Mäeküla piimamees/Üheksas peatükk
ÜHEKSAS PEATÜKK
Ööd pikenesid aegamööda, aga Prillupi Tõnul ei olnud sellest kasu, sest ta magas halvasti. Uni pelgus ja heidutavad unenäod rikkusid sedagi, mis oli. Temast, kes muidu magas kui ront, mainis Mari nüüd korduvat puhku, et ta unes ümisevat ja isegi juttu ajavat. Kord katsunud ta nutta ja teine kord lauldagi.
Nähtud uni oli enamasti nii segane, et nägijal sellest midagi meelde ei jäänud peale tunde, et ta kuidagi kimbatuses oli olnud. See aga, mis vahel meelde jäi, paistis mõistusele nii riimitu, et varstigi ununes.
Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotslaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, — mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“
Tõnu naeris, kui ärkas: looma rääkiv suu, ta silmavaade, kõik ta tegu ja olu tundusid püsti veidrustena, ja ometi jäi tast midagi järele, nagu oleks Tõnu mõne tõelise isikuga koos olnud.
Ja see isik ei ununenud tal, ei kuju ega sõna poolest, ikka jälle tempas ta tema ees üles ja kordas oma jantlikku juttu.
Ja viimaks ei olnud see jutt enam jantlik ega isik enam hülgeline, ei, vaid Tõnu hakkas harjaseid naise vastu turri ajama, sest õpetus osutus mõistlikuks, nii mõistlikuks, nagu oleks see Tõnu enda peast tulnud.
Küll läksid esimesed katsed nurja. Naisel olid liiga haljad silmad. Nende räbeda vaate all oli Tõnu meelest, nagu pistetaks talle sõrm kurku. Aga ta teadis nõu. Ja kui ta ühel õhtul, mahorkapakk kaenlas, kukega torni poolt tuli, siis oli ta haljaste silmade vastu varustatud.
Jutu asu sobis kohe.
Oleks tema, vaene mees, teadnud, et ta niisuguse lõõbiga kimpu saab! Majas kõik ui-ai, koorenatuke hapneb kibedaks, kanad munevad ei tea kuhu, kaljakapp seenetab, ei mehel ega lastel ole enam puhast hilpu ihu peale panna — perenaine kilkab plikade ja poistega kiigel! Mees tuleb tühja kõhuga teelt — uks tabas, käigu naist kiigelt otsimas ja kutsumas!
Noorik näeb, haistab ja peab suud.
Eks ta, hea mees, ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausunud õuest, kus praht üle pea kasvab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kaljaastjast, mis jumal teab millal viimaks hauet nägi — —
Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!
— — Aga ärgu ta arvaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuseköiel. Ja siis võib kergesti sündida, et see köieots vihisema akkab, kurjaste vihisema akkab! — Oleks siis veel inimene, kes püüab mõneski asjas mehele meeltmööda olla, kord ka sile ja nõtke, kui mees tellib ja elu nõuab. Seal on see mõisa-asi. Ei tema taha! Miks ei taha? Mine küsi!! Ette tuua ei ole kedagi. Purupaljas kius ja jonn. Et aga mehest üle käia! Kahjust tema ei ooli! — Vanasti olid kõik seelikukandjad saksa päralt, võttis, keda imustas, ja keegi ei tõrkunud vasta, noorikki oli enne tema ja siis alles oma mehe naine, ja ühelgi ei old valida, kas saks noor või vana, nägus või näotu. Kus meie Maril nina püsti — ei kõlba Mäeküla vonn temale, peaks vist mõni noor ja ilus kindral olema.
Tõnu peatub ja ootab, noorik aga vaikib edasi. See mõjub Tõnusse nagu vastukarva silitamine koerasse.
