Lord Jim/IX

by Joseph Conrad

←VIII

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

X→

EPUB

ÜHEKSAS PEATÜKK.

„„ÜTLESIN endamisi: „Mine põhja, sa äraneetu! Mine põhja!““ Nende sõnadega algas ta uuesti. Ta oli täiesti üksi jäetud ja ta formuleeris oma peas need vandesõnad laevale, kuna ta samal ajal nautis eesõigust, olla — niipalju kui mina suudan otsustada — veidra janditamise vaatlejaks. Teised jändasid ikka veel poldiga. Kapten käsutas: „Pugege alla ja katsuge tõsta;“ ja teised loomulikult ajasid sõrad vastu. Te mõistate ju, et olla kõhuli paadikiili all pole kuigi soovitav seisund silmapilul, kus ehk laev läheb äkki põhja. „Miks ei tee teie ise seda, teie olete ju kõige tugevam?“ vingus väike masinist. „Tuhat ja tuline! Ma olen ju liiga paks,“ ähkis kapten meeleheitel. See oli nii naljakas, et oleks võinud ajada inglidki nutma. Silmapilguks seisid kõik tegevuseta ja äkki tormas peamasinist uuesti Jimi juurde.

„„Tulge ja aidake, inimene! Olete teie hull, et lasete oma ainukese silmapilgu mööda minna? Tule appi, inimene! Inimene! Vaata — sinna!“

„Ja viimaks vaatas Jim tahapoole, kuhu teine näitas hullumeelse tungivusega. Ta nägi vaikset musta kõuepilve, mis oli neelanud juba ühe kolmandiku selget taevast. Teie ju teate, kuidas kõuepilved seal sel aastaajal tõusevad. Esiteks märkate silmaringi tumenemist — mitte midagi muud; siis kerkib pilv läbipaistmatuna nagu müür. Sirge aurujuga, mida läbivad haiglaselt kahvatud helgid, tuleb lennates edelast, neelates kogu tähestiku; tema vari süstab üle vete ja muudab taeva ning mere ühiseks pimedusekuristikuks. Ja kõik on vaikne. Ei kõue, ei tuult ega mingit häält; ei ainustki välguhelki. Siis ilmub pimedasse lõpmatusse kahvatu kaar; tundub pimeduses paar lainetusetaolist voogamist ja äkki langevad tuul ja vihm korraga kaela ning sellise erilise maruhooga, nagu oleksid nad läbi murdnud millestki kõvast ja kindlast. Selline pilv tõusis praegu, kus nemad ei pannud seda tähele. Aga niipea kui nad teda nägid, olid nad õigustatud arvama, et kui absoluutses vaikuses on veelgi pisut lootust laeva püsimiseks veepinnal, siis vähemagi meremöllu juures teeb ta silmapilkselt kõigele lõpu. Tema esimene ninanokutus voogamisele, mis käib kõuetormi vallapääsemise eel, jääks ka viimseks; ta summataks üleni vee alla ning hakkaks vajuma, ikka allapoole, allapoole — põhja. Sellest siis nende uued hirmuhüpped, uued veidrused, mis avaldasid nende äärmist vastumeelsust suremiseks.

„„Oli must, must,“ jätkas Jim sünge kindlusega. „See hiilis meie poole selja tagant — see põrguline! Ma arvan, kuski minu aju nurgas pidi veel nagu mingi lootus peituma. Siiski, ma ei tea. Kuid nüüd oli kõik möödas. Ma läksin hulluks end nõnda köidetuna nähes. Ma olin vihane, nagu oleksin ma langenud lõksu. Ma olin lõksus! Öö oli palav, seda mäletan. Mitte tuuleõhkugi!“

„Ta tuletas kõike nii elavalt meelde, et oma toolil hingeldades näis minu silme ees higistavat ja lämbuvat. Kahtlemata röövis see temalt aru; ta valdas tema nii-öelda uuesti, aga see tõi talle meelde ka selle tähtsa eesmärgi, milleks ta oli rutanud sillale, kus kõik oli lipsanud peast. Ta oli kavatsenud paadid laevast klaariks teha. Ta tõmbas noa välja ja hakkas lõikama, nagu poleks ta midagi näinud, midagi kuulnud ega kellestki laeval midagi teadnud. Teised pidasid teda lootuseta põikpeaks ja segaseks, kuid ei julgenud kära teha ega seda mõttetut ajaraiskamist takistada. Kui ta oli oma töö teinud, tuli ta oma endisele paigale tagasi, kust oli esiti välja läinud. Masinist oli seal, tungis talle salvavalt sosistades pea ligi, nagu tahaks ta temale kõrva kinni karata:

„„Lollpea, arvate teie, et teil on veel mingit väljavaadet, kui kogu tõprakari on vees? Neist paatidest löövad nad teie oma pealuu sisse.“

„Ta murdis Jimi kõrval oma käsi, ilma et see oleks teda tähele pannud. Kapten tammus närvlikult samal paigal ja pomises: „Vasar, vasar! Mein Gott! Tooge vasar.“

„Väike abimasinist nuuksus nagu väike laps, kuid murtud käsivarrest hoolimata ta oli kõige mehisem, nagu näis, ja sai niipalju julgust kokku, et jooksis alla masinaruumi. See polnud naljaasi, seda peab talle õigusega jätma. Jim ütles, ta heitnud meeleheitlikke pilke, nagu oleks ta kadunud inimene, vingunud vaikselt ning pistnud siis minema. Silmapilk oli ta tagasi, vasar käes, ja tormas aega viitmata poldi kallale. Teised jätsid Jimi sinnapaika ja jooksid talle appi. Ta kuulis vasara kopp, koppi ja siis logiseva poldi kukkumise kõla. Paat oli klaar. Alles siis pöördus ta ümber, et vaadata — alles siis. Kuid ta jäi oma paigale — ta jäi paigale. Ta tahtis, et ma teaksin, tema jäänud paigale; et temal polnud midagi ühist nende teistega — kel oli vasar. Ei midagi! On enam kui tõenäolik, et tema tundis enese teistest lahutatuna ruumiga, millest polnud võimalik üle saada, takistusega, millest polnud võimalik jagu saada, põhjatu kuristikuga. Tema oli neist nii kaugel, kui üldse võimalik — kogu laeva laiuse.

„Tema jalad olid kinnitatud sellele kaugele paigale, tema silmad teiste segasele, üheskoos küürutavale ja üldises hirmumarus imelikult rähklevate rühmale. Käsilamp, mis kinnitatud posti külge sillal väikese laua kohal — Patna’l puudus kaardiruum — heitis valgust nende töötavaile õlgadele, nende kumeraile, võpatavaile selgadele. Nad lükkasid paati kaarepuust; nad lükkasid ta välja pimedusse; nad lükkasid ainult ja ei vaadanud enam Jimi poole tagasi. Nemad olid jätnud ta saatuse hooleks, nagu oleks ta tõepoolest liig kaugel, liig lootusetult neist eraldatud, kui et raisata temale mõni liigutav sõna, pilk või märk. Neil polnud põrmugi aega vaadata tagasi tema passiivsele kangelasmeelele, tunda tema keeldumise torget. Paat oli raske; nad lükkasid teda kõigest jõust, ilma et oleksid suutnud veel ainustki julgustavat sõna lausuda: kuid hirmutorm, mis paiskas nende endavalitsuse kui aganad tuules laiali, muutis nende pingutused mingiks lollimänguks, nagu kohane veiderdajaile kuski jandis. Nad lükkasid kätega ja peadega, nad lükkasid oma kalli elu pärast kogu kehade raskusega, nad lükkasid kogu oma hinge jõuga — kuid vaevalt oli neil õnnestunud tõugata esitääv teevetist klaariks, kui nad kõik nagu üldisel käsul lasksid lahti ja tormasid nagu üks mees paati. Loomulikuks tulemuseks oli, et see langes järsku tagasi ja tõukas nad üksteise vastu. Nad seisid natuke aega jahmatunult, vahetades ägedal sosinal kõiki meeldetulnud sõimusõnu, ja hakkasid siis uuesti peale. Nõnda sündis see kolm korda. Tema kirjeldas mulle seda sünge mõtlikkusega. Temal polnud sellest veidrast talitusest ainustki tsipakest silmapaari vahele jäänud. „Ma põlgasin neid. Ma vihkasin neid. Ma pidin kõike seda pealt vaatama,“ ütles ta toonitamata, pöörates minu poole oma süngelt uuriva pilgu. „Kas on kunagi kedagi nii häbematult kiusatud?“

„Ta võttis silmapilguks oma pea käte vahele, nagu inimene, kes on aru kaotanud mõne kirjeldamatu teotuse tõttu. Need olid asjad, mida ta kohtule ei saanud seletada — isegi minule mitte; aga ma oleksin olnud vähe kohane tema pihtimuse vastuvõtmiseks, kui ma poleks suutnud ajuti mõista ka tema sõnade vahesid. Selles rünnakus tema meelekindlusele peitus kurja ja alatu kättemaksu irvitav kavatsus; sellel jumalakohtul ei puudunud ka veidrusejoon — naljakate grimasside häbistus surma või autuse lähenedes.

