poja järele.“

Nüüd oli ka Jüri minekuga nõuus.

Mindi hobust otsima. Päärn oli ta hommiku mõisa aia taha kinni sidunud, ilma pärast kordagi tema järele waatamata. Loom oli seal alles. Aga oleksiwad nad natukene hiljem tulnud, siis oleks ruun wahest wiimast korda hinge tõmmanud. Sõjakära oli teda waest nii kohutanud, et ta omale rangid kurku ja ohjad keerdu ümber kaela oli ajanud ning poole kehaga aiste wahelt wälja oli karanud. Nõnda mässates oli ta wiimaks weel maha kukkunud. Ta leiti päris poomise-hädas eest.

Mõlemad mehed jooksiwad talle sedamaid appi. Päärn tegi aga oma haawatud kätele seejuures nii wäga häda, et nad uueste werd hakkasiwad jooksma. Nüüd alles märkas Miina tema olekut.

„Jumala pärast, Pearn,“ hüüdis ta täis hirmu, „mis sa oma kätega oled teind?“

„Sõja-aeg — mis teha,“ wastas noormees, käsa peita püüdes. „Põle suurem asi — mõned kriimud pihupesas.“

„Pearn,“ sosistas tüdruk, ja astus oma kahwatanud näoga ja ahastawate silmadega poisi suu juurde, „Pearn, ega sa kedagi inimest sõjas ära tap’?“

Sõjamees, kelle teiwas mõisa-õues nii wõimsaid hoopisid jaganud, mõtles järele ja raputas siis pead.

„Ei usu,“ wastas ta. „Surnud soldatid põle näha. Aga eks mõni ikke wähe soand.“

Nüüd kistus Miina ta käed wägise nähtawale ja silmitses tuksuwatel huultel ta lõhkiseid pihupesasid. Ka Jüri, kes hobuse juba maast ülesse ja aiste wahele saanud, astus ligemale. Tema ise oli wigata jäänud, maha arwata paar muhku põlwede otsas, mis ta soldatite tagaajamisel maha kukkudes saanud.

„Pearn,“ ütles tüdruk surutud healega, „neid käsi ei tohi sa kodu kellegile näidata! Siis teatakse kohe, mis sa sõjas tegid.“

„Tühja kah! Küll nad terweks soawad!“

„Sa peaksid nad ära pesema.“

„Seda wõime kohe teha,“ ütles Jüri naerdes ja tõmmas taskust wäikese plekist kannu wälja „Hoia käed õiel!“

Ta kallas kannust midagi sulase käte peale, mille lõhn kaugele eemale ilmutas, et wedelik puhastamata piiritus oli — Mahtra mõisa wiin, mis täna igal pool ojadena jooksis. Kui Päärna käed tubliste üle ujutatud, küsis Miina Jüri käest nuga ja nüsis ilma pikema arupidamiseta oma takuse särgi sabast tükid wälja, et nendega Päärna käsi kinni siduda.

„Hoia käed warjul, kui tee peal inimesi wasta tuleb,“ õpetas ta seejuures emalikult.

Siis asusiwad kõik kolm wankrile ja sõit koju poole algas.

See oli pilt Soodomast ja Komorrast, mis neile selja taha jäi. Mühisedes ja praksudes lõiwad wägewad tule- ja suitsusambad taewa poole, tuhka ja tule-elbeid sadas neile pähe, kisa ja kära paarist tuhandest karedast kõrist kajas leekide ragina sekka ning igal pool metsik jooksmine, tungimine, rüselemine. Wanker wankri järele, joobnud inimesi ja riisutud sõjasaaki täis, pööras mõisa-õuest ja selle ümbrusest minekule; tihedad salgad waaruwaid, wanduwaid ja uilgawaid jalamehi, saagiga wõi saagita, täitsiwad teed ja selle ääri. Nii mõnigi trobikond wedas enda wahel seotud peaga wõi käega wigastatut ühes, nii mõneski wankris puhkas tardunud werega kaetud surnu wõi nõrgalt ägaw haawatu. Oli lahingipilt paari tunni eest kõigiti täielik olnud, siis oli seda nüüd ka lahingist lahkumise pilt. Ja neile piltidele järgnesiwad weelgi teised. Kus kõrts tee ääres oli, seal tohterdati warsti mõnda haawatut, ja kus küla oli, seal nähti nutwaid naisi ja lapsi, kellele mees ja isa, wend wõi muu sugulane weriselt koju kantud…