„Kui ta veel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks! Siis saaks ometi järjele ja juurele, misuke pegla ta õieti on! Kui ta tuleks ja ütleks: ma kardan pattu. Aga mis kuradi patt see on, kui mees nõus on! Pattu teeme kõik iga pää — akka seal äärt või piiri otsima! Ja kas saksad siis paganad olid, kui külapruudid omale pärisid, või on ehk meie oma pagan? Ei, nad kardavad kõik jumalat, palju enamgi kui meiesugune, ja seesama papp on neil mis meil. Ja kui see patt oleks — kas arvad siis, et jumal ja kirikhärra oleks seadust lubanud, et saks võib sada naist pidada? — Ära sa minuga vaidlema tule, jääd varsti jänni oma kummi- ja lõsnatarkusega.
Tõnu suu on kuivaks läinud. Ta austab kaljakappa pika sõõmuga. Voodisambale najatuv noorik näpib nina ja äigab suud.
„Ehk kui ta siis ütleks: ma äbenen teisi inimesi. Aga ää parem tule alpimagi! Eks ma ole sulle ennegi mitu korda seletand: kellele sa seda siis lähed nina peale kirjutama, ja ega te rumalad lapsed ole, ja tal jo linnas koa korter! Aga kuigi viimati peaks kahku tõusma — mis kurat siis! Kellele sa võlga oled? Kes sulle õlma tohib akata! Kel kukkur kõva, ei see pruugi punastada, kes kahe käega võtab, ei sellele ilma lori äda tee. Suhu võid sülitada sihukesele, ja kui sa veel mulle ütled — ma löön ta litsi laiaks!“
Prillupi rusikas prahvatab raske uhkusega lauale. Ta tõstab silmi, et selle mõju kaebealuse palgelt lugeda, kuid hämarus nende vahel on juba liiga tihe.
Ja siis kõneleb ta edasi, hoogsalt edasi, iga sõna peale teise ja iseenda tarvis ässitust tilgutades, et silmapilku lähendada, kus suu asemele võiks käsi õiendajaks astuda. Aga kui ta parajasti sinna sihtiva ähvarduseni on jõudnud, kui ta on kinnitanud, et selleski asjas aina tema käsk majas peab maksma, ja kui ta selle raksumise seest oma uduraske pilguga jällegi süüdlast otsib, siis — siis pole seesinast süüdlast enam sängitoel, teda pole enam kambriski. Kobav käik pool-avatud ukseni tunnistab Tõnule, et silm teda mitte ei petnud.
Tükk aega seisab mees üsna vagusi tõsiasja ees, et ta oma käskijavõimu praegu sugugi ei saa tarvitada. Ta on kahevahel, kuidas olukorda võtta. Umbselt tikub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine vool vastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus lõplik kaotus. Ning kirikutrahteris maitstud nõrkuserohi hüüab: Ära sa kingi! Näed ju, et ta sind trotsib! Mõni mees, kes naisest võitu ei saa! Ja läve ees tammuv Tõnu volksab lävest üle.
Väljas on märksa valgem, õu lastab vabalt vaatele, aga otsitut ei ole seal. Prillup silmitseb aita, silmitseb rehe alla ja lauta — ei sealgi mitte. Ja teel sigib hea madjakas talle pihku. Kas ehk hõigata? Ei. Mine tea, kuhu jookseb, kui kuuleb, et on järele tuldud.
Nõnda jõuab ta kapsaaiani tare vainupoolses otsas ja näeb teda seal. Mari istub aia nurgas suure leivakujulise räpsukivi seljas, pea ümber piimane kahvatus nagu õrn pupeneti-rätik, sest äkki piilub kuu pilveunkast alla.
Tõnu on mulgust juba läbi, kui alles märkab, et noorik üksi ei ole. Mari jalgade ees kükitavad Anni ja Juku ning kuulatavad ammuli sui tema poole üles. Nähtavasti vestab ta neile mõnd oma petsikjuttu, mida nad talt maiad on nuruma, huupi väljamõeldud lookest iseendast ja tuntud isikuist täis veidraid võimatusi. „Mari, akka meile nüid ullu juttu reakima!“ kuulukse neilt sagedasti, ja muidu nii kõnekitsi võõrasema ei seisa neile vastu. Oma vigurdused veeretab ta neile väärdumata tõsidusega ette, — paaritus, mis nende suudest aplamisi seda lagisevamat kiitust välja meelitab.
