Liiwimaa kroonika (Leetberg)/II

←Esimene osa

Liiwimaa kroonika Balthasar Russow, tõlkinud Kaarel Leetberg

Kolmas osa→

EPUB

Liiwimaa kroonika teine jagu.

Esimesest Saksa ordu meistrist Liiwimaal kunni wiimaseni.

Hermann Balke, esimene Saksa ordu meister Liiwimaal, 1238—1245.

Kui meister Volquin piiskopp Albrechti kõrwal palju rüütlikke tegusid oli teinud Liiwimaal ja wiimaks ka Saksa ordu juures Preisimaal asja niikaugele saanud, et Liiwimaa Mõõgawendade ordu Saksa ordusse pidi liidetama, aga wahepeal ise tapluses surma oli saanud, nõnda et ta ise omale seda Saksa ordut ei jõudnud saada, siis nimetati pärast tema surma Hermann Balke, keda mõned ka Hermann Valke’ks kutsuwad, wist tema tublide tegude pärast, ja kes enne 7 aastat Preisis lantmeister oli olnud, esimeseks Saksa ordu meistriks Liiwimaal, aastal 1238. See meister oli esimene, kes Saksa ordu kuue, mida ta kandis, Liiwimaale tõi. Seega oli mõõgawendade ordu Liiwimaal ära lõppenud ja otsa saanud ja hakkas peale üks uus wennaselts — Saksa ordu.

Selle meistri ajal anti keiser Friedrich II loaga ja paawst Gregor IX sobituse peale, kellel seekord tore saatkond Liiwimaal oli, Tallinna linn ühes kõigi külgekuuluwate maadega Taani kuningale sõpruses, aga wastumeelt jälle tagasi. Sellewastu jälle austas ja kinkis Taani kuningas Saksa ordule Liiwimaal kogu Järwamaa igaweseks ajaks. Ja saatis ka märksa wäe mehi mittekristlaste wastu ordule abiks, ja need pani meister Hermann Balke wenelaste wastu jalule, kes ordule ja iseäranis piiskopp Hermannile Tartus ärawõetud Tartu maja pärast wahet pidamata suurt kahju olid teinud. Seepärast läks meister suure wäega Wenemaale Irboska alla ja wõitles seal wenelastega, tappis neid palju maha ja ajas teised põgenema. Pärast seda läksid meister ja Tartu piiskopp Hermann kogu wäega Pihkwa alla Wenemaale ja tahtsid linna tormiga wõtta. Aga wenelased Pihkwas palusid rahu ja tõotasid ordule alla heita, mis siis Wene würsti Gerpolti loaga ka sündis. Siis anti Pihkwa loss ja linn mõlemad meistrile kätte ja meister pani lossi ja linna tugewa wäe orduwendi ja kristlikku rahwast sisse, ja kõik kiitsid ja tänasid Jumalat selle suure wõidu eest ja läksid siis jälle Liiwimaale. Aga Aleksander, Nowgardi würst, wõttis ordult Pihkwa jälle ära, siis kui kirjutati 1244. Kristlased panid küll rüütlikult wastu, aga pidid wiimaks alla andma. Seal said surma 70 orduwenda ja palju Saksa mehi, ja 6 wenda wõeti wangi ja piinati surnuks. See meister walitses aastat kuus ja suri aastal 1245.

Hinrik von Heimborg, teine Saksa ordu meister Liiwimaal, 1245—1247.

Aastal 1245 seati Hinrik von Heimborg Preisi kõrgemeistri poolt teiseks meistriks Liiwimaale. Selle meistri ajal walitses Riia piiskopp Nikolaus IV, kes Riia Paljajala munkade kloostri ehitas. See meister palus enese oma ihu nõrkuse pärast ametist lahti, kui 2 aastat oli walitsenud.

Diderik von Gröningen, kolmas Saksa ordu meister Liiwimaal, 1247—1250.

Aastal 1247 saatis Preisi kõrgemeister, Tüüringi lantkrahw Konrad, ühe teise meistri Liiwimaale, nimega Diderik von Gröningen. See meister pani rohke wäe kurelaste wastu jalale, läks nende maale ja lõi palju kurelasi maha ja jäi sinna mõneks ajaks maale ja ehitas Goldingi ning Amboti ja pani nende majadesse hästi wäge sisse, ja laskis kurelastele igal pool kuulutada, et kõik need, kes ristimise läbi ristiusku wastu wõtawad ja ordule tahawad alla anda ja kümnist maksta, pidid elusse jääma. Aga nemad ei tahtnud hästi ristimisele minna ja sündis sellest mõnda suurt riidu, ja mõnigi orduwend jäi surnult maha, enne kui neid wõidi taltsaks teha ja ristiusule saada.

Kurelased lõid, kui ordu tõsidust märkasid, Leedu würsti Mendowi poole ja heitsid temale alla, kes ka kristlaste waenlane oli. Seesama würst kogus wägewa rahwahulga ja läks Kuramaale Amboti alla kõige wäega. Seal hoidsid meister ja marssal Beraart oma rahwaga ühte põõsastikku warjule, ja kui leedulased Amboti peale tahtsid tormi minna ja meistrit ei teadnud waruda, tulid meister ja marssal neile ootamata kallale. Siis läks Leedu würst kõige rahwaga põgenema, ja selle põgenemise peal tapeti rohkesti 1500 leedulast maha, paljud wõeti wangi ja kõik tagawara wõeti käest ära. Aga kristlasi ei saanud enam surma kui 4 orduwenda ja 10 teist. Selle wõidu peale wõttis meister kindlused maal oma kätte ja kindlustas hästi ära, mis palju tööd andis ja mõnegi orduwenna elu maksis. Kui siis meister Diderik 8 aastat oli walitsenud, lahkus ta ise ametist ja kõrgemeister saatis ta pärast paawsti juurde saadikuks ordu asja pärast.

Andreas von Stuckland, neljas Saksa ordu meister Liiwimaal, 1250—1256.

Aastal 1250 nimetati Andreas von Stuckland Liiwi meistriks, kes igaühe wastu õiglane oli ja head tegi. Selle meistri ajal tõusid leedulased, samaitid ja semigallid ordu wastu ses nõus, et ordut hoopis maalt wälja ajada. Siis oli meister Andreas von Stuckland oma wendade ja rüütlitega ka warsti walmis ja läks waenlastele wastu, lõi neid palju maha ja wõttis wangi, ja põletas ja laastas ja rüüstas nende maa ja läks kunni selle lossini, kus kuningas Mendow oli, ja rööwis ja rüüstas maal ümber ja lõi maha ja wõttis wangi kõik, kellele peale juhtus. Ja läks sealt samaitide maale ja talitas seal ka nõnda, kui Leedumaal oli teinud. Ja peale seda wõitu läks ta suure rõõmu ja triumfiga jälle Riiga ja wiis suure rööwisaagi kaasa ja jagas sest rööwist palju Jumala auks ja waestele ja, mis üle jäi, oma sõjameestele.

Pärast seda läks meister oma wendadega semigallide wastu kogu wäega ja tegi seal niisama kui Leedu ja Samaiti maal oli teinud, ja tõi sealt ka suure rööwisaagi kaasa. Aga semigallid läkitasid meistri juurde saadikud ja palusid rahu ja tõotasid ordule kümnist ja maksu maksta Ja lepiti kokku, et nemad pidid rahul istuma kümnise ja iga-aastase maksu all.

Ka Mendow, Leedu kuningas, läkitas saadiku meister Andrease juurde ja palus jutule saada. Aga kui meister asja oli oma wendade ja rüütlitega läbi rääkinud, läks ta määratud paika kuninga juurde. Ja kui sõbralikult olid teretanud ja juttu ajanud, laskis kuningas kalli söömaaja walmistada ja meistri wõõraks kutsuda. Ja üle laua pidas meister palju sõbralikku kõnet kuningaga, kunni ta wiimaks kuninga niikaugele sai, et see lubas kristlaseks saada. Ja kuningas tahtis, et meister peaks paawsti juures sobitama ja nõutama, et tema ja ta abikaasa kohe pärast ristimist, kui kristlik kuningas ja kuninganna, pidid kroonitama, mis meister Andreas von Stuckland talle ka lubas ja tõotas. Nüüd sai kuningas rõõmsaks ja lubas ordule tüki maad kinkida. Ja kuningas ja meister lahkusid sõbralikult. Kui nüüd meister koju tuli, teatas ta sest kohe paawst Innotsensile, kes sellest wäga rõõmus oli ja meistrile woli andis kuningat ristiusu kommet mööda kroonida.

Sel ajal oli Albrecht, seda nime II, üks Breemeni toomhärra, Riia piiskopkonna ülem, ja oli wiies Riia piiskopp ja Lüübeki piiskopkonna juhataja — see piiskopp Albrecht ja meister Andreas von Stuckland lasksid kaks kallist krooni teha ja läksid ühes Holmi piiskopp Hinrikiga ja weel teiste piiskoppidega ja hulga härrade ja rüütlitega suuresti ja toredasti Leedumaale kuninga juurde, kes neid suure iluga toredasti wastu wõttis ja ausasti üles pidas. Seal said kuningas Mendow ja tema kuninganna Marta kristliku ristimise ja meister ja piiskopp Albrecht kroonisid nad kristliku kombe järele, ja meister andis temale kõik Leedumaa lääniks, paawsti poolt. Seal ristiti palju muudki rahwast. Aga kui see kõik oli tehtud, siis reisisid meister ja piiskopid jälle koju. Sündinud aastal 1255.

Selle meistri walitsuse ajal sai Riia stift peastiftiks ja piiskopp Albrecht, seda nime II, oli esimene Riia peapiiskopp, ja tema oli kõige ülem aukandja niihästi üle kõigi piiskoppide Preisimaal kui ka üle kõigi piiskoppide Liiwimaal, niisama kui Preisi kõrgemeister ülem aukandja oli üle kogu ordu niihästi Liiwis kui Preisis. See meister Andreas walitses 6 aastat, siis lahkus ise ametist ja läks ära Saksamaale.

Everhart, üks Seine krahw, wiies Saksa ordu meister Liiwimaal, 1256—1258.

Aastal 1258 sai Liiwi ordu meistriks Everhart, üks Seine krahw, kes üks waga ja tark härra oli. Teda wõeti wastu Liiwimaal wäga austades ja kohe hakatuses pani ta oma rahwa jalale samaitide wastu, ja läks nende maale ja rööwis seal ja põletas ja tappis ja wõttis wangi palju rahwast, ja tuli siis suure saagiga jälle Riiga tagasi. Niisama tegi ta käigu ka Kuramaale ja weel teisi käikusid ordu waenlaste wastu. Kui kaks aastat oli walitsenud, jäi ta haigeks ja laskis enese Saksamaale wiia ning suri sinna.

Anno von Sangerhusen, kuues Saksa ordu meister Liiwimaal, 1258—1261.

Aastal 1258 saatis Preisi kõrgemeister Poppo Liiwimaale ühe teise meistri, nimega Anno von Sangerhusen. See meister pidas semigallide ja samaitidega mõne sõja, ja kui 3 aastat Liiwimaal oli walitsenud, tõsteti ta kõrgemeistri ametisse Preisis aastal 1261.

Borchart von Hornhusen, seitsmes Saksa ordu meister Liiwimaal, 1261—1264.

Aastal 1261 astus Borchart von Hornhusen meistriametisse Liiwimaal. See meister tahtis ükskord Kuramaa linnasid waatama minna. Ja kui ta Meemeli ligidale oli tulnud, siis jooksid paganad, kes põõsastikus peidus olid, tema kallale. Meistril aga ei olnud enam wäge kaasas kui 40 orduwenda ja 500 ratsameest, kellega ta üsna waprasti paganatele peale tungis ja neid üsna rohkesti maha tappis. Seal ei jäänud kristlastest enam järele kui 12 orduwenda, ja meister ise oli haawatud ja põgenes oma meestega Meemeli poole. Ja kui tema haawad olid ära paranenud, reisis ta oma meestega jälle Riiga ja seadis enese walmis nendesamade paganate, nimelt samaitide wastu, et seda häbi jälle kätte maksta. Aga samaitid palusid rahu ja said seda ka Riia peapiiskopi nõu peale kaheks aastaks. Wahepeal pidas meister palju sõdasid teiste paganatega.

Kui nüüd need kaks aastat waherahu samaitidega möödas olid, siis tõusis jälle sõda leedulaste ja samaitide ning ordu wahel. Et nad nüüd mõlemad wäljas olid ja ühes taplust pidasid ja kui kummaltki poolt palju mehi oli langenud, siis olid paganad tugewamad ja jäid wõitjaks, ja 33 orduwenda said surma. Aga meister walmistas jälle sõjateele hulga meestega, kes Saksamaalt olid tulnud ordut teenima, ja tahtis leedulaste ja samaitidega jälle taplusesse astuda, aga need ei julenud ligi tulla. Siis läks meister Semigalli maale ja wõttis seal ühe kindluse tormiga ära, ja siis läks kaugemale maale ja ehitas sinna ühe kindluse, Dobbelen nimi, ja pani hästi kaitsjaid sisse. Sel meistril oli palju tegemist leedulastega, samaitidega, wenelastega ja semigallidega, mis rahwad kõik ühte olid heitnud, et sakslasi Liiwimaalt täiesti wälja ajada. Wiimaks lõid leedulased ja samaitid selle meistri Borchardi maha ühes hulga orduwendadega ja muu sõjarahwaga Durbeni wäljal aastal 1264. Selsamal korral wõitsid paganad Kerssowi ja Dobbeleni lossid jälle ära. See meister walitses 3 aasta ja 6 kuud. Aga tapluses Durbeni wäljal langes ka Preisi marssal ühes 150 orduwennaga ja palju aadlikke. Peale selle wõeti ka 8 orduwenda wangi ja 5 piinati surnuks.

Jürgen von Eikstadt, kaheksas Saksa ordu meister Liiwimaal, 1264—1267.

Aastal 1264 sai Jürgen Eikstadt, Segewolde komtuur, pärast Borchart von Hornhusenit Liiwimaa meistriks. Ta oli Borchardi koadjuutor olnud, ja kui ta oma eelkäija surma leedulastele tahtis kätte maksta, siis pidi tema lugu peaaegu niisamati minema, kui tema eelkäijalgi läks. Sellepärast pidi ta leedulastega rahu tegema. Waheajal, kui meister leedulastega sõjas oli, olid saarlased kristlastest jälle lahti löönud. Nende wastu läks meister ärataganemise pärast sõdima, tappis neid üsna rohkesti maha ühe metsatuka ääres Kaarmal, ja sundis nad jälle sõnakuulmisele Selle meistri ajal olid kristlased Liiwimaal suures hädas.

Werner von Breithusen, üheksas Saksa ordu meister Liiwimaal, 1267—1269.

Pärast Jürgen von Eikstadti waliti Werner von Breithusen Liiwimaa meistri ametisse. Sel meister Werneril oli palju tegemist Leedu kuninga Mendowiga, kes ususalgaja kristlane ja mamelukk oli, ja pärast seda wenelaste würstiga ja ka weel Tramatiga, samaitide würstiga. Need würstid olid ühte heitnud, et ordut ühes kõigi sakslastega Liiwimaalt wälja ajada. Aga kui Leedu kuningas Mendow sõjawäega Wõnnu alla oli tulnud ja oma liidumeest, wenelast, Liiwimaal mitte eest ei leidnud, siis läks ta kärsitult jälle tagasi, mitte ilma liiwimaalastele märksat kahju tegemata. Kui see nüüd ära oli, tuleb wenelaste würst kõige wäega, rööwib ja laastab terwes Tartu stiftis ja wõtab Tartu linna ära, ja et ta Tartu lossi mitte nii kohe ei jõudnud kätte saada ja meister ka abiga ligidal oli, rüüstas ta Tartu linna ja põletas üsna paljaks ja läks siis jälle Wenemaale. Aga meister ja Tartu piiskopp läksid, kui linna jälle olid rahwast pannud, wenelastele nende endi maale järele ja rööwisid seal ja põletasid ja tapsid palju wenelasi. Siis jäi meister haigeks ja pidi sellepärast, haige ja nõrk, Wenemaalt jälle Riiga tagasi minema suure saagi ja rööwiwaraga.

Sel ajal, kui meister Wenemaal asju ajas, langes samaitide würst Tramat wahepeal terwe wäega Eesti Läänemaale ja tegi seal suurt kahju. Selle wastu laskis haige meister Riias orduwendadest, kodanikkudest ja sulastest wäe koguda, et Tramatit kojutulekul wastu wõtta. Kui nüüd Tramat tagasitulekul oli ja jälle Riia stiftist läbi Samaiti maale tahtis minna, siis nad tulid Dünemünde kloostri juures heledal kuuwalgel wastakute ja pidasid öö ajal werist taplust teineteisega, nõnda et taplusewäli werest üsna punane oli. Sakslased jäid wõitjaks ja ei kaotanud enam kui 9 orduwenda ja wähe kodanikka ja sulaseid. Ja Tramat põgenes kuningas Mendowi juurde Leedumaale. See meister sõdis ka kurelastega ja läks Kuramaale ja laastas seda maad suuresti ja tappis palju rahwast ja wõttis kolm maja, kellest üks Grubin oli, ja põletas kõik kolm maha. Meister Werner aga, kui kaks aastat oli walitsenud, palus enese ametist lahti ja reisis Saksamaale ja otsis sinna omale puhkepaiga.

Konrad von Mandern, kümnes Saksa ordu meister Liiwimaal, 1269—1272.

Aastal 1269 sai Konrad von Mandern Liiwimaa meistriks, see, kes toreda Paide maja Järwamaale ehitas ja Miitawi maja Kuramaale. Selle meistri ajal tappis üks wojewooda Leedu kuninga Mendowi nagu koera maha ja sai siis see mamelukk oma õige palga. Sel meistril oli wenelaste, kurelaste ja samaitidega palju tegemist; ta sõdis nendega mõnda korda ja kaotas ühe korra 600 meest ja 20 orduwenda ja teine kord 10 wenda. See meister palus enese ametist priiks oma wanaduse pärast, kui kolm aastat oli meister olnud, ja läks Saksamaale.

Otto von Rodenstein, 11. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1272—1274.

Aastal 1272 tõsteti härra Otto von Rodenstein Liiwi meistri seisusesse. See meister pidas suurt sõda wenelastega ja kui oli waenlase wastu wälja läinud, siis tuli waenlane suurema ja tugewama wäega kui arwati wastu ja käis meistrile kõwasti peale. Tulid siis mõlemad hulgad kokku, aga meister sai Jumala abiga wõidu ja lõi wenelasi üle 5000 maha ja ajas teised põgenema. Seal tapluses langesid ka Tartu piiskopp Aleksander ja palju teisi kristlasi. Selle wõidu peale läks meister 18.000 mehega maad mööda ja mõne tuhandega laewadel Wenemaale ja rööwis ja põletas seal ja wõttis Irboska maja ja põletas kaks linna paljaks, ja pärast seda piiras suurt Pihkwa linna. Wiimaks aga sai selle sõja Moskwa ja Nowgardi würstide sobitusel lõpetada ja meister tuli jälle oma wäega Wenemaalt tagasi.

Teisel aastal pärast seda pidi ta leedulaste ja semigallide wastu wõitlema, kes Saaremaale olid tunginud ja seda maad rüüstanud. Seal olid meister Otto, Sigfrid, Taani kuninga asewalitseja Tallinnas, Tartu piiskopp Frederik ja Lihula piiskopp Hermann warsti walmis ja läksid leedulastele jää peale wastu ja pidasid teineteisega nii rasket taplust jää peal, et see mitte ilma suure kahjuta kummaltki poolt ei wõinud olla. Seal sai meister Otto surma ühes 52 orduwenna ja 600 sakslasega, ja piiskopp Hermann sai haawata, ja leedulastele jäi saak kätte ja nad läksid jäält maale suure rööwiwaraga. Sündinud aastal 1274.

Andreas, 12. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1274.

Aastal 1274, pärast meister Otto surma, kestwa sõja ajal, tõsteti Andreas pealikuks seda sõda leedulaste, samaitide ja semigallide wastu lõpule wiima. Aga ta löödi warsti selsamal aastal ühes 20 orduwennaga leedulaste poolt maha. Sel ajal walitses Johannes von Lunen, teine Riia peapiiskopp.

Wolter von Nordeck, 13. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1275—1278.

Aastal 1275 sai Liiwi meistri amet Wolter von Nordeckile. See meister saatis palju mõnusaid tegusid korda samaitide ja semigallide wastu, ja sai palju wõitusid ja wõttis pärast ka weel Tarweite ja Meisate majad ära ja lõhkus maha, ja sundis semigallid sõna kuulma ja jagas maad kapitliga. Ja kui neli aastat oli walitsenud, lahkus ametist ja reisis Preisimaale.

Ernst von Rassborg, 14. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1278—1279.

Aastal 1278 sai Ernst von Rassborg Liiwimaa meistriks. See meister hakkas toredat Dünenborgi maja ehitama, mis kõiki paganast naabrid wäga pahandas. Sellepärast püüdsid nad kõigest wäest selle töö wastu seista. Aga asjata, sest meister oma wendadega ja rüütlitega walmistas sõttaminekuks kõige oma jõuga ja Elert, Taani asewalitseja Tallinnas, tuli meistrile ka appi. Ja selle wäega läks meister Leedumaale ja toimetas seal suuresti, tappes, rööwides ja põletades, ja tõi sealt suure waru kaasa. Aga leedulased tulid meistrile warsti Liiwimaale kunni Ascheradi majani järele; seal tulid kokku ja pidasid taplust teineteisega. Aga et paganate hulk iseäranis tugew oli, siis pidid kristlased alla andma. Seal sai meister Ernst ühes 71 orduwennaga ja hulga aadlikkudega surma, ja paganad said Püha Neitsi lipu kätte, keda Hinrik von Tisenhusen, üks rüütel, kandis, ja lõid lipukandja maha. Taani asewalitseja Tallinnast tahtis weel paika pidada, sai sealjuures haawata ja hobune all lasti ka surnuks. Sündinud aastal 1279, paastus.

Konrad von Fuchtewange, 15. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1279—1281.

Aastal 1279 sai Konrad von Fuchtewange Liiwimaa meistriks. Tema oli ka lantmeister Preisis ja pidas mõlemaid ametid korraga. Niikaua kui see meister Liiwimaal walitses, oli alaline sõda samaitide ning semigallide ja ordu wahel. Aga kui ta kolm aastat Liiwimaal oli walitsenud, siis läks ta Preisimaale, kus ta pärast ka kõrgemeistriks sai. Nõnda oli see meister Saksa ordu kolmes kõige kõrgemas ametis.

Willeken von Schurborg, 16. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1281—1287.

Aastal 1281 waliti Wiljandis Willeken von Schurborg, keda mõned ka Willem von Endorf’iks nimetawad, meistriks Liiwimaale. See meister pidas suuri sõdasid leedulastega, samaitidega ja semigallidega ja lõi nende ülema maha. Tema ehitas püha mäe Semigalli maal, peale selle kolm lossi, nimelt Wolmari, Burtneki ja Trikati. Wiimaks jäi ta semigallidele ühes wõitluses alla ja löödi maha ühes 33 orduwennaga, ja 16 wõeti wangi, kellest mõned alasti hobuse selga seoti ja nõnda kaigastega surnuks peksti, teised seoti puurestide peale ja tõsteti tulde ja põletati nõnda ära. See meister walitses 5 aastat ja 5 kuud.

Konrad von Hertogenstein, 17. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1287—1289.

Aastal 1287 hakkas Konrad von Hertogenstein Liiwi meistri ametit pidama. Tema tahtis oma eelkäija surma kätte tasuda ja tegi mõne sõjakäigu mässuliste semigallide wastu, ja wõitis ka jälle tagasi Dobbeleni kindluse, mis meister Borchart von Hornhusen oli kaotanud, ja lõhkus maha, põletas ja häwitas ära semigallide kindlused Ratten’i ja Sidroben’i. Siis sunniti semigallid jälle sõna kuulma. See meister walitses kaks aastat.

Bolto von Hagenbach, 18. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1289—1294.

Aastal 1289 tuli Bolto von Hagenbach Liiwimaa meistri ametisse. Selle meistri ajal, kui wenelaste, leedulaste, samaitide ja teiste mittekristlaste poolt maal lühike rahuaeg oli, hakkas kadeduse ja auahnuse sõda Liiwimaa ordu ja piiskoppide wahel jälle peale. See meister walitses wiis aastat.

Hinrik von Dumpeshagen, 19. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1294—1296.

Aastal 1294 sai Hinrik von Dumpeshagen Liiwimaa meistriks. Tema tegi lepingu ja rahu Tartu piiskopi Bernhardiga. Aga seda rahu ei pidanud piiskopid mitte kaua, kust siis suured ilmaaegsed sõjad tulid. See meister walitses kaks aastat.

Bruno, 20. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1296—1298.

Aastal 1296 sai Bruno Liiwimaa meistriks Selle meistri ajal tõusis suur sõda ordu ja kolmanda peapiiskopi Johannes von der Fechte wahel ühes Riia kapitliga. Sest nimetatud piiskopp ühes Riia kapitliga ja kõige stiftiga oli leedulaste ja weel teiste uskmatutega Saksa ordu wastu ühendust teinud ja oli neid uskmastuid palju maale toonud, ja sellepärast pidi meister Bruno ühes oma ordusugulastega ka wastukaitset walmistama. Ja kui mõlemad wäed wälja läksid ja Treideni juures kokku tulid, siis said Riia stifti omad ühes uskmata leedulastega wõidu ja meister Bruno ühes 50 orduwennaga sai surma. Siit said stifti omad ja Riia kodanikud suuresti südant ja läksid ordu maja Nyemöle alla, kust nad aga tagasi löödi. Seal sai riiglasi pea 400 hukka, mõned surma ja mõned tungiti wette, kuhu nad uppusid. Sündinud aastal 1298.

Gottfrid, 21. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1298—1307.

Aastal 1289, kestwa sõja ajal Riia stifti omadega, waliti Gottfrid Liiwimaa meistriks. Selle meistri ajal oli wäliste waenlaste poolest hea rahu, aga sisemine sõda ordu ja piiskoppide wahel ei tahtnud ega wõinud nii pea rahule jääda. See meister walitses 8 aastat. Sel ajal oli Riias neljas peapiiskopp Johannes, üks Schwerini krahw.

