Mahtra sõda/12
12.
Ühel heal päewal aprilli-kuu algusel sai Huntaugu peremees mõisast käsu, ta pidawat opmanni jutule minema. Mihkel arwas, et ehk uuest kohast tahetakse rääkida, sest Jüripäew polnud kaugel, ja läks rõemsate lootustega teele. Aga ta nägu wenis pikaks ja ikka pikemaks, kui opmann kutse põhjust hakkas seletama.
„Mihkel, sul on noor, wiks tütar kui maasikas kodu,“ algas Winteri isand oma raswase, wänge ja alati kähisewa healega.
„On küll, opmanni herrad.“
„Päris kahju oleks, kui niisuke ilus tüdruk külasse jääks jämedat talutööd tegema; niisuke peaks peenema ameti peale saama, siis saaks ka peenema mehe.“
„Ta ju mu ainuke kodune laps — täib mul teda siis peenema ameti peale anda, ehk kuhu?“
„Mõisa, Mihkel! Ma kihutasin oma tüdruku ta suurte lõugade pärast minema. Nüüd on mul tüdrukut waja. Saada Miina mõisa!“
Mihkel kohkus ära. Seks oli tal mitu põhjust. Kõige pealt oli ju üsna pöörane mõte, oma ainust palgata töölist teise teenistusesse anda; teiseks oli opmann Winter terwele wallale õela, toore inimesena tuttaw, kelle juures tüdrukud ialgi kaua ei seisnud, sest et ta neid wähema kui süü eest peksis, ning kolmandaks teati, et ta oma suurt meelewalda mõisas naisterahwaste wastu ta teisel wiisil kurjaste tarwitas: kui awalik arwamine õigust rääkis, siis oli wallas wähemast pool tosinat „kasulapsi,“ kellel kõigil üks isa oli, ja seda isa ei otsitud mitte külapoiste hulgast.
„Opmanni herrad naljatawad wist,“ ütles Huntaugu peremees alandlikult. „Miina läheb ju warsti mehele — Kubja-Pritsule, nagu herrad teawad, — ja siis peaksite jälle uut tüdrukut otsima.“
„Kubjas mulle teda ju ise soowitaski,“ wastas walitseja. „Tüdruk ei andwat teisele külas ligi — Prits arwab, et see mõisas paremine läheb, kus tüdruk alati ta ligidal ja silma all on. Tuleb aeg kätte, et tahawad pulmi teha — ega mina keela!“
„Prits soowitas?“ kordas Mihkel wenitawalt. „Sellest põle ta mulle sõnagi lausund!“
„Ta saand ju seks aega: alles eile rääkisime,“ seletas opmann, lisas aga siis käskiwalt juurde: „Mis seal nii palju aru pidada ja kaubelda! Mina tahan sinu tütart omale tüdrukuks saada, sina saadad ta homme mõisa, ja asi nudi!“
„Opmanni herra ehk lubawad —“
„Midagi ei luba ma! Ära hakka siin pikemalt jörisema! Ise weel mees, kes paremat kohta ootab! Kas sul häbi põle!“
„Miina ei oska ju põrmugi saksa maja peent tööd — opmanni herra ehk põle rahul —“
„Küll ma ta wälja õpetan,“ naeris opmann oma raswase healega, käed püksitaskus. „Ja Jumal teab mis peent tööd mul ei ole — olen ju poissmees. Eks me näe: on ta wiks tüdruk, siis tahan ka ta isa meeles pidada. See sulle ju ükskõik, kas toidad ja katad oma last, wõi wõtad ta asemele wõera teenija.“
„Kas siis on ikke loota, et mõisawanemad mind Jüripäewal meeles peawad?“ andis Mihkel juba järele.
„Kui mina tahan, sünnib kõik, kui mina ei taha, wõid Huntaugul kärwata! Ja seega jumalaga, wanamees — homme ootan Miinat.“
Alandliku kumardamisega lahkus Huntaugu Mihkel walitseja juurest ja läks kõige pealt Kubja-Pritsu üles otsima. See elas aidamehe ja kiltriga ühes majas, mõisa wiinaköögi ligidal, ning juhtus just kodus olema.