„Ta jutustas tõsiasju, mida mina pole unustanud, kuid nii kauge aja tagant ma ei suuda meelde tuletada tema omi sõnu: mäletan ainult, ta oskas imeliselt oma tusast vimma väljendada tõsiasjade paljas loetelus. Ta ütles mulle, tema sulgenud kaks korda silmad kindlas usus, et lõpp on juba käes, ja kaks korda ta pidi nad uuesti avama. Igakord ta märkas suure vaikuse pimenemist. Vaikse pilve vari langes laevale juba seenidist ja näis hävitavat tema kihiseva elu viimse kõla. Jim ei kuulnud enam päikesepurje-aluseid hääli. Ta ütles, et igakord, kui ta sulges silmad, välgatav mõte peas näitas talle selgelt nagu päisipäeva ajal kehaderodu, mis pandud valmis surmale. Kui ta avas silmad, paistis talle nelja inimese totter võitlus kangekaelse paadi vastu. „Nad taandusid aeg-ajalt paadi ees, seisatusid üksteist kirudes ja kargasid siis uuesti karjas talle kallale… Võis end kas-või surnuks naerda,“ seletas ta mahalöödud silmil; siis tõstes nad silmapilguks minu näole, ta ütles nukra naeratusega: „Mul peaks lõbus elu olema, jumala eest, sest seda naljakat pilti võin oma silmaga näha veel nii mõnigi kord enne surma.“ Tema silmad laskusid jällegi alla. „Näha ja kuulda… Näha ja kuulda,“ kordas ta pika vaheaja järele, mille vältusel ta vahtis üksisilmi kuhugi.

„Ta tõusis üles.

„„Otsustasin oma silmad kinni hoida, kuid ei suutnud,“ ütles ta. „Ei suutnud, teadku seda kes tahes. Tehku seda keegi enne läbi ja rääkigu siis! Tehku — tehku paremini — see on kõik. Juba teist korda paiskusid mu silmad ja ka suu lahti. Tundsin laeva liikuvat. Just praegu surus ta käila vette ja kergitas teda siis pisut — pikkamisi! uskumatult pikkamisi; ning pisinatukene. Seda polnud ta juba mitmel päeval teinud. Pilv oli juba tormanud pea kohta ja see esimene voogamine näis rändavat tinast merel. Selles liigutuses puudus elu. Mis te oleksite teinud? Teie olete iseendas kindel — eks? Mis te teeksite, kui praegu tunneksite — samal hetkel — et see maja liigub, teie tooli all pisut liigub. Te hüppaksite! Armuline taevas! Te hüppaksite sealtsamast, kus te praegu olete, ja otseteed alla sinna põõsasse.“

„Ta sirutas oma käe üle kivibarjääri ööpimedusse. Mina vaikisin. Tema vaatas mulle väga kindlalt ja karmilt otsa. Polnud mingit kahtlust, nüüd ta püüdis mulle oma tahet peale sundida ja ma pidin hoiduma igasugusest vihjest, et mitte mõne liigutuse või sõnaga enese kohta midagi möönda, millel oleks praeguse juhtumi suhtes mingi tähendus. Mul polnud vähimatki soovi selles mõttes midagi mängu panna. Ärge unustage, tema seisis minu ees ja ta oli tõepoolest liiga meietaoline, kui et mitte olla hädaohtlik. Aga kui tahate teada, siis võin teile öelda: ma mõõtsin kiire pilguga maad rõdu ees keset rohuplatsi kasvava tiheda, mustava põõsani. Tema liialdas. Mul oleks hüpates mõni jalg maad puudu jäänud — see oli ainuke asi, milles olen päris kindel.

„Tema mõtles, et viimne silmapilk on saabunud, ning ei liigutanud ennast. Tema jalad olid needitud plankudele, kuigi tema mõtted kolasid peas vabalt ringi. Just sel silmapilgul nägi ta ühte meest seal paadi juures äkki taganevat, kätega õhku kahmavat, komistavat ja kokku langevat. Õieti ei kukkunud ta, vaid libises vaikselt istuvasse poosi, vajus kössi ja toetas õlad vastu masinaruumi laeakent. „See oli see donkey-man^[1], kõhn kahvatu näoga ja sassis vurrudega poiss. Töötas kolmanda masinistina,“ seletas ta.

„„Surnud,“ ütlesin mina. Me kuulsime sellest midagi kohtus.

