Mine sisu juurde

Müüdi sünd

Allikas: Vikitekstid
Lühiandmed
Autor: Tõnn Sarv
Pealkiri: Müüdi sünd
Ilmumisaasta: 1987
Ilmumiskoht: Looming nr 1

Tol õhtul olime koos Ott Mausi ja tema sõbratari, kauni Mariaga, pärast meeldivat õhtusööki klubis tõmbunud Oti väikesesse hubasesse keldriateljeesse kesklinna lähedal. Olime jõudnud juba ammendada jooksva klatši, piisavalt imetleda ikka veel püsivaid ilusaid ilmu ja Maria uut kevadkübarat, mis moepildi üha jõhkramaks muutuval taustal mõjus leevendava anakronismina ning lubas tüdruku sugugi mitte rumalas näos aimata salajas hoitud pikantsuselembust, mis omakorda... Lühidalt, kuni tolle hetkeni näis kõik olevat parimas korras ja kui poleks toimunud järgnevaid sündmusi, oleksime arvatavasti kõik pärast mõne kohvitassi tühjendamist laiali läinud vähimagi tundeta millegi olulise riivamise suhtes.

See olin mina, kes veidi ettevaatamatult, ajendatuna pigem soovist koosviibimist pikendada kui midagi teada saada, küsis Otilt tema viimase aja tegemiste kohta. Ott Maus oli üks neid tagasitõmbunuid, nüüd juba neljakümnendatesse aastatesse jõudnud isemõtlejaid, kes oli akadeemilise karjääri aegsasti vahetanud vabaduse ja sõltumatuse vastu ning keda õieti keegi ei mõistnud kuhugi liigitada. Aeg-ajalt tuli ta lagedale mõne originaalse mõttega, oli avaldanud paar-kolm artiklit üsna erinevatel teemadel ja mõned luuletused. Üldiselt hinnati teda kui veidi omapärast, kuid seejuures küllaltki talutavat seltskonnakaaslast.

Minu küsimuse peale tõstis ta oma helesinised silmad korraks lae poole, vaikis hetke ning lausus siis pooleldi vastu tahtmist:

„Loen siin seda.“ Ta võttis kirjutuslaualt lahti oleva raamatu ja ulatas mulle. See oli Roger Cooki „The tree of life. Image for the cosmos“, N. Y. 1974.

„Tuleb välja,“ ütles Ott pikkamisi, „et meie folkloristid ja mütoloogid on varsti juba üle poole sajandi ainult ühe koha peal tammunud. Kui keegi julgeks neile midagi taolist rääkima tulla, mida näiteks siin öeldakse,“ – ta osutas minu käes olevale raamatule, „peetaks teda kahtlemata lihtsalt jaburaks, kui mitte lausa... ma ei tea milleks.“ Ta vaikis hetke ja jätkas siis: „Selle igavese kartlikkuse ja põhjalikkuse asemel, mis meil siin valitseb, on mujal maailmas juba ammu mindud hoopis uuele paradigmale. See võib neile meeldida või mitte, aga kaasaegne folkloristika lihtsalt on semiootiline ja sinna pole midagi parata.“

„Kuulge,“ ütles nüüd Maria. „Kui te kavatsete tarka juttu rääkima hakata, siis võiksite mulle ka ükskord selgeks teha, mis asi see semiootika õieti on.“

„Noh,“ ütles Ott, „kõige lihtsam oleks seda vist umbes niimoodi öelda, et näiteks rahvaluule ja üldse igasuguseid mütoloogilisi tekste, ka kirjandust, kunsti, arhitektuuri ja nii edasi, vaadeldakse mitmest küljest.“

„Mismoodi?“ küsis Maria.

„Vaadatakse, mida need tekstid ütlevad ise, omaenda keeles. Ja samal ajal seda, mida nad võiksid öelda veel mingis tõlgenduses. Võib vist nii öelda?“ küsis ta minu poole pöördudes.

„Võib vist küll,“ arvasin mina.

„Mis tõlgenduses?“ tahtis Maria teada.

„Seda võib mitut moodi öelda,“ sõnas Ott. „Sekundaarse modelleeriva süsteemina näiteks. Või kultuurikoodina. Või mütopoeetilise teadvuse keelena. Kuidas keegi.“

„Ja edasi?“ päris Maria.

„Edasi?“ kordas Ott.