Mari ei ole üksi — see on teisiti, kui Tõnu eeldas, selle vastu ei ole ta varustatud. Teadagi, ega ta neid vatakaid tema jalgade ees ei häbene, aga — midagi uut on seisukorras. Ning Tõnu sammul ei ole mitte täit hoogu ega ropsu, kui ta nüüd ühe asemel kolmele läheneb.
Ja kui ta nende juurde jõuab, eksitab teda veel teine nähtus. Nad näevad teda malgaga, kuid ükski ei ilmuta pelgu. Suur peatub jutus, väikesed naerus, nad vahivad talle vastu, jäävad aga muretult paigale. Õieti on neid neli: Juku ja Anni vahel kõtutab klutine Kaaru, ja see on ainus, kes argusele maad annab. Ent temagi ei page, ta ainult tõuseb esimestele käppadele, liigutab sõõrmeid ja peab vembla otsa silmas. Ning sabaga siblib vabandust sellegi umbusalduse pärast.
„Ennäe, tema veel üleval! Ma mõtlesin, et puhid juba õndsalt sängis.“
See ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe teeb, mis veel teha jäi. Karistaja on vägistatud. Ta ei tea äkki, milleks ta siin seisab ja milleks tal see malk käes on. Ta ei oska end legitimeerida selle nelja silmapaari ees, kes teda tunnistavad, kõige vähem selle paari ees, mille alt teda praegu nii hävitavalt teretati. Ja Tõnu vahib vaikides ühelt teisele ja vaikib siis veel jupike aega, kuni ta viimaks vaga valega maha saab:
„Nää, tulin teid üleannetuid sugaraga põhku ajama! Mis tölgerdamine see olgu ööd läbi mööda aia-ääri, omiku ei soa moast lahti! Kähku tuppa, krantsid!“
Tema hoopide all lendab pesakond laiali, aed ja õu on korraga naerukilget täis. Kaaru klähvib kõigest jõust ning ahmib madjaka otsa hambusse saada, Jukugi võidab ülivahvust ja püüab isale selja tagant pussi teha, ning rõõmumõõt voolab lõpuks üle, kui vägev vaenlane millelegi komistades täiel pikkusel õuemurule maha prõntsatab ning seega lahingu kaotab.
„Ei tea, miks isa meiega iga õhta ullama ei tule?“ ütleb Anni Jukule, kui mõlemad on asemel.
„Tola,“ haigutab Juku, „ega ta’s iga õhta käi tubakat toomas!“
Jukul on õigus, säärane õhtu ei taha enam korduda. Vist tõmbab isa vähe piipu, sest tubakas lööb kaua ette. Ja kui ta kirikupäevil tubakat toob, siis pole ta ennemaltki nendega sõda mänginud.
Või häbeneb ta oma kaotust? Laste meelest on, nagu poleks nad isa kunagi nii iseendas, nii vaikse mehena näinud. Paistab, nagu ei hakkaks teised majas temale silmagi, ja rääkimine näikse talle vastumeelt olevat, sest sõna kuivab keelele. Nad panevad ka tähele, et tema silmaalused laialt kotti on vajunud ning kentsakalt sinavad, ja kõnelevad sellest Marilegi.
Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. Ta ootab, ehk tuleb mõisast käsk, siis pole parata, siis peab juba kuidagi. Aga mõisast käsku ei tule, surutis jääb südamele, pooliku maja poolt mäelt tõmbub talle vaevalt midagi vastu, millele ta segane pea nime ei tea anda.
Siia juurde seltsib läila tüdimus igapäevasest tööst, tööst niihästi kodus kui mõisas, ja tüdimus paisub tülgastuseks mõtte valgusel, et ei ole pääsu sest tööst, et sa oled neetud selleks jääma, kes olid ja oled: igaveseks rabelejaks silgu ja leiva pärast, uppujaks, kes ei upu, aga kaldale ka ei saa.
Ja kõik, mis seni tema olemise mõtet ja tuuma oli tähendanud, põllusiil ja loomakont, tööriist ja peavari, armsad talle hoolimata kõigest väetimusest, — kõik see ujub ta meelte ees nüüd hallis tühisuses, kaetud põlastuse ilge kõntsaga. Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Ta ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab.
