Lord Jim/XXXVIII
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KOLMEKÜMNEKAHEKSAS PEATÜKK.
„KÕIK algab, nagu juba öeldud, Browni-nimelise mehega,“ kõlas Marlow’ jutustuse esimene lause. „Kuna teie olete Vaikse ookeani lääneosas ümber kolanud, siis peate küll olema tema nime kuulnud. Tema oli see Austraalia randade kurikuulus röövel — mitte et teda oleks seal sagedasti nähtud, vaid et tema nimi põimiti kõigisse seadusevastaseisse lugudesse, mida jutustati kodumaalastele; ja kõige süütumgi neist lugudest, mis räägiti temast Cape Yorkist kuni Eden Bay’ni, oli küllalt hea selleks, et meest võlla viia, kui aga asjast oleks räägitud õigel paigal. Ka ei unustatud kunagi tähendamata, et tema pidi olema parunipoeg. Oli kuis oli, aga kindel on, et tema oli põgenenud kustki kodumaa laevalt vanul kullakaevamise päevil ja oli mõne aastaga saanud selle või teise saarterühma hirmuks Polüneesias. Ta varastas pärismaalasi, ta röövis üksikud valged kaupmehed kuni särgini paljaks ja kui see tehtud, kutsus ta tema mererannal kahevõitlusele haavlipüssidega — mis oleks võinud sealse viisi järgi üsna korralik olla, kui teine poleks juba enne seda tehtud hirmuga poolsurnuks. Brown oli moodne mereröövel oma kuulsamate eelkäijate eeskujul; kuid teda eraldas tema kaasaegseist ametivendadest — nagu olid seda Bully Hayes, mesimagus Pease või see lõhnaõlitatud, õilsust taotlev moealp kelm, keda tunti Räpase Dickina — tema kuritegude ülbe loomus ja äge viha kogu inimsoo vastu üldiselt ning oma ohvri vastu eriti. Teised olid lihtsalt harilikud, ahned tõprad, kuid temal näis olevat mingisugune keerukas eesmärk. Tema võis inimese ainult selleks puhtaks röövida, et tõendada oma madalat arvamust temast, ja tema võis rahuliku, süütu rändaja laskmisel või vigastamisel avaldada nii metsikut ja kättemaksvat pöörasust, et ajas hirmujudinad peale ka kõige hoolimatumale ja jultunumale röövlilegi. Oma suurima kuulsuse päevil oli tal relvastatud parklaev, mille meeskonnaks kanakid ja põgenenud valaskalapüüdjad, ja ta kiitles teadmata millise õigusega, et salajas andvat temale tarvilikud summad mingi lugupeetud kookospähklitega äritsev ettevõte. Hiljem põgenes ta, nagu räägiti, kellegi misjonäri naisega, kes olnud sootuks nooruke ja Claphamist pärit, kus abiellunud silmapilkses vaimustushoos õrna, lampjalgse mehikesega, kuid kuna ta äkki viidi üle Melaneesiasse, siis kaotanud ta kuidagi tasakaalu. See oli tume lugu. Naine olnud põgenemise ajal haige ja surnud laeval. Räägitakse — ja see on selle loo imelisem osa — et naise laiba juures andunud Brown metsikule ja süngele leinale. Ühes naisega jätnud ka õnn ta varsti peale seda maha. Ta kaotas oma laeva kuski Malaita kaljudel ja jäi mõneks ajaks kadunuks, nagu oleks ta ühes laevaga põhja läinud. Esimeseks kuuldub temast uuesti Nuka-Hivas, kus ta ostis Prantsuse valitsuselt vana väljapraagitud kuunari. Milline tulutoov ettevõte temal oli kavatsusel, kui ta seda ostu toimetas, seda mina ei tea, kuid üks on selge, nimelt — arvestades kohtukodasid, konsuleid, sõjalaevu ja rahvusvahelist kontrolli, pidi temataolise džentlmeni kohta küll lõunameri liig kuumaks muutuma. Kindlasti pidi ta oma tegevusvälja kaugemale läände nihutama, sest aasta hiljem mängib ta uskumatult julget, kuid mitte väga kasulikku osa mingis tõsinaljakas äris Manila Bay’s, kus peakujudega esinevad keegi kelm asevalitseja ja putkupistnud kassapidaja; peale seda näib ta olevat logelnud Filippiinide ümbruses oma kõdunenud kuunariga, heideldes kangekaelse saatusega, kuni ta viimaks, ikka oma seatud kursist kinni pidades, jõuab Jimi loosse, olles pimedaks kaaslaseks tumedale võimule.