„Too mõni näide, palus Maria.

„Noh, ma ei tea,“ lausus Ott, „mis näide see võiks olla. Aga olgu. Näiteks muinasjutus. Kangelane jõuab kaevu juurde. Tavalises keeles tähendab kaev lihtsalt veevõtukohta. Muinasjutus aga pole kaevul veevõtmisega midagi tegemist. Kangelane hoopis ronib sinna sisse või keegi viskab ta sinna ja ta satub teise maailma. Ja sel puhul öeldaksegi, et see kaev tähendab selles müüdis või kultuurikoodis hoopis läbipääsuava, väravat või silda kahe maailma vahel.“

„Kuidas nad ütlevadki,“ lisasin ma, „oli vist nii, et tavaline keel kasutab lekseeme, see tähendab oma tavalisi sõnu tavalises tähenduses, müüdis aga on nad müteemid.“

„Nojah,“ ütles Ott, „üldiselt, märgid. Ja nendest märkidest või müteemidest siis tulebki see müüdi keel, mida uuritakse.“

„Aga mida siis värav või sild tähendavad?“ küsis Maria.

„Kuidas?“ küsis Ott omakorda.

„Sa ju ütlesid, et kaev tähendab väravat või silda kahe maailma vahel. Mida siis see tähendab, kui muinasjutus ongi näiteks sild?“

„Sild tähendab ikka sedasama – teed, mida mööda saab minna teise maailma.“

„Ja mida tee tähendab?“

Ott hakkas naerma. „Nii juhtub alati,“ ütles ta minu poole pöördudes. „Iga kord teeb ta näo, et tunneb mõne asja vastu huvi, aga kui ma talle seletama hakkan, tuleb välja, et ta lihtsalt tahab nalja saada.“

„Mitte sugugi,“ protesteeris Maria. „Sa ise ainult mängid minuga, nagu oleksin ma mõni tobuke, kelle sa õnge oled võtnud. Ma tahan tõesti teada saada, mis mõte sellel siis on!“

„Ega sel suurt mõtet olegi,“ proovisin Mariat enda poole kallutada. „Üks harilik targutamine, millega mehed oma aega surnuks löövad ja end sinu jaoks huvitavamaks püüavad teha.“

Maria naeris lõbustatult. „Ma tänan.“ Ta noogutas armastusväärselt Oti poole, nagu oleks too talle komplimendi teinud. „Aga ikkagi, ma tahaks teada, kui ma mõne semiootilise mütoloogiga peaksin kokku juhtuma, milliseid sõnu ma tohin tarvitada ja milliseid mitte.“

Ott hakkas naerma, mina jäin tõsiseks.

„Probleem on tõesti olemas,“ ütlesin ma. „Kui mõni semiootiline mütoloog peaks Mariaga kunagi kokku juhtuma, võib ta tõepoolest arvata, et tal on tegemist millegi muinasjutulisega.“ Tabasin endal Maria suurte hirvesilmade pilgu, kuid ma ei pööranud talle enam tähelepanu. „Ning sellisel juhul muutub Maria tekst tõepoolest mütoloogiliseks koodiks, mida ta“ – nüüd vaatasin hetkeks tüdruku poole – „muidugi ongi.“ Ott tahtis midagi vahele öelda, kuid ma ei lasknud. „Iseenesest on see ju igivana probleem, ma mõtlen seda müütide ja reaalelulise maailma vahekorda. Tavaliselt küll püütakse müütidele reaalseid vasteid leida, nagu see Schliemann oma Trooja otsimise ja leidmisega või mõni teine Noa laeva otsimise ja mitteleidmisega Ararati otsast. Aga minu meelest läheb asi veel huvitavamaks, kui müüt on enne ja tegelik sündmus tuleb pärast.“

„Mismoodi?“ küsis Ott. Teda hakkas mu jutt huvitama.