Eeru kõrtsi juurde, Atla ja Juuru wahel, oli kirikuõpetaja köstriga sõitnud. Wist oli tal nõuu sõjawälja poole tõtata, sest püssipaugud ja suitsusambad ei jätnud kedagi kahewahele, mis Mahtras täna sündinud. Eeru kõrtsis wõis aga õpetaja ka juba paari sõja ohwrit näha; praegu oli sinna Purila peremees Kaarel Anresmann raske seljahaawaga toodud, ning sinna jõudis ka sellesama walla talitaja Tõnis Laur läbilastud käewarrega.

„Teie sõgedad, mis te olete teinud!“ hüüdis õpetaja oma walju, kõmisewa healega ühe meestesalga poole, kelle seas ka Antsu pere sulane Ants Welt Purilast oli.

„Tegime, mis lubasime,“ wastas keegi meeste seast. „Ehk soame nüüd uue seaduse sakstelt kätte!“

„Ja, ja, nüüd te saate uue seaduse sakstelt kätte,“ wastas õpetaja pead wangutades, kuna ta nägu pilkawalt naeratas. „Oodake aga, see uus seadus antakse teile warsti kätte; ärge aga siis imeks pange, missugune ta on!“

Õpetaja pööras nüüd Antsu kui kõige kainema poole ning päris temalt Mahtra sündmuste üle lähemat teatust. Ühtelugu mõrudalt ja pilkawalt pead wangutades, kuulas ta selle juttu pealt.

„Ja mis sina siis Mahtrasse läksid?“ küsis ta lõppeks.

„Niisama pealt woatama, mis tehakse,“ wastas Welt.

See kokkupuutumine õpetajaga peastis Antsu pärastise ülekuulamise ja karistuse alt: õpetaja oli teda kainelt näinud ja tema suust kuulnud, et ta ainult uudishimu pärast Mahtras käinud. —

Selsamal ajal jõudsiwad Jüri, Päärn ja Miina kõrtsist mööda. Nad nägiwad, kuda õpetaja kõrtsi sisse astus, et haawatuid waatama minna. Peatamata sõitsiwad nad kõrtsist mööda, sest neil oli kartus Päärna seotud käte pärast.

Teel murdis Miina wahetpidamata pead, kuda Päärna haawu inimeste eest salajas pidada wõi mõnel muul wiisil seletada. Sõjas oliwad ju kõik käinud, terwe kihelkond mehi oli seal koos olnud; wõta siis nende seast wälja, kes sõdis, kes ainult pealt waatas, kui ihu külles märki pole. Aga Päärnal on märk ihu külles, ta sõdis siis! Küll ei teadnud Miina omale ette kujutada, mis nüüd wõiks tulla, aga ta walutaw süda aimas, et midagi tuleb ja et see mitte hea ei saa olema.

„Kuule,“ ütles ta wiimaks Päärnale, „sina ütle homme kõigile, et su hobune peruks sai, kui teda karjamaal kinni olid püünd, ja et ta päitsete raud-oheliku su pihupesadest läbi tõmmas. Täna hoia ennast kõigi eest warjul.“

Mehed kiitsiwad mõtet heaks. Õnneks polnud haawad nii sügawad, et niisugune wale mitte usutaw poleks olnud.

„Ega sa mõisa kroami midagi koasa wõt?“ päris Miina seepeale uue ehmatusega.

Päärn wahtis kohmetanud naeratamisega oma jalgade peale ja waikis.

„Sul on midagi, Pearn, sul on midagi,“ usutas Miina. „Kohe anna seie, kas kuuled!“

Päärn hakkas kampsuni ja westi all haige käega kobama ja tõmbas sealt wiimaks häbelikult kirju põlle ja peene lõuendist naisterahwasärgi wälja. Ta oli need opmani toas ühe lõhutud kummuti juurest maast leidnud.