„„Näib nõnda,“ lausus ta sünge ükskõiksusega. „Muidugi, ma ei kuulnud midagi lähemat. Nõrk süda. Mees oli juba mõni päev enne seda haiglust kaevanud. Ärritus. Ülepingutus. Pagan teda teab. Ha, ha, ha! Võis kergesti tähele panna, ka tema ei tahtnud surra. Naljakas, eks? Tõmmatagu mind kas või võlla, aga teda aeti ju hullust peast siin end tapma! Hullust peast — enam-vähem. Hullust peast, jumala eest! Nagu minagi… Ah! Oleks ta ainult rahul seisnud; oleks ta nad ainult kuradile saatnud, kui nad tulid teda asemelt välja kiskuma, sest et laev hakkab põhja minema. Oleks ta ainult seisnud juures, käed taskus, ja sõimanud neid!“

„Ta tõusis püsti, raputas oma rusikat, vaatas mulle otsa ja istus jällegi.

„„Möödalastud juhus, mis?“ pomisesin mina.

„„Miks te ei naera?“ ütles ta. „See on nali, mis põrgus välja hautud. Nõrk süda!… Mõnikord soovin, et minul oleks see olnud.“

„See ärritas mind. „Kas tõesti?“ hüüdsin sügava pilkega. „Jah! Teie ei mõista seda?“ karjus tema. „Ma ei tea, mida paremat te võite soovida,“ ütlesin ma vihaselt. Ta heitis mulle arusaamatu pilgu. See nool oli seega läinud märgist kaugelt mõõda ja tema polnud mees, kes oleks südant vaevanud metsa jooksnud noolte pärast. Ausõna, tema oli liig usaldav; tema polnud jahivalmis metsalind. Rõõmustasin, et minu nool oli kõrvale lennanud, — et tema polnud isegi kuulnud vibu virinat.

„Muidugi ei võinud ta tol korral teada, et mees oli surnud. Järgmine silmapilk — tema viimne laeval olemiseks — kubises sündmuste- ja tundmustemöllust, mis peksis vastu teda, nagu meri vastu kaljusid. Seda võrdlust tarvitan sihilikult, sest tema jutustusest olen sunnitud uskuma, et kogu toimingu kestel säilis temas imelik passiivsuse-illusioon, nagu poleks tema mitte ise teotsenud, vaid teda tarvitas põrgulik võim, mis valis ta oma naljatembutuse ohvriks. Esimene asi, mida ta märkas, oli raskete, väljapööratud teevetite kriiksumine — ebakõla, mis näis tungivat tema kehasse mööda põrandat jalataldade kaudu ja mööda seljaüdi kuni pealaeni. Kuna kõuepilv oli juba üsna ligi, siis kergitas teine ja raskem voog loidu laevakeha ähvardavalt, nii et Jimil jäi hing rinnas kinni, kuna tema peaaju ja südant läbisid kabuhirmulised karjatused nagu põueodaga: „Laske minna! Jumala pärast, laske minna! Laske minna! Ta vajub!“ Sellele järgnes paadinööride kõrisemine plokkidel ja hulk inimesi hakkas päikesepurje all äreval toonil rääkima. „Kui need kord peale hakkasid, oleks nende ulumine võinud ka surnud unest äratada,“ ütles ta. Peale seda, kui paat oli sõna otseses mõttes laksatades vette langenud, hakkas laevast kostma trampiv ja kobistav tume müra, millesse segunesid hüüded: „Haagid lahti! Haagid lahti! Eemale tõugata! Haagid lahti! Lükake eemale, kui elu armas! Kõu on meil varsti kaelas…“ Kõrgel oma pea kohal ta kuulis vaikset tuule üminat, oma jalge all valukarjatust. Varjatud hääl laeva külje all kirus oma paadikonksu. Laev hakkas ninas ja päras sumisema nagu häiritud mesipuu ja sama rahulikult, nagu Jim mulle seda jutustas — sest just nüüd oli ta oma tegumoelt, häälelt ja näolt üsna rahulik — rääkis ta ilma vähimagi ettevalmistuseta edasi: „Ma komistasin üle tema jalgade.“

„See oli esimene kord, kus kuulsin, et ta oli end üldse liigutanud. Ma ei suutnud hoiduda üllatuse-urinast. Miski oli ta lõpuks paigalt lahti kiskunud, kuid täpsast silmapilgust ja põhjusest, mis ta lahti käristas, tema ei teadnud rohkem, kui teab juuritud puu teda käristavast tuulest. See kõik oli temale tulnud: kõlad, nägemused, surnud mehe jalad — jumala eest. Ta kugistas hirmsasti selle põrguliku nalja kallal, kuid — näete — ta polnud valmis möönma, et ta oleks üldse teinud neelavaid liigutusi. On haruldane, kuidas ta oskas oma enesepettuse ka teisele peale sundida. Ma kuulasin, nagu oleks see lugu mustast nõiavõimust mõne laiba kallal.