„Edasi jutustatakse, et kui hispaania vahilaev ta kinni võttis, siis ei tahtnud ta sel ajal mitte midagi muud teha, kui mõtles ainult katsuda mässajatele mõned kahurid viia. Kui see tõepoolest nõnda oli, siis ei suuda ma mõista, mis tegi ta küll Mindanao lõunarannal. Mina arvan siiski, et tema käis piki randa pärismaalaste külasid laastamas. Peaasi aga on, et vahilaev pani oma valve kuunarile ja sundis teda üheskoos Zamboanga poole sõitma. Teel külastasid mõlemad laevad ühel või teisel põhjusel ühte neist hispaania uutest asundusist — millistest lõpuks ometi midagi välja ei tulnud —, kus oli kohal mitte ainult volitatud tsiviilametnik, vaid ka hea, suur rannasõidu-kuunar, mis seisis ankrus väikeses lahes; ja kuna see sõiduriist oli igapidi parem kui Browni oma, siis otsustas see ta varastada.
„Tema õnn oli mokas — nagu ta ise mulle ütles. Maailm, mida ta oli kohutanud kakskümmend aastat oma metsiku, vaenliku põlgusega, polnud temale aineliselt midagi jätnud, kui aga väikese punga hõbedollareid, mis olid peidetud tema kajutis nõnda, et „vanapagan isegi poleks võinud neid välja nuuskida.“ Ja see oli kõik — täiesti kõik. Ta oli oma elust tüdinud ja ei kartnud surma. Kuid see mees, kes oleks oma elu tühise tuju pärast mängule pannud kibeda ja irvitava hoolimatusega, kartis surmlikult vangistust. Temal oli arutu, külmahigine, närvevapustav, verd veeks muutev hirm juba palja oletusegi tõttu, et teda võidaks luku ja riivi taha pista — selletaoline hirm võiks olla ebausklikul inimesel mõeldes, et teda süleleb viirastus. Tsiviilametnik, kes tuli laevale, et esialgset juurdlust toimetada, juurdles kogu päeva hoolega ja läks maale alles siis, kui oli juba pime, mässides end mantlisse ja hoolitsedes väga selle eest, et Browni rahanatukest pungas mitte kõliseda lasta. Olles sõnakas mees, ta leidis peale selle põhjuse (ma arvan, juba järgmise päeva õhtul) valitsuse kutterit mingiks eriotstarbeks ära saata. Kuna kaptenil puudus tarvilik meeskond laeva valvamiseks, siis rahuldus ta sellega, et võttis Browni kuunarilt kõik purjed kuni viimse näruni ja oli pealegi veel nii ettevaatlik, et viis tema kaks paati paari penikoorma taha rannale.