„Prits,“ ütles Huntaugu isa, kui ta kubjale kätt andnud, „mis hullu tembu sina oled ära teind? Opmann ütles, sa olla meie Miinat temale tüdrukuks soowitand?“
„No jah! Mis siis?“
„Kas sa siis ei tea, et mul teda enesel tarwis on?“
„Tahad teda ju mulle naiseks anda! Siis jääd tast ju muidugi ilma.“
„See on teine asi. Aga nüüd — anna ainus laps wõera juure teenima ja wõta ise palgaline majasse.“
Kubjas hakkas asja seletama.
„Woata, Mihkel! Miina jääb minu wasta selleks, mis ta ikka oli: külm kui jääpurikas, tumm kui puupakk. Kas arwad, et ma aru ei soa, kust see tuleb? Ta käib salaja Uuetoa saunas, seal loratakse talle kõiksugu asju ette ja pannakse tüdruku pea pettustega kihama. Mis ta siis minust hoolib! On ta aga külast ära ja siin minu silma all, siis soan ehk rohkem mahti temaga mõnda mõistlikku sõna reakida. Siin peab ta mind alles tundma õppima, ja siis ehk tuleb meie asjast midagi wälja.“
Huntaugu wanamees mõistis, et kubjal oma seisukohast õigus oli. Ta poleks ka asja wastu olnud, kui ta aga selgeste oleks teadnud, et temale sellest kasu tuleb. Seepärast ütles ta kuntskoppi:
„Aga mul ei täi tütart ära anda. Kui mehele läheb, on teine asi. Aga wõera juure teenima anda — seda ma ei taha mitte.“
„Kas seda opmannile ütlesid?“
„No jah!“
„Siis olid rumal mees! Opmann wihastad ja teeb su herra silmas nii mustaks, et oma suu kõigest wõid puhtaks pühkida.“
„Kas arwad siis, et mul midagi loota oleks?“
„Muidugi! Nii kaua kui sa minu ja opmanniga hästi läbi soad, on sul kõik loota, mis süda himustab, ja kui Miina weel kord minu naine on —“
„Hea küll, hea küll,“ naeris Mihkel, piipu toppides, „eks ma siis tee kõik, mis mõisa saksad soowiwad! Soadan Miina homme opmanni juure ja jään ise head kohta ootama. Soan selle Jüripäewaks kätte, on hea; kui mitte, siis wõtan tüdruku silmapilk jälle koju tagasi… Sinu käest oleks mul aga weel midagi küsida.“
„Mis siis?“
„Kas tahaksid siin järel woadata, et tüdrukule mitte liiga ei tehta?“
Kubja-Prits silitas oma lõuga.
„Muidugi! Wõid ju ise arwata, et ma oma tulewase naise eest hoolt kannan. Ega opmann talle liiga julge teha, kui teab, et ta minu pruut on.“
Kui Huntaugu peremees koju poole läks, pakitses tal kartus südames, et Miina ehk nõudele, mis teda isamajast pidi lahutama, wastu paneb. Sel tüdrukul oli ju palju meelekindlust, julgust ja wisadust. Aga oma suureks imestuseks pidi Mihkel nägema ja kuulma, et Miina ettepanekuga üsna nõuus oli.
„Pead opmannile tüdrukuks minema,“ ütles isa. „Nõutakse — ei ole midagi parata.“
„Wõin ju minna,“ wastas tüdruk, kui ta natuke aega järel mõtelnud.
Ta teadis küllalt, miks ta nii kerge südamega isamajast tahtis lahkuda. Tema elu siin ei olnud mitte kõige lõbusam. Isa alaline torisemine seeüle, miks ta Kubja-Pritsuga „asja“ selgeks ei tee, oli ta nii ära tüüdanud, tegi ta päewad nii mõrudaks, et ta juba isegi miskisuguse lahkumise peale oli mõtelnud. Opmanni nõue oli ta meelest seepärast nagu peastmine. Küll sai ta aru, et ta mõisa minnes Pritsule nagu kaenlasse jooksis, et ta tema poolt palju tülitamist pidi kartma, aga mis sest? Kõik oli kergem kui isa alalõpmata tõrelemist ja põhjamist kuulata.