Konrad von Jocke, 22. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1307—1327.

Aastal 1307 sai Konrad von Jocke Liiwi meistriks. See meister kogus suure kogu oma ja wäljamaa sõjamehi ja saadeti temale peale selle weel Preisimaalt palju mehi abiks, kelle pealik keegi Ketelhödt oli. Selle wäega läks meister Wenemaale, piiras Pihkwa linna ja wõttis ära ja rüüstas ja tõi sealt määratu suure rööwisaagi, ja sundis nõnda wenelased rahule. See meister ehitas Meisate lossi Semigalli maale ja weel teisi.

Selle meistri walitsuse ajal, aastal 1315, oli üks kuulmata hirmus nälja-aeg wiljast ja muudest elutarwetest Liiwimaal ja kõigis ümberkaudsetes maades, nõnda et mitu sada inimest nälga surid, kes siis suurtesse kaewikutesse wisati ja sinna maeti. Ja mõned wanemad koguni tapsid oma lapsi ja sõid nad ära ja mõned wanemad panid leiwapuuduse pärast oma lapsed tulisesse sauna kinni, et nad seal ära lämbuksid. Selsamal ajal sündis Eestimaal ühes külas, Pugget nimi, et üks sulane oma isa nälja pärast ära tappis ja ära tahtis süüa, aga selle pealt kinni tabati ja raske piinaga surnuks waewati.

Selle meistri ajal oli ka sõda ordu ja Saaremaa piiskopi wahel ja ses sõjas wõttis meister piiskopilt Haapsalu, Koluwere ja Lihula majad ära ja terwe Läänemaa. Wiimaks lõpetas ja lepitas Isaruus, wiies Riia peapiiskopp, selle tüli ära. Pärast seda jättis Isaruus oma peastifti maha ja läks Rooma maale, kust ta oli tulnud.

Everhard von Monheim, 23. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1327—1341.

Aastal 1327 tuli Liiwimaa meistriks Everhard von Monheim, Goldingi komtuur, kes üks õiglane, tõsine ja waga härra oli ja ordule palju head on teinud. Tema ajal tõusis jälle sõda ordu ja Riia omade wahel. Seal olid riiglased wabadusearmastusest warsti sõjariistus ja läksid ordu maja Dünemünde alla ja põletasid alewi, mis maja ees, maha ja tapsid palju rahwast, noori ja wanu, mis meistrit ja kogu ordut wäga wihastas.

Sellepärast hakkas meister Everhard von Monheim Riia linna wäega piirama ja pani kõik teed ja uulitsad kinni, et riiglased kuskilt moona ei saaks, mis neid siis ka wiimaks sundis armu paluma. Siis nad käisid hoolega maamarssali pool, et see seda asja meistri ja Riia linna wahel wõtaks selgitada ja neile jälle armu saata. Sinna ei tahtnud meister suurest meelepahast otsa hakata, aga wiimaks sobitati seal wahele niipalju, et leping jalale saadi. Seal pidid Riia omad meistrile jalge ette langema ja armu paluma, ja pidid peale selle oma linna kõigi õiguste, wabaduste ja eesõigustega meistrile ja ordule ära andma ja wärawad ja müürid maha kiskuma. See sündis aastal 1330 Püha Gertrudi päewal. Pärast andis meister neile jälle teisi eesõigusi ja wabadusi ja näitas armu neile ja ehitas ka sel ajal pärastpoole Riia lossi ja weel teisi lossisid ja kindlusi.

Kui see sõda oli lõpule jõudnud, siis langes meister Wene kuninga Satatese maale ja rööwis, põletas ja tappis seal sel põhjusel, et wenelased olid leedulastega preislaste wastu ühenduse sobitanud, mis Leedu kuningat sundis Liiwimaaga sõda algama. Seal oli meister warsti sõjawalmis ja tuli waenlastele wastu ja nad pidasid taplust teineteisega. Aga meister sai wõidu ja lõi palju leedulasi maha ja haawas kuningat ennast ning ajas teised põgenema. Selle wõidu peale läks ta, kui waenlased maalt olid wälja aetud, samaitide maale ja talitas seal nõnda, et samaitid pidid rahu paluma. Seal saadi Leedu, Samaiti ja Liiwimaa wahel rahu jalale ja tehti kindlaks.

Kui nüüd leedulaste ja samaitidega rahu oli, hakkasid wenelased Pihkwas ordu wastu liikuma. Nende wastu seadis ennast meister ka walmis ühes Arnsborgi krahwiga, kes hulga rüütlitega ordut teenima oli tulnud. Kui nüüd see meister wenelaste ja weel teiste paganate wastu sõjas oli, tuli nii külm talw, nagu keegi enne polnud näinud, nõnda et palju kristlasi ja paganaid surnuks külmas ja üks rüütel teisele ütles: Kui mina Rooma kuningas oleksin, ma annaksin poole kuningriiki sooja toa eest. See näitus ja teisi sarnaseid weel näitawad selgesti küll, kui suurt higi ja waewa meie armsad wanemad on näinud oma armsa ristiusu eest wõideldes.

See meister asutas ja ehitas maale ka palju lossisid ja kindlusi ja maa sai tema walitsuse ajal palju suuremaks. Selle meistri ajal walitses Frederik, kuues Riia peapiiskopp, Breemenist pärit. Ja kui meister Everhart wanaks sai, siis wõttis ta enese Preisi kõrgemeistri juures ametist lahti, kui 14 aastat oli walitsenus, ja läks ära Kölni, kuhu ta omale puhkepaiga oli walinud ja kus ta Püha Katarina komtuuriks sai.

Borchart von Dreilewe, 24. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1341—1347.

Aastal 1341 tuli Borchart von Dreilewe Liiwi meistri ametisse. See meister hakkas juba warsti oma walitsuse hakatuses, paastu-maarjapäewal, toredaid lossisid ehitama Marienburis ja Frauenburis, Wene rajal, mis wenelasi wäga pahandas. Sellepärast tulid nad kokku neid lossisid, mis liiga nende maa ligi olid, jälle maha lõhkuma. Ja kui Marienburi alla tulid ja hirmust suitsu ja tossu tegid, et sakslasi lossist ära häwitada, panid sakslased rüütlikult wastu ja lõid 82 wenelast maha, peale nende, kes haawata said. Ehk küll ka sakslased suitsu ja tossu all palju kannatasid, jäi wõit ometi nendele. Seal seati Arnold von Vitinkhof esimeseks Marienburi komtuuriks. See sõda wenelaste wastu kestis weel mõne aja edasi ja oli meistril ja ordul temaga weel küll tegemist.

Eestimaa talupoegade mäss 1343.

Selle meistri walitsuse ajal, aastal 1343, jüriööl, tegid Harju talupojad Liiwimaal hirmsa kuritöö: tapsid peaaegu kõik sakslased jäledasti maha, aadlikud, wanad ja noored, naised ja neitsid, junkrud ja sulased, kõik mis saks oli. Seal olid sakslased Harjus ja Wirus ja Läänes ja Saaremaal ja terwel Eestimaal mässuliste talupoegade pärast suures hädas ja ohus. Selsamal ööl, kui see tapmine sündis, põgenesid mõned aadlisoost mehed, naised ja neitsid, paljalt ja alasti, sukita ja kingita, põõsaid ja rägasid mööda Paide ja mõned Tallinna. Seal ei heidetud ka kloostrite peale mitte armu, sest Paadise kloostris tapeti 28 munka maha. Siis tulid talupojad meest 10.000 kokku ja nimetasid oma keskelt kuningad ja würstid ja läksid Tallinna linna piirama ühes Taani asewalitsejaga, kes Tallinna majas oli. Niisugust mängu alustasid ka Lääne talupojad ja piirasid oma piiskopi ühes kõigi doomhärradega ja palju aadlikke Haapsalus sisse. Peale selle tapsid talupojad selsamal suwel jaagupipäewal kõik sakslased Saarel maha ja piirasid ordu fogti ühes terwe konwendiga Pöides sisse, ja et fogt oma konwendiga mitte kaua ei wõinud Pöides wastu pidada, taotles ta omale ja oma rahwale, et wabalt wõiks ära minna, mida talupojad temale ka ustawasti lubasid, aga oma lubadust ei pidanud. Sest kui fogt ühes teiste sakslastega Pöidest minema hakkas, siis tapsid talupojad nad kõik maha, nõnda et ükski ära ei pääsnud.

Talupojad Tallinna all läkitasid oma saadikud Turu ja Wiiburi piiskopile abi paluma ja lubasid Tallinna linna rootslastele anda. Aga wahepeal oli Taani abiwalitseja meister Borchart von Dreilewe käest abi palunud, ja meister oli niihästi asewalitseja kui ka kitsikusse sattunud aadli tungiwa nõudmise peale warsti walmis Tallinna linna hädast päästma ja mässulisi talupoegi karistama. Kui nüüd talupojad Tallinna all meistri tulemisest kuulsid, läkitasid nad oma saadikud meistri juurde ja tõotasid temale alla heita selle tingimisega, et nemad tahawad ainult meistrile ja ordule maksualused olla, aga ühtki aadlikku ei taha nemad enam oma ülemaks pidada, ehk tahawad ennem kõik surra, sest aadlikud olla kaua küll neile palju kõrkust ja igasugust wägimeelt näidanud. Aga wõimupidajad ja teised aadlikud, kelle sõpruskonna talupojad olid maha tapnud, taotlesid ja nõutasid hoolega meistri juures, et ta neile mõrtsukatele mitte armu ei lubaks ja niisugust hirmust mõrtsukatööd nuhtlemata ei jätaks. Selle peale läks meister edasi ja lõi aegamööda taplustes palju talupoegi maha ja nõrgestas neid seega kaunisti, ja wiimaks tungis nendele kallale, kes Tallinna all olid, ja lõi nad peaaegu kõik, ligi 10.000 meest, maha. Selle wõidu peale oli suur rõõm ja hõiskamine niihästi Taani asewalitseja juures kui ka kõigi sakslaste pool maal ja Tallinna linnas. Siis nad jooksid salgakaupa linnast wälja ja waatasid rõõmuga nende surnud kehasid. Selle heateo eest tänas Taani asewalitseja meistrit sõbralikult ja palus edaspidiseks temalt abi rootslaste wastu, kes peale olid tulemas. Siis andis meister Tallinna linna ja maja Wiljandi komtuuri Goswin von Erke walitseda ühes kuningliku asewalitsejaga ja läks ise rutusti Haapsalu piiskoppi ja teisi sakslasi Haapsalus wabaks päästma. Aga kui Lääne talupojad Haapsalu all meistri tulemisest kuulsid, jooksid nad kõik põõsa ja rägastikku, ja nõnda pääsid siis ka Haapsalu omad wabaks. Wahepeal tulid soomlased Wiiburist mõne laewaga, mis talupoegade saadikud korrale seadnud, ja kui kuulsid, et talupojad olid maha tapetud ja Tallinn wäljapäästetud, siis nad tulid Tallinna linna ja ei teinud talupoegade pärast asjagi, waid kaebasid oma wahekorda taanlastega. Seal rääkisid härra Goswin von Erke ja asewalitseja nemad sõbralikult rahule, wõõrustasid neid hästi ja saatsid nõnda hea wastusega tagasi. Kui nüüd teised talupojad maal kuulsid, et nende sõprade lugu Tallinna all nõnda oli käinud, siis kutsusid mitmed neist wenelast, et ta jälle sakslase wastu wälja astuks, siis ehk lööksid kõik talupojad maal tema poole. Wenelane ei wiiwitanud kaua, waid langes warsti Tartu stifti peale. Aga stifti omad ja mõned wõimupidajad hakkasid Wene salkadele Otepääs mehiselt wastu ja lõid üle 1000 mehe maha ja teised põgenema. Seal said ka mõned orduwennad surma ja mõned aadlikud, nende hulgas üks nimega Johan von Lewenwolde.

Seepeale läks Borchart von Dreilewe, Liiwimaa meister, talweajal Saaremaale mässulisi talupoegi karistama, kes Pöides fogti ühes terwe konwendiga ja kõik sakslased maal ära olid tapnud, ja läks oma sõjawäega Karjas leeri ja oli seal terwelt kaheksa päewa paigal, ja tema sõjamehed rüüstasid maad läbi ja läbi ja tapsid ligi 9000 inimest, noori ja wanu. Saarlased palusid siis armu anda, mis neile wiimaks raskete tingimistega lubati. Nad pidid kõik oma sõjariistad käest ära andma ja Lihula majasse wedama. Peale selle pidid kohe hakkama Maasilinna maja ehitama, kui elusse tahtsid jääda. See sündis aastal 1343.

Kui nüüd meister oma sõjarahwaga Saares oli, siis tungisid leedulased tema äraolekul maale ja said Tarweite maja kätte teisel pühapäewal paastus, öösi, ühe semigalli äraandmise läbi ja tapsid 8 orduwenda ära ja weel teisi sakslasi, kes majas olid. Sealt läksid Miitawi edasi, põletasid eeslinna üsna maha, nõnda et tuli Miitawi kindlusesse lõi, kus mõned orduwennad ühes 600 teise inimesega tulehädas surma said. Siis läksid leedulased kunni Riia alla terwe wäega edasi ja olid seal poole ööd, ja sealt läksid Nyemölele ja wõtsid kohe eeslinna ära. Aga nad löödi jälle tagasi. Selle peale läksid Segewoldesse ja olid Walgas kaks ööd paigal ja rüüstasid maad ümberringi hirmsasti ja ajasid ligi 260 inimest Segewolde maakonnast, niisama Riia stiftist üle 1000 inimese nagu elajaid karjas ära. Sündinud aastal 1345, paastus.

Wiljandi talupoegade mässunõu.

Ka pidi selle meistri ajal Wiljandi talupoegade mäss sündinud olema, kes ka isekeskis kokku olid rääkinud komtuuri ja kõik sakslased Wiljandi majas ära tappa. Ja et maja waenu wastu kindel oli, siis nad pidasid kawala nõu, kuda asja tähelepanemata peale hakata ja teoks teha. Oli nimelt see wiis, et talupojad Wiljandi maakonnas oma wiljakohust Wiljandi majasse pidid wedama ja sinna ära andma. Sellepärast rääkisid nad nõnda kokku, et neid pidi terwe kogu, mis sakslaste wastu majas tugew küll oleks, ühel päewal korraga oma regedega ja suurte wiljakottidega Wiljandi majasse sõitma. Aga kotis pidi igaüks wilja asemel tugewa sõjariistus mehe lossi wiima, ja kui nad nüüd ülewal tugewad küll oleksid, siis pidi igaüks warsti oma koti lahti tegema ja mehe wälja laskma, ja pidid siis ühiselt sakslastele kallale minema ja nad maha tapma. See nõu oli talupoegadele meelepärast ja määrati päew ära, mil see pidi sündima, nimelt toomapäewa õhtul. Aga see kawatsus anti sakslastele Wiljandi majas ühe wana naise kaudu teada, kelle poeg ses salanõus ühes oli. Sellest oli naine oma poja pärast mures ja tuli sakslaste juurde ja palus tema poja peale halastada ja nimetas sakslastele ka märgi, miska see kott, kus tema poeg sees, pidi märgitama. Seda palwet lubati temale nende antud teadete pärast täita. Kui nüüd talupojad oma kottide ja regedega Wiljandi maja ette pärale tulid, siis lasti neid niipalju sisse, et arwati nendega walmis saada. Ja siis olid sakslased kõik oma sõjariistadega käepärast ja pistsid nad kõik kottides surnuks. Selle loo igaweseks karistuseks ja mälestuseks määrasid sakslased ja panid kõigile talupoegadele terwes Wiljandi maakonnas, ka neile, kes süüta olid, uue maksu peale, mis iga aasta toomapäewal pidi makstama. See meister walitses kuus aastat.

Gosswin von Erk, 25. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1347—1360.

Aastal 1347 sai Gosswin von Erk, Wiljandi komtuur, meistri au osaliseks. Tema walitsuse ajal ostis Preisi kõrgemeister Hinrik Tüsemer kuningas Waldemar III ja tema wenna Otto käest ära Harju ja Wiru maakonna ühes kolme linna ja lossiga, nimelt Tallinna, Rakwere ja Narwa kõigi õiguste ja wabadustega 19.000 marga eest puhtas hõbedas Kölni kaalu järele. See kaup tehti kindlaks Marienburi majas Preisimaal, aastal 1347, jaanipäewal. Siis tuli kuninga wend Otto ühes Saksa ordusse, ja pärast, kõigipühade-päewal selsamal aastal, pidid taanlased nimetatud maad ja linnad ordule ära andma. Nõnda tõi üks Waldemar Harju- ja Wirumaa Taani krooni alla ja teine Waldemar andis nad käest ära ja walitsesid Waldemar II-sest kunni Waldemar III-dani üksteise järele kümme kuningat Harju- ja Wirumaa üle. Selsamal aastal, kui taanlased Tallinna majast ära läksid, määrati sinna esimene komtuur, nimega Borchart von Dreilewe, eelminewa meistri lellepoeg, Saksimaalt pärit. See meister Gosswin pidas palju suuri sõdasid Witebski, Smolenski ja Pihkwa wenelastega ja lõi neid ühes tapluses peale 10.000 maha, küünlapäewal, mis tapluses ka 8 orduwenda ja mõned teised ristiinimesed surma said. Järgmisel aastal pidas ta ka samaitidega sõda, tungis nende maale, rööwis, tappis ja põletas seal iseäranis Trake, Knetowi, Geidegalli ja Souli maal, ja läks tormi Kula, Basine, Dobbesine ja Zela lossi peale, wõttis nad ära, põletas maha ja häwitas ära ja tuli siis suure saagiga jälle koju. See meister walitses 14 aastat, ja tema ajal juhatas Fromhold von Fyffhusen, seitsmes Riia peapiiskopp, Liiwimaa peastifti.

Arnold von Vitinkhof, 26. Saksa ordu meister Liiwimaal, aastast 1360.

Aastal 1360 sai Arnold von Vitinkhof, Marienburi komtuur, Liiwimaa meistriks. See meister tegi palju talwiseid ja suwiseid käikusid uskmatute wastu ja wõttis Kauna lossi Leedumaal ära, ja wõttis kuninga Konstantini ühes tema pojaga ja palju aadlikke lossis wangi ja tappis ligi 2000 inimest ja põletas siis lossi maani maha ning häwitas hoopis ära.

Wilhelm von Frymersen, 27. Saksa ordu meister Liiwimaal.

Pärast Arnold von Vitinkhofi tuli Wilhelm von Frymersen meistriametisse. Temagi ajal tehti palju raskeid käikusid wenelaste, leedulaste ja semigallide wastu. Selle meistri ajal oli Johannes von Sinten kaheksas Riia peapiiskopp.

Lobbe von Ulsen, 28. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1394 (1396).

Pärast Wilhelm von Frymerseni sai Lobbe von Ulsen Liiwimaa meistriks. Tema ajal oli wäliste waenlaste poolest üsna rahu, aga Tartu omadega ja sisemistega hakkas uus sõda jälle peale.

Woldemar von Brüggenei, 29. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1394—1402 (1396—1406).

Aastal 1394 sai Woldemar von Brüggenei meistriameti peale Liiwimaal. See meister wiis Tartu omadega alustatud sõja lõpule. Sest Tartu omad olid uskmata Pihkwa wenelastega, leedulastega ja samaitidega ordu wastu ühinenud. Ja kui need nimetatud waenlased Peipsi kallast mööda Tartu omadele appi tulid ja Liiwimaad koledasti laastasid, siis walmistas ka meister Woldemar oma ordusugulastega kõike jõudu mööda sõja wastu ja ajas waenlased suure mehisusega maalt jälle wälja. Ja ei sündinud see taplus mitte ilma märksa kahjuta kummaltki poolt. Pärast kuulati nende kahe poole asi Dantskes üle ja lõpetati ja lepitati ära.

Selle meistri ameti ajal lubas Preisi kõrgemeister Konrad von Jungingen Harju ja Wiru rüütelkonnale iseäranis suured wabadused ja eesõigused kõigi teiste wastu Liiwimaal, nimelt et aadlist tütred niisama kui pojad nimetatud maades pärida wõiwad mitte ainult liikuwat, waid ka liikumata wara, nagu maid, mõisaid, külasid, lossisid, kindlusi, kunni wiienda põlweni, hoolimata igast lääniõigusest. See õigus on nimetatud kõrgemeistri poolt Dantskes Preisimaal antud ja kirja ja pitsatiga kinnitatud aastal 1397 maretipäewal.

Peale selle oli Harju ja Wiru aadlil Taani kuningate poolt ja pärast ka Preisi kõrgemeistrite poolt igal ajal tore rüütlikohtu eesõigus, kus kohtus kuus Harju ja kuus Wiru nõunikku ja kaks wõimukandjat, nimelt Tallinna komtuur ja Rakwere fogt, istusid, ja mis see kohus ütles ja määras ning õigeks tundis ja kuulutas, sellega pidid pooled rahul olema, ja peale seda tuli mannrihtri poolt, kes üks fogt on Liiwimaa rüütliõiguses, kohe otsuse täidesaatmine ilma wähemagi wiiwituseta, ja sellest kohtust ei wõinud keegi edasi kaewata, isegi walitsewale würstile mitte.

Ja peale selle oli aadlil, kõigil ja igal üksikul, igal ajal see woli ja wõimus, et igaüks oma mõisas ja maa peal inimesetapjale igaühe wastu, ka tema oma ülemuse wastu, kindlat kaitset wõis lubada ning anda. Peale selle oli igal aadlikul oma mõisas iseoma mõisakohus kaela ja keha üle kohut mõista Ja kui keegi pahategija kellegi aadlimehe maa peal kinni wõeti, siis teda ei antud mitte ülemuse kätte, waid selle aadliku kätte, kelle piirides tema tabati. Ja kui teda tema tööd mööda taheti karistada, siis kutsus see aadlimees mõned teised aadlikud ühes mõne wanema talupojaga oma juurde mõisa. Siis istus see mõisa junkur oma kutsutud sõpradega maha ja laskis pahategija ette tuua. Pärast kaebtust ei teinud aadlimehed, kes kohtus istusid, mitte otsust, waid olid üsna wait, sest maa wana kommet mööda pidid ikka kõige wanemad talupojad õiguse leidma ja pahategija üle otsuse tegema. Ja aadlil oli weel palju eesõigusi ja wabadusi, kuda aga himu ja tahtmine ja heaksarwamine tegi.

Ja nii toredasti kui aadlikkudel Liiwimaal kõik eesõigused käes olid, nii wilets oli talupoegade lugu siin maal kohtu ja õiguse poolest, sest waesel talupojal ei olnud mitte enam õigust kui tema junkur ehk fogt aga ise tahtis, ja waene mees ei tohtinud ühegi kõrge ülemuse ees ühegi wägiwalla ega ülemäära pärast kaewata. Ja kui talupoeg oma naisega suri ja lapsed järele jäid, siis wõeti lapsed nõnda eestkostmise alla, et kõik, mis wanematest järele oli jäänud, mõisa wõeti ja lapsed pidid alasti ja paljalt junkru tuleasemele minema wõi linnades kerjama ja oma wanemate warandusest täiesti ilma jääma. Ja kõik, mis waesel talupojal oli, see ei olnud mitte tema, waid tema isanda wõimuses. Ja kui mõni talupoeg wähe kurja oli teinud, siis ta wõeti ilma armuta ja wastu iga inimlikku tundmust oma junkru ehk maafogti poolt, keda siin maasulaseks hüütakse, paljaks ja pekseti pikkade terawate witstega, ilma tema wanusest hoolimata. Ja ükski talupoeg ei pääsnud sellest hoolimata wägiwallast mööda, ehk olgu siis, et ta rikas oli ja ennast igal ajal märksa kingitusega wõis wabastada. Ka oli aadlikke, kes oma waeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade wastu wahetasid. Seda ja muud sellesarnast ülemeelt, ülemäära ja hoolimata wägiwalda pidid waesed talupojad, ilma et muu ülemus seda kudagi oleks tähele pannud, aadli ja maasulaste poolt kannatama ja heaks wõtma.

Siis pidasid Liiwimaa talupojad isekeskis ka paganlikku ja mitte-kristlikku õigusekorda, mida mitte nii wäga talupoegadele kui nende isandatele süüks tuleb panna, kes seda lubasid. Sest kui keegi maha löödi ja ära tapeti, siis tarwitasid tapetu ligemad sõbrad oma enese õigust ja hukkasid ise mõrtsuka ära, kohe kus aga kätte said, ilma kohtuta ja otsuseta ja ilma timukata, ilma sellest küsimata, et ta ehk ennast ainult kaitsnud oli. Ja kui mõrtsukat ennast kätte ei saadud, siis pidi sagedasti tema ligem sõber, koguni laps kätkis isa süüd tasuma. See meister walitses 8 aastat.

Konrad von Vitinkhof, 30. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1402. aastast (1404—1413).

Aastal 1402 hakkas Konrad von Vitinkhof Liiwimaa meistriametit pidama. See meister pidas wägewat sõda wenelastega ja tegi sõjakäigu Pihkwa stifti, kus ta wenelastega Modda jõel taplust pidas ja neid 7000 maha lõi ja paljud neist wette tungis, kus nad ära uppusid. Pärast seda wõitu tahtis meister oma waenlasi weel edasi taga ajada, aga pidi preislaste pärast, kellele Poola kuningas Jagello ja Leedu suurwürst Witold kõwasti peale käisid, tagasi tulema ja preislastele appi minema.

Selle meistri walitsuse ajal, aastal 1407, wiidipäewal, hakati püha Brigitta ordu toredat Marientali kloostrit ehitama, lühike penikoorm teed Tallinnast, alustajad olid kolm jõukat kaupmeest, nimelt Hinrik Schwalberg, Hinrik Hukser ja Gerlach Kruse. Need kaupmehed andsid selleks kõik oma wara ja läksid ka kloostri wendadeks, ja Hinrik Schwalberg oli kloostri ehitusmeister ja ehitas teda 29 aastat. Selles kloostris olid mungad ja nunnad koos müüri läbi lahutatud.