„Need poar hilpu on —tahtsin sinule anda,“ kohmas ta.

Waewalt oli Miina pilk asjadest üle käinud, kui ta nad kätte kahmas ja säuhti wankrist wälja wiskas; nad lendasiwad lepa-põesasse.

„Ole meheks ilusa kingi eest!… Ja sina, Jüri, kas sul koa midagi on!“

Jüri tõmmas pisikese hõbedase theelusika ja ühe asjakese taskust, mille otstarbet keegi ei tundnud; see oli kinga-kujuline tuhatoos maalitud portselanist. Nokastanud sõjamees püüdis asju weel pihu peal kallistawal pilgul silmitseda, aga südi tüdruk, kelle selge, kaine mõistus asja hädaohtlikku külge silmas pidas, tõmmas ka selle saagi oma kätte ja pildus lusika ja tuhatoosi põllele ja särgile järele.

„Kas weel midagi on? Teie, tormid, wõtke meel pähe, ja andke kõik ära, mis teil weel on!“

Aga mõlemad kinnitasiwad, et neil enam midagi ei olewat. Miina tegi ruunale jalad alla, ning ruttu kaugenes maa nende ja mahajäänud sõjawälja wahel.

Ühe lageda kõrgustiku pealt waatasiwad kõik kolm weel Mahtra poole tagasi. Ikka weel mustas põhjapoolne taewalaotus paksudest suitsupilwetest, mida tuul keerutades ja mässides üle kihelkonna laiale kihutas, ja ikka weel kihisesiwad teed talupoegade wõidurikkast sõjawäest, kes õisates ja trallitades saagiga koju poole ruttas…

  1. Ka Tort ehk Torter nimetatud; see oli seesama mees, kellega Ants Welt paar nädalit warem haagikohtuniku juures käis.
  2. Ka Kraan nimetatud.
  3. Soldati nimi, kes selle wägiteo süüta naisterahwa kallal ära tegi, on rahwa seas tuttaw.
  4. Ka Iliston ehk Nilistal nim.
  5. Ka Kastor nim.
  6. Kask, mille all kapten Bogutski surma sai, on weel praegu ristiga märgitud. Kaswab rist wälja, siis uuendatakse teda.
  7. Ka Pauls nim.
  8. Rahwa jutu järele ei olla tiigi weelt praegugi weel wiinalõhn lahkunud. Na, nah!
  9. Nende nimed on: Kustas Watter Kaiust (54 aastat wana); Päärn Wilson Kaiust (41½ a. w.); Mihkel Pent Kaiust (33½ a. w.); Jüri Tulp Maidlast (52 a. w.); Jüri Tork Purilast (25 a. w.); Mihkel Tein Mahtrast (31½ a. w.).
  10. Need oliwad: Kaarel Kabok Atlast (34½ a. w.) ja Jaan Lewondka Juurust (43 a. w.).
  11. Mul on järgmiste nimed teada: Mahtrast Arusepa Daniel Schmiedeberg, Jaagu Hindrek Paabelson (Paawelson), selle wend Tõnu Paabelson, Matsi Jaak Kastan (Kastor), Pärtle Priidik Ott (Ottens), Wainu Ants Kullerkupp, Oti Jüri Roosenmäe; Kaiust: Aadu Trost, Päärn Ellmann (Eilmann), Mart Toll (Tõll); Purilast: Tõnis Laur (talitaja), Uustalu Kaarel Andresmann; Maidlast: Jaan Kroon (Kraan).
  12. Ka Matspiil nim.
  13. Kohtu-protokolli järele ei olla tule tekkimise põhjus selgeks saanud; awaldatakse arwamist, et lahingi ajal põlew tropp mõnest püssist aida katuse sisse sattus ja selle põlema süütas, millest siis kõrwal olew mesilastekuur ja teised hooned tuld wõtsiwad. Et aga püssilaskmine juba tükk aega mööda oli, siis on tõenäolisem, et tuli ülemal kirjeldatud wiisil, nagu seda rahwa-suu jutustab, lahti peases. Wõib olla, et kalkuni-onni asemel mesilaste-kuur tuleb mõelda.