Wastupanek tuli hoopis teiselt poolt: Huntaugu ema hakkas opmanni käsu ja Mihkli lubamise üle urama ja hädaldama.
„Kas sul ka aru peas on?“ hüüdis ta peaaegu pisarsilmil. Sa annad oma ainuma lapse majast ära — annad ta selle türklase juure teenima, kellest ükski inimene head ei tea reakida!“
„Wõin ma siis opmanni käsule wasta panna?“ kaitses ennast peremees. „Tead ju küll, mis mul mõisast on oodata.“
„Tean küll! Tean küll!“ õletas eit edasi. „Aga kas sa siis selle eest oma last pead müüma? Et natuke paremat kohta kätte soada, lased omalt tütri ära kaubelda. Mis siis, kui mina Miinat mõisa minna ei lase?“
„Ema,“ ütles Miina, „lase mind pealegi minna! Mul üsna hea meel, kui isa seeläbi parema koha saab! Opmannile wastu panna on paha asi — tead isegi, et ta isale palju paha wõib teha.“
Ema pidigi wiimaks järele andma. Soowis ju temagi paremat talu ja suuremat sissetulekut, sest nad elasiwad wäga kehwalt. Huntaugu koht oma wiletsate maadega suutis neid waewalt toita. Iga kewadel pitsitas neid kibe puudus oma ja loomade toidust, ning Mihklil oli magasi-aidas alatasa suur wõlg tasuda.
Nii lahkus siis Miina järgmisel päewal isatalust ja läks mõisa teenima. Nuttes waatas talle ema järele ja ka Mihkel tundis oma südame ärda olewat. Nad ei kõnelenud terwe päewa üksteisega sõnagi ja ka söök ei maitsnud kummagile.
Miinale sai aga opmanni juures wäga lahke wastuwõtmine osaks. Herra Winter silmitses tüdrukut nii teraselt nagu „parisnik“ laadal ostetawat hobust waatleb, ja ta rõemus naerataw nägu näitas, et ta „kaubaga“ rahul oli. Wana inimene, kes opmanni majapidamist ajuti juhatanud, pidi uuele tüdrukule kohe süüa andma ja opmann ajas Miinaga tüki aega mõnusaste juttu.
Herra Winter oli umbes neljakümne-aastane keskpäralise kaswuga lihaw mees poolpalja pealaega, wähese habemega, paksu punetawa näoga ning tubli opmanni-kõhuga. Kentsakas oli, et ta kunagi otsekohe inimese otsa ei waadanud, kellega ta kõneles, waid ta riiwas teda ainult kõrwaliste pilkudega ja heitis oma silma ainult siis täie waatega inimese peale, kui see tema otsa ei wahtinud. Kui ta Miinat silmitses, waatas see maha. Niipea aga, kui tüdruk silmi tõstis, oli opmanni pilk hoopis teisale pööratud.
Õhtul ilmus Prits kööki. Ta oli wäga mahe ja magus. Sõbralikult küsis ta Miina käekäigu järele ja tähendas seepeale:
„Noh, nüüd soab sust weel wiimaks peenikene inimene, kes ilmas oskab elada. Ja selle eest pead mind tänama.“
„Sind?“
„No jah! Mina sulle ju selle koha muretsesin.“
„Kudas nii?“
„Kas siis isa ei öeld?“
„Ei.“
Miina rääkis õigust: Mihkel oli kodus ütlemata jätnud, et opmann Kubja-Pritsu soowitusel Miinat tüdrukuks hakanud nõudma, ja seeüle oli ta wist seepärast waikinud, et ta Miina wastikut olekut Pritsu kohta tundis ning sellepoolest tütre wastupanekut kartis.