Diderik Türk, 31. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1413 paigu (1413—1418).

Pärast Konrad von Vitinkhofi waliti Diderik Türk Liiwimaa meistriks. Tema pidas head rahu, ei walitsenud aga kaua. Selle meistri ajal oli Johannes von Walradt, üks Frankimaa aadlimees, Riia peapiiskopp, keda Liiwimaa seisused suuresti ja toredasti keiser Sigismundi juurde ja Kostenitsi kontsiilile saatsid ja kes seal ühtlasi Johannes Hussi aitas hukka mõista. Riiga tagasi tulnud, suri ta warsti ära. Selle meistri ajal, aastal 1413, wõttis Witolt, Leedu suurwürst, moskwalaselt Smolensko würstiriigi ära.

Sivert Lander von Spanheim, 32. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1415—1425 (1418—1428).

Pärast meister Diderik Türki sai Sivert Lander von Spanheim Liiwimaa meistriks. Selle meistri walitsuse ajal oli kõik aeg sõda leedulastega. Selle meistri ajal oli suur tüli, kius ja riid Tallinna linna ja neitsikloostri wahel, mis tüli meister Sivert Lander ise lõpetas ja lepitas aastal 1422. Tema ajal walitses Riia peastifti Kuramaa piiskopp Johannes Habundus ja oli 10. peapiiskopp. See meister walitses 10 aastat.

Zise von Rutenberg, 33. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1425—1434 (1428—1437).

Aastal 1425 pidas Zise von Rutenberg meistriametit Liiwimaal. Selle meistri ajal, 11. mail aastal 1433, põles terwe Tallinna linn ühes Toomega, kõigi kirikute ja kloostritega ja kõigi orelite ja kelladega maani maha; tulest läksid ka kõik aiad ja kuurid wäljaspool linna põlema ja põlesid maha hulga rahwaga. Selle meistri ajal ehitas Hinrik Uksel Tallinna piiskopikoja Toome peale.

See meister oma sõjameestega walmistas ennast waprasti leedulaste wastu ja läks suure wäega Leedumaale, möllas seal 12 nädalat ja laastas ja rüüstas terwel Leedumaal, tappes ja rööwides ja põletades. Siis jäi ta ühes mitme orduwennaga sõjakäigust haigeks ja suri kojureisil, pärast seda kui 9 aastat oli walitsenud. Selle meistri ajal oli Riia 11. peapiiskopiks Hinrikus, endine Riia toome praost.

Frank von Kersdorp, 34. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1434—1436 (?) (1437—1439).

Pärast Zise von Rutenbergi oli Liiwimaa meistriks Frank von Kersdorp. See meister pidas oma eelkäija alustatud sõda leedulastega edasi. Ja kui ta wägewa sõjawäega leedulaste wastu wälja läks, löödi kakskümmend tuhat meest kõige aadlikumat ja ülemat sõjarahwast ühes tapluses maha. Ükski kahju ei ole Liiwimaal suurem olnud sel ajal kui see, ja see nõrgestas Liiwimaad wäga.

Sel meistril oli suur warandus hõbedat ja kulda Riias koos, nimelt ühe surnud Wiljandi komtuuri warandus 30.000 marka kulda ja 600 marka kaalutäielt walatud hõbedat, arwamata weel lauanõud. Peale selle oli üks Paide fogt, Helwich von Gilsen nimi, oma elu ajal tündri kulda annud ja pärast tema surma sai meister ka sajatuhande marga eest rosenooblid ja igasugu münditud raha, ühes arwamata weel walatud hõbe ja lauanõud. Ja selle waranduse wiis Wolter von Kersdorp, meistri wend, tolleaegne Preisi suurkomtuur, Riiast ära Preisimaale, miska teised Liiwimaa wõimukandjad wäga wähe rahul olid ja sellepärast lõppemata nõudmisi tõstsid Paul von Rossdorpi, Preisi kõrgemeistri, ja Wolter von Kersdorpi wastu, aga ei saanud midagi tagasi. See meister Frank von Kersdorp oli Preisi kõrgemeistri Paul von Rossdorpi poolt wastu kõigi wõimukandjate tahtmist ja nõusolemist Liiwimaa meistri ametisse seatud ja walitses 10 aastat.

Hinrik Schungel von Buckenorde, 35. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1436—1439 (?) (1439—1442).

Aastal 1436 kuulutati Liiwimaa seisuste poolt Hinrik Schungel von Buckenorde Liiwimaa meistriks ilma Preisi kõrgemeistri tahtmiseta ja nõusolemiseta, kelle käes ikka kõige ülem walimiseõigus oli. Ja kui Paul Rossdorp, Preisi kõrgemeister, Liiwimaa wõimukandjatele seda ette heitis, siis käänasid need wabanduseks ette, et nad Leedu sõja pärast pidid rutusti omale peamehe walima. Aga õiguse pärast oli põhjus see, et Frank von Kersdorp, kellest neil palju head ei olnud, wastu nende tahtmist meistriks oli pandud.

See meister Hinrik Schungel lõpetas kõik tüliasjad Riia kapitli ja ordu wahel ja leppis Henning von Scharpenbergiga, Riia 12. peapiiskopiga, sõbralikult kokku, missugust leppimist aga mitte kaua ei peetud. Sest seal oli ikka määratu kius, wiha ja kadedus ülema au ja wõimu pärast Riia peapiiskoppide ja Liiwimaa meistrite wahel, ja Riia omad panid seda suuresti pahaks, et ordu seisused Dünemünde kindluse ja Riia lossi ja Nyemöle nii ligidale linna ette olid ehitanud, neid sealt sundima. Ja sellepärast hoidsid nemad piiskopi poole, ja oli alaline sõda nende mõlema poole wahel. See meister walitses kaks ja pool aastat.

Heidenrik Fink von Averberge, 36. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1439—1453 (?) (1442—1456).

Pärast Hinrik Schungelit sai Heidenrik Fink von Averberge Liiwimaa meistriks, kes kaks rasket käiku wenelaste peale tegi ja nende maad wäega rüüstas. Tema ehitas Bauschkeburi maja ja walitses ligi 14 aastat.

Johan Osthof von Mengeden, 37. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1453—1472 (?) (1456—1475).

Pärast Heidenrik Fink von Averberget tuli Johan Osthof von Mengeden Liiwimaa meistri ametisse. See meister kogus märksa sõjawäe Preisi ordule appi minna äralangenud linnade wastu. Ja kui ta oma wäega oli Preisimaale minemas, pidas Liiwimaa sisemine sõda teda tagasi. Sellepärast tarwitas ta sedasama kogu Riia 13. peapiiskopi Silwestri wastu ja piiras peapiiskopi Kokenhuusis sisse, wõitis selle maja ära ja wõttis peapiiskopi wangi, ja wõttis siis kõik peapiiskopi ja kapitli mõisad ja maad saagiks ja rüüstas ära, mis temale Preisi ordu poolt, kes sel ajal suures hädas oli, wähe tänu tõi. Wiimaks tehti mõlema poole wahel Kerkholmis leping, aastal 1453.

Selle meistri ajal maksis üks Riia mark niipalju kui meie ajal kolm ja pool taalrit. Sest wanades pandi- wõi wõlakirjades on leida nõnda kirjutatud: Mina N. tunnistan, et olen annetanud püha Brigitta ordu Marientali kloostrile 50 Riia marka, 36 uut killingit iga uue marga peale arwata ehk iga uue Riia marga eest 7 loodi selget head täiekaalust hõbedat Tallinna kaalu järele. See kiri on kirjutatud aastal 1466.

Aastal 1472 tuli üks neitsi Kreekamaalt, keiserlikku Paleologuste sugu Konstantinoopolist, Lüübekist merd mööda Tallinna ja siit wiidi tema Moskwa suurwürst Iwan Wassiljewitshile, esimene seda nime, kellega ta kihlatud oli. See meister Johan Osthof walitses 19 aastat.

Johan von Woldhusen, 38. Saksa ordu meister Liiwimaal, kunni 1477 (1475—1477).

Peale Johan Osthof von Mengedenit waliti Johan von Woldhusen Liiwimaa meistriks. See meister ehitas Toolse lossi Wirumaal. Ja pärast, kui ta poolteist aastat oli walitsenud, tõukasid tema orduwennad wastu kõike õigust ja kohut tema meistriametist ära, wõtsid tema Helmes wangi ja wiisid Wõndu, kus ta wangihoonesse pidi surema, mispeale suur wits ja karistus Liiwimaa üle tuli.

Bernhart von der Borch, 39. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1477—1486.

Aastal 1477 sai Bernhart von der Borch Liiwimaa meistriks. Wenelastega sõjajalale sattudes walmistas see meister ennast nende wastu ja ajas sadatuhat meest wäljamaa ja oma maa sõjamehi ning talupoegi ühe korraga jalale ja läks selle wäega Wenemaale, käis wägewasti läbi maa, põletas Pihkwa eeslinna maha ja ei saanud midagi enam ära teha.

Kui ta nüüd jälle Wenemaalt tagasi oli tulnud, siis tulid wenelased jälle temale Liiwimaale järele ja möllasid ning mässasid siin weel koledamini kui tema Wenemaal oli teinud ja põletasid Wiljandi ja Tarwastu maakonna ühes alewiga üsna paljaks ja lõid palju rahwast maha ja wõtsid wangi ilma wähemagi wastupanekuta, ja wõtsid palju kellasid kirikutest ja wiisid ühes muu rööwiwaraga Liiwimaalt ära. Siin läks Saalomoni tarkusesõna täide, kus ta ütleb: „Mees ja hobu walmistawad wõitlusele, aga wõit tuleb Issandalt.“ Seda nähti ka selle meistri juures. Sest ehk ta küll, nagu enne öeldud, nii suure wäe rahwast wenelase wastu jalule ajas, nagu seda ükski meister enne ega pärast teda iial ei ole teinud, wõis ta siiski temaga wäga wähe ära teha.

Aastal 1479 wõttis Iwan Wassiljewitsh, esimene seda nime, Moskwa suurwürst, wägewa Nowgardi würstiriigi ühes linnaga oma walitsuse alla, mis enne iseseisew riik oli olnud. Aga pärast selle linna ja Nowgardi riigi ärawõtmist laskis suurwürst Moskwa wiisi ja kommet mööda kõik wanad elanikud ühes naiste ja lastega ära wiia ja teistesse Moskwa maadesse ja linnadesse laiali pillata ja ära jagada, ja Nowgardi linna laskis jälle uut kõhna rahwast sisse tuua.

Selle meistri walitsuse ajal ehitas Simon von der Borch, Tallinna piiskopp, endine Hildesheimi toomehärra, meistri lellepoeg, piiskoplikud majad Porkuni ja Kiwiloo ja suurendas ja parandas kaunisti Tallinna piiskopkonda.

Ja ka selle meistri ajal tõusis ikka jälle weel sõda Riia peapiiskopi Stefanus von Grubeni wahel (kes 14. Riia peapiiskopp oli) ühes Riia kodanikkudega ja meistri ja tema poolehoidjate wahel; selle sõja põhjuseks oli meister ühes oma lellepoja, Tallinna piiskopi Simon von der Borchiga. Nüüd wõeti Riia stift jälle saagiks ja rüüstamise alla ja Riia linn piirati ümber, ja ehk riiglastele ja peapiiskopile pika piiramisega küll kõwastigi peale käidi, ei saanud meister neile ometi midagi ära teha, sest Riia omad ühes peapiiskopiga kaitsid oma linna wägewasti, nõnda et meister häbiga pidi jälle tagasi minema. Siis läksid riiglased peale ja panid Riia lossi, mis liiga ligi nende linna oli ehitatud, põlema ja kiskusid maha ja häwitasid hoopis ära, ja pärast seda läksid Dünemünde maja alla ja wõtsid ära. Aga paawst Sikstus IV, kui ta meistri ja tema poolemeeste ülemäärseid tegusid kuulis, pani nad kõik wande alla. Sellepärast tehti Bernhart von der Borch meistriametist lahti, peale seda kui 9 aastat oli walitsenud.

Johan Fridach von Lorinkhof, 40. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1486—1495.

Aastal 1486 hakkas Johan Fridach von Lorinkhof, Tallinna komtuur, Liiwimaa meistri ametit walitsema. Selle meistri ajal kestis sõda ülemalnimetatud poolte wahel weel edasi. Kui nad nüüd mõlemalt poolt wälja läksid ja Treideni juures taplust pidasid, siis jäid riiglased tapluses wõitjaks ja lõid 6 komtuuri maha ja 6 wõtsid wangi ja wiisid Riiga suure triumfiga.

Aastal 1492 hakkas Iwan Wassiljewitsh, Moskwa suurwürst, Iwangorodi lossi ehitama, Saksa keeli Wene Narwa nimetatud, Liiwimaa raja peal. Ja hakati ehitama Kristuse ihu päewal ja saadi tema selsamal suwel Maarja taewaminemise-päewaks kõrgete paksude tornidega ja müüridega sõja wastu suure rutuga walmis. Ja pärast seda wõtsid rootslased sellesama lossi ükskord ära ja pakkusid teda, sest et ta Rootsi riigist kaugel ära oli, Liiwimaa meistrile. Aga meister ei tahtnud seda wastu wõtta, sest et Wenemaa ja Liiwimaa wahel rahu oli tehtud, mida meister ei tahtnud rikkuda. Ja sellepärast läksid rootslased suure rööwisaagiga, mis nad sealt majast olid saanud, jälle ära oma laewadele. Seepeale läksid wenelased jälle sisse ja ehitasid tema weel kõwemaks ning tugewamaks kui enne oli ja panid wäge sisse. Ja pärast seda aega, siis kui maja walmis sai, oli sealt ristiinimestele Liiwimaal, ja iseäranis Narwa omadele, mitmesugust kiusu ja kimbatust, mida lühidalt mitte küllalt kirjeldada ei saa. Sest wenelased lasksid oma uuest majast Iwanowgorodist, ka rahu ajal, Liiwimaa Narwa peale nii tihti ja sagedasti kui aga tahtmist oli ja lasksid mõned tähtsad inimesed surnuks, nagu nimelt Johan zur Meininge, Narwa purmeistri, ja weel teisi. Ja kui neilt küsima saadeti, mis põhjusel nad seda teewad, siis ei teadnud nad, mis teotuse ja pilkega neid saadikuid wastu wõtta, ja tarwitasid narwalaste wastu igasugu hoolimata wägiwalda ja isemeelt, mida aga arwata wõib, mida kõike mitte hästi sünnis ei ole kirja panna. Nõnda sündinud aastal 1494.

Sel aastal laskis suurwürst wastu kõike õigust ja kohust kõik Saksa kaupmehed, kes Nowgardis olid, wangi wõtta, ja need, kes nad kinni wõtsid, tõmbasid sakslastel sukad ja kingad jalast ära ja panid nende jalad raudpidemetesse ja wiskasid nad mädanenud tornidesse, kus mõned kolm, mõned üheksa aastat pidid sees istuma. Aga põhjus, miks seda tehti, oli see, et tallinlased ühe wenelase, kes nende linnas walekillingid oli müntinud, Saksa õigust mööda surnuks olid keetnud ja weel ühe teise wenelase, keda hobusemäraga loomuwastase teo pealt tabati, kristlikku õigust mööda ära olid põletanud, mis teisi wenelasi pahandas, kes seda tegu mitte nii tähtsaks ei pidanud, et neid kahte nõnda pidi trahwitama, ja tõid selle ja weel teisi kaebtusi walesti suurwürsti ette ja said tema niikaugele, et tema peaks Saksa kaupmeestele, kes Nowgardis komtuuri hoowi peal aset olid, omalt poolt wastu tegema. Peale selle nõudis suurwürst kõige tõe ja suure ähwardusega Liiwimaa isandatelt, et temale need tallinlased, kes tema wenelased surma olid mõistnud, wälja pidi antama. Aga tema ei jõudnud oma tahtmist saada, sest seisused ja linnad kohustasid ennast ühiselt, et tahawad ennem kõige suuremat häda kannatada kui ennast nõnda wenelase käsualuseks anda. See meister walitses 9 aastat.

Wolter von Plettenberg, 41. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1495—1535.

Aastal 1495 nimetati Liiwimaa meistriks Wolter von Plettenberg, kes üks tähtis ja tark härra oli. Tema pidas suuri ja tähtsaid sõdasid. Esiteks riiglastega. Ta sundis neid niikaugele, et nad Riia lossi, mis nad enne maha olid kiskunud, jälle pidid üles ehitama. Ja et ta neid paremini wõiks sõnakuulmises pidada, laskis ta Dünemünde maja, mitte kaugel Riiast aset, sõja wastu kindlaks teha. Niisama laskis ta ka 3 toredat kõrget torni Wõnnus maast peale üles ehitada.

Ja pärast, kui wenelane täiesti sõja poole oli, wastu iga mõistlikku põhjust ennast selleks oli sundinud ja mitte ainult Narwa ümber, nagu enne nimetati, waid ka Riia ja Tartu stiftis ja weel mujalgi penikoormat 70 ümberkaudu põletades, rüüstates ja tappes ennast awalikult kui waenlane tunda andis, siis pidasid erutatud Liiwimaa seisused peale mitmepidist harutamist soowitawaks awalikus sõjas rahutu wenelasega õnne katsuda ja heitsid Leedu würsti Aleksandriga ühte, kellel moskwalase tütar Helena naiseks oli, ja kinnitasid selle liidu, sest et ta tema naise isa wastu käis, mitte ainult kirjade ja pitseritega, waid ka ihuliku wandega, et nemad ühes tahawad moskwalase wastu minna. Sellest olid kõik leedulased ja liiwimaalased suuresti rõõmsad.

Kui nüüd see meister oma orduwendade ja teiste meestega sõjawalmis oli ja määratud ajal kõige wäega wälja leeri läks, lootes, et suurwürst Aleksander ka nõnda teeb, siis ei olnud seal mitte üht leedulast sõjawalmis, sellepärast et Poola kuningas Johannes Albert, Leedu suurwürsti Aleksandri wend, nüüd surnud oli ja Aleksander, et krooni pärida, Poolamaale oli reisinud, mis liiwimaalastele suurt muret tegi, sest et nad nüüd, oma liidumeestest maha jäetud, endid üksi moskwalasele wastupanekuks natuke nõrgad tundsid olewat. Aga sellegi pärast wõttis Liiwimaa meister Wolter von Plettenberg ühes teiste Liiwimaa seisustega Jumala abiga kätte ja läks aastal 1501, neljapäewal pärast pärtlipäewa 4000 rüütliga ja kaunikese hulga jalameeste ning talupoegadega ja mõne suurtükiga Wenemaale ja juhtus kohe 40.000 wenelase peale. Nendest lõi ta palju mehi maha ja ajas teised põgenema ja ajas neid penikoormat kolm taga ja wõttis kõik nende moonakoormad ära, ilma et oma mehi suurt oleks kaotanud. Selle peale rüüstas meister suurt osa moskwalase maad, rööwides ja põletades, riisus Ostrowa, Krosnowa ja Irboska majad lagedaks ja Iwanowgorodis lõi palju inimesi maha ja põletas kõik lagedaks. Wiimaks pidi meister werejooksu-haiguse pärast, mis tema meestele oli tulnud, jälle Liiwimaale tagasi tulema. Kuna nüüd meister Wenemaal nõnda toimetas, ei pidanud üks teine wenelaste hulk Liiwimaal ka mitte püha ega teinud seal mitte wähemat kahju tapmise ja põletamisega, kui meister enne Wenemaal oli teinud. Ja pärast seda aega, siis kui meister Wolter von Plettenberg oma sõjarahwaga ja suure rööwisaagiga Wenemaalt tagasi oli ja kõik tema sõjawägi werejooksu pärast siin ja seal peredes laiali oli ja meister ise ka suure ihunõrkusega haige, mis kõiki wäga kurwastas: siis tungis wenelane kõige oma wäega teist korda Liiwimaale ja rikkus ja rüüstas terwe Tartu stifti ja poole Riia stifti ja Marienburi, Trikati, Ergmäe, Tarwastu, Wiljandi, Laiuse, Wiru maakonnad ja terwe Narwa maakonna üsna armetumalt lagedaks, nõnda et seda wõimata on kirjeldada, ja paljude naiste, neitsite ja noorte lastega tehti nõnda, kuda seda Türgist hiljuti kuulda oli. Sel ajal toimetas wenelane Liiwimaal nõnda, et ligi 40 000 inimest puudu leiti, kes kas ära olid tapetud wõi wangi wiidud. Sellewastu sai ta kaunikesti kahju Helme all, kus temal üle 1500 wenelase ühes ülema sõjapealiku würst Aleksander Obolenskiga tagasi löödi. Selle rööwikäigu tegid wenelased suure rutuga, enne kui Liiwimaa seisused oma rahwaga kokku jõudsid tulla. Sündinud aastal 1502, paastus.

Aastal 1502, augustikuus walmistasid Liiwimaa seisused kõik jälle sõtta ja läksid wälja 2000 hobusega, 1500 Saksa jalamehega, mõnesaja talupojaga ja mõne suurtükiga. Aga leedulased ei tulnud jällegi, hoolimata kõigest wandekohustusest. Selle peale waatamata läks meister Wolter von Plettenberg Jumala nimel teele kunni Pihkwa alla ja sai oma õnneks kaks wenelast wangi wõtta, kes temale teada andsid, kui tugew moskwalase hulk oli ja kuda Moskwa suurwürst asjataks arwab meistriga taplust pidada, waid et tal nõu on seda pisikest sakslaste salka oma suure hulga keskele wõtta ja nagu loomi ees ajada kunni Moskwani ja siis kogu Liiwimaa üle käia. Kui nüüd meister wenelase ülemeelt kuulis, pidas ta oma asjad hoolega silmas ja lootis Juudas Makkabeusega Kõigewägewama peale. Ja kui ristiülendamise-päewa laupäewal waenlased suure tuhina ja kisaga peale tungisid, siis läks meister kartmatult waenlasele silmade alla, kes siis seda wähese sakslaste hulga julgust suuresti imestas. Ja kui nüüd mõlemad pooled teineteisele ligi olid tulnud, siis wõtsid wenelased meistri rahwa kõik keskele. Kui meister seda nägi, et ta oma rahwaga kuhugi põgenema ei pääse, wõttis ta julgust ja käskis wenelaste sekka esiteks suurtükkidega lasta, mis wenelastele hästi pihta käisid, siis läks julgesti ja waprasti peale ja lõi wäega kolm korda waenlase hulkadest läbi ja tappis palju wenelasi maha; teised lõi Jumala abiga põgenema. Aga et ta oma rahwaga wäsinud oli, ei wõinud ta waenlast kaugemale taga ajama minna, waid jäi kunni kolmanda päewani sinna paika pidama ja waenlast ootama, kas ta wahest jälle tagasi ei tule. Kuid ta ei tulnud ja ei tahtnud enam nii tulist sauna saada. Selles tapluses löödi mitu tuhat wenelast maha. Aga meister ei kaotanud mitte palju rüütlid, waid ainult 400 jalameest ühes nende pealiku Matthes Pernaweriga ning leitnandi ja ühe lipumehe. Aga üks mees, Luukas Hamerstede nimi, wõttis trummi kätte ja jooksis sellega kelmi wiisil waenlase juurde. See liiwimaalaste wõit oli tõesti suur Jumala imetegu, et niisugune pisikene salgake, nagu enne nimetatud, 90.000 meest ära wõitis ja pakku ajas.

Siit wõib ka näha, mis sõjamehed need moskwalased on, kui neile wähe tõsisemalt wastu hakatakse. Pärast seda meistri wõitu hakkas moskwalane paremat hinda pakkuma ning rahu paluma ja meister sai seda oma tahtmist mööda mitmeks aastaks. Et aga moskwalane nii kergesti liiwimaalastega rahu tegi, selleks ei olnud see lüüasaamine mitte ainukene põhjus, waid et temal seekord enam waenlasi oli ja ta weel teisi maid tahtis waatamas käia, nagu nimelt Kaasani kuningriiki, Smolensko würstiriiki, Pihkwa würstiriiki ja weel teisi, mis sel ajal weel mitte tema walitsuse all ei olnud. Aastal 1505 suri see suurwürst Iwan Wassiljewitsh ära ja tema poeg Basilius tuli walitsema, kes Pihkwa linna ja würstiriigi wastu sõtta läks ja nad ära wõitis, aastal 1509.

Aastal 1513 ostis see meister Wolter von Plettenberg Preisi kõrgemeistri markkrahw Albrechti käest truudusewande ja läänikohuse ära, et Liiwimaa meistritel edaspidi mitte enam Preisi kõrgemeistri käest tarwis ei ole oma lääni wastu wõtta.

See meister laskis oma walitsuse ajal ka kuldraha lüüa, kaalu, kuju ja moe poolest Portugali omade sarnased, ja nimetas neid ka portugalöösideks ja need olid wäga tuntud maal.

Aastal 1522, selle meistri walitsuse ajal, hakkas püha Ewangeeliumi walgus Liiwimaa linnades paistma. Ja kui tema inimesed Jumala sõna tõsisele mõistmisele oli walgustanud, nõnda et need paawsti häbemata kõwerusi ja eksitusi näha ja tunda wõisid, hakkasid nad kohe puujumalate wastu sõda pidama ja wõtsid kirikud tormiga ära ja wiskasid ebajumalad wälja ja wiisid kiriku ehted ära, nõnda et ei tea, kuhu nad on kadunud.

Ka sai see aulik meister oma wägewate tegudega korda, et tema ja kõik järeltulewad meistrid Rooma riigi würstide arwu wastu wõeti. Ja tema oli esimene, kes würsti nimetust kandis, ja oli selle keiser Kaarel Wiiendalt saanud.

Aastal 1528 sündis Iwan Wassiljewitsch, seda nime teine, Moskwa suurwürst, see, kes meie ajal Liiwimaaga sõda pidas ja Saksa ordu ühes kõigi waimulikkudega sealt wälja ajas, nagu seda pärast kuulda saame.

Aastal 1532 hakati Tallinnas Harjuwärawa walli ja kõrget rundeeli ehitama. Selsamal aastal läks Tallinna tore mungaklooster ja mungakirik munkade omast tulest põlema ja põles maha.