„Väga lihtsalt,“ ütlesin mina. „On mingi müüt. Kõik teavad seda. Ja siis hakkab see müüt korraga kõigi silme all tegelikult aset leidma. Koos kõigi oma tähenduste ja järeldustega. Ja pärast võib kindel olla, et seda sündmust hakatakse samuti müüdiks pidama, õigemini üldtuntud müüdi üheks variandiks. „Meistris ja Margaritas“ lugu tegelikult sellega algabki: Berlioz püüab Bezdomnõile selgeks teha, et Jeesust ei saanud sellepärast olemas olla, et enne teda olid olemas täpselt samasugused müüdid neitsist sündinud jumalapoegadest ja nii edasi. Või näiteks vanade Iisraeli prohvetite ennustuste täitumine – see on ju samuti müüt enne tegelikku sündmust – nendel see hoopis suurendab sündmuste jumalikkust, ehkki minu arvates on paljud need ennustused lihtsalt sündmustele tagantjärele juurde otsitud.“

„Tead ju küll,“ sõnas Ott, „seda kuulsat teost „Miks Napoleoni pole kunagi olemas olnud“. Et kuidas kõik tema sõjakäigud ja muu pole midagi enamat kui üldtuntud astraalsete müütide personifikatsioonid. See oli päris vaimukas.“

„Jah,“ ütlesin mina. „Võiks väga hästi arvata, et just need sündmused, mis kuidagi mingeid müüte meenutavad, osutuvadki kõige mõjukamateks.“

„Kirjanduses samuti,“ lisas Ott. „Müüdiloomist peetakse kõige kõrgemaks, milleks üldse kirjanik võimeline peaks olema. Ehkki õigem oleks ehk rääkida müüdile vastavusest.“

„Mida sa silmas pead?“ küsisin mina.

„Ükskõik mida,“ lausus Ott. „Dostojevskit näiteks on peetud müüdiloojaks, õigem aga oleks vist siiski rääkida tema loomingu vastavusest kristliku mütoloogiaga.“

„Pigem resonantsist,“ arvasin mina.

„Nojah.“ Ott näis midagi meenutavat. „Ja kõik need vaaraod ja valitsejad, kes endid jumalaiks kuulutasid. Sama asi: jumala-müüt oli enne – ja nüüd tuleb ta ja saab nähtavaks valitsejaks maa peal. Noh, ja kroonimine ise on ju samuti rituaal, nii-öelda müüdi nähtavaks tegemine. Muide,“ lisas ta, „ma just praegu lugesin mingit kokkuvõtet sellisest asjast nagu indogermaani rahvaste põhimüüt. Oled sellest midagi kuulnud?“

„Ei,“ tunnistasin mina. „Mis see on?“

Ott tõusis ja võttis riiulilt mütoloogiaentsüklopeedia.

„Näe, siin see ongi,“ ütles ta. „Ma muidugi ei taha eriti hästi uskuda, et sellist asja nagu põhimüüt üldse olemas on, aga kui nad teda siin nõnda nimetavad, siis olgu pealegi. Nad on seda siin püüdnud rekonstrueerida kuni üksikute fraasideni välja oma indogermaani algkeeles. Ja jutt tuleb välja umbes selline. Kuskil kõrgel – taevas või mäe otsas või puu otsas – asub piksejumal. Tema nimi on nendel umbes nagu Perun või midagi taolist ning sellest on tulnud siis ka leedu Perkunas ja terve hulk taolisi jumalanimetusi. Tamm on ladina keeles quercus ja see on ka sealtsamast tulnud, tähendab see nende piksejumal võib siis ka tamme otsas olla.“

„Meie pergel samuti,“ ei suutnud ma jätta vahele ütlemata. „Ja põrgu.“

„Jah, muidugi,“ ütles Ott, „balti laenudena.“ Ta jäi hetkeks mõtlema. „Tegelikult huvitav, et meil on ta just ümberpööratud asendis. Aga olgu,“ jätkas ta. „Sellel Perunil peab siis olema vastane, kuskil allpool, kellega ta võitleb. Vastase nimes on tüvisilp vel või uel ja temal on jälle terve rodu analooge vene, leedu, läti, sanskriti jne keeltes. Tollel vastasel on mingi varandus või rikkus, sagedasti kari, ning ta on veel kuidagi seotud allmaailmaga, see tähendab surnutega. Samast tüvest on siis tulnud ka Valhalla ja Elysion ja mitmeid surnunimetusi leedu ja läti keeles. Ja samuti võimu ja valdamist... nojah, see valdamise sõna ise on ju ka sealtsamast meil, ma ei mäleta, vist germaani laenuna. Vene vlast on muidugi ka sealt. Ja siis see piksejumal laskub alla ja tapab selle vastase ära. Too võib sageli olla maokujuline koletis. Piksejumal lõhub ta tükkideks ja pillub need laiali ning seejärel vabastab tolle karja või rikkuse ning laseb üle kõige sadada viljakust toovat äikesevihma. Ma mõtlen,“ ütles ta raamatut kinni pannes, „et vähemalt kristluses on see müüt küll tugevasti sees. Eks ole: jumal tuleb taevast alla oma karja vabastama, kes Aadamast alates on mao salasepitsuse tõttu pärispatu küüsis!“