„Opmann küsis minu käest,“ seletas Prits edasi, „et kas ma tema jaoks wiksi tüdrukut ei tea. Miks ei, mõtlesin mina, kõige wiksim on Huntaugu Miina, ja kohe ütlesin talle seda. Ma usun, sa soad oma eluga siin rahul olema.“
„Eks soa näha.“
Prits istus köögilaua serwa peale, tehes, nagu oleks tal majas täieste waba woli. Wana inimene, aidamehe ämm, oli köögist wälja läinud.
„Kuule, Miina,“ wõttis kubjas pikema waikimise järele sõna. „Olgu see elu siin nii hea kui tahes, aga ma arwan, et sa kauemaks ajaks siiski teise teenijaks ei jää, ja külasse tagasi ei taha sa koa enam minna. Ütle ometi kord otsekohe südame pealt ära: kas tahad minule tulla, wõi ei?“
Miina waatas mõttes pliidi all pragisewa tule sisse, mille punakas paiste tema ilusa priske näo peal kumendas.
„Sa tead ju, Prits, et ma mitte ei taha,“ kostis ta pehme, sõbraliku healega.
„Aga miks siis mitte?“ hüüdis kubjas, ja ärkaw wiha wärwis ta näo tõmmuks.
„Meie ei ole üksteisele loodud, Prits,“ kõneles Miina wagusal, lepitawal ja ühtlasi trööstiwal healel edasi. „Seda sa peaksid juba ise ära nägema. Minu weri ei tõmma mitte sinu poole — ma tunnen seda selgeste oma südames.“
„Aga Uuetoa sulase poole tõmmab?“
„Olgu sellega, kuda on, aga sinu ja minu wahe on nii, nagu ütlesin. Kuule, Prits, ole ometi mõistlik mees, löö minust lahti, otsi omale teine naine, ja kõik on ilus. Miks sa ennast ja mind nii wäga piinad? Nagu tüdrukuid ilmas enam põle!“
„Ei, minu jaoks põle muud kui sina!“ litsus Prits läbi hammaste, kuna ta pilk ahnelt Miina näo üle lendas. „Ma pean sind soama, ehk ma ei taha ühtegi teist. Ja ma ütlen sulle, tüdruk, sina tuled mulle, lorise nii palju ja nii kaua wasta kui ise tahad!“
„Ja kui ma siiski ei tule?“ küsis Miina, kelle põues jälle endine trotslik meel ärkas. „Wägise sa mind ometi ei soa, ja heaga oled juba küllalt katsund.“
Prits astus üsna tüdruku suu juurde. Ta silmad kiirgasiwad ähwardawalt.
„Kui ma sind mitte ei soa, siis on see sinu õnnetus,“ ütles ta pool sosistades. „Mitte mina üksi ei soaks seda kahetsema, waid sina ise weel palju enam. Ma annan sulle weel kord hea mehe poolest nõuu: ole mõistlik ja heida minu auusaks naiseks, muidu —“
„Muidu?“ küsis Miina laial, uuriwal pilgul.
Prits ei kostnud. Tumeda näoga wahtis ta maha. Siis tõstis pead ja ütles healega, milles suur ärewus wärises:
„Ma ei taha sulle muud midagi öelda, kui seda, et su käsi pahaste käib, kui sa minu mõistlikku nõuu kuulda ei wõta! Ma annan sulle arupidamiseks weel aega! Ole nii kaua ettewaatlik! Ja kui sul abi waja läheb, siis mõtle minu peale! Head õhtut, Miina, ja pea minu sõnade üle aru!“
Et Pritsu sõnades miski ähwardus peitus, see oli Miinale selge, kui ta ka kindlusele ei jõudnud, missugune. Wahest oli see ka paljas hirmutamine, sest Prits oli sõnade sepitsemise peale meister. Igatahes tegi aga Miina salajas otsuseks, ettewaatlik olla ja silmi alati lahti hoida. Kui hädaohtu karta on — nii mõtles ta — siis wõib see ainult Pritsu enese poolt tulla. Sellest õhtust saadik waatas Miina enne magama-heitmist ikka hoolega järele, kas köögi uksed ja aknad kõwaste kinni on. Sest kes wõis teada, missugune kelm temp wihasel poisil kättemaksmise-tuhinas nõuuks oli!