Selle meistri ajal on järgmised peapiiskopid Riia peastiftis walitsenud, nimelt Michael Hillebrant, ühe kodaniku poeg Tallinnast; pärast teda Kaspar Linde ja siis Johannes Blankfelt ja Toomas Schönink, ühe Riia purmeistri poeg, ja wiimaks markkrahw Wilhelm von Brandenburg, kes 19. ja wiimane orduaegne peapiiskopp Riias oli. See markkrahw Wilhelm sattus ka, et ta Läänemaal mõnda aadlikku taga õhutas, kes oma wanast walitsusest ja piiskopp Reinolt Buxhövdenist tüdinenud olid, selle Reinolt Buxhövdeniga sisemisse sõtta ja wõttis selle piiskopi käest Koluwere, Lihula ja Haapsalu majad ühes kogu Läänemaaga ära, nowembrikuus aastal 1532, ja pidi nad pärast Wolter von Plettenbergi tõsise manitsuse peale wanale piiskopile jälle tagasi andma. See meister walitses 41 aastat ja suri kolmandal pühal paastus aastal 1535.

Herman von Brüggenei, teise nimega Hasenkamp, 42. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1535—1549.

Aastal 1535 sai Herman von Brüggenei, teise nimega Hasenkamp, Liiwimaa meistriks. Selle meistri ajal toodi üks kõrge aadlimees, Johan Uksel nimi (Riiseperest), Tallinna wangikotta, sellepärast et ta ise oma talupoja oli ära tapnud. Ja kui tapetud talupoja sõbrad temale linnas tee eest kinni panid ja tema siiski julges Tallinna tulla, siis tulid mõned tema head sõbrad ja linnakodanikud tema juurde ja hoiatasid teda ja manitsesid hoolega, et ta hästi ette waataks, sest suur häda olla waritsemas. Sellest hoiatusest ta ei hoolinud ja ei tulnud tal meeldegi arwata, et teda tema talupoja pärast pidi kimbutatama, weel wähem kinni wõetama ja surma mõistetama. Mitte kaua pärast seda tuleb Both Schröder, linna fogt, wõtab tema kinni ja wiib wangi. Ja kui ta nüüd kohtu tõtt tunda sai, siis oleks ta seal asja küll hea meelega teisiti näinud, ja ehk ta küll raha ja wara oma eest küllaltigi pakkus, ei aidanud see siiski mitte midagi. Wiimaks hukati ta linna wärawate wahel mõõgaga ära, 7. nowembril aastal 1535. See pahandas terwet Liiwimaa aadlit wäga ja oli suureks imeks, et niisugune rikas ja kõrge aadlisoost mees talupoja pärast pidi surma mõistetama. See pani terwe aadli Harju- ja Wirumaal iseäranis suuresti liikuma.

Sõidumäng Tallinnas 1536.

Aastal 1536, küünlapäewal, sõitis Herman von Brüggenei Tallinna ja sel ajal wannuti temale Tallinnas truudust. Ja kui meister raatuses wõõraks oli, pidi peaaegu suur õnnetus juhtuma aadeli omade ja kodanikkude wahel. Sest üks aadlik ja üks kaubasell tahtsid meistri auks turu peal sõidumängu teha, ja kui kaubasell aadliku maha pistis, siis hakkas see teisi aadlikke üsna kõwasti pahandama, et keegi kaupmees pidi walitsewa würsti ja teiste seisuste nähes wõidumeheks jääma. Ja nad lasksid seepärast pahu sõnu langeda, kust suur segadus ja riid tõusis aadlikkude ja kodanikkude ja nende poolemeeste wahel nii ägedasti, et mõõgad tõmmati ja muud kuulda ei olnud kui aina suurt kisa. Meister raatuses käskis käega ja sõnaga rahu pidada, wiskas oma kübara peast ja leiwa laualt mässawa rahwa hulka, et neid nõnda waigistada. Aga see kõik ei aidanud midagi. Kilditoad ja õllekojad pandi ka ruttu kinni, nõnda et need, kes seal sees olid, mitte ei wõinud wälja tulla kisa-kära suurendama. Wiimaks rahustas purmeister härra Toomas Fegesak, kes lugupeetud mees oli, selle riiu ära.

Ja ehk küll ka ennegi igal ajal suur wastolu, wiha ja kadedus Liiwimaa aadli ja kodanikkude wahel walitsemas oli, iseäranis aga Tallinna kodanikkude ja Harju ja Wiru aadlikkude wahel, siis läks see wastolu praegu nimetatud põhjusest weel palju suuremaks. Sellepärast andis see heermeister Herman von Brüggeneile asja, et kõike õnnetust ära hoida, komissarid määrata, kes kõik tüliasjad nende kahe poole wahel pidid lepitama ja lõpetama. Need komissarid olid Johannes von Mönnikhusen, Saare ja Kura stifti piiskopp; Johan von der Reck, Wiljandi komtuur, ja Rembert von Scharenberg, Tallinna komtuur. Ja kui need aastal 1543 wiidipäewal Tallinna tulid, oli kõik aadel Harju- ja Wirumaalt ka päral. Siis kutsuti mõlemad pooled, nimelt kõik aadel nimetatud maadelt ja terwe raat ühes wanemate ja kõigi Tallinna linna kodanikkudega Toompeale kildituppa kokku, kus Tallinna omadele mitme määruse pärast wihaselt süüd ette weeretati ja peale kaewati. Nende määruste seas olid need neli kõige tähtsamad.

Esiteks, et tallinlased aadlikkudele mitte ei raatsi sadamas wabadust anda wõõra mehega seal kaupa teha ja oma wilja tahtmist mööda müüa ehk wahetada, kuna ometi tallinlastel maal aadliga ja kõigi talupoegadega waba woli on kaubelda ja toimetada, ilma ühegi takistuseta. Et nüüd tallinlastel aadli juures wabadus on, siis nad ei peaks ka aadlile seda wabadust mitte keelama, et nad sadamas wõõra mehega kaupa ajada tohiwad.

Teiseks olla Tallinna omad terwe aadli suureks häbiks ja teotuseks lasknud ühe kõrge aadlimehe ärajooksnud talupoja pärast kinni wõtta ja ära hukata. Seda ei tahta nemad edaspidi milgi kombel enam sallida ega heaks wõtta. Ja kui ka niisugust asja peaks juhtuma, siis olla Tallinna komtuur neile kohane kohtumees ja mitte linna fogt. Sellepärast pidada tallinlased niisugused ülemäära teod jätma ja ei ühelegi talupojale lubama aadlimehele linnas teed kinni panna.

Kolmandaks olla aadlile tallinlaste poolt heermeistri sissesõidu ajal suurt wägiwalda ja ülekohut tehtud, kus tallinlased mitte ainult seekord, waid ka muidu sagedasti aadlikkudele ja ka nende teenritele lausa uulitsa peal olla kallale tulnud, ja olla neile ka wiimase segaduse ja kära ajal palju põhjust annud ja peale selle ka kurjast tahtmisest aadlile palju liiga teinud.

Neljandaks, et tallinlased wõtta ka aadli omade päristalupoegi, kes oma junkrute juurest ära jooksewad, wastu ja kaitsta neid, kust siis nende külad ja maad pidada tühjaks ja ilma rahwata jääma. Ja kui nad kedagi linna saata ärajooksnud talupoega kätte otsima ja tagasi tooma, siis saada need kandjate ja kojameeste poolt sõimata, irwitada ja lüüa, mida nemad mitte kudagi enam ei taha sallida, waid tahawad, et neile igal ajal nende talupojad ilma wastu rääkimata peab kätte antama. Kui aga asi nõnda on, et kodanik mõnda noort meest omale kojameheks tarwitab, siis peab ta tema junkru selleks nõusse wõtma.

Nende punktide ja artiklite peale wastas Tallinna raat ja kogukond omalt poolt nõnda. Esiteks, mis sadamasse puutub, siis ei wõiwat nemad mitte salata, et Tallinna raat ja kogukond neil aegadel midagi uut ei ole toime pannud, waid walwata ainult selle üle, mis wanasti wiisiks olnud. Ja Tallinna sadam olla igaühele awatud, kuhu igaüks naabritest wõida sisse joosta ja osta, mis kellelegi tarwituseks waja on, nii pikalt kui see mitte kodanikkudele kahjuks ei tule, mida linn mitte ei wõiwat lubada. Sest iga aasta kuulutatakse awalikult, et wõõras wõõraga mitte kaupa ei pea ajama. Ja kui Tallinna linnas sugugi wahet ei oleks kauplejate wahel, siis oleksid linna seadused, mida nad palju aastaid otsa wabalt ja rahulikult on tarwitanud, asjata ja üleliigsed, aga neid wanu seadusi ja ausaid kombeid tahta nemad weel pidada. Peale selle maksta sadama pidamine linnale märksa palju raha, mis kulu linna elanikud peawad kandma; sellepärast ei olla see mitte ülemäära asi, et kodanikkudel wõõraste kohta natuke eestkätt on. Nemad loota seepärast Jumala ja kõigi õigete peale, et ükski wõõras nende linna ja sadamat samati kui kodanikud tarwitama ei saa. Wiimaks jäi selle punktiga nõnda, et aadlikud oma wilja linnas maha panewad ja siis aja korral küll kasuga wõiwad ära müüa.

Teiseks, mis aadlikusse puutub, kelle nad ära lasksid hukata, selle peale olla nende wastus: Neil olewat Tallinna linnas aus jumalik Lüübeki õigus, Rooma keisrite kinnitatud, selle olewat nad endiste isandate armust saanud ja olewat sellega kunni tänapäewani püsinud. Seda õigust olla nad igal ajal walmis olnud igaühele osaks saada laskma, kes seda soowinud, olgu ta kõrget wõi madalat sugu, waene wõi rikas, waimulik wõi ilmlik, kodanik wõi talupoeg. Ja kui keegi nende linnas kaelasüü pärast tabatakse ja kohut nõutakse, siis wõtawad nemad seda asja ära mõista olgu kelle üle tahes ja olgu tegu tehtud kus maal tahes. Nõnda peetakse Lüübeki linnas ja kõigis linnades, kus Lüübeki õigus maksab. Nõnda peawad nemadki pidama ja ei taha siin ühtki kitsendust lubada. Wiimaks leidsid komissarid heaks, et kui edaspidi niisugune lugu pidi juhtuma, et keegi aadlimees talupoja surnuks lööb ja talupoja sõbrad sellele aadlimehele linnas tee tahawad kinni panna, et seda peab siis esiteks Tallinna komtuurile teada andma.

Kolmandaks, et wiimatisel truudusewandel walitsewa würsti ees aadli omadele ja nende sugulastele segadusemöllus suurt wägiwalda ja liiga olla tehtud ja tallinlased ka seal palju süüdi olla — seda wõida hea õigusega küll teisiti näidata. Sest aadlikud ja nende sugulased ei olla mitte ainult wiimases segaduses, waid ka enne sagedasti tallinlasi naernud ja pilganud, ja mõne aasta eest juba olla nemad kuulnud, kuda mõned aadlikkude sugulased linna kildimajas teiste laulude seas, mis nad paha tahtmisega linna põlastuseks laulsid, ka need sõnad awalikult kuuldawale lasksid: Nemad tahta kodanikku kopsida, et weri peab uulitsal woolama, ja weel teisi pilke- ja torkesõnu. Ka olla üks aadlimees ja üks raadimees Harjumaalt ühe linna raatmanile awalikult ütelnud: tallinlastele olla kahele korrale punane müts walmis mõõdetud ja ka juba käepärast olnud, tema olla seda mõlemal korral ära hoidnud ja takistanud. Aga nüüd tema näha ära, et asi ei taha teisiti minna — kull pidada üle kanapoegade lendama. Nendest ja teistest seesugustest sõnadest olla küllalt näha, kes esiteks wastameelega peale hakka ja selleks põhjust andis.

Neljanda punkti peale, mis talupoegade wäljaandmise kohta käib, olla nende wastus, et nemad on wana kombe ees leidnud, et kui wõõrad inimesed nende linna tulewad, keda nemad ei ole käskinud ega kutsunud, siis need wõiwad waba tahtmisega jälle minna, nagu nad on tulnud. Aga talupoegi wangis ja seotult wälja anda, nagu neilt nõutakse, seda ei ole ühegi inimese mälestuses sündinud ja ei wõi ka edaspidi sel kombel mitte sündida ja ei olla ka sugugi nende kohus. Sest nemad olla Taani kuningatelt, kes sel ajal Eestimaa üle walitsenud, igasugused õigused saanud, et nad oma linnas neidsamu õigusi peawad pidama kõigis waimulikkudes ja ilmlikkudes asjades, nagu Lüübeki linnas peetakse. Aga Lüübekis ei antawat wõõraid inimesi wõi talupoegi mitte wangitult ega seotult wälja ja seepärast ei olla ka nemad mitte kohustatud niisugust asja tegema. Ja selle eesõiguse ja wana kombe olla ka nende walitsewad würstid, heermeistrid, kinnitanud. Sellepärast ei taha neile mitte sobida, et nemad oma linnast ühtki inimest wangitult ja seotult lubawad ära wedada ehk ära wiia, mida nende õigused mitte ei luba ja nemad ise ka ei wõi sallida. Ja et aadel nõuab, et kui kodanik talupoega tahab omale pidada, tema siis härra peab oma nõusse wõitma, siis olewat nende wastus selle peale: Mis iga hea aadlimees kodanikult ehk talupojalt sõbra poolest ehk õigusega kätte jõuab wõita, seda lasewad nad hea meelega sündida.

Aga kui aadlikud selle otsusega ja wastusega mitte ei tahtnud rahule jääda, siis rääkis purmeister härra Toomas Fegesak: Kui siis wastu kõike lootust ja kindlat julgust nende õigused ja eesõigused siin linnas midagi ei peaks maksma, siis tahtwat Tallinna omad ometi sellest kinni pidada, et aadlikud ennast kohustama peawad, et igaüks kõik oma haiged talupojad ühes naiste ja lastega, kes nüüd tallinlaste pidalites, rõuge- ja haigemajades on ja niisama üks ja teine kord uulitsatel maas on, ära wõtawad ja oma mõisa ja küladesse wiiwad ja peale selle ka weel õigeks wõtawad, et tallinlased ka edaspidi ühtki talupoega, naist, sulast ega tüdrukut, kes oma junkrute juures wanaks, haigeks wõi waeseks on jäänud, enam oma linna ei lase, waid nende junkrute juurde juhatawad: siis tahta nemad tugewad talupojad ka wälja anda. See tingimine oli wäga raske. Wiimaks arwasid komissarid heaks, et adratalupoegi, kes aadli maa peale juba on elama asunud ning mõne aja seal elanud ja siis maalt ära jooksnud ja maa tühjaks jätnud, mitte ei pea wastu wõtma, waid nende härrade juurde juhatama.

Ja ehk küll see tüliasi nende nimetatud poolte wahel komissaride läbi seks korraks lõpetatud ja lepitatud oli, jäi ometi salajane wiha ja omakasu nende wahel ikka järele. Sest see oli üks wana komme maal, et Liiwimaa linnades laatasid peeti, kuhu siis terwe aadel seks ajaks hulgakaupa kokku tuli, mispärast enne aadli tulekut ühelegi aadlile müüdawa kauba hind määratud ei olnud ja iga kaupmees wõis oma kaupa nii kõrgeks määrata ja müüa kui aga sai. Aga pärast, kus aadel ära oli, määrati igasugu kaubale hind ära ja müüdi odawamalt kui enne, mis wiimaks aadlit ka mitte wähe ei pahandanud, ja sellepärast keelasid nad oma talupoegadele ära, et nad mingit wilja kodanikkudele ei pidanud wedama, waid oma junkrutele, mida siis kodanikud kallisti küll jälle aadlikkude käest pidid ostma.

Tülid kaupmeeste ja käsitööliste wahel.

Niisugust ja sellesarnast wastolu ja tüli tõusis selsamal ajal Liiwimaa linnades ka kaupmeeste ja käsitööliste wahel, sest kaupmehed ei tahtnud sugugi sallida, et käsitöö-mees sadamas ehk wärawa ees midagi pidi ostma ehk wõõra mehega kaupa ajama. Siis oli ka mitte wähe waenu nende naiste ja tütarde riiete pärast, kuda üks naine mitte teise moodi riides ei tohtinud käia. Ja kui ühe nahksepa tütar Tartus enese oli kaupmehe tütre sarnaselt ära ehtinud ja kiriku läks, siis kutsuti mõned linnasulased Tartu linna raadilt wahti pidama ja kui aus waene tüdruk kirikust wälja tuli ja midagi paha ei aimanud, siis kargasid linnasulased wälja ja kiskusid tema ehted kõige ilma ees maha. Ka ei tahetud käsitöölistele kodaniku tiitlit ja nime mitte soowida. Niisugust ja teist sarnast wastolu ära hoidma määrati heermeistri poolt mõned komissarid; nimelt Berent von Schmerten, Paide fogt, ja Franz von Anstel, Tallinna komtuur, kes kõik tüliasjad Tallinnas pidid ära lepitama. Ja ehk küll sobitusi mõndagi korda tehti, jäi wana wiha aadli ning kodanikkude ja kaupmeeste ning käsitööliste wahel siiski igal ajal elawaks ja kaswas päew-päewalt suuremaks, kunni see suur kull nende kõikide peale lendas.

Tulekahju Riias 1547.

Aastal 1547, taewaminemise-päewal pääsis Riias wäljaspool linna suur tuli lahti, mis ka linna sisse lendas ja suurt kahju tegi. Linna sees Toome stiftis põles ära palju majasid ühes kirikuga ja wäljaspool linna palju aitasid mitme kaupmehe kaupade ja waradega.

Köietantsijad Tallinnas 1547.

Aastal 1547 tulid mõned hulkujad Itaaliast Liiwimaale, lendajad ja imelikud moonutajad. Ja kui nad Tallinna linnale oma kunsti näidata pakkusid, laskis raat suure, ilmatu pika köie teha, mis püha Olewi kõrgest tipust kunni lontmaakrini ulatas. Ja kui see köis pingule oli tõmmatud ja kõwasti kinni seotud, siis pandi kõik linna wärawad kinni, peale suure Rannawärawa üksi, kust kõik kogukond, noored ja wanad, wälja läksid seda lendajate tempu waatama. Kui nüüd kõik rahwas wäljas oli, siis tegi üks neist moonutajatest selle köie peal wäljaspool torni õhus kõrgel ülewal niisugust haruldast waatemängu, mis wäga imelik ja suure kõrguse pärast ka wäga jube ja hirmus oli waadata. Ja kui see kaua küll oma imet oli teinud, siis tuli teine ja lendas seda pikka köit mööda üle kõigi kraawide, tiikide ja linna wallide suure rutuga ja ajuga kunni alla lontmaakrini. Seda nad tegid ka teistes Liiwimaa linnades.

See meister Herman von Brüggenei walitses 14 aastat heas rahus ja suri aastal 1549 weebruarikuus.

Johan von der Recke, 43. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1549—1551.

Aastal 1549 sai Johan von der Recke Liiwimaa meistriks. Selles meistri ajal oli katkutõbi, mis eelmise meistri ajal alanud, weel terwel Liiwimaal mässamas ja kestis 5 aastat.

Liiwimaa wana hea aeg.

Et ma siis wastu oma tahtmist ja arwamist Liiwimaa sündinud lugude peale olen tulnud, pean ka wana Liiwimaa walitsusest, kombest, wiisist ja olemisest, mis nende wiimaste meistrite ajal kõige enam hoos olid, midagi kirjutama, et noored inimesed, kes wana Liiwimaa walitsuse muutuse ajal sündinud, niisama ka kõik järeltulijad wõiksid näha, mispärast Kõigewägewam Jumal nii suure muutuse ja raske karistuse Liiwimaa peale on saatnud.

Orduhärrade, piiskoppide, toomhärrade ja aadli walitsus ja olemine, nagu mina seda Hasenkampi ajast kunni wiimse meistri walitsuseni olen näinud ja ühes elanud, oli nõnda.

Kui Liiwimaa prowints endiste, wanade meistrite, piiskoppide ja Saksa härrade poolt oli ära wõidetud, oma wõimu alla wõetud ja palju sakslasi esialgu maale elama asutatud ja palju linnu, alewid, lossisid ja kindlusi ehitatud, nõnda et neil wälist waenlast nii wäga polnud tarwis karta, ja ka Wolter von Plettenberg suure wõidu moskwalase üle oli saanud ühes pika rahuga, nõnda et liiwimaalastel mitmel aastal sõda arwata ei olnud: hakkas — mida kaugemale, seda enam — suur hooletuse julgus, wedelemine, kõrkus, uhkus ja toredus, kiimalus, määratu prassimine ja kasimata elu ülemate kui ka alamate juures päew-päewalt maad wõtma, nõnda et sellest mitte küllalt rääkida ja kirjutada ei wõi. Sest mõned orduhärrad sattusid nende heade laiskade päewadega niisuguse kasimata elu sisse mitte ainult alatute naistega, waid ka teiste meeste abielunaistega ja sealjuures weel ka niisugusesse werehäbisse, et häbi on selle peale mõelda. Nende sohinaistest ei maksa rääkidagi, sest see ei olnud nende seas mitte häbi. Kui nad üht olid mõne aja oma juures pidanud, siis aitasid selle elama ja wõtsid teise wärske jälle asemele.

Seda ei sündinud ka piiskoppide ja toomhärrade poolt mitte palju wähem. Kui mõne piiskopi sohinaine wanaks läks wõi muidu temale enam ei passinud, siis ta andis tema mõnele maapriile ühes mõne weski ehk maatükiga abielusse ja tõi mitmendat korda jälle uue wärske tüdruku rätiku alla. Nõnda tegid ka kõik toomhärrad ja abtid. Ja kui üks Tallinna toomhärra Johannes Blankenberg oma õige naise Saksamaalt Tallinna tõi, siis ei tohtinud ta piiskopi ja teiste toomhärrade ees mitte tunnistada, et see tema laulatatud abielunaine oli, waid pidi ütlema, et see tema sohinaine ja tüdruk pidi olema. Ja kui keegi mees asja teisiti teada sai, siis andis Johannes Blankenberg sellele nuumatud sea, et ta mitte ei pidanud ilmutama, et temal õige naine on. Sest see oli neile püha katoliku meestele suur häbi ja patt.

Kuna nüüd orduhärrad, piiskopid, toomhärrad, kes ise ülemad õpetajad ja lammaste karjased olid, niisugust elu elasid ja teistel ees käisid, siis oli alamatel, aadlil ja mitte-aadlil, waba woli. See oli seal lubatud asi wanadele ja noortele, ilma sest wähegi pelgamata. Ja neid häbikottisid ei hüütud mitte hooradeks, waid igaüks nimetas neid talitajateks ja julguseandjateks. See patuorjus sai wiimaks nii üleüldiseks, et paljud seda enam häbiks ega patuks ei pidanudki ja et ka mõned kõrget seisu inimesed pärast oma naiste surma kohe ilma pikka leina pidamata omale wärsked talitajad ja julguseandjad majasse wõtsid, kellega nad niikaua koos maja pidasid, kui ennast jälle neist lahti tegid. Ja mõned pidasid oma talitajatest palju enam lugu kui mõnigi mees oma õigest abielunaisest mitte ei pidanud, mis paljusid mitte wähe ei pahandanud.

Ja et see patuorjus üliwäga laialine oli, siis ei häbenenud ka mõned ewangeeliumi õpetajad maa seespool mitte, nõnda kui teisedki, omale sohinaisi ja talitajaid wõtta. Ja mitte üht superintendenti ei olnud sel ajal terwel maal, kes oleks tahtnud niisuguste ja sellesarnaste patuorjuste peale waadata. Ja palju kirikhärrasid ei hoolinud suurt studeerimisest ega jutlusetegemisest ja ei teinud muud, kui et ühe oma kihelkonna junkru juurest teise juurde, ühe maaprii juurest teise juurde ja talupoegasid kaudu ümber tõmbasid ja ennast hästi sööta-joota lasksid. Kes siis oli lustilik mees ja hea naljahammas ja jõudis joomalauda rõõmsaks teha ja nõnda rääkis, kuda nemad hea meelega kuulsid, see oli sellele rahwale õige õpetaja. Sellepärast oli Liiwimaa õpetajate hulgas sel ajal palju tummi koeri, kes neid suuri pattusid mitte ei julenud karistada. Ja ei ole siin maal ka iialgi nähtud ega kuuldud, et orduhärrad, piiskopid ehk aadlikud hooratööd ja abielurikkumist oleksid karistanud.

Üks karistus kasimata elu eest oli talliwendade ehk orduhärrade teenrite juures siiski olemas. Sest kui nad kedagi oma keskel kasimata teo pealt tabasid, siis wiidi see kohe pillide ja trummidega lossist alla terwest linnast läbi üle turu kõigi talliwendade saatel kunni linna wärawast wälja ja wisati seal, täies riides, sukis ja kingis, kaewu ja tehti üsna märjaks ja kõige ilma häbiks. Siis wiidi ta läbimärjana jällegi pillide ja trummidega neidsamu uulitsaid ja põikuulitsaid kaudu lossi tagasi, kus siis talliwendade fogt, kes üks kõige wanemaid teenrid oli, temale andeksandmist jagas.

Kui nüüd walitsejad, piiskopid, toomhärrad ja muud Saksa inimesed, kes seda ju paremini pidid teadma, selle suure patuorjusega roojased olid, siis ei olnud see ka mõistmata mitte-saksast talupoja juures miski häbiasi ja nemad pidasid niisugust hooraelu juba Soodoma ja Epikuuri wiisi, nagu ükski rahwas terwes ristiilmas seda hullemini pole pidanud. Sest suurem hulk ei tunnud mingit abielu. Kui seal mõnel talupojal tema naine wanaks ehk haigeks jäi ehk muidu enam temale meelt mööda ei olnud, siis ei takistanud teda miski seda naist ära tõukamast ja jälle teist wõtmast. Ja kui neilt küsiti ehk keegi neid noomis, et nad nõnda wäljaspool abieluseisust elawad, siis wastawad mõned neist nõnda: See olla wana Liiwimaa pruuk, ka nende isad olla nõnda teinud. Mõned ütlewad, et need, kes mitte altari ees oma naistega laulatatud ei ole, ju nõndasama ka leiba sööwad kui abielurahwaski. Teised ütlewad: Teewad ometi meie härrad ja junkrud ka nõnda, miks see siis meile peaks enam keelatud olema. Mõned ütlewad ka: Et meie nõnda ilma abieluta elame, see ei ole mitte meie süü, waid härrade, kes selle peale ei waata. Ja põhjus, miks härrad selle peale ei waata, olewat nende arust see, et nad nõnda talupoja lapsi, kui undrehti sündinuid, nende wanemate pärandusest seda kergemini wõiksid ära tõugata ja kõik nende omanduse ning liikuwa wara omale tõmmata.