„Mulle see lugu eriti ei meeldi,“ ütlesin ma. „See lõhnab vägisi selle järele, et lõpuks võib kõik jutud taandada ühele ja öelda kõigi teiste kohta: see pole midagi muud kui seesama!“

„Nojah,“ sõnas Ott. „Eks ta lõhnab küll sedamoodi.“

„Ma saan veel aru,“ jätkasin, „et neile on see vallutamine ja vabastamine nii hirmus tähtis. Kõik need kuningatütred draakoni käes vangis ja nii edasi. Aga kui nad regilaulude suure tamme veel sinna sisse topivad...“

„See on tegelikult üle maailma olemas,“ ütles Ott. Ta võttis raamatu uuesti kätte.

„Näe,“ näitas ta meile pilte. „Juurte all on tal igal pool maod, sisalikud, hiired ja igasugused koletised. Ladvas on linnud. Seal võib olla ka kotkas või üldse mõni selline tormi või äikese lind. Aga tuvi samuti – püha vaim, palun väga! Ja tüve ümber on kabjalised ja sõralised, ühesõnaga justkui ohvriloomad.“

„Aga kus meie oleme?“ küsis nüüd Maria.

„Inimeste maailm ongi see keskmine, siinsamas, tüve ümber,“ ütles Ott. „Tegelikult selle puuga niimoodi jagunebki universum nagu kolme kihti. Keskmine on inimeste maailm, ülal on taevas ja all on siis maa-alune surnute maailm.“

„Aga miks siis siia inimesi pole pandud?“ tahtis Maria ikka teada.

„Mõnikord on ka,“ ütles Ott. Ta näitas teisele pildile. „Näe, siin ju on.“

Maria võttis raamatu enda kätte ja hakkas seda lehitsema.

„Suund on tõesti huvitav,“ ütles Ott. „Puu kasvab ju tegelikult üles. Siin on aga peamine liikumine just ülalt alla. Ülemine ilm on nagu sünnieelne maailm, alumine jälle hauatagune ilm. See on tegelikult ju nagu šamaani laskumine, aga seal tegelikult...“

„Kuule, kas sa mäletad,“ katkestasin teda. Oti jutt ei meeldinud mulle. Püüdsin meenutada. „Mäletad seda Masingu ettekannet, mis ta kunagi pidas, kui ma ei eksi, siis vist mingil orientalistikapäeval, mingist müüdist, kus peategelasteks olid Kõuelind ja Veesarvik?“

„Eriti ei mäleta,“ sõnas Ott. „Kas see ilmus ka kusagil?“

„Teesides kindlasti,“ ütlesin mina, „aga vist ka eraldi artiklina, kas mitte ülikooli toimetistes...?“

„Mis ta seal rääkis?“ küsis Ott.

„Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis just sellestsamast, millest sina praegu, sellest indogermaani põhimüüdist. Või õigemini selle allikatest. Tähendab, minu meelest tuli välja, et need kaks hiidu võisid olla nagu kahele fraatriale mingis mõttes esivanemateks. Aga ma võin ka eksida.“

„Tuleta meelde,“ ütles Ott. Ta proovis endale kannust kohvi kallata, kuid see oli täiesti tühi.

„Peaks järele vaatama,“ ütlesin mina. „Vist oli nii, et algselt olid need tegelased enam-vähem võrdsed ja inimestele küllaltki võõrad. Ning alles indogermaanidel muutus üks kasulikuks ja teine kahjulikuks.“

„Aga puu?“ küsis Ott.