„Kuid Browni meeskonnas oli keegi, kes pärit Saalomoni saarelt; selle oli ta sealt röövinud ning nüüd oli ta Brownile väga ustav, pealegi kõige tublim mees kogu meeskonnas. See ujus üle rannalaeva juurde — umbes viissada jardi — ühes köiega, mis selleks otstarbeks kõigist laeval olevaist juppidest kokku sõlmitud. Vesi oli vaikne ja merelaht pime „nagu lehma magu“ — nõnda kirjeldas seda Brown. Saalomoni saarlane ronis üle reelingi, köieots hambus. Rannalaeva meeskond — kõik tagalid[1] — olid rannal pärismaalaste külas pidul. Kaks laevavalvurit ärkasid äkki üles ja nägid saatanat. Tal olid välkuvad silmad ja ta hüppas viirastusena laevalael ringi. Valvurid langesid hirmust halvatuna põlvili, lõid risti ette ja palvetasid mõminal. Pika noaga, mille Saalomoni saarlane leidis köögist, ta tappis esiti ühe, siis teise, ilma et oleks tähele pannud nende palvetamist; sellesama noaga asus ta siis kookospähkli-kiududest valmistatud ankruköit kannatlikult läbi saagima, kuni see viimaks katkes noatera ees kaheks ja kukkus laksatades merre. Siis karjus ta ettevaatlikult merelahe vaikuses ja Browni meeskond, kes oli vahepeal piilunud ja lootusrikkalt kuulmeid pingutanud ööpimeduses, hakkas oma köieotsast tasakesi sikutama. Juba enne viit minutit asusid kaks laeva teineteise kõrvale — kerge tõukega ja küljepuude kriiksumisega.
„Browni meeskond läks silmapilk üle teisele laevale, võttes endaga kaasa oma tuliriistad ja suure tagavara laskemoona. Neid oli kõigega kokku kuusteist: kaks putkupistnud madrust, kõhn väejooksik kustki Ühendriikide sõjalaevalt, paar lihtsat, valgeverelist skandinaavlast, tusane mulatt, vaikne hiinlane, kes keetis, ja kõik teised — lõunamere kirjeldamatu trobikond. Need olid ükskõiksed mehed; Brown painutas neid oma tahte alla, Brown, kes ükskõikne võlla vastu ja kes ometi põgenes hispaania vangla tondi eest. Ta ei andnud neile tarvilikku aega küllaldase toidumoona ülekandmiseks; ilm oli vaikne, õhk tiine kastest, ja kui nad köied vabastasid ning purjed maatuule püüdmiseks üles tõmbasid, ei lehvinud märg lõuend mitte; nende vana kuunar näis enda uuest varastatud laevast tasakesi eemale nihutavat ja ühes ranna musta koguga ööpimedusse kaduvat.
„Nad pääsesid ilusasti minema. Brown jutustas üksikasjaliselt endi sõitu mööda Macassari merekitsust. See oli piinav ja meeleheitlik lugu. Neil oli veest ja toidust puudus; nad lähenesid mitmele pärismaalaste laevale ja said igaühelt pisut moona. Varastatud laevaga ei julgenud Brown ühtegi sadamasse sisse sõita. Tal polnud raha, et midagi osta, ega pabereid, mida ette näidata, ei ka ühtegi usutavat valet, et sadamast uuesti välja pääseda. Araabia parklaev, mis sõitis hollandi lipu all ja mille ta tabas Poulo Lauti juures ankrus, andis pisut räpast riisi, kimbu banaane ja tonni vett; kolm päeva kestev udune ja tormine ilm kihutas nad üle Jaava mere. Kollased ja mudased lained leotasid seda nälginud röövlikarja. Nad nägid postilaevu, mis sõitsid oma määratud teel; möödusid hästivarustatud kodumaa laevadest, mis olid oma roostetanud rauast külgedega ankrus madalas vees, oodates ilma- või voolumuutust; inglise kahurlaev, valge ja kena, sõitis oma kahe saleda mastiga ühel päeval kaugelt nende eest mööda, ja teisel korral kerkis nende pära sihis silmapiirile must ja raske hollandi korvett, mis liikus oimetu aeglusega läbi udu. Nad pääsesid nägematuina või tähelepanematuina läbi — kari kahvatuid, auguspalgelisi ja näljast metsikuid hulguseid, kel tagakihutajaks hirm. Browni mõte oli pääseda Madagaskari juurde, kus ta lootis — mitte üsna tuulest võetud oletustega — laeva ära müüa Tamataves, ilma et temale oleks esitatud mingeid küsimusi, või muretseda enam-vähem võltsitud paberid. Aga ennekui seda pikka teekonda India ookeani ette võtta, vajasid nad toidumoona ja ka vett.