Kuid midagi paha ei sündinud. Miina pidi ainult Pritsu wisadust imeks panema, millegi ta oma kosjanõuust kinni pidas. Ainust päewa ei jäänud wahele, kus ta mitte opmanni kööki poleks sisse astunud, et uue tüdrukuga mõnda sõna wahetada. Ei ilmunud ta hommiku wara sinna, siis lõuna-ajal, ja kui mitte lõuna, siis õhtu. Mehiselt püüdis ta oma wiha tüdruku külmuse üle maha suruda ning alati rõemust, usaldust äratawat nägu näidata. Kosjajutud näis ta seda puhku jälle warna riputanud olewat. Ta rääkis ainult igapäewastest, pealiskaudsetest asjadest, küsis murelikult Miina käekäigu järele ning aitas talle tuld pliidi all kohendada, puid peenemaks lüüa ja kojast wett tuua.
Harwemalt kui kubjas käis Miinat teine külaline waatamas. See oli Wõllamäe Päärn. Kui ta esimest korda tuli, oli ta kulm kortsus ja heal tusane.
„Soatsid meile küll tüdrukuga sõna, et mõisa teenima lähed,“ algas ta, „aga oleksid minu käest ka ikka wõind nõuu küsida, enne kui niisuguse tembu ära teed.“
„Tembu? Kas see siis nii paha temp on?“
„Noh, kas sa’s ei tea, keda sa teenid?“
„Tean küll,“ wastas Miina, „aga kui ma oma töö ära teen ja iga käsku täidan — mis ta mulle siis wõib teha? Tead küll, et mu elu kodu koa mitte kuldne põld. Ennem teenin hirmuga wõerast, kui kodu iga päe’ peatäie nutan.“
Päärn oli ukse kõrwal pingi peal istet wõtnud. Ta wahtis tumeda näoga oma ette maha.
„Kudas ta su wasta siis on?“
„Ah opmann? Siiamaale wäga hea! Põle ma tema suust weel santi sõna kuuld.“
„Seda pahem,“ urises Päärn.
„Kudas nii?“
„Püüab sind wist meelitada! Kas sa siis ei tea, misuke inimene ta on? Jumal hoidku sind ise, Miina!“
„Ole üsna mureta, Pearn! Minule ei wõi midagi paha sündida — kas sa mind siis ei tunne? Ma oleksin oma eluga siin üsna rahul, kui mitte wa’ Prits mind liig palju ei käiks tülitamas. Ta on kui takjas mu külles.“
„Seda wõisid ju ette arwata, aga tulid siiski mõisa!“ urises Päärn.
„See oli opmanni kõwa käsk. Tohib siis sellele wasta panna? Tead isegi, mis lootused mu toadil on. Hakka mõisaga jonni ajama, wisatakse sellestki urtsikust wälja. Just wanemate pärast wõtsin wõera lewa wasta — wõid isegi arwata, et ma seda heameelega ei teind.“
Kui Päärn järgmistel kordadel tuli — enamiste õhtuti — ei porisenud ta Miina siiatulemise üle enam, näitas aga wäga kurba, rõhutud nägu. Miina arwas tema muret mõistwat, ja püüdis teda igal wiisil trööstida.
„Sa mõtled, et Prits mu wiimaks siiski ära meelitab?“ ütles ta. „Seda ära karda. Tema minust jagu ei soa. Ma püüan opmanni nii usinaste teenida, et ta minuga rohkem rahul on kui ühegi tüdrukuga enne mind. Siis põle Pritsu eestkostmist wajagi, kui isa paremat kohta tahab soada. Ma palun opmanni ise, et ta sakstega mu isa pärast reagiks, ja ma usun kindlaste, et meie ilma Pritsuta sedasama kätte saame, mis tema abigagi.“
Päärn ohkas — mispärast, seda ta ei öelnud.