Mis aga orduhärrade, toomhärrade ja aadli igapäewasesse töösse ja toimetusse puutub, siis ei ole sest sel ajal palju muud nähtud kui küttimine ja ajamine, täringid ja mängud, ratsutamine ja sõitmine ühest pulmast teise, ühelt toredalt warrult teisele, ühest wakusest teise ja ühest kihelkonnast teise. Ja wäga wähe oli neid leida, kes maast wäljas isandate ja würstide kodades wõi sõjas ennast tarwitada lasksid.

Ja et siin Liiwimaa pulmi, warrusid, wakuseid ja kirmesseid on nimetatud, siis tahab hea ja õige olla neist lühidalt jutustada, kuda neid endisel ajal siin maal peeti.

Esiteks, kui aadlikud pulmad tulemas olid, siis kutsuti weerand aastat enne seda aadel enamasti kõigist Liiwimaa maadest ühte linna ehk alewisse, kus pulmad pidid peetama. Ja ehk küll aadli mõisad Liiwimaal wäga suured on, on nad siiski nende suurte kogude tarwis liiga pisikesed, mispärast nad oma pulmad ikka linnades ja suurtes alewites pidasid, kus suured kildimajad niisuguste pidude wastu ehitud on. Ka ei saanud neile ühe linna pasunatest ja pillimeestest küll, waid tellisid sinna juurde weel walitsewa würsti sõjatrummid ja teiste linnade pasunad. Ja kui nüüd pruut ja peigmees ühes kutsutud wõõrastega kõik päral olid, siis walmistati laupäewal enne seda kõigele kogule tore pidusöök ja õhtusöömaaeg. Aga enne seda söömaaega ratsutas kõik kogu kahes hulgas, üks peiu poolt, teine pruudi poolt, suure toredusega wälja, kus suured ja rasked täkud ja erksad ratsud, kuldkeedega ja suletuttidega ja muu ehtega ehitud, all pidid hüppama ja tantsima, kellest üks ainus üle üheksa sälitise rukkid maksis ja mikski muuks tarwitada ei olnud kui seesuguseks uhkustuseks. Ja kui nad wäljas üheskoos olid, siis pidas üks aadlimees, kes kõige wanemaid oli, kõne ja tänas kõiki kogu ülemaid ja alamaid, et nad peiule ja pruudile on au teinud ja tulnud, ja palus sealjuures sõbralikult, et nad seda kristlikku pulma kõige rõõmuga kunni lõpuni peaksid. Ja kui kellelgi wahest kellegagi wana wiha ja wingu on, see ärgu seda siin meele tuletagu. Ja kes nüüd walmis on seda tegema, see tõstku selle tõotuseks käsi üles. Siis tõstsid kõik oma käed püsti ja tõotasid ja pidasid seda niikaua kui õlut mehesse sai. Peale seda läksid jälle linna sõjatrummide ja pasunatega, suure püssilaskmise ja käraga, nagu oleksid mõne wägewa lahingu löönud wõi kindluse wõtnud. Ja kui jälle linna tulid, pidid nad läbi terwe linna ja kilditoast kaks korda edasi-tagasi mööda ratsutama, kus pruut terwe naistewäega, pärli- ja kulla- ja kullatud ehetega ja kõrge krooniga nõnda ehitud, et ta selle raske koorma all waewalt suutis jalal seista ja ratsanikka kõrgelt kilditoa künniselt pidi pealt waatama. Wiimaks läksid need mõlemad hulgad lahku ja näitasid terwes linnas igas uulitsas ajades ja kihutades oma rüütlikunsti. Siis läks igaüks oma häärberisse, wõttis saapad ja kannused maha ja läks kildituppa ja lõbustas ennast seal kunni keskööni. Järgmisel pühapäewal saadeti peigmees ja pruut sõjatrummide ja pasunatega ja suurte küünalde ja tõrwikutega wäga suure toredusega kiriku, kus organistid ja kantrid, mitte ilma kinkideta, ennast ka hästi kuulda andsid. Pärast kõnet wiidi nad altari ette, kus õpetaja pruudilt poole tunniga waewalt ja-sõna kätte jõudis saada. Kui nad nüüd laulatatud olid, saadeti nad jälle sellesama ilu ja toredusega kirikust kildituppa, kus jälle tore sööma- ja jooma-aeg oli walmistatud. Pärast söömaaega hakati kohe, ilma tänupalweta ja lauluta, tantsima ja hoseerima, ja joomise ja prassimisega ei oodatud ka kaua. Ja mõisameestel ja teenritel oli Liiwimaal see wabadus, et neil niihästi kodu kui külas mitte tarwis ei olnud oma junkrute ees seista ja teenida, — seda pidid üksi poisid tegema. Teenrid aga läksid iselauda istuma ja lasksid omale, nagu junkrudki, hästi süüa-juua anda. Siis läks määratu joomine lahti, iseäranis orduhärrade ja aadlikkude teenrite juures, kus üks teisele poole wõi terwe lasingu wäikesi õllekannusid ette jõi ühe sõõmuga, ja pidas ühe kannu ikka suu ees ja kallas õlle teistest kannudest sinna ühte kannu, mis tal suu ees oli, kunni nad kõik ühe sõõmuga ära olid joodud. Nõnda pidi ka teine temale järele tegema, kui ta mitte ei tahtnud lühikest mõõka ihusse saada. Ja see suur söömine ei sündinud mitte ilma suure õlleraiskamiseta, sest kildimaja põrand sai ülewalatud õllest nii märjaks, et ikka tarwis oli heinu peale laotada, kui seal ülepea weel seista, käia ja tantsida taheti. Kes seal kõige paremini juua ja priisata, lüüa, pista ja kiskuda, ka haawu, piina, kiriwaseid ja kõike ilma häda kokku wanduda mõistis, see oli kõige esimene kukk, pandi ülemasse otsa istuma ja anti temale au. Kui nad nüüd täis ja meelest ära olid, siis hakkas seal riid ja kisklemine, löömine ja pistmine peale, mitte ainult uulitsatel ja eeskojas, waid ka kilditoas, kus prouad ja preilid istusid ja igaüks kõrgete laudade ja pinkide peale pidi hüppama. Seal nad tõmbasid siis oma suured rütingid, mis pea sõjamõõga suurused olid ja mida ainult kahe käega tarwitati. Seal löödi mõnelgi pea keskelt lõhki ja raiuti mõnigi käsi ihu küljest, nõnda et habemeajajatel päewad ja ööd küllalt tööd sai. Mis seal riidu ja tapmist ja muud koledust weel noorsoo kainetele kõrwadele suureks pahanduseks näha ja kuulda oli, seda kõike kirjeldada ei taha sünnis olla.

Esmaspäewal pärast seda wiidi peigmees ühes pruudiga jälle lähemasse kiriku. Seal jutlustati neile abielu-seisusest. Pärast jutlust, kui organistid ja kantrid oma laulu olid lõpetanud, wiidi nad jälle kildimajasse, kus wõõrad, nõnda kui eelmiselgi päewal, omale lõbu tegid.

Pärast pulmi pidid linna kõrtsid ja weinikeldrid oma head-paremad wälja andma, enne kui pulmalised ühest lahkusid. Ja ehk küll mõisa pulmades kõike suuresti ja toredasti ja kõike küllalt pidi olema, nõnda et üsna uskmata kuulda on, kui palju seal nuumatud härgi, lambaid, sigu, hani, kanu, kapuunisid, metsalinda ja kalu ja kui mitu lasti õlut ühes pulmas ära tarwitati, siis peeti seal siiski seda alandusemeelt, et weini ei antud ja ka hõbelusikatega ei söödud ja hõbe- ega inglistina-karikatest ei joodud.

Niisugust pidu peeti ka warrudel. Sest iga kord kui aadlimehele laps sündis, pidi ta iseäraliku kirjutaja palkama, kes kuus nädalat enne hulga aadlikke ja orduhärrasid wõõraks ja waderiks pidi paluma. Ja kui wõõrad laupäewal kohale tulid, siis algas kristlik pidu, sest nõnda seda nimetati, ja lõbutseti kunni keskööni. Järgmisel pühapäewal tegi õpetaja jutluse ja ristis pärast jutlust lapse ära, kus terwe hulk waderid juures seisid. Ja kui ristimine möödas, siis walmistati suur sööma-joomaaeg. Seal istusid lauda junkrud ja sulased, kummadki, ja lasksid ennast hästi turgutada ning teenida. Pärast söömaaega hakati alles õieti tõmbama, laulma ja tantsima kõige lustiga. Ja kes noormees kõige paremaid armulaule mõistis laulda ja trallida, see oli kõige armsam ja peeti sellest kõige enam lugu. Ja need armulaulud olid kõigest ilmast Liiwimaale lennanud ja peeti siin suures aus ja igaüks, noor kui wana, õppis ja laulis neid suure hooga. Niisugustel kogudel, warrudel ja teistel pidudel, wõis niihästi junkrute kui ka sulaste poolt igasugu haruldast kõnet kuulda. Sulastel käis meel ikka sõja ja tüli peale ja isekeskis joomalauas armastasid nad ikka ütelda: Õigest mehest ei peeta siin midagi lugu; kui Jumal tahaks head sõda anda, küll siis oleks iga tubli mees hinnas. Ja igaüks ütles: Jumal hoidku meid Saksa sõja eest, wenelast meie ei karda. Stiftide aadlikud, kes piiskoppide all elasid, need orduhärradest head ei rääkinud ja ütlesid awalikult: Ordupappidega ei olla midagi; kui oleks sündinud Saksa würst olema, siis oleks lugu maal palju parem. Ordusugulased jälle ütlesid: Meil on head isandad meie oma tahtmist mööda; nende juures istume meie lauas, prassime ja purjetame nendega, ja kui mõnele härrale kannuga pähe lööme, teisel päewal oleme warsti jälle head sõbrad. Seda meil Saksa würstiga wist ei oleks.

Oli ka üks wana pruuk ja komme Liiwimaal, et kui aadlikud linnades, alewites, mõisates, külades kokku tulid ehk muidu wastu tulid, nad siis isekeskis sõbralikult suud andes üksteist wastu wõtsid ja teretasid. Sest kui tõsisele aadlimehele salk aadlist naisi ja neitsid wastu tuli, siis ta ei tohtinud ega wõinud Liiwimaa wana kombe ja wiisi järele mitte mööda minna, waid pidi igaühel järgemööda ümbert kinni wõtma ja suud andma. Ja kui üks naiste salk möödas oli ja teine järel tuli, siis ta pidi nendega ka tegema, nagu esimestegagi, ja nõnda ikka edasi. See pruuk ja wiis kadus pärast pika Moskwa sõja ajal hoopis ära.

Aga Liiwimaa wakustega on lugu nõnda, et kõigi isandate ja aadlikkude külad wakustesse on jaotatud. Suuri ja rikkaid külasid on üks ehk kaks ühes wakuses, pisemaid ja kehwemaid aga on rohkem ühte määratud, nõnda et igal isandal ja aadlikul tema külade arwu mööda mõned wakused olid. Ja iga wakus pidi oma härrale ehk junkrule iga aasta toreda pidu walmistama, kuhu siis ka kõik talupojad ja maapriid, kes wakusesse kuulusid, ka ligi pidid tulema härrale ehk junkrule oma iga-aastast maksu ja kohust tooma. Siis hakkasid orduhärrad mihklipäewa ajal wakuseid pidama, kuhu siis ka kõik nende mõisapere ühes kõige ümberkaudse aadliga ja saksast ja mittesaksast maapriidega hulgakaupa kokku tuli. Ja kui maksud olid ära makstud, siis hakati ilu ja lusti tegema kõigest jõust. Seal hakkas siis Liiwimaa kunst, rüütlimäng ja tublidus sel ajal alles õieti peale. Siis toodi need suured puukarikad wälja, mida „kaussideks“ nimetatakse ja mis nii suured on, et lapsi sees wõib pesta, ja jõid neist kaks meest teisele kahele ette ja nõnda ikka edasi mitte ainult ühe „kausiga“, waid mitme suure ja wäikesega, kunni silmad kirjuks läksid ja üks teist enam näha ei wõinud. Ja kes wiimaseks jäi ja teised kõik maha jõi, see oli teisel päewal wapper wägimees ja sai au ja kiitust palju, nagu oleks mõne maa ära wõitnud. Aga teised, kes selle kiituse peale kadedad olid, ütlesid, tema ei olla õigesti joonud, waid olla walskust teinud, ehk et temal olid head abimehed ja et muidu tema küll ei oleks wõitjaks jäänud. Siis nad hakkasid seal jälle suurte ja pisikeste „kaussidega“ kemplema, ja igaüks oli kõige hoolega püüdmas, et wõiks rüütliks saada ja auhinna wõita. Seal oli ka aadlist poissisid, aasta 14-nesi, kes wanemate eeskuju järele poolte ja terwete kannudega üksteisele ette jõid ja selles ennast harjutasid. See wakusepidu kestis terwel maal mihklipäewast jõuluni kõigi orduhärrade, walitsejate ja aadlikkude juures. Selle järel hakkasid pulmad peale, mida hea saanitee pärast ikka jõulu ja wastlapäewa wahel armastati pidada. Siis wõis pikka ja kauget teed paremini edasi saada kui suwel.

Suwel jälle käidi hoolega igal kirmessil, kus üks naaber, kälimees ja sõber truisti teise kirmessil käis. Ja kirmessi wastu warusid kõik kihelkonna talupojad ja priid head õlut, ja oli suur häbi, kui ka kõige waesem talupoeg kirmessiks õlut ei olnud teinud. Siis toodi seal ka talupoegade tulekuks mõni last õlut kiriku juurde müügile. Ja kui talupojad oma naiste, tüdrukute ja sulastega laupäewal enne seda mõnegi penikoorma tagant suurtes hulkades pärale tulid, hakkasid nad kohe lakkuma ja prassima ja oma suurte torupillidega, mida õhtu ajal pea enam kui penikoorma maa peale kuulda oli, omale lõbu tegema. Ja see kestis öö otsa kunni hommiku walgeni. Ja kui jutlus pidi peale hakkama, läksid talupojad, poolpurjus täis, kiriku, wadasid ja pragasid nõnda, et õpetaja nende kisast näha ega kuulda ei wõinud. Pärast, kui nad just nii targalt kui ennegi kirikust wälja tulid, läks uus purjetamine, laulmine ja lakkumine jälle lahti, nõnda et nende kisast ja naiste ning tüdrukute laulust ja ka hulga torupillide hüüust kuulmine ja nägemine kaduda tahtis. Nõnda pidasid seda pidu liht talupojad ja sulased, mitte ilma tülita, riiuta ja tapmiseta ja muu suure patu- ja häbitööta. Aga junkrud ja maapriid saksust ja mitte-saksust, kes midagi iseäralikku olid, läksid oma wõõrastega koju ja pidasid seal mõne päewa üksteisega rõõmu ja lõbu. Ja neid kirmesseid peeti mitte ainult apostlite päewadel, waid ka maarja- ja kõigipühade-päewadel.

Ei ole ka wõimalik lühidalt jutustada, mis hirmus lugu siin ka püha Jaani tulega oli. Sest neil kolmel ööl: püha Jaani, Peetri-Paawli ja Maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski linnas, alewis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arwatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kõigel maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja karati kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas wäga tuntud olid. Peale selle oli püha Wiidi päewal tema kabeli juures ja weel teiste kabelite juures, niisama ka jaanipäewal püha Brigitte kloostri juures suur jäledus andeksandmise-kirjade pärast, kuhu seks ajaks suurtes hulkades rahwast, saksu ja mitte-saksu, kaugeid teid kokku tuli. Mittesaksust talupojad tulid andeksandmise-kirjade pärast ja ebausu ja ebajumala teenistuse pärast, saksust aadlikud jälle ärajooksnud talupoegade pärast neid otsima ja tabama, ja kodanikud ja igasugu muu linnarahwas selle suure liikumise pärast, mis seal iga aasta näha oli. Siis toodi sinna ka mitu lasti õlut Tallinna linnast ja kõigist kõrtsidest ja küladest ümberkaudu. Ja kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma ohwrid, wahast tehtud küünlad, hobused, härjad, wasikad ja lambad altarile olid pannud, et nende loomad hästi kosuksid ja terwed oleksid, siis keerutasid naised ka ühe killingi wõi penningi kolm korda ümber pea ja wiskasid siis altarile ja läksid minema. Ja kui nad selle oma meelest jumalateenistuse nõnda ära olid pidanud, mis suur Epikuuri pidu seal siis lakkudes, prassides, lauldes, karates ja tantsides peale hakkas ja mis suur jõrin suurtest torupillidest, mis kõigelt maalt sinna kokku olid tulnud, niisama ka, mis kasimatust, hoorust, kiskumist ja tapmist ja suurt hirmust ebajumala-teenistust seal on sündinud, seda ei suuda ükski inimene küllalt uskuda.

Ja ei ole wõimalik, et Weenuse mäes hirmsamat Epikuuri elu wõib elada, kui ebajumalased talupojad siin sel palwerändamisel ja pattude andeksandmisel pidasid, ja olid ometi niisuguses pöörases usus, et see kõik Kõigewägewamale Jumalale iseäranis armas teenistus pidi olema ja nemad ka seeläbi Jumalalt suurt armu on saanud. Säärast ebajumala-teenistust ja jumalakartmata asja ei tehtud mitte ainult püha Brigitta kloostri juures, waid kõigi kloostrite ja kabelite juures terwel maal.

Ehk küll Kõigewägewam Jumal oma armuga Liiwimaa prowintsile püha Ewangeeliumi segamata ja puhast õpetust Augsburi tunnistuse läbi oli annud, siis oli ometi paljudes kohtades Liiwimaal wähe neid leida, kes Jumala sõnast ja kirikukäimisest midagi teadsid, waid nende ülem hool oli pühapäewal maal, iseäranis talupoegade ja maapriide juures, et üks naaber penikoorma wõi kaks teise juurde sõitis, kel head õlut oli, ja seal terwe pühapäewa otsa ja esmaspäewa ka weel lõbu pidas. Aga põhjused, miks nad nii lohakad olid ja kirikukäimisest ei hoolinud, oli see, et terwel maal mitte üht head kooli ei olnud, mis ometi mõne liht õpetaja oleks anda wõinud, kes mitte-saksa keelt oleks tunnud. Sellepärast seisid ka kirikud koolide puudusel mitu aastat üsna tühjad ja lagusid ära. Teiseks, kui kiriku juures õpetaja oli, siis see oli harilikult wäljamaalt ja ilma mitte-saksa keelt tundmata ja tegi jutlust sakslastele Saksa keeli, millest mitte-saksa talupojad aru ei saanud ja sellepärast ikka kirikust ära jäid ja loderikuks õppisid, ja pidid siiski õpetaja palga maksma, kuhu sakslased igaüks ainult ühe singi aastas lisaks andis. Kolmandaks see, et orduhärrad ja piiskopid waeste talupoegade hingeõnnistusest ja heast käekäigust wäga wähe hoolisid. Sest nemad mõtlesid, et see nende isamaa ei ole, ja olid ainult selle peale wäljas, et neil aga nende eluajal küllalt oleks.

Et need head laisad päewad Liiwimaal sel ajal ilma otsata ja määrata olid, siis ei kulunud aastas selle peale ka mitte wähe. Ja ehk küll Liiwimaa igasugu wiljust üsna rikas on, ja seal ka ikka enam otri kui rukkid külwatakse ja lõigatakse, wõidi ometi iga aasta mitu tuhat sälitist rukkid ilma mingi puuduseta maalt wälja wiia ja ära anda, aga mitte üht sälitist linnaseid ega otri, sest seda oli kodus tarwis, — tarwitas ju mõnigi aadlimees üle kahekümne sälitise linnaseid aastas oma mõisas ära. On juhtunud, et üks wana Liiwimaa aadlimees, kui tema walitseja temale 18 sälitist linnaseid aastas arwesse pani, sellest suuresti imestas, et mitte enam ei olnud kulutatud, ja ütles, tema olla nii wanaks saanud, aga seda ei olewat ta mitte arwanud, et nii wähe linnastega terwe aasta pidi läbi saadama, nagu sel aastal. Ja seal mõisas ja weel teisteski oli niisugune prii pidu, et seal pea iga nädal üks suur loom tapeti ja palju lambaid, tallesid, kanu ja hani, ja pannid ja katlad ei saanud terwel aastal tulelt ära. Sedawiisi pidasid maja paljud aadlikud, kellel arwata 80 ehk 100 talupoega oli. Aga orduhärrade lossides, kus sissetulekud märksa suuremad olid, käis asi palju wägewama hooga, seal kus ka liht talliwendade ja teenrite eest keldri ust iialgi lukus ei peetud ja need päewad ja ööd läbi nõnda lakkusid, et iga kewade hulgakaupa ära surid. Ja kui keegi aadlist ehk mitte-aadlist asja pärast pidi lossi tulema, see ei pidanud mitte arwama, et ta tühjalt ja ilma purjus peata jälle alla saab. Sest see oli Liiwimaa isandate au ja kiitus, et nad igaüht oma lossides, kõrget ja madalat, raske joogiga wõõrustasid ja hästi wastu wõtsid, mis eeskuju ka kõik alamad järele tegid, nõnda et lakkumist ja prassimist wiimaks mitte enam pahaks patu orjuseks ei peetud, waid auks ja tubliduseks suurtsugu inimeste suures, mispärast seda siis ka suuresti harjutati, nõnda et ka mujal maades igal pool liiwimaalaste suurem au ja kiitus see oli, et nad wägewad joojad on, nõnda kui seda ka mõnes histoorias nimetatakse. Ja ehk küll Kõigewägewam Jumal liiwimaalasi mingis asjas ei ole unustanud ja neid ihu ning mõistuse poolest heade annetega hästi on ehtinud, tarwitas ometi suurem hulk neid andisid sel ajal halwasti määratuma söömise ja joomisega teadmata meele ja wedelemisega, ja ei kuuldud nende kogudes suurema hulga poolt ka midagi kaalukate ning tähtsate asjade üle räägitawat, waid aina jänestest, rebastest, koertest ja hurtadest ning muudest tühjadest asjadest. Ja mõned neist kiitsid omal nii palju koeri ja hurti olewat, et nende peale aastas kuus wõi seitse sälitist wilja läheb.

Kuda linnades kodanikkude olemine ja tegemine sel ajal oli, see ei wõi siis ka lühidalt nimetamata jääda. Sest kodanikud ja kaupmehed linnades ei ajanud ka mitte wähe kõrkust, uhkust, toredust ja igasugu muud ülemäära. Ja kui mõnel kaupmehel pulmad tulid pidada, siis wõeti selleks ikka pühapäew; argipäewa pulm oleks nende meelest neile suur au-alandus ja häbi olnud. Ja kui pulm peale pidi hakkama, siis paluti pea terwe kogukond ja kõik wõõrad kaupmehed pulma. Ja kui peigmees ja pruut suures rongis oli kiriku ja kirikust ära saadetud ja suurde kildituppa wiidud, siis oli seal kohe lõunaks tore söömaaeg walmistatud ja selle sööma peal kallati weini ja õlut. Seal oli siis ka suur warandus hõbelusikaid, karikaid ja toopisid näha. Aga pärast söömaaega pandi hõbenõud jälle ära ja siis pidid suured ja pisikesed inglistinast potid jälle oma kohust täitma, miska ühed teistele suurel määral ja hulgakaupa ette jõid. Pärast söömaaega ja pärast tänulaulu hakkas tants peale ja kestis kunni õhtusöömani. Sealt wõis siis pärastlõuna-jutlusele ja kiriku minna, kes tahtis. Pärast õhtusööma hakati jälle tantsima ja priiskama, kunni keskööni. Neil pulmadel aeti mitte wähe kõrkust kalliste riiete ja ehetega. Sest kes kõrgemad olid, wooderdasid oma riideid ilweste, leopardide ja nirkidega, ja alamad rebaste, kärpide ja huntidega. Ja ei olnud naisterahwaste juures ka puudu hõbe- ja kuld-tanuehetest, igaüks üle kahe marga kaalutäielt raske, ja kuld- ja hõbe- ja kullatud kaelakeedest, kallid ilukiwid küljes, ja hõbe- ja kullatud lannidest ja taskutest, ühes kullatud tupega, kõik üle 60 loodi raske, ja oli palju kallid kuldsõrmuseid, nuppusid ja nöörisid, ja neitsitel hõbe-, kullatud ja pärlipaelad, ja mantliplaadid ja pandlad, mõnda kaalutäit marka rasked, ja suured wöökeed ja tuped, kokku kolmkümmend loodi, ja suured paatrid, toredad iluripmed küljes, miska iga naine ja neitsi ehitud ja kaunistatud oli. Ja kui kellelgi see kuld ja hõbe käes oleks, mis seal liht kodaniku naine ja tütar sel ajal pulma peal seljas kandis, siis ta wõiks sellega kaunikest kauplust pidada ja ennast ühes naise-lapsega parajal wiisil ära elatada.