„See on ju Sumeriski olemas, ammu enne indogermaane. Ja meil tõenäoliselt samuti. Sellest ma räägingi. Mul tuleb nüüd meelde. Masing sai seal sellesama põhimüüdi rekonstrueeringuga veel tublisti nalja teha.“

„Mismoodi?“

„Noh,“ hakkasin ennast juba veidi paremini tundma. „Kõigepealt juba sellega, kuidas nad panevad sellest oma niinimetatud põhimüüdist tulenema ka kõik hoopis varasemad motiivid – Sumerist, Siberist, indiaanlastelt, meilt muidugi ka. Ja muidugi see lehmavargus, millega iga indogermaani lohegi püüab saavutada silmapaistvat sotsiaalset seisundit, jumalatest rääkimata.“

„Nojah,“ ütles Ott. Ta näis olevat veidi pettunud. „Mingites variantides võib see puu ka jõgi olla,“ sõnas ta. „Mingi püha jõgi, mis tegelikult ka olemas on. Ja siis tuleb konflikt sellest, et too kuri jõud kuidagi takistab või tõkestab selle jõe voolamist.“ Maria tõstis korraga pea ja vaatas mulle otsa. Tajusin järsku tema pilgus kummalist palvet.

„Vist veedades oli midagi taolist, kui ma ei eksi,“ lõpetas Ott.

„Kuule,“ ütlesin ma. Mulle tuli järsku midagi meelde. „Kas sa Aino Kallase novelle oled lugenud?“

„Ei,“ ütles Ott.

„„Püha jõe kättemaks“?“

„Ei ole,“ lausus Ott. „Millest see on?“

„Oota,“ ütlesin ma ja tõusin püsti. „Ma tuletan meelde.“ Tundsin, kuidas mu süda kloppima hakkas. Püüdsin rahulikult keskenduda, kuid see ei õnnestunud eriti hästi. „Jah,“ ütlesin ma. „See oli tolle Urvaste rootsiaegse pastori, Gutslaffi raamatu järgi. Sealt on ka pärit see kuulus pikse palve, millest Tormis oma „Pikse litaania“ tegi. Ain Kaalep seadis veel teksti talle selleks puhuks. See on igas kirjanduse ajaloo õpikus sees.“

„Ma tean,“ ütles Ott. „Aga mis seal siis toimus?“ Ta oli asjast väga huvitatud. Läksin riiuli juurde ja võtsin „Eesti entsüklopeedia“. Märkasin, et Maria silmitseb ainiti üht ja sama lehekülge enda ees olevas raamatus. Ta ei lugenud. Ta just nagu kuulatas midagi ja näis ootavat.

„Jah,“ ütlesin ma, „1644. aastal. Tähendab, see raamat. Sündmused ise toimusid järelikult veidi varem. Gutslaffi raamat on minu teada ise üliharuldane, vaid mõnes eksemplaris säilinud. Keegi veel lubas teda kunagi tõlkima hakata, kui ma õigesti mäletan. Aino Kallasel oli ta ilmselt käes, kui ta oma juttu kirjutas.“

Panin entsüklopeedia riiulisse tagasi. „Nojah lugu oli selles, et kusagil Sõmerpalu kandis hakati Võhandu jõele ehitama veskit, Sõmerpalu mõisahärra ettevõtmisel. Ehitusmeister oli tellitud Saksamaalt. Aga kohalikule rahvale, see tähendab eestlastele, see ei meeldinud. Nende jaoks oli jõgi püha ja teda ei tohtinud kuidagi tõkestada. Veski ehitati siiski valmis, kaugemalt toodud töölistega. Kuid siis algas enneolematu põud ja vili ikaldus täielikult. Maarahvas hakkas mässama ja lõhkus lõpuks veski maha. Asi oli selles, et jõgi oli kuidagi ühenduses piksega. Jõe tõkestamine pidi pikset pahandama. Piksele ohverdati härg, aga see ei aidanud. Alles siis, kui veskitamm lõhuti, hakkas äikesevihma sadama ja maa muutus jälle viljakandvaks.“

„Jaa,“ ütles Ott. „See on liiga ilus, et tõsi olla.“

„See on tõsi,“ ütlesin mina. „See ongi selle asja juures kõige kummalisem. Sest see vastab ju täpselt sellele rekonstrueeritud ürgmüüdile, millest sa just rääkisid.“

„Ja mida tegelikult olemas ei ole, nagu sa just rääkisid,“ lisas Ott sarkastiliselt.