„Miina,“ ütles ta minekut tehes. „Kui sulle kudagi ülekohut tehakse — ükskõik, kelle poolt — siis reagi kõik mulle! Sa tead, et sul paremat sõpra ei ole. Kas lubad mulle seda?“
„Kellele ma siis weel peaksin reakima, kui mitte sulle!“ wastas tüdruk niiske pilguga.
Aga tal ei olnud lähemal ajal asja kellegi peale kaebtust tõsta. Prits oli wiimasest tormi jooksmisest saadik jälle wiisakas ja lahke, et seo kas näpu ümber, ning opmann Winter oli päris eeskujulik leiwa-isa. Miina näis talle iga päewaga rohkem meeldiwat. Lai päikese paiste walgustas walitseja lihawat nägu, kui noor nägus tüdruk talle lauda kattis, sinna hoolsaste keedetud toidud peale kandis — Miina oli aidamehe ämma käest keetmise-kunsti ruttu ära õppinud — ning teda ka muidu nii usinaste ja osawaste ümardas. Opmann Winteril näis otse püüdeks olewat, seda halba nime, mis tal ta waljuse pärast rahwa suus oli, uue tüdruku silmas haljaks puhastada ja ennast laimamise ohwriks teha, wõi süüd endiste teenijate ärakannatamatu hooletuse, laiskuse ning kelmuse peale weeretada. Enam kui ükskord ütles ta Miinale, kui ta teda jälle kord kiitnud:
„Näed nüüd isegi, et minuga iga õige inimene läbi saab! Oled sa minu suust paha sõna kuuld? Kas ma ei pea sinust lugu nagu oma õest? Need, kes mind siunawad, on wargad, laisklejad ja wastased, kellele ükski peremees hea küll ei ole, ja olgu ta kas wõi ingel.“
„Ma ei wõi nuriseda,“ wastas Miina — hoolimata sellest, et talle opmanni piiluw pilk, mida ta nii tihti oma näo peal tundis wiibiwat, sugugi ei meeldinud.
Esimese paha sõna kuulis Miina oma leiwawanema suust järgmisel juhtumisel.
Ühel õhtul oli Päärn teda jälle waatama tulnud. Ta istus nagu kunagi ukse kõrwal pingi peal ja waatas tüdruku toimetamist pealt. Seal läks wäline uks lahti ja Kubja-Prits astus sisse. Wihatud wastast eest leides, kahwatas ta ära; Miina märkas, kuda ta kollakad silmad tuld lõiwad. Ta keerutas paar korda nagu wihane kukk köögipõrandal ringi, siis pööras teomehe poole:
„Mis niisuke siis weel mõisas ümber kolab! Kas sa ei tea, kust tee Uuetoa sauna poole läheb?“
„Kas sina siis ei tea, kus kubja tuba on?“ wastas Päärn julge rahuga.
„Lõuad pea!“ kärgatas Prits kõrgilt. „Mina wõin käia, kus tahan — seks olen mõisa sundija! Sina aga tee, et siit silmapilk kaod!“
„Kas sinu käsu peale?“ wastas Päärn oma wägewat keha sirutades. „Mul seesama õigus siin olla kui sinul.“
„No, seda tahaksin näha soada!“ kriiskas Prits, kelle suu äärde kollakas waht ilmus. „Kohe korjad oma kodid siit köögist, wõi ma lähen opmanni juure, ja siis on sul jälle hea saun walmis.“
Päärn jäi paigale kui kaljutomp. Prits näis nõuu pidawat, kas waenlasele ise kallale karata, wõi muud abi otsida. Juba seadiski ennast hüppamisele walmis, kui Miina ta käewarrest kinni hakkas.