Ka oli kodanikkude rõõm ja lõbu suwepäewadel, et nad suwe ajal lihawõtte ja nelipühi wahel üks kild teise järele lindu laskmas käisid. See sündis nõnda, et see, kes minewal aastal linnu maha oli lasknud ja keda „wanaks kuningaks“ hüüti, linna pasunatega ja pikas rongis kõigi kildiwendade poolt ühel pühapäewa pärastlõunal kahe mehe wahel, kes kogukonna kõige wanemaid mehi olid, linnast wälja linnuridwale saadeti, kuhu siis ka kõik kogukond, wanad ja noored, kokku tulid seda lõbu — suure hädaohuga raudnoolte pärast, mis mõnelegi wiga tegid — pealt waatama. Ja kui nad poole päewa otsa lindu olid lasknud ja linnu maha olid lasknud, siis soowiti kohe uuele kuningale suure hõiskamisega igalt poolt õnne. Seal oli siis suur rõõm kuninga sõpradel ja ka neil, kes tema peale kihla olid wedanud. Warsti pärast seda saadeti noor kuningas pasunatega ja endiae kõigi kildiwendade rongiga kahe kõige wanema wahel läbi linna kildituppa. Seal seisid kõik ukse-esised täis rahwast: mehi, naisi, neitsid, lapsi ja igasugu peret, kes uut kuningat suure imestuse ja rõõmuga waatasid. Kuningas pidi siis hõbelindu ridwa otsas käes kandma, ja tema terasest wibu ja nool, miska ta linnu maha oli lasknud, kanti kõrgel tema ees. Ja kui nad kildituppa tulid, kus kõik hästi ja toredasti ära oli ehitud, siis olid ka nende naised ja tütred seks pidusöömaks seal ja waliti siis kuningale kõige ilusamate hulgast üks neitsi kuningannaks, kes ikka ainult temaga pidi istuma ja tantsima, hoolimata, et kuningal enesel naine oli. Ja niisugune linnuridwa-pidu kestis kolm pühapäewa peale lihawõtet, miks ka õpetajad neil kolmel pühapäewa pärastlõunal püha pidasid, sest et igaüks ennem linnulaskmisele kui kiriku läks.

Nelipühil sõitsid kodanikud ja sellid maisse ja walisid seal oma keskelt maikrahwi, kes kõige paremini jõuaks toreda pidusöögi toime panna, ja tulid temaga suure toredusega linna. Niisuguseid maikrahwi-pidusid peeti terwe suwi otsa, ja ka alama lihtrahwa poolt, iga pühapäew, mitte ilma suure kergemeeleta. Ja olid ka weel iseäralikud linnuridwad mõnes lõbusas paigas üles pandud, kus noored orduhärrad, kodanikud ja sellid iga pühapäew kõige suwe otsa mõne kalli ehte peale laskmas käisid, kuhu siis ka palju rahwast, noori ja wanu, hulgana kokku tuli seda lõbu pealt waatama, ja saatsid nõnda oma pühapäewa mööda.

Et seesugune linnulaskmine noorte orduhärrade, kodanikkude ja kaubasellide suures suures aus oli, siis hakkas aadelgi mõnes paigas seda lõbu pidama ja laskis wähe aega enne Liiwimaa muutust kirikute ees linnuridwad püsti panna, kuhu siis nelipühi aegu mitmed üle kümne penikoorma maad linnuridwa pärast kokku tulid ja linnulaskmisest enam pidasid kui Jumala sõnast. Wahepeal, kui nemad lindu lasksid, walmistati õpetaja majas tore pidusöök, kus nad pärast oma linnulaskmist rõõmu ja lõbu pidasid.

Nõnda ka pidasid kodanikud talwe päewil jõulu- ja wastla-ajal oma kilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide joomad möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, wastla-ajal turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis wõtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ning tantsisid ümber puu ja ümber tule ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehk õpetajad seda küll noomisid ja Moosese wasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele. Ja pärast seda ei olnud seal ka nende ringisõitudel naiste ja neidudega otsa ega määra ööl ega päewal, ja tehti sagedasti õpetajate kiuste, kes seda olid noominud.

Need liiwimaalaste ennenimetatud suured ilupidud tulid moskwalasele hästi kasuks. Sest säherdusel asjakorral waatas tema oma õiget aega ning plaanisid ja kasu ja pani suuresti rõhku suurtükkide, rohu ja tina ja igasugu sõjamoona peale ja sai ühe püssimeistri teise järele Saksamaalt ja Roomamaalt oma teenistusse. Ja ehk liiwimaalased küll seda kõik teadsid, olid nad ometi oma ilupidudesse ja hooletusesse nii sügawasti ära uppunud, et nad sest tähele ei wõinud panna, waid temale weel waske ja tina ja igasugu kraami, mida temale tema ettewõtteks Liiwimaa wastu tarwis läks, üsna ülisuurel määral kätte wedasid, salaja ja awalikult, nagu kõik ilm seda teab.

See kõik siin ei ole mitte selleks räägitud, et keegi peaks siit arwama, nagu ei oleks sel ajal liiwimaalaste seas, aadlist ja mitteaadlist, mõistlikka mehi ja jumalakartlikka ristiinimesi mitte olnud. Seda sugugi. Sest tõepoolest oli siin paljugi häid inimesi igas seisuses, kellel neist nimetatud tegudest ja kommetest mitte head meelt ei olnud. Sest mõned aadlimehed pidasid, oma waeste talupoegade hinge õnne ja õnnistuse peale mõteldes, oma mõisates omal kulul ise oma õpetajad, kes mitte-saksa keelt mõistsid ja iga pühapäew talupoegadele ja mõisa perele katekismust pidid õpetama. Ja mõned wooruslikud wanaprouad ja aadlist lesed ei häbenenud mitte, kus õpetajat kiriku peal ei olnud, oma mõisas talupoegadele ja mõisaperele katekismuse wiis peatükki mitte-saksa keeles ette lugeda ja neid kõigele jumalakartusele manitseda. Ja nõndasama saatsid mõned ka oma lapsed suurte koolide peale ja kaugelegi isandate ja würstide kodadesse Saksamaale ja ütlesid awalikult, et nemad ei taha kellelegi nõu anda oma poegi Liiwimaal kaua kodu pidada, sest kodu ei õpi nad midagi, ja kui õpiwadki midagi, siis olla kodukaswatatud laps ometi harjumata, kui ta ka ei tea kui tark oleks.

Nõndamoodi rääkisid ka mõned aadlimehed, et kui neil ka ei tea kui palju poegi oleks, nemad ei tahaks siiski mitte ühtki kaua kodus pidada, waid neid kuninga-, kuurwürsti- ja würstikodadesse saata, sest seesugused kohad olla aadli kaswatusekoolid; seal olewat hofmeistrid ja marssalid kodakondsete üle walwama seatud, seal wõiwat noored mehed kombeid ja ausaid wiisisid õppida. Aga siin ei õppiwat nad muud kui priiskama ja prassima ja muid pahu orjusi; need olewat ju aadli plaanid ja woorused. Need mehed nägid ja tundsid waese ja waewatud Liiwimaa wiga ja puudust küll, aga ei wõinud suure hulga wastu, kelle käes täielik ülewõim oli, siiski midagi teha.

Ka ei ole siin mõeldud need, kes Liiwimaa muutuses ja lagunemises sündinud ehk sel ajal weel lapsed olid ja wana elu ja olemist mitte ei tunne ja alles pika sõja ajal üles on kaswanud ja pika harjumise ja igapäewase äranägemise ja koolituse läbi nii heaks sõjameheks on saanud moskwalase wastu, et terwes ilmas enam paremat tahta ega saada ei wõi. Waid siin räägiti wanadest Liiwimaa oludest, lugudest ja elust, mis kaua enne nimetatud aega, suurel pikal rahuajal ja suures rikkuses ning heas järjes on sündinud ja wähe aega enne Liiwimaa walitsejate muutust hoopis ülewõimu wõttis.

See meister Johan von der Recke walitses kaks aastat heas rahus ja suri Wiljandisse, kuhu ta ka maha maeti.

Hinrik von Galen, 44. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1551—1557.

Kaasan ja Astrahan saawad Wene alla, 1552, 1553.

Aastal 1551 waliti Hinrik von Galen Liiwimaa meistri ametisse. Selle meistri ajal wõttis moskwalane Kaasani ja Astrahani kuningriigid tatarlastelt ära. Ja kui ta aastal 1551 Kaasani linna piiras, sai ta linna uuristamisega ning õhkulaskmisega kätte ja wõttis kuninga ühes tema naisega wangi ja wiis Moskwa. Mitte kaua pärast seda wõitis ta ka Astrahani kuningriigi, mis kaugemal aset on, ära ja wõttis oma wõimu alla. Nende kahe kuningriigiga olid moskwalased enne seda aega ikka suuri sõdasid pidanud, misläbi Liiwimaa unustusse jäi ja tema rajadesse ei tungitud. Aga pärast nende riikide ärawõitmist läks moskwalane mitte ainult Liiwimaale, waid ka teistele naabri-wõimumeestele liig wägewaks ja wõttis omale seekord tiitli: Kaasani Czer ja Astrahani Czer. See sõna czer tähendab Tatari keeles kuningas, aga sakslased, kes moskwalase poole läksid, on sellest meelituse otstarbel keisri teinud.

Tallinn ja Lüübek lahkuwad teineteisest, 1552.

Aastal 1552, suwel, läkitas Lüübeki linn oma saadikud, nimelt doktor Hermann Falke ja raehärra Albrecht Kleberi ühes kahe kodaniku, Hans von Renteln’i ja Hans Grenziniga, Tallinna oma wanu kaubaõigusi jälle jalale seadma. Ja kui nad midagi wiljalikku ei saanud korda saata, läksid nad tühjalt jälle Lüübeki tagasi. Mitte kaua pärast seda läkitasid Lüübeki omad Tallinna linnale weel ühe saatkonna, nimelt Hermen Plonies’i ja Gottschalk von Wickeden’i, kes pärast ka Wenemaale reisisid. Ja kui kõik need saatkonnad Tallinnas midagi aegu ei saanud, siis näis esialgu, et see suur sõprus nende kahe linna wahel lahku tahab minna.

Tulekahju Tallinnas, 1553.

Aastal 1553, pühapäewal enne nelipühi, pärast lõunat, pääsis Tallinnas Toome peal suur ja hirmus tuli lahti ühe lihuniku majas, kes sel pühapäewal õlut tegi ja pruulipanni tulel pidas. Ja sellesama pühapäewa lõunal olid ka ühe kodaniku pulmad Tallinna suures kilditoas. Ja kui pidulised seal parajasti rõõmsad ja heas tujus olid, tuleb ootamata see suur tuleõnnetus, nõnda et rõõmust warsti suur kurwastus sai. Pea kõik majad Toome peal ja ka mõned majad linnas põlesid maani maha, ja see oli hirmus tuli ning lendas üle terwe linna kaugele Toomest ära kuni Pütissepa uulitsasse ja läksid ses uulitsas ka mõned majad põlema ja põlesid maha.

Kui Liiwimaa seisused moskwalase õnnest ja wõidust Tatari kuningriikide üle kuulsid ja ka wäga hästi teadsid, et pikk rahupõlw nüüd on lõppenud ja nüüd kord nende kätte tuleb, siis läkitasid nad moskwalasele oma saadikud edaspidise rahu pärast rääkima. Ja kui need saadikud hoopis ootamata kuulda said moskwalase ilmwõimatuid tingimusi ja ettepanekuid maksu asjus, tulid nad tühjalt jälle koju ning teadustasid seda oma walitsusele, mis Liiwimaa seisustele hakatuses suurt muret tegi. Pärast määrati kohe teised saadikud moskwalasele läkitada, nimelt Johan Bockhorst ja Otto Grothusen heermeistri poolt ja Wolmer Wrangel ja Diderik Kafer Tartu piiskopi poolt. Need saadikud reisisid 1554 kolmandal pühal paastus ära Moskwa minema, kus nad muud midagi kui aina moskwalase ülemäära nõudmise kuulda said. Sest moskwalane laskis neile ilmwõimata ning rasket maksu mälestamata ajast peale oma kantsleri ja nõumeeste läbi meele tuletada ja seda kätte nõuda, mispeale saadikud siis jälle wastasid ja küsisid, et mis põhjusel suurwürst seda maksu liiwimaalastelt nõuab, sest et ta iialgi liiwimaalaste isand ei ole olnud ega liiwimaalased ka tema maksualused. Ka ei olla suurwürst seda maad iialgi ära wõitnud ning liiwimaalastele lääniks annud ega kunagi wõidu wõimust maksu peale pannud, nagu wõitjal wiis on wõidetuga teha. Ja wõidawat ka tõeks teha ja kätte näidata, et liiwimaalased wanast peale wenelastega sagedasti suuri sõdasid on pidanud, aga ometi mitte ühtki sõda maksude pärast ei ole alganud, ja et ka üheski rahusobituses maksudest ei räägita.

Moskwalase kantsler ja nõumehed nõudsid ikka peale ja seletasid, kuda Tartu stift juba wanast peale igal ajal maksu on maksnud, mis aga piiskopi saadikud täiesti waleks ajasid, üteldes, seda mitte tõeks ei saa teha, et Tartu stifti omad iialgi Moskwa suurwürstile maksualused on olnud. Sellepärast ärgu nõudku suurwürst midagi uut ja iseäralist, ja olla ilus kristlikust walitsejast, et ta mitte ei nõua, mida temale wõlgu ei olda, ja et ta seda, mida ta ise omale ei oleks tahtnud, ka teistelt ei ootaks.

Selle peale wastasid nemad jälle, et suurwürst nõuab maksu ja ei taha sellest mitte karwawäärt taganeda. Saadikud nõudsid nüüd jälle kõige agarusega, et näidatagu neile kirjadest ning dokumentidest, et Tartu stifti omad suurtvürstile maksu wõlgu on rahas wõi muis annetes. Selle peale wastasid moskwalase kantslerid jälle, et kirjades ning dokumentides olla leida, et Tartu piiskopid on suurwürstile annud dan’i, mis nende keeles maksu tähendab, aga mis näol ja kui palju seda olnud, seda ei tahtnud nad seal nimetada. Peale pikka waidlemist said saadikud wiieteistkümne aasta peale rahu tehtud selle otsusega, et kõik tüliasjad Wenemaa ja Liiwimaa wahel ühes maksuküsimusega kolme aasta jooksul peab selgeks tehtama.

Seisukord Rootsimaa wastu, 1554 ja 1555.

Aastal 1554 saadeti Berent von Schmerten, ordufogt ja Paide wõimukandja, Rootsi kuninga Gustawi juurde kuningalt taotlema, et see kõige tõega moskwalase wastu sõda algaks. Sedasama tahtwat ka Liiwimaa heermeister teha. Aga kui Rootsi kuningas aastal 1555 moskwalasega sõda alustas ja kindlas usus oli, et ka heermeister, nagu tõotas, moskwalase wastu wälja astub, ei tahtnud heermeister sõjast midagi hoolida, ja see sundis Rootsi kuninga moskwalasega rahu tegema, mida moskwalane üsna soowiski, sest et sobitused Wenemaa ja Liiwimaa wahel mitte weel päris lõpule ei olnud wiidud.

Pärnu maapäew, 1555.

Aastal 1555, sügisel, pidasid Läänemaa aadlikud ja weel teisi Pärnus maapäewa, kus nad teiste üsna tühiste asjade seas ka tantsu üle nõu pidasid, kuda teener ehk ka mõni teine, kes mitte aadlist ei ole, aadli-inimesega ennast tantsul peab pidama, ja kirjutasid selle üle ka otsuse ja awaldasid selle ka terwel maal. Aga maa suurt silmatorkawat häda ei nimetatud sel ajal mitte sõnagagi.

Otsus sabaga tähe üle, 1556.

Aastal 1556, paastus, oli üks tuline sabaga täht kaua aega Liiwimaa kohal näha.

Selsamal ajal pidasid Liiwimaa seisused Wolmaris maapäewa. Ja kui seal mõned saadikud parajasti joomalauas istusid, nende hulgas ka üks Tartu toomhärra, tuuakse joomalauale korraga sõnum, et taewas üks imelik ja haruldane täht näha olewat, pikk saba taga nagu luud. Sellepärast soowitati toomhärrale, ta tulgu wälja seda tähte waatama ja andku kui õpetatud mees oma otsus tema kohta. Siis hakkas see toomhärra peale ja ütles, tema teada küll, mis asi see on. See olewat sabaga täht ja säherdused kolud ei tähendawat enamasti midagi head. Et nüüd see toomhärra kui lugupeetud ja õpetatud mees nii kergesti sest sabaga tähest kõneles, siis nimetasid needsamad mehed, ja mitte kõige wähemad, kes seda kuulsid, teisi sabaga tähti, mis pärast seda aega nähtawale tulid, ka ainult koludeks ja ütlesid toomhärraga: säherdused kolud ei tähenda midagi head.

Kelar Terpigorre Tartus, 1556.

Selsamal suwel, juunis, läkitas moskwalane oma saadiku, nimelt Kelar Terpigorre, isemeelse, karuse mehe, kingitustega Tartu piiskopi poole, ja teda wõeti Tartus suurwürsti pärast suure au ning austusega wastu. Ja kui see saadik piiskopi söögisaali ette ratsutas oma awaldust seal ette kandma, siis laskis ta suurwürsti kingitused, mis Tartu piiskopile olid saadetud, oma eel wiia. Ja need kingitused olid: Esiteks üks wõrk ehk jahipaelad, siidinööridest punutud. Siis tulid selle wõrgu järele kaks Moskwa hurta. Koerte järel kanti üks iseäranis kirju rätik ehk lina. Ja neist moskwalase imelikkudest annetest ja kinkidest imestasid wäga kõik inimesed Liiwimaal ja mõistatasid ning seletasid seda kingitust mitmel wiisil.

Ja selle saadiku püüdmine oli, et tema suurwürst tahab lihtsalt maksu saada ja ei muud midagi. Nüüd oli siin hea nõu kallis. Tulid siis kõik stifti ja Tartu linna nõumehed kokku ühes piiskopi kantsleriga ja pidasid nõu, mis niisuguses ülitähtsas asjas teha. Seal arwas piiskopp ühes oma nõumeeste ja kantsleriga heaks, et temale peab maksu lubama ja ka pitseriga kinnitama. Selle peale wastas Johan Henck, Tartu purmeister, see ei olewat tema arust mitte hea, sest mis lubatakse ja pitseriga kinnitatakse, seda peab ka pidama ja seal tuldaks seeläbi moskwalasega wägewasti seisukorda. Selle peale wastas jälle kantsler Jürgen Holtschur: Härra purmeister, teil on wist linade ja pukinahkade peale enam mõistust kui nende asjade kohta. Sest moskwalane on wägiwalla mees ja wõiks maale niisugust häda ja kahju teha, millest see mitte nii pea ei toibuks. Sellepärast kinnitame temale maksu, paneme pitsari alla ja peame seda niipalju kui musta karwa wäärt. Tema on talupoeg, tema ei saa sest aru. Küll meie keiserlikus kammerkohtus seda temalt jälle ära wõtame. Siis hakati peale ja pandi moskwalase maksule pitser alla, nimelt iga inimese pealt üks Riia mark, mis sel ajal niisama palju oli kui üks weerand taalrit ja üks Lüübeki killing. Ja mis sest ajast, kui maksu wiimati makstud, wahele oli jäänud, selle pidi Tartu piiskopp südametunnistust mööda ära maksma. Sellest ei pidanud keegi muu kui aga waimulikud wabad olema.

Kui moskwalase saadik Kelar Terpigorre selle pitseriga kinnise kirja wastu wõttis, ulatas ta selle oma sekretärile, ja kui see teda tahtis wõtta, tõmbas Kelar jälle kirja tagasi ning pistis oma põue ja ütles sekretärile kõigi juuresolijate ees awalikult: Mitte nõnda. Sina ei mõista temaga ümber käia. Sest see on pisikene laps, keda peab saiaga ja rõõsa piimaga hästi toitma. Kui natuke wanemaks saab, küll ta siis hakkab rääkima ka ja toob suurt kasu meie suurwürstile. Pärast ütles ta ka ühele purmeistrile, Johan Dorstelmanile, et sakslased peawad raha eest muret pidama, sest kui see laps wanemaks saab, siis tal tuleb raha tarwis ja hakkab küsima. Kui see nõnda oli sündinud ja saadikud pitserikinnitusega Wenemaale ära olid läinud ja kõik see lugu teistes Liiwimaa linnades aadlile ja mitte-aadlile teatawaks sai, siis hakkasid mehed kahetsema. Mõned ütlesid: Mis me nüüd tegime? Meie kinnitasime terwe Liiwimaa moskwalasele! Teised ütlesid, nemad tahawad ennem sada taalrit moskwalase wastu ära sõdida kui ühe taalri maksuks anda. Aga Jürgen Holtschur kordas ikka, et peab asja keisri kammerkohtus ette tooma, — küll see neile õiguse annab moskwalase wastu.

Sõda ordu ja peapiiskopp Wilhelmi wahel; maasulased, 1556 ja 1557.

Selsamal suwel, aastal 1556, läks sisemine sõda suure rutuga ja üsna sootamata lahti Riia piiskopi Brandenburi markkrahw Wilhelmi ja heermeister Hinrik von Galeni ja tema ordu wahel. See sõda tuli sest põhjusest, et heermeister oli teada saanud, et peapiiskopp maamarssal Kasper von Münsteriga oli sepitsusi teinud, kuda kogu Liiwimaad Poola kuninga kaitse alla wõiks saata. Sellepärast oli terwe ordu warsti jalul peapiiskopi wastu sõtta minemas. Ja et heermeister Hinrik von Galen oma kõrge wanaduse ja nõrkuse pärast ise ei wõinud sõtta minna, siis nimetati heermeistri koadjuutor Wilhelm von Förstenberg sõjapealikuks.

Kui nüüd Kasper von Münster nägi, et ordul tõsi taga oli, põgenes ta Poola kuninga juurde ja ilmutas seal oma ilmsüütust awaliku trüki läbi. Aga peapiiskopp ja tema koadjuutor Meklenburi härtsog Kristoffer piirati Kokenhuusis sisse ja wõeti wangi. Aga härtsog Kristoffer leiti süüta olewat ja lasti ära Saksamaale minna; peapiiskopp wiidi Smilteni ja peeti seal aasta otsa wangis. See andis Poola kuningale Sigismund Augustile, kes peapiiskopi onu oli, ja piiskopi lihasele wennale Brandenburi markkrahwile ja Preisi härtsogile Albrechtile asja Liiwimaa ordu wastu sõda alustada ja peapiiskopi wangist jälle lahti päästa.

Kui see kõmu Riia peapiiskopist ja maamarssalist esiti wälja läks, siis oli suur kisa-kära terwel maal ja oli suur jutt käimas, kuda hulk laewu, kõik ratsa- ja jalamehi täis, peapiiskopi ja tema wenna Preisi härtsogi tellitud, walmis seisab, et ootamata Liiwimaale tungida. Siis läksid kirjad kirjade peale ööd ja päewad lantsassidele, et nad kohe pärast kirja saamist oma maa suurust mööda sõtta pidid walmistama ja randadele ja sadamatesse minema, waenlase maaletulekut ära hoidma. Seal ei olnud mitmel hoolimata ja sõjaharjumata liiwimaalasel ei sulast ega sõjariista olemas tema maa suuruse määral. Sellepärast pidid mitte-saksast tallipoisid ja wanad kuueweerandimehed rutuga ette astuma, kes ennast juba poolsurnuks olid joonud ja ka naisemehed olid ja paljud waewalt kunagi oma elu ajal olid püssi lahti lasknud. Ja kui nad wana roostetanud raudriide olid selga ajanud ja minema pidid hakkama, siis wõtsid enne weel tublisti pea täis ja lubasid truisti üksteisega koos elada ja surra. Mõned neist istusid juba poolsurnult hobuste selga ja sõitsid ära sõtta, ja siis hakkasid naised, neitsid, tüdrukud ja lapsed nutma ja uluma, nagu ei tuleks need sõjamehed iialgi enam tagasi.

Kui nad nüüd randadele ja sadamatesse tulid, ei olnud seal ei laewa ega ühtki inimest neile peale tulemas, waid ainult nende oma suur hirm. Ja kui nad seal mõned nädalad olid paigal olnud ja oma moonakoormad ning õllewaadid tühjaks teinud, siis läksid, oma teada mitte ilma au ja kiituseta, jälle koju tagasi.

Niisama walitses Liiwimaa linnadeski sel ajal suur hoolimata julgus ja sõjaharjumise puudus. Sest kui nad rutuga ka maamehi pidid wastu wõtma, siis oli suur puudus trummilööjatest. Ja kui suure waewaga mõni leiti, kes trummiga toime sai, siis olid harjumata käsitöö-sellid kõige paremad sõjamehed. Ja kui õhtu wahikorrale mindi, siis jooksid kodanikud ja teised elanikud, noored ja wanad, hulgakaupa turule ja waatasid maameeste toimetust nii suure imestuse ja hoolega, et mõnigi sealjuures oma söömaaja unustas. Ka jooksid paljud jutluse ajal, kui trummi kuulsid, kirikust wälja. Nii imewäärt oli neile sel ajal sõja-asi. Sügiseks tuli palju rüütlid ja jalamehi Saksamaalt ordu ja linnade teenistusse. Siis wõtsid aadlikud omale häid ratsamehi kaasa ja läksid Kuramaale Bauschkesse sealset rajapiiri Poola kuninga ja Preisi härtsogi wastu kaitsma. Ja kui Saksa maamehed Liiwimaa maadest läbi oma pealikule järele läksid ja oma naiste ja poistega mõisatest ning küladest läbi läksid ja oma harjunud kombe järele rüütlimoona küsisid ja oma pikkade sukkadega, lõhkiraiutud riietega, pikkade piikide ja suurte mõõkadega sisse astusid, siis oli seal niisugune imestamine ja wahtimine, nagu oleks sinna suur merekoll näha tulnud, sest nemad ei olnud nii imelikkude wõõrastega enne harjunud ja see tuli nüüd ka üsna ootamata.

Kui nüüd need kaks sõjahulka, poolakate ja liiwimaalaste omad, täies sõjajärjes peaaegu terwe aasta otsa üksteise wastas wäljas olid olnud, siis lepitati ja lõpetati see asi wiimaks Rooma keisri Ferdinandi ja teiste wõimumeeste sobitusel rahuga ära ja kinnitati leping nimetatud poolte wahel Passwoldes Leedu rajal sedawiisi, et heermeister maksab Poola kuningale kuuskümmend tuhat taalrit sõjakuludeks ja laseb Riia peapiiskopi wangist lahti ja seab tema jälle tema endisse ausse ning ametisse ja annab kõik nimetatud linnad, lossid ja kindlused tagasi. See on nõnda sündinud aastal 1557. Ja sel aastal suri ka heermeister Hindrik von Galen, kui 6 aastat oli walitsenud.