Ta ei hau mitte alati vaikimises, näol tuim tohletus. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse. Ta kahetseb säärast tegu tagajärel kohe, aga vajadus end kiusata, ennast peale seda hästitada on võimsam.
Tema ümber hõljub nüüd alatasa imelik poolvalgus ning õhkkond, mida ta ei tunne. Ta peab salavõitlust mingi seletamatu võõraga. Pind ta jalgade all ei nihku enam, vaid sellevastu tundub, nagu poleks teda õieti olemaski, nagu kõnniks jalg teda puutumata. Ja kuna ta ühel kuumemal päeval oma odranatukest niidab, pistetakse talle järsku pähe, et vaenlane tal salalikult seljas on — sihiliku püüdega teda kõrgemale hoovata pinna ligidusest, kõrgemale sesse õhku, mis Tõnule tundmatu on ja milles pimedam peab olema kui siin all helkjas sumeduses.
Mari, kes temast natuke maad eemal niidab, näeb meest taganema hakkavat, nagu oleks ta vikati ees midagi kohutavat silmanud. Tõnu taganeb väikeste nõksuvate lihksammudega, misjuures ta jalad teineteisest kaugenevad, kuna kramplikult kätes hoitud vikat otsaga mulda kriimustab. Ja vaarub siis täiel pikkusel selili kaarele.
„Ära läks?“ naeratab Prillup nõrguvast näost, kui ta külma kaevuvee virgutusel silmad jälle avab.
„Ära läks,“ kostab Mari huupi.
„Nägid?“
„Nägin.“
Noorik tõstab ta istukile. Tõnu vaatab võõralt meeliskledes ringi. Siis saab paik talle tuttavaks ja ta naeratab jälle, seekord veidi häbelikult.
„Kus mu vikat?“
„Seal.“
„No siis vaja jälle — —.“ Kuid aina Mari abil saab ta jalule. Tõustes suurendab imestus ta silmi: jõud, mis tema raskust tõstab, tundub ootamata suurena.
„Ei, sa mine nüid õige sängi, küll ma üksi niidan.“
„Lori! Mis mul siis viga! Oota, ma võtan vikati!“
Aga ta ei võta vikatit, vikat on liiga madalas, liiga sügavas, ja kui ta kummardub, vajub see veelgi sügavamale, vajub nagu järve põhja. Ja nõnda sammub ta naise toel tuppa ja heidab sängi. Mari avab mõlemad aknad ja ukse, sest Tõnu meelest on kamber pilkane pime.
Põllule tagasi minnes hõikab noorik Annit Pajusilt — teine laps on täna soos karjakorral —, et ta isal käepärast oleks, kui sellel midagi peaks vaja olema.
„Ta magab,“ tuleb Anni mõne aja järel teatega. „Ma panin talle järi kaillakapaga voodi ette. Küll ta pinnis, ennegu magama jäi!“
Ja Anni asub lapselustil rehaga ema järel töösse.
„Mine õite voata, mis ta nüid teeb,“ käsib Mari paari tunni pärast.
„Ma panin ukse ja aknad kinni, ta lõdises, kui külge pööras,“ on tagasitulijal kuulutada.
Ning siis töötavad mõlemad päeva veeruni. Vähe rääkides, nagu tõsise töö juures kohane. Iseäranis teadlik säärase oluviisi sündsusest on Anni.
Prillup uinub veel, kui tema pisuke perekond õhtul kambrisse koguneb. Ta magab seliti, ja kõik nad panevad tähele, kui priske ta korraga näost on. Ta põsed päris õitsevad, seda näeb karvakattestki läbi, ja silmakoopad ning nõod suuäärtel on ohtralt täitunud.
„Tõnu, ehk tahaksid süia,“ äratab teda noorik, kui toit laual.
„Süia? Ei,“ vastab Tõnu silmi pärani lüües. „Või siis söök kedagi elatab, kui peavarju ei ole!“
Anni ja Juku vaatavad ühtaegu võõrasemale otsa. Selle rahulik käsi katsub unistaja pead.