„Sellisel kujul kindlasti mitte,“ ütlesin ma. „Kui ma üldse neile semiootikuile midagi pahaks panen, siis ainult seda, kui nad oma mudeleid tõsiselt võtma hakkavad. Mängida saab ju kõigega. Oma kinnisideedele toetusi leida. Ja see just ongi imelik. Gutslaff ei kirjutanud oma raamatut maarahvale, vaid sakslastele – ta võitles pastorina sakslaste ebausklikkuse vastu. Temal oli tõsi taga, tema ju ei mänginud!“

„Kuidas selle raamatu pealkiri oligi?“ küsis Ott, nagu midagi kaalutledes.

Võtsin uuesti entsüklopeedia. Maria polnud ennast liigutanud.

„„Kurtzer Bericht vnd Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda“.“

„Võibolla oli asi selles, et sakslasi hakkas hirmsasti häirima nendele tuttavate müütide täideminek? Kollektiivne alateadvus pidi selle ju ära tundma. Sellest oleks võinud ju lausa uus usund tekkida. Tõepoolest huvitav, miks seda siis ei toimunudki?“

„Ei tea,“ ütlesin mina. „Aga... nojah, konflikt oli paratamatu. Tuli ju välja, et just nemad ongi see kuri jõud, mida piksejumal tuleb hävitama.“

„Seda jah,“ ütles Ott. „Uus usund oleks võinud tekkida ju ainult siis, kui nad oleksid kuidagi iseendid saanud samastada sellega, mida päästma tullakse. Nüüd aga tuli välja, et...“ Ta peatus ja jäi mõttesse. Ma ootasin. „Muidugi,“ ütles ta mõne hetke pärast, „see võib üsna jube tunne olla, kui järsku aru saad, et oled müüdi sisse sattunud.“

„Jah,“ ütlesin mina. „Üks asi on see, kui satud müüdi sisse ja see hakkab parajasti ennast liigutama. Hakkab ise tegelikkuses ennast läbi elama. Ilma vastava rituaalikata. Ilma protsessi juhtivate ja kaitsvate preestriteta.“ Ma peatusin. „Aga veel hullem on minu meelest selle seis, kes alles siis taipama hakkab, kes ta tegelikult on.“

„Mis mõttes?“ küsis Ott. Ta oli veidi rahutu ilmega.

„Mütoloogilises mõttes,“ ütlesin mina. „Noh, näiteks, kui sa saad korraga aru, et oled tegelikult mingi kurja jõu kehastus. Ja parajasti läheneb sulle väga vapper rüütel, kes himustab kõik sinu tuld sülgavad pead maha raiuda, ja sa tead, et ta teebki seda ja tead samuti, et sa ei saa sinna mitte midagi parata.“

„Miks siis kohe niimoodi?“ püüdis Ott vastu vaielda. „Kõik sõltub ju tõlgendusest...“ Ta oli kahvatu.

„Sina ei tõlgenda siis enam midagi,“ ütlesin rahulikult. „Sinu teksti hakkavad teised tõlgendama. Kui üht varianti mingist algmüüdist.“

„Sinu oma samuti,“ ütles Ott.

„Muidugi,“ laususin mina. „Ainult et osad on juba ära jagatud ja parimalgi tahtmisel ei saaks me neid enam ümber vahetada.“

Ott tõusis ja kõndis raamaturiiuli juurde. Jälgisin teda silmanurgast. Ta libistas sõrmedega üle köiteselgade.

„Kas sina tahaksid seda?“ küsis Ott. Ta hääl oli lootusetu.

„See oleks ainult nimede vahetamine,“ ütlesin mina. „Sa ju võid, minugipoolest, hakata hiirt kassiks ja kassi hiireks nimetama, kui sa arvad, et see midagi muudab. Mina nii ei arva.“

Ott tuli tagasi ja istus uuesti. „Kokku võime ju ikkagi leppida?“ pakkus ta.

„Ainult edasilükkamise osas,“ ütlesin mina. „Aga ma arvan, et seegi ei sõltu enam meist.“

„Kellest siis veel?“ küsis Ott.

„Ohvrist,“ ütlesin mina. „Kummale küljele loom langeb.“

Tõusin püsti ja jalutasin toas ringi. Peatusin Maria selja taga ja nägin, et ta ees on lahti artikkel „Pattulangemine“. Ta tõesti ei lugenudki, vaid silmitses Tiziani reprot lehekülje allääres. Kummardusin lähemale.

Samal hetkel tundsin, kuidas Maria end vaistlikult minu vastu surub. Ma võpatasin.

Väljast kostis kõuekõminat.