Mõned kirjutawad, et sõja põhjuseks heermeistri ja peapiiskopp markkrahw Wilhelmi wahel pidi see olema, et nimetatud peapiiskopp Luteruse usku ei tahtnud wastu wõtta ja et Liiwimaa seisused selles rahusobituses ennast Poola krooni alla andsid. See ei wõi mitte nii olla, sest et Riia peapiiskopp markkrahw Wilhelm Luteruse kuulutatud Ewangeeliumiõpetuse enne wastu wõttis kui heermeister ja kõik orduhärrad. Ka ei ole Liiwimaa seisused selle Passwolde rahusobituse ajal Poola kuningaga ennast mitte Poola krooni kaitse alla annud, waid pärast Moskwa sõja ajal, kui moskwalane nad peaaegu oli ära wõitnud ja Rooma riigi poolt, kelle alamad nad olid, mingit abi ega troosti oodata ei olnud. Siis andsid mõned ennast kõige esiteks tungiwa häda pärast Taani kuninga alla, mõned Poola kuninga, mõned Rootsi kuninga alla.

Wilhelm von Förstenberg, 45. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1557—1559.

Üks prohwet Liiwimaal, 1557.

Aastal 1557 sai Wilhelm von Förstenberg meistriks Liiwimaal. Selsamal aastal, talwel, tuli üks imelik mees, Jürgen nimi, Kõrge-Saksa maadest Poola ja Preisi kaudu Liiwimaale ja reisis pea kõik Liiwimaa linnad ning maad läbi ja käis üsna paljajalu ja alasti ja paljalt, ja oli temal ainult üks kott seljas riideks ja pikad juuksed ulatasid kunni üle õlgade. Ja see oli Liiwimaal suureks imeks, et üks kõrge-sakslane, kes Liiwimaa suure külmaga pole harjunud, seda rasket külma üsna katmata ja alasti ära kandis. Ja ehk tal küll sukki ega kingi jalas ei olnud, olid tema jalad siiski nii kuumad ja soojad, et lumi tema jalgade all, kus ta seisis, ära sulas. Ja kui temale riideid, sukki ja kingi pakuti, ei tahtnud ta neid wõtta, ei waadanud kingitustegi peale, ei tahtnud ka toitu wõtta, kui ta ise seda mitte enne oma tööga ei olnud teeninud. Kus temale tööd pakuti, sinna läks ta suure tänuga kohe ja tegi igasugu sulase tööd ühe päewaga nii palju, et teine sulane seda mitme päewaga temale järele ei jõudnud teha, mispärast Liiwimaa töökad talupojad teda igal pool suureks ilma imeks kuulutasid. Ja oma töös langes ta ikka tunniks ajaks maha palwet tegema ja pärast palwet asus jälle wägewasti tööle, ja ei wõtnud oma töö eest muud midagi kui ainult toiduse, ja ei öelnud ka ühelegi inimesele paha sõna. Ja kui talt küsiti, miks ta Liiwimaale on tulnud, andis ta wastuseks, et Jumal on teda saatnud liiwimaalaste ahnust, kõrkust ja wedelust noomima, mis pahu orjusi ta ka igal pool maal noomis. Käis ka hoolega kirikus ja kuulas, mis jutluses kuulutati, ja kui õpetajad temalt midagi küsisid, hurjutas ta neid salalikuks. Mõned pidasid teda meeletuks, mõned jampsijaks, aga mõned ütlesid, et tema on Jumala imemärk ja siin tuleb pärast midagi, olgu mis on. Kui ta Tallinnast Narwa reisis, jäi ta kadunuks. Aga arwatakse, et talupojad tema maha lõid.

Wene sõja põhjus, 1557.

Aastal 1557, kui kõik tüli Poola- ja Liiwimaa wahel ära oli õiendatud ja kõik rüütlid ning sulased koju lastud ning maalt ära olid läinud ja keegi muud ei teadnud arwata, kui et nüüd hea rahuaeg on, siis hakkas see moskwalase maksu säde, mis warsti terwe Liiwimaa tahtis põlema ajada, jälle õhkuma. Moskwa suurwürst kirjutas Liiwimaa seisustele waenuliku kirja, mis nõnda käis:

„Wilhelm, Liiwimaa meister, ja Riia peapiiskopp ja Tartu piiskopp ja teised piiskopid ja kõik rahwas Liiwimaal. Teie läkitasite meile oma saadikud, head mehed Johan Bockhorst’i ja Otto Grothusen’i, Wolmer Wrangel’i ühes nende seltsiga, alandlikult paluma, et meie heermeistrile ning peapiiskopile ja Tartu piiskopile ning teistele piiskoppidele ja kõige Liiwimaa rahwale armulikud oleksime ja oma asewalitsejaid Nowgardis ning Pihkwas laseksime nendega rahu teha nagu ennegi. Ja meie käskisime oma asewalitsejaid mitte rahu teha teie ülekohtu pärast ja tahtsime teie ülekohtu pärast teid kodu otsida. Aga Johan Bockhorst, teie saadik, oma seltsiga palus meilt armuks, selle peale et heermeister ja Riia peapiiskopp ja Tartu piiskopp ja kõik Liiwimaa rahwas pidid kõik ülekohtu õigeks tegema, Wene kirikud ja kiriku maad puhtaks tegema, meie wõõrastele ja kaupmeestele lubama Liiwimaa omadega ja meretagustega kaupa ajada igasugu kaubaga, raudriided maha arwatud. Ja et Tartu piiskopp pidi maksu korjama ja ka kõik endiste aastate wõlgu jäänud maksud, iga pea pealt üks Saksa mark, ja pidi selle maksu meile kätte saatma kolme rahuaasta jooksu. Ja edaspidi pidi piiskopp selle maksu ära andma ilma wiiwitamata ja kõiki ametmehi mere tagant igalt maalt, kes meid teenima tulewad, ilma takistamata maalt läbi laskma. Ja et teie Poola kuningale ja Leedu suurwürstile abi ei pidanud andma elades ja mitte üheski asjas, nagu sõnad rahukirjas selgesti ülewal seisawad. Ja meie asewalitsejad Suures Nowgardis ja Pihkwas suudlesid risti seda rahukirja ja panid oma pitserid külge meie saadiku Kelar Terpigorre eest selle peale, et teie rahukirja mööda kõiksugu asjad meiega ja meie asewalitsejatega pidite õigeks tegema, nõnda kui kirjas on kirjutatud. Aga kunni selle tunnini ei ole teie kõigist neist asjadest mitte üht ainust meiega ega meie asewalitsejatega õigeks teinud. Ja meie oleme, et ristirahwa werewalamist ära hoida, teile sagedasti oma kirjades meelde tuletanud, et teie kõigis asjus neid rahukirjasid mööda ennast meie wastu peaksite õieti pidama ja oma põhjendamata ja tõewastased sõnad maha jätaksite ja oma süü üles tunnistaksite, et mitte ilmsüüta werd walada. Aga teie ei ole meie armu mikski pannud ja meie saatekirja wõtsite ainult selleks wastu, et asi seda pikemale weniks. Et teie siis Jumala seaduse ja kõik tõe maha olete jätnud ja wastu kõike ristisuudlemist meie armu mikski ei ole pannud, siis tahame meie oma õiguse pärast Kõigewägewamat Jumalat appi hüüda ja tahame teid teie ülekohtu pärast ja ristisuudlemisest üle astumise pärast kodu otsida, niipalju kui Kõigewägewam Jumal oma abi annab. Ja niipalju kui werd walatakse, walatakse seda mitte meie pärast, waid teie ülekohtu pärast. Seda peate teadma. Sellepärast tahame nüüd oma toreda suure wõimu teie ülekohtu pärast käima panna. Seda minu sulast, kelle ma teile saatsin, ärge wõtke, rahukirja mööda, mitte kinni pidada, waid saatke meile tagasi. Kirjutatud meie walitsuses, meie kojas ja Muskowi linnas aastal 1557, nowembrikuul.“

See kiri tõi kõigile Liiwimaa seisustele mitte wähe kurwastust ja muret. Ja ehk Tartu piiskopil küll oli lootus olnud, et moskwalasel isu juba natukene pidi täis saama, kui ta wannet lubas wanduda selle peale, et stifti omad iialgi maksu ei ole maksnud ja seda ka ühestki wanast raamatust ega kirjast leida pole ja ka ükski wana inimene seda ei mäleta, et suurwürstile iialgi maksu oleks makstud, waid ainult niipalju on wanadest kirjadest näha, et wanal ajal Tartu stifti raja peal üks mets meemaaks on peetud, kust iga aasta Wene pealikule natuke on osa antud, mis mõnda aastat on tegemata jäänud. Nõndasama olla leida, et Tartu omad Püha Kolmainu kirikule, mis Pihkwamaal aset on, iga aasta kingitusi on annud. Kas see nüüd selle metsa pärast sündis, mis wahest kiriku külge kuulus, wõi mõnest muust iseäralikust wagast soowist, seda ei wõida teada. — Kui nüüd kõik nõud ja wabandused midagi ei tahtnud aidata ja liiwimaalased moskwalase wiimasest kirjast näha said, et tal tõsi taga on, läkitasid nad kohe ilmawiibimata jälle ühe saatkonna Moskwa. Ja sinna saatkonda waliti Klaus Franke ja Elert Kruse, kes aastal 1557 wastu talwe Moskwa poole teele läksid selle juhtmõttega, et pidid kõigest jõust katsuma jäädawat rahu sobitada ja selle ilmwõimata raske maksu ära pöörama, mida ilma südametunnistust rikkumata mitte ei wõida kokku saada ja mis ka rohkem ja suurem olla kui Tartu stifti kõigi härrade ja aadlikkude aastased rendid ning sissetulekud kokku.

Kui nimetatud saadikud Moskwa tulid, kauplesid nad moskwalasega kõige hoolega ning kõigest jõust ja said asja wiimaks nii kaugele, et moskwalane terwe oma nõudmisesumma 40.000 taalri peale alandas, mis summa nad kohe ja ilma wiibimata pidid wälja maksma. Siis pidi Tartu stift weel kohustatud olema iga aasta 1000 Ungari kuldnat suurwürstile maksma. Sellega pidi rahu kindel olema ja kindlaks jääma ja selle peale olid mõlemad pooled leppinud. Kui wenelased Moskwas teada said, et Wenemaa ja Liiwimaa wahel rahu oli tehtud, siis oli seal suur rõõm ja hõiskamine igas uulitsas. Mitte kaua pärast seda saadab suurwürst oma mehed Liiwimaa saadikute häärberisse neid 40.000 taalrit wastu wõtma. Aga seal ei olnud raha. Siis sai suurwürst üliwäga wihaseks ja laskis saadikutele ütelda, et kui nad selleks on sinna tulnud, et teda narrida ja pilgata, siis mingu aga minema, küll tema tuleb warsti järele ise seda raha Liiwimaalt tooma. Aga saadikud pakkusid, et nemad tahawad käemehi anda ja ka mitte maalt wälja minna, enne kui raha kohal on, ilma wiiwitamata. Aga see kõik ei aidanud midagi. Siis laskis ta kohe oma sõjarahwale kuulutada, et nad seadku ennast Liiwimaa wastu jalale. Kui wenelased kuulsid, et Liiwimaa wastu sõjakäiku tehakse, läksid nad üsna nukraks ning kurwaks ja ütlesid: kas suurwürstil ei ole oma riigis tiikisid, seiswaid järwesid ja jookswaid jõgesid, kuhu ta oma rahwa wõiks ära uputada, waid peab neid weel Liiwimaale wiima Saksa koerte söödaks. Sest wenelased olid oma wanematelt inimestelt küll kuulnud, kuda nende käsi Liiwimaal oli käinud, ja ei tahtnud sellepärast hästi nõusse hakata. Siis pidid nad ruttu teele minema ja tulid juba warsti Liiwimaa saadikutele järele. Aastal 1558, 22. jaanuaril, tungis moskwalane wägewa sõjajõuga Liiwimaale ja tallas Riia ja Tartu stifti ja Wirumaa maad läbi ja rööwis seal ja põletas ja tappis ja tegi palju kahju tappes, rööwides, põletades ja ära wedades, ilma et liiwimaalased sugugi oleksid wastu pannud. Ja mis ta wilja ja loomi mitte ei saanud ära wiia, selle häwitas ta ja ajas palju loomi küünidesse ja pani küünid siis põlema ja põletas ühes loomadega ära.

Liiwimaalaste kergemeel.

Selsamal ajal pidas üks aadlimees ja kõrge raadisugulane Harjumaalt Tallinnas pulmi ja olid sinna pulma kutsutud kõik aadel kõigist Eesti maadest ja ka paljud Riia stiftist ja palju orduhärrasid, nõnda et arwati, et üks kildituba kõigi nende wõõraste jaoks, keda oodati, mitte suur küll ei oleks, ja wõeti sellepärast teisedki kildimajad juurde, mis ennekuulmata asi oli. Ja pruudi sõbrad ütlesid ka, et peab tore suur rõõmus pulm saama, nõnda et lapsed ja lapselapsed seda pulma weel mäletawad. Kui nad nüüd mõtlesid seda pulma toredasti ja kõige lustiga lõpule wiia, tuleb warsti paha sõnum wenelasest, kuda ta wägewa sõjajõuga Liiwimaale on langenud ja rööwib ja põletab. Siis tuli suurest rõõmust suur nukrus ning kurwastus ja wõiwad lapsed ja lapselapsed ja nende järeltulijad seda pulma küll mäletada. Ehk küll kurwastus maal oli, peeti seda pulma siiski wana wiisi edasi kunni lõpuni. Seal lasksid paljudki ennast julged ja waprad paista ja jõid ühed teistele terwed ja pooled lastid wenelasi ette ühe sõõmuga, olid seega wägewad sõjamehed lakkuma. Aga kui pulm möödas oli ja taplused tulid, siis jooksid mitmed neist pakku mitte ainult wenelaste eest, waid ka kuuskede ja põõsaste eest, mida nad kaugelt nähes aina wenelasteks pidasid. Ja nende sõna ja hüüd: Pööra! pööra! oli hakatuses wäga tarwitatud nende suures ja oli see sõna juba wenelaste pilgata.

Uued sobitused.

Selle sõja alustas moskwalane mitte selle mõttega, et Liiwimaa linnu, kindlusi wõi maid ära wõtta, waid tahtis neile ainult näidata, et tal tõsi taga on, ja neid kollitada oma lubadusi ning tõotusi pidama. Ja keelas ka oma sõjapealikutele ära ühegi kindluse alla leeri heitmast. Ja kui moskwalase sõjapealik ja juhataja czer Sigalei, üks wangiwõetud Tatari kuningas, Liiwimaa käigu oli teinud ja jälle maalt tagasi wälja läks ja mõnda päewa Narwa juures raja peal oma sõjarahwast ootas, kes weel Liiwimaal siin ja seal rööwimas oli, tuleb Moskwast korraga rutuline post suurwürsti kirjaga, kus suurwürst temale kirjutab, et tema, czer Sigalei, kirjutagu oma nimel Liiwimaa seisustele ja tuletagu neile weel üks üleliigne kord nende lubadusi ning tõotusi meelde, mis nende wiimased saadikud tegid. Seepeale kirjutas czer Sigalei kohe kõigile Liiwimaa härradele ja seisustele weebruarikuus aastal 1558 selles mõttes nõnda: Et liiwimaalased kõigi wenelaste keisrile oma tõotust ning lubadust mitte ei ole pidanud, waid temale ette waletasid, siis oli kõigi wenelaste keiser sellepärast sunnitud nende wastu sõtta minema, ja selle sõja ja werewalamise olla liiwimaalased ise oma ülekohtuga oma maa peale kutsunud. Aga kui nad tahawad, et nende maa peab edaspidi rüüstamata ja rikkumata jääma, siis saatku praegu kohe oma saatkond lubatud rahaga suurwürsti juurde. Kui saatkond rahaga seal on, siis tahtwat tema ühes teiste kneeside ja wojewoodadega liiwimaalaste eest paluda, et inimesewerd Liiwimaal enam ei walataks.

Kui heermeister ja teised seisused selle kirja kätte said, ei teadnud nad rutuga midagi nõu nende 40.000 taalriga. Sest heermeister oli enese eelmisel aastal Poola sõjaga rahast üsna paljaks teinud. Ja Tartu piiskopp ei teadnud ka nõu, sest tema oli oma eelkäija Jost von der Recke wõlad maksnud ja pantipandud maa wälja lunastanud ning jälle stifti külge wõtnud. Selle nimetatud summa oleks mõni aadlimees wõi mõned kaupmehed küll warsti wõinud kokku saada, kui aga ise oleks tahetud, aga keegi ei tahtnud rahast lahkuda. Sest igaüks mõtles oma häil päewil suures julguses, et ega sellega edaspidi nii suurt hädaohtu ei ole. Wiimaks, pika wiiwitusega muretsesid Liiwimaa linnad, nimelt Riia, Tallinn ja Tartu, seks 60.000 taalrit. Aga et need nimetatud linnad üksteisest kaugel, ei saanud nad seda raha mitte nii pea kokku tuua.

Narwa kaotus ja selle tagajärjed, 1558.

Wahepeal tuleb wenelane wäejõuga ja suure sõjamoonaga Narwa alla. Ja et Liiwimaa Narwa üsna wastu Wenemaad aset on ja ainult lihtne jõgi seal Liiwimaad ja Wenemaad lahutab, siis wõis wenelane teiselt poolt jõge oma maa pealt Narwat lasta, kiwikuulisid ja tulekerasid linna wisata. Aga ta ei teinud sellega palju wiga, kunni 12. maini. Siis tõusis iseäralik tuli ühe habemeajaja Kort Ulkeni majast, ja see salalik tuli pani kõik Narwa leekidesse ja põletas ära. Sellesama tulekahju ajal läks moskwalane Narwa peale tormi ja wõitis ta ära. Aga kui kodanikud nägid, et kõik oli kadunud, taganesid nad oma naiste ja lastega lossi ja kauplesid wenelastega, et neid lastaks sealt wabalt ära minna ühes sellega, mis neil weel kaasas oli; wenelased lubasidki neile seda, pidasid ka sõna. Nõnda sai moskwalane Narwa linna ja lossi mõlemad kätte, 12. mail aastal 1558.

Siis jätsid mõned orduhärrad ja wõimukandjad sessamas maapaigas, nimelt Gert Hüen von Ansterath, Rakwere fogt; Diderik von Steinkule, Nyenschlate fogt; Hinrik von Kallenbach, Toolse fogt, ja weel teisigi oma majad suure hirmu pärast maha, sest et nad neid heal ajal sõja wastu sugugi ei olnud kindlustanud. Ja kui Rakwere kodanikud, aadlist ja mitteaadlist, Rakwerest ära põgenesid ja Tallinna läksid, trööstisid nad ennast Taani kuningaga ja ütlesid: Las’ wõtab wenelane peale lossid ja maad ära, küll Taani kuningas need tema käest jälle tagasi wõtab. Jäeti ka Etsi, Nyehusi ja Laiuse ja weel teisi majasid maha, mis siis moskwalane ilma mõõgalöögita kätte sai.

Kui moskwalane Narwa ja teised nimetatud majad ära oli wõitnud ja kätte saanud, siis alles saadeti temale need 40.000 taalrit liiwimaalaste poolt kätte. Aga moskwalane ei tahtnud neid wastu wõtta, waid ütles: temal olewat raha küll, ta olewat Liiwimaalt enam kätte saanud, kui see raha wäärt on, ja niikaua kui õnn temale wastu jookseb, tahtwat tema oma aega tähele panna ja seal kõrwas ennast oma õigest asjast trööstida. Nemad wiigu aga raha jälle oma härradele tagasi. Kui raha Moskwast jälle tagasi toodi ja Narwa ühes teiste majadega kaotsi oli läinud, siis hakkasid liiwimaalased kahetsema, et nad rahaga nii kaua olid wiiwitanud. Aga sinna ei olnud midagi parata.

Wenelased kindlustawad Rakweret.

Sel ajal hakkas moskwalane Rakwere maja, mis peale Narwa kõigi nende majade seas, mis ta seekord kätte sai, kõige ülem ja parem oli ja mille külge terwe Wiru maakond kuulub ja mille kõrwal ka tore alewik aset on, sõja wastu kindlustama. Ta kaewas seal selle pika mäe lossi ees üsna järsult ära ja ehitas sinna ette kummaltki poolt müüri üles ja kiskus mungakloostri kiriku ja kilditoa ühes teiste kodanikumajadega, kiwiehitused, hoopis maha ja wiis kiwid oma ehitusele ja ehitas üles mäele ning müüri peale ümberringi igasse külge suured wägewad pullwärgid, blokkhausid, tornid ja laskewallid wägewatest pakkudest ning palkidest ja laskis sinna wahele mõnesaja eluhoonet seada, kus mõni tuhat meest sees wõis warju leida. See oli eeskindlus. Aga Saksa lossi peeti wangi- ja moonamajaks, kus ükski wenelane ei tohtinud elada, kui aga wojewooda üksi.

Rakwerelaste endine ülbus.

Selles Rakwere alewikus elas Saksa walitsuse ajal rikas kodanikurahwas ja oli seal hea toidus ja kõik asi odaw, sest sel ajal wõis siin waka rukkid nelja Lüübeki killingi eest osta, härja 3 taalri eest ja waadi õlut ühe sarwkuldna eest. Toidus käis siin, nagu ka teistes Liiwimaas alewites, suuresti käest. Sest maad igal pool olid täis aadlikke, maapriisid, talupoegi, kes kõik, mis neil tarwis oli, alewist pidid saama, mis kaupmeestele, kullasseppadele, rätsepatele ja teistele käsitöölistele mitte kahjuks ei olnud, misläbi nad ülemeelseks ja uhkeks läksid ja oma häil päewil enam ei teadnud, mis pidid tegema. Sellest tuli suurema hulga metsik ja korratu elu. Sest söömine, joomine, prassimine päewad ja ööd ja peksmine, pistmine, kisklemine oli Rakweres kõige suurem au ja kiitus, ja kellel kramm palge peal oli, see uhkustas sellega nagu mõni mees kuldkeega, ja niisugune mees wõis Rakweres igal ajal eestantsija olla. Sest niisugust krammi näos pidasid nemad suureks mehisuse ja kindluse märgiks, ja see oli terwel maal tuntud ja nimetati sellepärast krammi Rakwere küüneks. Ja kui kedagi nähti, kel kramm näos oli, siis öeldi ikka: See wõiks Rakweres ausasti eestantsija olla. Aga mõned mõistlikud inimesed lõid risti ette ja ütlesid: Jumal wõtku neid hoida Wiljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakwere eestantsimise eest. Üsna harwa käis suurem hulk siin kirikus, sest mõnedki, kes siin noorpõlwes olid teeninud, wõisid kinnitada, et nad seal aasta otsa on elanud ja kõigis õllekodades päewal ja ööl oma härrasid on oodanud, aga Rakwere kirikusse ei ole nad jalaga saanud, sel põhjusel, et nende härrad iial kirikus ei ole käinud ja seda oma pereltki ei nõudnud. Wiimane kodanikufogt ehk kohtumees ses alewis julges õpetajale kirikus, kui see kantsli pealt rakwerelaste pattusid noomis, wastu rääkida ja seda pidasid mitmed temale suureks mehiseks julguseks. Ja wiimane Rakwere ordufogt ja wõimukandja oli awalik hooraja ja elas mitte ainult alatute naistega, waid ka teiste meeste abielunaistega awalikku häbi- ja hooraelu. Ja orduhärrade teenrite igapäewane töö ei olnud muud kui prassimine ja armatsemine, mida nad mitte enam häbiks ei pidanud, waid aina auks ja tubliduseks.

Tartu läheb kaduma; piiskopi walitsus lõpeb, 1558.

Selsamal suwel, aastal 1558, kui moskwalane nägi, et kindlused ja maad temale Liiwimaal ühes õnnega nii üsna kergesti sülle langesid ja temale ka mitte sugugi wastu ei pandud, laskis ta siis ennast ka Tartu all näha oma suurtükkidega, ja ehk ta küll mitte weel tormiks ei olnud lasknud ja ka ühelegi inimesele wiga ei olnud teinud, anti temale siiski suurest kartusest ja mõtlemata meelest Tartu linn ilma hädata kätte, 18. juulil, kui ta teda weel mitte nädalatki aega ei olnud piiranud, just nagu oleksid nad linna temale enne juba ära lubanud wõi müünud, et tulgu aga ja wõtku wastu. Ka wõtsid kõrgemad kodanikud, kes seda küll teadsid ja ette nägid, et nõnda pidi tulema, kirikute, seekide, alaealiste laste rahad, kus seda olemas oli, hulgakaupa kõik kokku ja lasksid oma majadesse tuua, et kui kord kätte tuleb põgeneda, nad raha seda kergemini wõiksid kaasa wõtta. Ja nad pääsid ka moskwalase eest küll rahaga Tartust wälja, aga heermeister saatis neile mõned wastu, kes neid nende suure meelekerguse pärast tee peal pidid kimbutama ja wara käest rööwima. Nõnda riisus Wilhelm Wifferlink, üks Tallinna kodanik, kõigil tartlastel, keda aga jõudis kätte saada, raha ja ehteasjad käest ära ja sai neilt suure waranduse raha, hõbedat ja kulda, heermeistri kasuks.