„Ma annan sulle piima juua — ehk võtad?“
Tõnu tõuseb istukile, virgub ja võtab piima.
Aga palavik kasvab öö esimesel poolel ja õhutab haige taoti üsna pikalt ja elavalt kõnelema. See sünnib vahel avatud silmil, nagu Mari põlema jäetud lambikese valgusel võib näha, ja kuuldub siis kui asjalik arupidamine iseendaga, seda enam, et mõte alles tüki tee takka jälle kord väärdub ja keob.
Õieti on sonijal üksainus aimdus, mille kallal ta nipib ja näpib, mida ta kord sellel, kord teisel oletusel sinna ja tänna veeretab, ning see ei ole mitte enam tema suur asi, vaid midagi juba tolle tagant. Prillup heitleb murega koha pärast, mida ta kardab kaotavat või mille ta juba ongi kaotanud, „sest ega saks enesele keelt lase näidata.“ Ühes jutujärgus ootab ta alles ülesütlemist ja ohib uue koha pärast, mida võõrast vallast vaja otsida; teises on tal hundipass juba käes, aga kuskilt ei leidu uut asu, kuna kevad läheneb; ning kolmandas on jüripäev juba õues, Tõnu tõstetakse välja ja ta ei tea, kuhu oma „nelja lapsega“ minna. Neljas laps — Mari harvad hambad välgatavad — kujuneb talle mähkmeis.
Ärevat arutamist saadab unistaja vastavate liigutustega. Särgiesise on ta rahutud näpud lahti nabinud, linane tupp peene nööri otsas tuleb rinnal nähtavale ja noorik sõrmitseb läbi riide, mis seal sees on. Mari poetab leitud tera pungakesest väljagi, ilma et kõnelev omanik seda märkaks, ja kui ta seda sängi poolpimeduses hästi ei näe, siis lipsab üle mehe sängist ning silmitseb leidu lambivalgusel laua juures. Ta veeretab teda pihupesal, nuusutab, torgib küünega ja kehitab viimaks õlgu, misjuures ta kõõrdpilgul lambi väetisse tulesilma meeliskleb. Siis ajab haigutades ning ringutades mõlemad käed üles ja ähvardab parema näpuga seda imelikku pipraiva endale naervasse suhu kukutada, ei tee seda aga mitte, vaid viib ta Tõnu rinnatuppe ilusti tagasi. Enne sängiminekut kustutab veel lambikese, mis ka muidu juba kustumisel oli.
„Ära nüid enam juttu aja, Tõnu, vaid katsu magada!“
Ta hüüab seda selge häälega temale kõrva.
Ja teine kuulab.
Prillup kõheleb ning nohiseb natuke ja vastab siis urinaga, mille peal juba vaibe vajutis lasub:
„Nojaa, nojaa, aga kuhu sa homme pea paned! Kus urgast näed, seal teine sees!“
„Eks kuidagi ikke soa!“ pasundab Mari talle kõrva.
„Nojaa, nojaa — —.“ Järg kangastub raugevasse üminasse, käsi ja jalg tuksatavad korraks, siis on rahu majas, siis puhatakse Prillupil nagu muiski Kruusimäe hurtsikuis.
Ja koldes viiuldab kilk, lakas laulab kukk ja koer akna taga haugatab unes. Suur ärataja aga — küll ta tõuseb jälle, kui tunnike on tulnud. — —
Prillup jääb hommikul naise nõudel sängi, ajab aga lõunaks oma suured kondid jalule. Pole ta ennegi pikali haige olnud, häbeneb seda nüüdki jumala päevakesele näidata. Ning töö, läila ja vintske — teha on ta ometi, teha on ta ometi!
Tõnu verest lahkub palavik, kuid mitte mure ta ajust. See on sinna end kinni hammustanud, pureb ja pureb ja piinutab mehel kurtesõnu suust.
