Männiku plahvatusel üle 30 surmaohvri

Lühiandmed
Pealkiri:	Männiku plahvatusel üle 30 surmaohvri.
Allikas:	“Uus Eesti” eriväljaanne, 15. juuni 1936.

Erikomisjon uurib plahvatuse põhjusi.

Männiku plahvatusõnnetuse kohta on selgunud järgmisi üksikasju:

Suur-Männiku laskemoonaladude piirkonnas asuvais kaitseväe laboratooriumis ja laadimistöökodades oli esmaspäeva 15. skp. hommikul käimas tavaline töö. Mürskude laadimist ja puhastamist toimetati kahes puust hoones, mis seisid kaunis lähestikku. Nende vastu üle raudteeliini asus vana laboratooriumi maja, mis oli kivist ehitus. Siinsamas läheduses on käimas uue laboratooriumi ehitamine, mis tuleb ka kivist.

Laboratooriumi maja pearuumides (nende kõrval asub ohvitseride tuba ja kantselei) toimusid erialalised tööd, nagu mürskude värvimine, kestade kordaseadmine jne.

Hommikul olid siin koos

siinsed alatised teenistuses olevad ohvitserid, esotsas pürotehn. kapt. Karl Kerjaniga, kes oli laskemoonaladude ülema abi. Teistest olid kohal: major Aleksander Teiss, kes hiljuti lõpetas Tartu Ülikooli keemiateaduskonna ja oli nüüd Männikul praktikumil, siis keemik Mühlmann, kes oli varustusvalitsuse laskemoona alajaoskonna ülem, ja ins. Männik, kelle juhtimisele kuulus laboratoorium.

Kella 8-st hommikul olid laboratooriumis käimas õppetunnid kordamisõppustele kutsutud reservohvitseridele. Üheksast reservõppustel olevast ohvitserist kaks ei viibinud kohal. Üks oli lubatud Nõmmele ja teine pidi olema kohtus. Kella 8―10-ni olid keemik Mühlmann'i õppetunnid.

Laadimistöökodades olid käimas

tavalised laadimise ja kuulide puhastamise tööd.

Siin töötavad eratöölised päevapalgalistena, kelle hulgas leidub ka naisterahvaid. Hommikul oli töölisi registreeritud Suur-Männiku ladude piirkonnas kokku 105. Nad töötasid gruppide-viisi mitmel pool laiali. Kokku oli inimesi Männikul hommikul ühes ohvitseridega, uue laboratooriumi ehitustööliste ja vahtkonna sõduritega 177 isikut.

Juuresolijad ja pääsenud jutustavad, et hommikul kelle 10.10 min. laadimistöökodadest kuuldusid

kaks tugevat plahvatust,

mille järele hoonetest lõid tulesambad välja. Põlevad lauad ja puurisu lendasid ümberolevasse noorde männikusse, kus süttis kuiv kanarbik.

Plahvatuse põhjused on praegu selgitamisel.

Nagu juuresolijad seletada võivad, võis plahvatus alguse saada laadimistöödest, kus täideti mürskusid. Lõhkenud mürsud purustasid kõrvaloleva laboratooriumi maja katuse ja seinad, kus tekkis uusi plahvatusi. Laboratooriumi ruumides asus, nagu juba öeldud, täidetud mürskusid. Päevane produktsioon seisis siin harilikult kuni õhtuni, kust see siis toimetati moonaladudesse.

Otse plahvatuse ajal diviisi-ülem

kindral Brede oli teel Männiku laagrisse.

Tema auto oli jõudnud Järve jaama lähedusse, kust ta nägi eemal ülestõusvat suitsusammast. Ta teatas selelst otsekohe kaitsevägede ülemjuhatajale, keda juba mõni hetk varem oli informeeritud õnetusest.Kindral Brede jõudis varsti plahvatuse piirkonda, kus ta esimeseks hooleks oli järele vaadata, kas mitte ümberkaudsed laskemoonalaod ei ole sattunud hädaohtu. Ülemjuhataja kindral Laidoner oli ka varsti kohal. Pisut varem oli sinna jõudnud linna komandant kol. Junkur. Kindral Brede oli vahepeal hakanud korraldusi tegema laskemoonaladude kaitseks. Umbes ruutkilomeetri suurusel maa-alal oli

ümberringi süttinud kuiv männik.

Kindral J. Laidoner päästetöid juhatamas.

Ülemjuhataja, kindral Brede ja kolonel Junkuri juhtimisel, saadi kustutamistöödel männiku ja kanarbiku põlemisele varsti piir panna.

Laskemoonalaod olid nüüd väljaspool hädaohtu.

Enne väljasõitu kaitsevägede staabist ülemjuhataja oli teinud korralduse kõikidesse haiglatesse, et reserveeritaks ruumi haavatutele ja läkitataks tuletõrje kohale.

Kaitseväe, tuletõrje ja politsei osad päästetöil.

Kaitseväe osade järgi ilmusid varsti Männikule tuletõrjujad ja politsei meeskond. Nii ülemjuhataja kui ka teised ohvitserid liikusid kogu aeg plahvatuse kõige lähemas piirkonnas, andes juhtnööre ja tehes korraldusi. Plahvatused jatkusid. Laboratooriumi rusude vahelt kostsid tugevad mürtsud, lõhkesid granaadid, mille killud külvasid ümbrust 4―500 mtr. ulatuses.