„„Ta langes küljeli, üsna vaikselt, ja see on viimne asi, mis ma mäletan laeval tähele pannud olevat,“ jätkas ta. „Mul oli ükskõik, mis temaga sündis. Näis, nagu tahaks ta üles tõusta; mina muidugi mõtlesin, et tema tahab üles tõusta; ma lootsin, et tema jookseb mulle järele ja kargab üle reelingi teiste juurde paati. Kuulsin neid all ümber rüselevat ja üks hääl, kõlades nagu koopast, hüüdis: „George!“ Siis tõstsid kolm häält korraga kisa. Mina eraldasin nad kõik: üks määgis, teine kiljus, kolmas ulgus. U-uh!“

„Ta värises pisut ja ma nägin teda pikkamisi tõusvat, nagu oleks mingisugune kindel käsi ta toolilt juukseidpidi üles tõstnud. Üles, pikkamisi — nii pikk kui ta oli ja kui ta põlved seisid juba kangelt sirgeina, laskis käsi lahti ning ta lõi jalul pisut tuikuma. Tema näos, liigutusis ja isegi tema hääles tundus kohutav vaikus, kui ta ütles: „Nad karjusid“ — ja tahes või tahtmata ma pidin oma kõrvad kikki ajama selle uuestielustatud karjatuse kuulmiseks, mis pidi kõlama kujutletud vaikuses. „Laeval oli kaheksasada inimest,“ ütles ta, naelutades mu toolitoe külge kohutava ainitise pilguga. „Kaheksasada elavat inimest, ja nad lõugasid ühe laiba järgi, et seda alla saada ja päästa. „Hüppa, George! Hüppa! Oo, hüppa!“ Mina seisin sealsamas, käsi teevetil. Ma olin üsna rahulik. Pimedus oli muutunud süsimustaks. Polnud võimalik näha taevast ega merd. Ma kuulsin paadi laevakülje vastu löövat pumm, pumm ja ei mingit muud häält üürikeseks, kuid laev minu jalge all oli täis kõnekõma. Äkki kapten karjus: „Mein Gott! Torm! Torm! Tõugake eemale!“ Tuule esimesel puhangul ja vihma esimesel sahinal nad karjusid: „Hüppa, George! Me võtame su vastu, hüppa!“ Laev hakkas pikkamisi vajuma; vihm pühkis temast üle murdlainena; mul lendas müts peast; hingus suruti mul kurku tagasi. Nagu oleksin torni otsas, ma kuulsin uuesti karjumist: „Geo-o-orge! Hüppa ometi!“ Laev vajus mu jalge all, nina ees…“

„Ta tõstis käe mõtlikult näole, kus sõrmed tegid näppivaid liigutusi, nagu tüütaks teda ämblikuvõrk, ja pärast ta vahtis endale pihku umbes pool sekundit, ennekui pahvatas:

„„Mina hüppasin…“ Ta peatus, pööras silmad kõrvale… „Vähemalt näib nii,“ lisas ta juurde.

„Tema selged sinised silmad pöördusid minu poole haledakstegeval pilgul ja kuna ma temale, kes seisis minu ees keeletult segasena ja häbistatuna, otsa vaatasin, valdas mind alistuva tarkuse nukrus, millesse segunes abitult pealtvaatava vana inimese huumorikas ja sügav kaastundmus lapsiku õnnetuse vastu.

„„Paistab tõesti nõnda,“ pomisesin mina.

„„Mina ei teadnud sellest midagi, kuni vaatasin üles,“ seletas tema tõttavalt. Ja see on võimalik. Teda pidi kuulama nagu väikest poissi, kes hädas. Tema ei teadnud. Kuidagi oli see sündinud. See ei sündivat enam kunagi uuesti. Tema oli kukkunud osalt kellegi peale, osalt istepingile. Tal oli tundmus, nagu peaksid tema pahempoolsed küljekondid kõik katki olema; siis ta pööras enda ümber ja nägi ebamääraselt laeva kerkivat üle oma pea, punane küljetuli helkimas suurelt läbi vihma, nagu paistaks ta kustki mäeservalt läbi udu. „Ta paistis müürist kõrgemana, ta kerkis kaljuna üle paadi… Ma soovisin, et oleksin võinud surra,“ karjus ta. „Tagasi minna polnud võimalik. Olin hüpanud kui kaevu — igavesse sügavasse kuristikku…““

---

1. Masinistide abiline.