„Võib olla, ta oli Patusanist varemalt kuulnud, võib olla ka, et talle see peene kirjaga märgitud nimi kaardil silma torkas kui arvatavasti kaunis suur pärismaalaste küla ülal jõe kaldal, seistes täiesti kaitseta ja eemal sõidetavaist mereteedest ning telegraafiliinidest. Selletaolisi asju oli ta varemaltki teinud — äri otstarbel muidugi; praegu see oli aga hädatarvilik, elu- ja surmaküsimus — vabaduse küsimus. Vabadus! Brown oli kindel, et ta saab moona — loomaliha — riisi — kartuleid. Nukker meestekari nilpas oma keelt. Võib-olla õnnestub laeva tarvis moonatagavara muretseda — ja kes-teab — saab ehk ka ehtsat, kõlisevat metallraha! Mõne külavanema ja pealiku saab ehk heaga sinnamaale, et ta midagi vabatahtlikult välja annab. Ta ütles, et ennem oleks lasknud ta oma päkkasid kõrvetada, kui et tühjalt tagasi tulla. Mina uskusin teda. Tema meeskond uskus teda samuti. Nemad, kui tumm hulk, ei rõõmutsenud valjusti, kuid nad olid näljaste huntidena valmis.
„Ilm oli neile õnneks. Mõni päev tuulevaikust oleks võinud nende kuunarile arvamatud koledused kaasa tuua, kuid maa- ja meretuultega jõudsid nad vähema kui nädala ajaga Sunda merekitsusest välja Batu Kringi suhu ankrusse, püstoli laskekaugusse kalameeste külast.
„Neliteistkümmend neist läksid kuunari suurde paati (mis oli küllalt ruumikas, sest teda oli tarvitatud laadimisel) ja sõitsid mööda jõge üles, kuna kaks jäid laevale ühes moonaga, mis hoidis neid näljasurmast kümneks päevaks. Veetõus ja tuul aitasid kaasa ning ühel varajasel õhtupoolikul jõudis suur valge paat oma näruse purjega meretuule aetuna Patusani piirkonda, peal neliteistkümmend valitud hernehirmutist, kes vahtisid näljaselt ümber ja sõrmitsesid oma odavate püsside lukke. Brown arvestas oma üllatava ilmumise kohutavust. Nad sõitsid Patusani sisse pisut enne mõõna algust; radža postaed ei avaldanud elumärki; esimesed majad mõlemal pool jõge paistsid olevat tühjad. Mõned künad ülalpool põgenesid suure rutuga. Brown imestas asunduse suuruse üle. Valitses sügav vaikus. Tuul vaibus majade vahel; kaks aeru võeti välja ja lootsik jätkas oma teed mööda jõge ülespoole, sest neil oli mõte asunduse keskpaigas enne tugipunkti leida, kui elanikud jõuavad vastupanule mõelda.
„Ometi näib, et Batu Kringi kalameesteküla pealik oli läkitanud õigel ajal hoiatuse. Kui paat jõudis mošee kohale (mille Doramin ehitanud — viiludega ja korallidest lõigatud katuseilustistega), oli vaba plats selle ees üleni rahvast täis. Kostis hüüe ja sellele järgnes lokulöömine piki jõge üles. Kustki ülaltpoolt lasti kaks pauku kuuenaelalistest kahuritest, mille ümmarikud kuulid tulid mööda jõge hüpeldes alla, pildudes sädelevaid veejugasid päikesepaistele. Mošee ees hakkas kari karjuvaid mehi andma kogupauke, mis sihitud põiki üle jõe; algas korratu paadi tulistamine mõlemalt poolt jõekaldalt ja Browni mehed vastasid metsiku, kiire paugutamisega. Aerud tõmmati sisse.