Varsti olid ka punaseristi autod kohal ühes arstidega haavatute linna transporteerimiseks. Suurem osa neist juba oli linna toodud kaitseväe sõidukeil. Kiire korralduse tõttu esimene haavatu jõudis kaitseväe haiglasse kell 10.35 min. hommikul. Vett tule kustutamiseks võeti moonaladude juures asuvatest reservuaaridest. Ülemjuhataja korraldusel kutsuti kohale vedurid, mis aitasid tuletõrje vett plahvatuse kohale toimetada.

Riigivanem K. Päts õnnetuskohal.

1.21 saabus õnnetuskohale riigivanem, kohtuminister Mõller ja sotsiaalminister Kask. Riigivanem viibis umbes 20 min. õnnetuskoha lähedal.

Ülemjuhataja oli Männikul kuni kella 3 p. l. mille järele jäi kustutustöid juhtima kindral Brede ja kolonel Junkur.

Õhtupoolikul kella 6-ks hakkas varemetes tuli vaibuma

Kostsid mõned harvad granaadiplahvatused. Kui plaju plahvatuseõnnetusel inimelusid hukkus, seda ei suudetud õhtuks kindlaks teha. Alles kella 5 ajal saadi plahvatuspiirkonnale niivõrd läheneda, et võidi laboratooriumi ümbruse rusude ja suitsevate palkide alt ainult 9 laipa välja tuua. Osa ohvreid on maetud laboratooriumi seinte vahele, kus aeg-ajalt tekkinud plahvatused takistasid juurdepääsu.

Plahvatuse ohvrid.

Laboratooriumi majas on surma saanud: kapten Karl Kerjan, keemik Mühlmann, insener Männik ja major Aleksander Teiss. Kordamisõppustel olevatest reserv-sõjaväelastest: lipnik Arnold Kuusk, kaitseväeametnik Fromhold Mirka, lipnik Vambola Hellat, kaitseväeametnik Jaan Kalviste, nooremleitnant Max Arvisto. Imekombel pääsesid leitnant Liikane ja pürotehnikAnderson, kes kuuluvad ka Männiku kaitseväe laskemoonaladude ohvitserkonda ja reservlastest: kapten Otto Erma ja lipnik Eugen Nurmet. Leitnant Liikane seletab, et plahvatus oli juhtunud just sel silmapilgul, kui nad olid tulnud õppetunni lõppedes laboratooriumi ruumist ohvitseride tuppa. Pürotehnik Anderson oli jäänud uksele peatuma. Ta sai haavasid ainult selga, mis ei ole elukardetavad. Leitn. Liikane oli jäänud ühe kaelalangeva laua alla ja oli siis koos kapten Erma'ga ja lipnik Nurmetiga saanud aknast välja karata. Erma, Nurmet ja Anderson viibivad kaitseväe haiglas. Samuti leitn. Liikasel, kes võis pärast sidumist tulla tagasi Männikule.

Arvatakse, et töölisi on surma saanud 30 ümber.

Nende nimede kindlakstegemine jatkus õhtul. Kõiki päeval Männikul viibivaid töölisi kontrollitakse kodus, kas nad on elus ja terved. Kella 5-ks oli teada umbes 50-ne töölise kohta, et nad on õnnetusel puutumata jäänud, kuna nad viibisid eemal töödel. 39-st ehitustöölisest, kes tegutsesid laboratooriumi hoone juures, ei saanud keegi kannatada.

Haiglasse viidi kokku 27 haavatut. Haavatud töölistest viibivad kaitseväe haiglas: Aleksander Hendrikson, Hans Neljandik, Voldemar Puss, Voldemar Hollmann, Jaan Lobjakas, Olaf Kotland, Alfred Tolbast, Friedrich Aru, Hans Karlson, Wilhelm Tammerist, Arnold Urmet, Anton Viikholm, Voldemar Leemet, Leonhard Kadak, Richard Kõrvemaa, Madis Ülem, Evald Randmere. Nende hulgas on kaks raskesti haavatut. Naistöölistest viibivad kaitseväe haiglas: Anna Müürsepp, Jevdokia Golubjeva ja Feodosja Shuvalova. Nende vigastused ei ole rasked. Diakonisside haiglas viibib pürotehnik Nikolai Anderson ja tuletõrjuja Rudolf Viik, kes sai kustutamistöödel haavata. Linna keskhaiglas viibivad: Leo Suudem ja Liidia Meier, ka vimaste vigastused pole rasked.

Õnnetuse põhjuste ja materjaalsete kahjude selgitamine jatkub kogu aeg.

Ainelised kahjud ei ole väga suured.

Neist tuleb eeskätt nimetada laboratooriumi sisseseade hävimist.

Päevased laskemoona tagavarad, mis asusid laadimistöökodades ja laboratooriumis, olid õige väikesed. Peale laboratooriumi maja ja laadimisruumide on veel purunenud katlamaja. Uus ehitusel olev laboratooriumi hoone on kannatanud ainult osaliselt.

Kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner koos kaitseministri asetäitja teedeminister kol. O. Sternbeckiga

viibisid õhtul uuesti õnnetuskohal.

Minister Sternbeck saabus Soomest tagasi keskpäeval.