„Olge ometi mõistlikud,“ hüüdis ta paluwalt. „Teie olete mõlemad wõeras majas ja lähete siin riidu! Seega tahate üksi mulle paha teha. Kui opmann seda kuuleb, siis pean mina Teie pärast tapelda soama.“
„Siis aja see lontrus seal uksest wälja!“ hüüdis kubjas kähisewa healega.
„Pearn, ole mõistlik ja hakka minema,“ palus Miina.
Aga ta tundis seda „wastast hunti“ liig wähe, kui arwas, et ta waenlase eest taganeb, kui näeb, et see seda oma wõiduks loeb. Päärn sülitas nurka, toetas ennast weel laiemalt pingi peale ja wastas kindla rahuga:
„Ei, ma jään weel istuma!“
Nüüd kiskus ennast Prits Miina käest lahti ja tormas uksest, mis opmanni tubadesse wiis, tulitse-jalu sisse. Miina teadis, et Winteri herra kodus oli. Ta istus kontoris, nagu ta oma kirjutusetuba kutsus, ja oli mõisa äriraamatute kallal töös.
„Pearn, mine ära! Mine nüüd ometi ära!“ palus Miina ristis käsi tõstes. „Sa tead ju, mis nad sulle jälle teewad!“
Kuid Päärn oli juba nii wisa wastupanekutuju sees, et kõige ärdamal palwel ta kohta enam mõju polnud.
„Miks ma peaks ära minema? Ma põle ju kurja teind,“ wastas ta tumeda, ähwardawa näoga.
Nüüd kuuldus wali kärkimine toast. Silmapilk hiljem ilmus opmanni herra tulipunane nägu ukse wahele. Tema selja tagant lipsas kubjas kööki.
„Wälja!“ karjus opmann wahutawa wihaga Päärna ja Pritsu poole. „Wälja sina — wälja mõlemad! Minu köögis ei ole teil kummagil midagi otsida — sinul ka mitte, Prits!“
„Aga opmanni herra,“ püüdis kubjas enese eest seista.
„Wait!“ karjus herra Winter. „Ma olen sind juba liig tihti siin näind. Kas mõistad, et ka sinul siin midagi asja ei ole! Kasi oma korterisse!… Ja sina, teomees, mis sa, lurjus, siin wahid? Kas sa ei tea, kus küla on?“
Niihästi kubjas kui ka teomees arwasiwad nüüd paremaks, kadumise peale mõtelda. Prits oli esimene, kes kui tuul kadus. Ta tundis opmanni äkilist wiha ja teadis, et iga wasturääkimine ainult õli tulde kallaks. Pikkamisi kobis ka Wõllamäe Päärn uksest wälja.
„Miina,“ pööras opmann Winter nüüd walidalt oma tüdruku poole, „ma ei salli mitte, et sa minu köögist niisukese turu teed! Ma ei taha siin ühte ega teist enam näha saada. Ma tean ju, et nad mõlemad sinule ligi topiwad, aga ma tahan oma majas korda pidada, kas mõistad? Kui nad weel tulewad, siis ajad nad wälja. Kubjas teab, kust tee minu kontorisse läheb, ja see teomees teab, kus ta saun on,“
„Pearn on minu hea sõber — ta tuli mind woatama,“ wastas Miina.
„Niisukest sõprust põle aga waja!“ kärgatas opmann wälkuwal silmal. „Hoia minu köök neist edespidi puhas!“
Keeras kanna pealt ringi ja läks tuppa tagasi. Seda suurem oli aga Miina imestus opmanni lahke, pehme näo üle, kui ta temale weerand tundi hiljem õhtusööki läks wiima.
„Põle sul waja kurwastada, Miina, et kuri olin,“ ütles ta pika warrega piipu nurka pannes. „Õpetust on noorel inimesel waja. Wõid isegi arwata, et ma niisukesi riiukukkesi köögis ei wõi sallida. Pane seda tähele ja ära lase neid enam sisse. Pritsu sa ju isegi ei salli ja sellest saunamehest sulle ka wõtjat ei saa. Mis kasu sul siis neist on? Ole wiks tüdruk, Miina, ja sul peab minu juures kuldne elu olema!“