„Kõrgevee mõõnamine sünnib sellel jõel väga kiiresti ja paat, mis asus keset voolu ja oli peaaegu täiesti kaetud suitsuga, hakkas mööda jõge allapoole liikuma, pära ees. Ka mõlemal pool kaldal tihenes suits, seistes katustest madalamal tasase viiruna, nagu mõni pikk pilv, mis lõikab mäekülje kaheks. Mürisev sõjakisa, klobade värisev kõma, trummide madal põrin, vihased karjumised ja kogupaukude raksatused sünnitasid üheskoos hirmsa müra, milles Brown istus jahmatanult, kuid kindlalt tüüri juures, kihutades end ikka suuremasse vihamarru inimeste vastu, kes julgesid end kaitsta. Kaks tema meest olid haavatud ja ta nägi oma taganemistee äralõigatuna allpool linna mõnede paatide poolt, mis ilmusid Tunku Allangi postaia varjult. Seal oli kuus paati, kõik mehi täis. Kuna talle nõnda kallale tikuti, märkas ta sissekäiku kitsasse lahte (sinna, kuhu Jim oli karanud mõõna ajal). Praegu oli see ääreni vett täis. Nad juhtisid oma paadi sinna ja maandusid, ning et asjale teha lühike lõpp, asusid nad väikesele mäekünkale, mis jardi üheksasada postaiast eemal ja millelt nad tõepoolest seda valitsesid. Mäekingu küljed olid paljad, kuid tipul kasvasid mõned puud. Need nad lõikasid maha ja tarvitasid kaitsevalli ehitamiseks, millega jõudsid valgevarus ilusasti lõpule; vaheajal püsisid radža lootsikud jõel imelikult erapooletuina. Kui langes pimedus, süttisid jõe ääres paljud oksatuled, mis lasksid selgesti esile tõusta mõlemal pool kaldal asuvate majade ridade vahel katuste musta joonestiku, saledad palmide kobarad ja rasked viljapuude põõsastikud. Brown süütas rohu oma asukoha ümber põlema; madalate, hõredate leekide ring keerles pikkamisi tõusva suitsu all ruttu mööda mäekülge allapoole; siin-seal võttis mõni kuiv põõsas kõrgesti leegitsevalt praksudes tuld. Tuli lõi väikese salga püsside tarvis vaba silmaringi ja peatus suitsedes metsaserval ning mööda mudast lahte. Riba lopsakat metsapadrikut niiskes nõos mäekingu ja radža postaia vahel takistas tule levimist ka sellel küljel suure ragina ja praksumisega bambusetüvedes. Taevas oli tume, sametine ja tähtedega üle külvatud. Mustunud maapind suitses vaikselt madalast roomavast rägust, kuni tuli kerge tuuleõhk ja puhus kõik minema. Brown ootas rünnakut, niipea kui vesi küllalt kõrgele tõuseb, et sõjapaadid, mis tal tee ära lõiganud, võivad sõita kitsasse lahte. Igatahes oli ta veendunud, et tehakse katset tema paati ära viia, mis seisis mäe all musta kõrge tombuna nõrgalt helkival mudalombil. Kuid lootsikud all jõel ei teinud mingit liigutust. Üle postaia ja radža hoonete nägi Brown nende tulesid veepinnal. Nemad näisid üle jõe ankrus seisvat. Teised tuled olid liikvel, süstes ühelt kaldalt teisele ja tagasi. Samuti paistsid liikumatuna vilkuvad tuled majade pikkadel müüridel mööda jõge ülespoole kuni kääruni ja veel kaugemalegi ning üksikud sisemaa poolgi. Suurte tulede helk näitas hooneid, nende katuseid ja musti poste sinnamaale, kuhu aga ulatus silm. See oli ilmatu suur maa-ala. Neliteistkümmend hulljulget sissetungijat lamasid oma kaitsevalli taga ja tõstsid oma koonud, et vaadata selle linna askeldamist, mis näis venivat penikoormate kaupa mööda jõge ülespoole ja milles kihasid tuhanded vihased mehed. Nad ei kõnelnud isekeskis. Vahetevahel kuulsid nad mõnd valju karjumist või üksikut pauku, mis lasti kuski väga kaugel. Kuid nende asukoha ümber oli kõik vaikne, pime ja rahulik. Nemad tundsid unustatuina, nagu poleks sel ärevusel, mis hoidis inimesed ärkvel, mitte midagi nendega tegemist ja nagu oleksid nemad juba surnud.
- ↑ Malailased Filippiinidelt.