Nendega ei püüa ta Marisse mõjuda. Ei, sellest peatükist on ta kriipsu läbi tõmmanud. Ja nõiapunga kasis põuest, kui tol lõunal voodist pelgus. Ta heitlebki oma painajaga enamasti üksinda, ei või aga parata, et ka naise kuuldes lauseke libiseb. Ja see sageneb, mida enam päevi tare taha kustub, ning hoolimata sellest, et teine tema kartusi ei jaga, et noorik oma lapsemeeles ühte ega teist ei usu: ei seda, et Tõnult koht võetakse või et ta uut ei leia, kui see tõesti peaks sündima.
„Sel seal põle niisukest nägugi,“ ütleb Mari. „Sellele peab juba suurt kurja tegema, kui ära akkab ajama.“
Aga Tõnu naeratab halekalt. „Mis sa, kullake, näost näed! Eks siit ole ennegi lahti lastud ja ära aetud.“
„Ega ometi naillapärast.“
„Jaa, aga võta kinni, mis saks naillaks või mis ta tõeks peab! Mõis teeb, mis mõis tahab.“
„No ega kohad moa pealt kadund ole! Küllap leiab, kui aeg käes.“
„Mõni näljakong ehk juhtub kuskilt, aga mis sa sihukesega peale akkad! Meil on neli suud ja kevadeks vist viis.“
„Ei, vist neli. — Aga on jo veel muid teenistusi ilmas kui koht — kõiksuguseid maal ja linnas.“
„Jumal oidku moonakaks või sadamatööliseks akata — see oleks juba viimane leib!“
Ei aita midagi. Tõnu pea vajub mures norgu. Ta kahetseb sõnu, mis kulunud.
Ja ajab oma hädatsemise nii kaugele, et pühapäeviti kirikuplatsilt naabruserahvalt uut kohta hakkab kuulama, kuigi enesele pole veel üleski öeldud. Ja kui ta valitseja kaaslasena ühel kaugemal laadal käib, siis usutleb külamehi salamahti sealgi. Ja koju jõudnud, upib naist tellima, see mingu õige korraks metsa poole kõrvu kikitama, oleks nagu enam oma inimene, sest ega võõrikule naljalt heast asjast viiksatata, päri kas või suu asemelt
„Ei ole tarvis,“ vastab Mari, igavusemärgid näol, „mine too oma piimakontraht mõisast ära.“
Tekkiv vaikus ei ole pikk. Prillupi käsi põleva tikuga, mis tolli kolm piibukolust eemal peatuma jäi, lõpetab tee.
„Oiäh — miks ei tooks — kui tuua oleks,“ tuleb esimeste popsude vahelt; nutsivad mokad on hämar-väsinult naerukil.
„Võid julgeste minna, ta lubas tänaseks valmis kirjutada.“
Nooriku lusikas käib nobedasti koorekausis ringi. Laest lendab must puru sisse, väikese sõrme küüs kõrvaldab selle, ja töö läheb vurinal edasi.
„Keda sa õite tögama kipud?“ küsib Tõnu, kelle pilk Mari näolt, mis midagi ei ütle, keerleva koore sisse laskub, mis niisama vähe ütleb. Ja Mari suugi jääb sedakorda vait.
Tõnu aga seisab ja seisab. Viimaks hakkab ta pahema silma äärest vudisema, siis mõlemast suunurgast tuksuma ja kaelasooned kummalgi pool lõuapära taga kisuvad korraga kramplikult kokku, nii et kõrvalestad liiguvad. Ta tahab põlve järikesele toetada, väärdub aga mööda ja satub põlvili põrandale, otse võitegija ette. Piip kolksub nende vahele maha.
„Kas sa siis — — kas sa siis — — kas sa siis ometi — —?“ Ent paistab, nagu upuks sõna sära sisse, mis tal silmist murdub.
„Mine nüid ikke, mine!“
„— — Kuda siis — milla siis — —?“
Mari pale pilvitab kergelt. „Hea küll, Tõnu, — lase mind võid teha!“
Kui Prillup uksest läheb, otsivad ta jalad kehale tasakaalu, nagu lasuks suur ja raske kott tal seljas.