Aga mis waranduse moskwalane seal linnas raha, hõbedat ja kulda ja igasugu ehteid ja kallid iluasju piiskopilt, toomhärradelt, aadlikkudelt ja kodanikkudelt kätte sai, ei ole wõimalik ütelda, sest ühe aadlimehe käest üksi, Fabian Tisenhausen nimi, sai moskwalane üle kaheksakümne tuhande taalri selget raha. Ülepea sai ta Tartus seekord nii suure hulga raha ja raske wara igasugu moona ning kaupasid, miska oleks wõinud pika rahu ilma kahjuta jalale seada ehk ka wägewat sõda moskwalase wastu pidada, misläbi linn ja terwe maa oleksid puutumata jäänud. Aga seal ei tihanud keegi rahast lahkuda, ja ehk küll igaühel tuntud sõna suus oli, et nemad tahtwat ennem sada taalrit moskwalase wastu ära sõdida kui ühe taalri maksu ehk rahuhinda maksta, ei tahtnud nad ometi ei rahu ega sõja heaks midagi kulutada, kui hädas käes oli, ja andsid seega mitte ainult oma linna, maad ja rahwa käest ära, waid ka oma wara ja kõik hea käekäigu. Ja kui ka mitmed neist oma kulla- ja hõbedawara seintesse müürisid ja kirikutes hauakiwide alla matsid, ei aidanud see kõik ometi midagi, sest wenelased otsisid kõik müürid läbi ja pöörasid kõik surnuhauad ja hauakiwid ümber ja said kõik ärapeidetud warandused seekord ja pärast seda aja jooksul kätte.

Kui nüüd moskwalane Tartu linna ühes kõige stiftiga ära oli wõtnud ja piiskopp Herman Moskwa oli wiidud, kuhu ta wiimaks ka suri, siis oli seekord see piiskopiwalitsus lõpetatud, mida Saksa piiskopid seal üle kolmesaja aasta olid pidanud. Ja nõnda kui üks Herman, esimene piiskop, kes breemenlane oli, selle stifti oli wõitnud ja lossi ning linna ehitanud sakslaste kasuks, nõnda kaotas üks teine Herman, wiimane piiskopp, Weeselist pärit, selle kõik jälle sakslastelt ära ja laskis moskwalase kätte minna; ehk küll seda piiskoppi, kes ainult nimekandja oli ja walitsust mitte suuresti ei pidanud, mitte nii wäga ei wõi süüdistada kui stifti ja linna nõumehi, kelle käes üksi walitsus oli. Et keegi neist ei tahtnud süüd kanda, tähendasid nad kõik Jürgen Holtschuri peale, nagu oleks tema selle õnnetuse sünnitanud. Sellepärast pandi ka Jürgen Holtschur Haapsalus wangi, kuhu ta surigi. Aga põhjus, peale suurte patu- ja pahategude Jumala wastu, oli ka see, et Tartu kodanikud oma linna waenu wastu sugugi ei olnud kindlustanud ja pika rahu ajal mõttesegi ei wõtnud, et kord jälle wõiks sõda tulla. Ja nende ehitus oli omakasu, ahnus, ligemise surumine, toredus, kõrkus, kawalad plaanid, toredad pulmad, warrud ja pidud igapäew. Ja ehk neil linnas küll uhke ja tugew suurtükiwägi oli ja moona ka, aga ei olnud seal siiski ei walli ega alust ega ühtki torni ehitatud, kus peal neid suurtükkisid oleks wõinud tarwitada. Sellepärast olid need suurtükid ja see moon enam waenlasele kui linnale kasuks soetatud.

Kuda lossid maha jäetakse.

Kui Berent von Schmerten, Paide fogt ja wõimukandja, kuulis, et moskwalane Tartu oli ära wõtnud, jooksis ta suure hirmu pärast kõige oma kojaperega minema ja jättis uhke kindla Paide maja kaitseta ja üsna lahtiselt maha, ja see maja oli igasugu tarbewara rohkesti ja üliküllalt täis. Ja kui Saksa sõjamehed, keda moskwalane Tartust wabalt ära laskis Tallinna ja Riiga minna, Paidest mööda läksid ja maja awatud ja rahwast tühja leidsid olewat, jooksid nad sisse, pidasid lõbu Paide wiina ja õllega ja wõtsid kaasa, mis keegi tahtis, ja jätsid maja jälle sinna maha, nõnda kui ta enne neid oli. Aga kui wähe wenelasi oleks olnud, siis nad oleksid tema ilma waewata wõinud ära wõtta. Pärast seda wõttis Kaspar von Oldenbokem, üks noor sõjamees, selle maja ära ja pani wähese wäega sealt wenelasele waprasti wastu.

Selsamal suwel, 26. juulil jättis ka Franz von Anstel, Tallinna komtuur, Tallinna lossi ja linna maha, aga oli siiski nii õiglane, et ta Tallinna lossi ühe aadlimehe Kristoffer Mönnikhuseni kätte Taani kuningale ära andis, ja see Kristoffer Mönnikhusen wõttis tema Taani kuninga heaks wastu, aga ilma kuninga käsuta, ja pidas seda pea aasta otsa käes. See andis tallinlastele ja Harjumaa aadlile põhjust oma saadikuid Taani kuninga Kristiani juurde saata; saadikuteks olid nimetatud Bruno Wedtberg ja Fabian Tisenhusen noorem aadli poolt ja Iwo von der Höge ja sündikus Jodokus Klaudius ja Jesper Bretholt linna poolt. Nad pidid abi ja troosti paluma moskwalase wastu, sest et Harju- ja Wirumaa ühes Tallinna linnaga enne Taani all olid olnud ja Tallinna loss ühes külgekuuluwate maadega nüüd jälle Taani kuninga omaks oli langenud. Aga et see auwäärt kuningas ette nägi, et niisugune asi moskwalasega tahab segadusi tuua, ei wõinud ta saadikutele rutulist abi mitte tõotada, waid saatis mõnetuhande külge pekki ja muid tarbeaineid ja ka suurtükkisid, rohtu ja tina Tallinna maja tarwis ja saatis nõnda saadikud jälle koju tulema. Warsti pärast seda suri kuningas Kristian ära ja nimetatud aadlist saadikud surid ka selle reisi peale. Fabian Tisenhusen maeti Taanimaale ja Bruno Wedtberg suri tagasisõidul merele ja toodi surnult Tallinna, kuhu ta ka maeti.

Kui sõjamehed Tallinna lossis kuulsid, et rahapoolist Taanist wähe oli tulnud, ja mitte ei teadnud, kas neil kindlat isandat on wõi ei, siis pakkusid nad raha puudusel Tallinna lossi wähese summa eest linna raadile. Mõned kodanikud arwasid kasulikuks selle wastu wõtta, maha lõhkuda ja kodanikkude majasid ning eluhooneid asemele ehitada. Aga raat ja kogukond ei tahtnud sellega nõusse heita.

Tallinn hädas, 1558.

Selsamal 1558. aasta suwel saatis moskwalane mõned Saksa kodanikud ja kaupmehed Tartust Riiga ja Tallinna neid mõjutama, et nad heaga ennast tema kaitse alla annaksid. Ja kui saadikud midagi ei jõudnud ära teha, saatis moskwalane Tallinna linnale äraütlemise-kirja. Seal kuulutati igale kodanikule, et tema oma aia, lusthoone, kuuri, sauna ja puuruumi peab maha kiskuma wõi ära põletama, mis kahju mõnigi kuuesaja taalriga oleks lunastanud, kui see wõimalik oleks olnud. Siis hakkasid tallinlased oma linna täies tõsiduses kindlustama ja walmistasid rutuga selle wägewa rundeeli Wiru wärawa ette ja palju wallisid, müürisid, kraawisid ja laskewallisid, mispeale nad, peale Jumala abi, natukene loota wõisid. Ja selleks tööks pidid ka kõik kodanikud ja sellid käe külge panema. Aga kui moskwalane, sel ajal kui ta Tartu ära wõttis, ruttu oleks Tallinna alla tulnud, siis ei oleks linn tema wastu kaua jõudnud püsida, sest ta ei olnud kuskil suuresti waenu wastu ehitatud, ja kodanikud olid ka sõjaga harjumata ja julgusest hooletud, mispärast paljud neist juba nii kartlikud olid, et hirmu pärast oma naised ja lapsed ja mitmed ka oma raha, hõbeda ja kulla maalt wälja saatsid, mis õnnetusti läks, nõnda et nad seda iial enam tagasi ei saanud. Aga Kõigewägewam Jumal on seda head linna ristirahwa kasuks siiamaani moskwalase kawaluse ja wäe eest armulikult hoidnud ja kaitsnud.

Lühikene kokkuwõte Moskwa sõja põhjustest Liiwimaa wastu, mis moskwalane ka Rooma keisrile Ferdinandile on saatnud.

Et wanast peale Liiwimaa linnades Tartus, Riias ja Tallinnas lubatud on olnud Wene kirikuid ehitada, kus Wene kaupmehed oma jumalateenistusi wõisid pidada ja nimetatud linnades wanast peale ka kõigil Wene kaupmeestel priid uulitsad ja kaubamajad on olnud, kus nad oma kaupa wabalt ja takistamata igaühega wõisid ajada; ja peale selle, et Liiwimaa meister, Riia peapiiskopp ja Tartu piiskopp ühes nende linnade raatidega mitte ainult kirja ja pitseriga, waid ka wandega on lubanud ja tõotanud suurwürstile maksu kolme aasta jooksul ära maksta, mis wande ja kinnituse liiwimaalased üsna ära on unustanud ja on wastu kõike wana kommet ning õigust käinud ja tema Wene kirikud püssikodadeks, kloaakideks ja mustusekohtadeks teinud, ja on meie Õnnistegija, armsate apostlite ja märtrite kujud ära põletanud ja neid teotanud, ja Wene kaupmeestelt nende prii turu, kauplused ja kaubamajad ära wõtnud ja nendega ainult weel kõrwalist kauplust pidanud, ja on neil kõik õigused ja wabadused käest ära wõtnud, ja on kangekaelselt tõrkunud temale ka maksu ära maksma ega ole mingis asjas järele annud, ehk tema küll neid sagedasti kirjade ja saadikute läbi õigust ja kohust tegema on manitsenud ja nagu hea arst neile ka hea meelega abiks ja nõuks tahtnud olla, aga nemad on tema manitsused kõrgilt tagasi lükanud ja ise oma kasule wastu seisnud, ja nagu waaraol, on nende süda ikka kõwaks jäänud — sellepärast on tema pidanud nende wastu sõda alustama, et neid katsuda ja kohusele ja õigusele sundida. Aga nende südamed olewat ikka weel kõwaks jäänud, sellepärast pidawat nad heaks wõtma, et neid mõõga ja tulega kodu otsitakse. Ja see ei olewat mitte tema, waid liiwimaalaste oma süü.

Gotthard Ketler, 46. ning wiimane Saksa ordu meister Liiwimaal, 1559—1561.

Aastal 1559, kui Wilhelm von Förstenberg oma kõrge wanaduse pärast meistriametist oli tagasi astunud ja oma puhkusepaigaks Wiljandi lossi oli walinud, kus nüüd ka maal imelikud ja kirjud lood walitsesid ja palju lossisid, kindlusi ja maid kaotsi oli läinud ja kõik tagawara maalt ära oli wiidud, ja teised maad, mis weel alles olid, tülis ja suures hädaohus olid: siis kutsuti Gotthard Ketler, endise meistri koadjuutor, Liiwimaa meistriks ja wannuti temale Tallinnas selsamal aastal ka truudust. Tema kauples sõjameestelt Tallinna maja, mis nemad Taani kuninga poolest käes pidasid, aga kuningalt toetust ei saanud, ära ja oma wõimu alla, ja pidas ka hoolt ja nõu, kuda põlisele waenlasele wõiks ära keelda, et ta oma jalga enam Liiwimaale ei tõstaks. Selleks pidi ta mõned lossid ja maad panti panema. Siis pani ta Grubini maja Preisi härtsogile pandiks ja Keila mõisa peale, mitte kaugel Tallinnast aset, wõttis linna käest kolmkümmend tuhat taalrid. Ja selle rahaga palkas sõjamehi ja läks mardipäewa paigu aastal 1559 tubli suure sõjawäega wälja ja heitis Nõo kiriku juures Tartu stiftis leeri. Sellest käigust wõttis osa ka Meklenburi härtsog Kristoffer.

Aga wenelaste hulk, mis hiljuti Wenemaalt oli tulnud, oli sealt 6 penikoormat eemal, ja see hulk oli Tartu wenelastega nõnda kokku rääkinud, et nad meistri salgale ootamata pidid peale tulema ja tema endi keskele wõtma. Aga meistri mehed panid oma aega ka tähele ja olid kiiremad ning tulid wenelastele mardi-laupäewal ootamata peale, tapsid neid palju maha ja wõtsid wangi ja tõid kõige tähtsama wojewooda ja palju bojaarisid meistri leeri.

Selsamal korral ka, kui heermeister Gotthard Ketler Rõngu maja oli ära wõtnud ja kõik wenelased, kes seal olid, ära tapnud ja selle maja maha kiskunud, tuli ta ühes Meklenburi härtsogi Kristofferiga, kes Riia peapiiskopi koadjuutor oli, Tartu alla ja piiras seda mõne aja. Ja kui nad mõne tapluse wenelastega olid pidanud ja midagi ära ei saanud teha, siis läksid jälle ära. Ja sellel taganemisel läks heermeister Laiuse alla, piiras seda maja, ehitas kantsid ja jooksis tormi, nimelt kaks korda, aga kummalgi korral asjata, ja langes neis kahes tormijooksus mõnisada wäljawalitud sõjameest ja Tallinna omade pealik Wolf von Strassborg. Aga et talw peale tuli ja õnne ka ei olnud, siis mindi jälle kahju ja häbiga minema. Ettewõtte nurjamineku ja rahapuuduse pärast oli sõjameestel meel paha ja nad lahkusid koost. Suurtükid wiidi Wiljandi lossi.

Taani saadikud reisisid Wenemaale, 1559.

Selsamal ajal reisis üks tubli Taani saatkond, nimelt härra Klaus Uhr, rüütel, ja Peeter Bilde ja weel teisi doktorid ja aadlist mehi Tallinnast läbi Moskwa, mis saatkonnast tallinlased ja teised liiwimaalased suuresti rõõmustasid ses lootuses, et nende püüdmine pidi Liiwimaale heaks tulema. Aga sellest ei saanud midagi kuuldawaks ega teatawaks.

Tatari saadikud Liiwimaal, 1559.

Selsamal aastal läkitasid ka tatarlased oma saadikud Liiwimaa meistri jutule; need tõotasid oma isanda poolt Liiwimaa heermeistrile abi moskwalase wastu ja soowisid temale ka, et ta rahuga omal maal wõiks elada, ja panid ka südame peale, et heermeister oma saadikute läbi ühes mõne kingitusega kord nende isanda terwist ka omalt poolt waatama tuleks.

Kuda Tallinna kauplus otsa saab.

Kui Liiwimaa moskwalasega suurde pikka sõtta oli sattunud ja seega niihästi wäljamaa kui Liiwimaa oma kaupmeeste kaubitsemine wenelastega kahanes ja takistatud oli, siis olid Lüübeki kaupmehed, kes Tallinnas oma kauplemist ja käimist olid pidanud, korraga üsna kurjas järjes. Sellepärast siis, et Tallinnas kauplemine soiku oli jäänud ja Lüübeki omadel moskwalasega waenulikult midagi tegemist ei olnud, wõtsid nad Narwa sõidu ette ja purjetasid sinna kogu sõja-aja suurte hulkadega Tallinna alt mööda, wedasid sinna palju kaupa ja sealt wälja wastu Hansa linnade wana kohust ja kommet. See pahandas tallinlasi suuresti ja sellepärast panid Tallinna kaupmehed oma käe ja õnne peale mõnele laewale kaubad, et Lüübeki omi kimbutada ja Narwa sõitu ära keelda, kust määratu suur wiha, kadedus ja waen Tallinna ja Lüübeki omade wahele tekkis, aga enne oli nende mõlema nimetatud poole wahel igal ajal niisugune suur ja tihe sõprus ja wendus walitsenud, et kui mõni Tallinna kodanik Lüübekki ehk Lüübeki kodanik Tallinna tuli, see just nõnda tundus, nagu oleks üks wend teise juurde tulnud. Ja nõndasama wõeti ka nende lapsed kummaltki poolt wastu ja olid enne kõiki teisi kutsutawad. Aga nüüd läks see suur sõprus selle Narwa sõidu pärast nende nimetatud linnade wahel hoopis luhta. Lüübeki omad andsid oma wabanduse awalikult trükki ja seletasid, kuda mõned wanad Rootsi kuningad neile on eesõiguse annud, et nad Wenemaal kunni Ny’ni wõiwad purjetada. Peale selle olla neile ka mõne wana Liiwimaa meistri poolt wabadus antud, et nad awalikul Liiwimaa sõjaajal oma kaubaajamises moskwalasega takistamata peawad olema, mis neile Rooma keiser sel ajal ka olewat lubanud ja kinnitanud. Ja nemad ei olewat selle sõja ajal ka mitte esimesed olnud Narwa minema, waid mõned tallinlased ise, kes neile Narwa teed näitasid, ja kui tallinlased ise oma awaliku waenlasega wõisid kaubitseda, miks ei pidanud siis nemadki seda tegema, kellel mingit waenu moskwalasega ei olnud. Pärast seda ei käinud mitte ainult Lüübeki omad ja teised Lääne mere linnad, waid ka kõik prantslased, inglased, hollandlased, shotlased ja taanlased suure karjana Narwa sõitudel ja pidasid sinna seda wägewat kauplust, mis enne Tallinnas oli olnud, igasugu kaubaga ja palju rahaga, hõbeda ja kullaga, misläbi Tallinnast tühi ja toiduseta linn sai. Seal siis seisid Tallinna kaupmehed ja kodanikud ülewal Roosiaias ja wallidel ja waatasid suure südamewaluga pealt, kuda laewad Tallinnast mööda Narwa sõitsid, ehk küll need laewad oma Narwa sõitudel sagedastigi mitte iseäranis õnnelikult ei ujunud, sest iga aasta jäi palju laewu Narwa alla ja suurde merde ja iga aasta wõeti mitmed Rootsi sõjalaewade ja teiste saagipüüdjate poolt õnneks. Aga sellegipärast ei wõinud nad seda sõitu jätta. Sel ajal oli Tallinn kurb linn, kes oma õnnetusele otsa ega määra ei teadnud.

Saare ja Kura stiftid saawad Taani alla, 1559.

Aastal 1559 jättis ka Johannes Mönnikhusen, Saare ja Kura stifti piiskopp, oma mõlemad stiftid maha ja andis nad, et moskwalast kartis, Taani kuninga Frederik II-le ära, kes nad oma wenna härtsog Magnuse heaks wastu wõttis.

Marienburg saab Wene alla, 1560.

Aastal 1560, talwel, ei pidanud moskwalane jällegi mitte püha, waid tungis täie wäega Liiwimaale ja sai kolmekuninga ajal toreda Marienburi maja ja kindluse kätte, sest et komtuur Kaspar von Syberg ja teised sakslased, kes seal lossis olid, lossi maha jätsid. Sel ajal ei ole moskwalane mitte ühtki Liiwimaa kindlust wäega wõi nälja sunniga wõi pika piiramisega kätte saanud, waid need on kõik temale suurest argtusest üsna mõtlemata ja truuduseta ilma hädata maha jäetud. Pärast Marienburi wõtmist mässas moskwalane Riia stiftis koledasti, tappes ja põletades ja põletas Smilteni alewi maani maha. Nõndasama mässas ja möllas ta ka Kuramaal, ilma et keegi talle oleks wastu pannud.

Holsteini härtsog Magnus, 1560.

Selsamal aastal, lihawõttes, tuli Holsteini härtsog Magnus, Taani kuninga Frederik II wend, Kuressaarde Saaremaale ja wõttis Saare- ja Kuramaa stiftid wastu, mispärast suur rõõmupidu ja hõiskamine oli igamehel Liiwimaal, sest et Taani kuningas mõned kohad Liiwimaal omaks oli kuulutanud ja auliku kuninga poeg ka maale oli tulnud ja ka uus saatkond, kus Diderik Behr, üks Lüneborgi maa aadlik, peameheks oli, jällegi Taani kuninga poolt moskwalase poole teele läks, mis paljudele liiwimaalastele suurt lootust andis, et nüüd jälle kord asjad Liiwimaal kõik heaks pöörawad. Seal hakkas see suur hooletuse julgus jälle maad wõtma ja ei arwatud otsekohe muud midagi, kui et nad nüüd on kõik õnnetusest pääsnud. Sel ajal wõttis Mauritsius Wrangel, Tallinna piiskopp, ka härtsog Magnuse isandaks wastu ja andis temale piiskopiwalitsuse ja Tallinna toomkapitli kätte. Niisama andis ka Hinrik Wulf, Maasilinna ordufogt, Maasilinna maja ja terwe maakonna härtsog Magnusele heaga üle. Kuna kõiki suur lootus täitis, oli heermeister Gotthart Ketler sest sunnitud härtsog Magnusele oma saadikud läkitama, ühes Tallinna omadega, sõbralikult küsima, mispärast ta Liiwimaale on tulnud ja mis temalt Liiwimaa õnnetuses on oodata. Ja selle peale said nad sõbraliku wastuse, et heermeistril ja kõigil Liiwimaa seisustel on temalt kõike sõbralikku tahtmist ja head naabrust oodata. Ja kui ta põhjendatud nõudmistega mõned stiftid ja maad Liiwimaal omaks on kuulutanud, siis tahab ta ka ühes oma härra wennaga, niipalju kui iial wõib, kurnatud maa hea käekäigu eest hoolt kanda. Ja umbes selle wastusega jättis ta saadikud jumalaga. Ja härtsog Magnus, Taanimaa kristlikuma kuninga Kristiani poeg, oli 19 aastat wana, kui Liiwimaale tuli, mispärast mitmed Liiwimaa aadlikud, noored ja wanad, tema juurde seltsisid ja tema nendest omale siis nõukogu walis, mis tema juures suures lugupidamises oli, kunni ta selle noore härra wäga eksi wiis ja kentsakat mängu pani mängima.

Wenelane Harjumaal, 1560.

Aastal 1560, nelipühi ajal, langes wenelane Harjumaale ja rüüstas seda maapaika üsna armetumalt. Ta põletas seal maha ka piiskopliku Kiwiloo maja ja palju aadlimõisaid ja külasid ühes Kose kirikuga ja ei ühtki teist kirikut enam seekord. Sest selles kihelkonnas mängiti wenelasele pussi mõne junkru ja tubli poisi poolt, kes Uuemõisas 95 hobusega kokku olid tulnud ja ühel udusel päewal suures salgas 16.000 wenelasele peale tormasid ja palju wenelasi maha tapsid. Aga wiimaks pidid need mõisamehed, kui ilm hakkas selgeks minema, wenelaste suure pealetungiwa wäe eest, kes ühes kasumetsas Uuemõisa ligidal warjul olid, pakku minema, kusjuures mõned tublid poisid ja junkrud surma said ja 32 wangi langesid. Seal sai otsa ka aukindel Ewert von Delwich, üks selle kihelkonna junkur.

Sakslaste kaotus Ergmäel, 1560.

Selsamal suwel langes wenelane ka Lätimaale täie jõuga, millele selle maa wõimukandjad ka kõike jõudu mööda wastu panema walmistasid, nimelt Filip Schall von Bell, Segewolde maamarssal, tema lellepoeg härra Schall von Bell, Goldingi komtuur; Hinrik von Galen, Bauschke fogt, ja Kristoffer von Siberg, Kandowi fogt, kes kõik isiklikult kaunikese wäe Saksa meestega wälja läksid ja Ergmäe juures wenelastega wastamisi põrkasid. Aga et neil waleteated olid, et waenlane mitte ei pidanud wäga tugew olema, siis wõtsid suured wenelaste hulgad nad endi keskele, surusid minema ja lõid üle 500 mehe maha. Seal langesid eelnimetatud orduhärrad ja wõimukandjad kõik wangi ja wiidi ära Moskwa, kus neile notiga pähe löödi ja nad nõnda haledasti hukka saadeti. See kaotus ajas teistele Liiwimaa linnadele ja maadele suure hirmu peale, sest pärast seda kui need härrad olid hukka saanud, oli Saksa ordu meeste arw suuresti nõrk ja ei teadnud mingit nõu enam maal.

Pärnu maapäew; wenelased saawad Wiljandi kätte; Förstenberg langeb wangi, 1560.

Aastal 1560, juulikuus, pidasid teised Liiwimaa seisused ja linnad, kes weel alles olid, nagu markkrahw Wilhelm, Riia peapiiskopp, ja tema koadjuutor Meklenburi härtsog Kristoffer, Holsteini härtsog Magnus, Saare, Kura ja Tallinna stiftide walitseja, ja Gotthart Ketler, Liiwimaa meister, ühes aadli ja linnade omadega Pärnus maapäewa ja pidasid nõu moskwalase sõja ja teiste asjade pärast. Kui nüüd need härrad Pärnus koos olid, tuli just selsamal ajal moskwalane suure wäega peale ja seadis oma tee Wiljandi poole ja piiras Maarja-Magdaleena ööl Wiljandi maja sisse, ehitas kantsid ja laskis torma ning laskis Wiljandi linnakese müürid maa rajalt maha ja saatis sisse suuri kiwikuulisid ning tulekerasid ja põletas kogu linnakese ära, peale wiie maja, mis üsna lossi ees olid. Kui siis härrad Pärnus seda moskwalase tõtt taga Wiljandi all nägid, katsus igaüks sealt ruttu minemas saada, mispärast midagi wiljakat sel koosolekul ei tehtud. Kui moskwalane seekord ka wäikesegi wäe Pärnu oleks saatnud, oleks kõik see Liiwimaa seisuste koosolek suurde hädasse ja kimbatusse sattunud, sest et Pärnu linnakene seekord sõja wasta niipalju kui midagi ei olnud.

Kui nüüd moskwalane nädalat neli Wiljandi all oli olnud ja wäega lossile ega linnakesele midagi ei wõinud teha, jäeti see ilmärawõitmata kindel maja temale Saksa sõjameeste poolt, kes seal olid, üsna äraandlikul wiisil ilma mingi tungiwa hädata maha järgmisel wiisil. Et neil mõni kuu nende palk oli saamata jäänud, hakkasid nad nüüd, et häda tulemas oli, seda täielikku palka wana heermeistri Wilhelm von Förstenbergi käest, kes oma puhkusepaigaks Wiljandi oli walinud, suure ägedusega kätte nõudma. Aga kui see hea wana härra meeste tigedust märkas, pakkus ta neile oma enese raha ja ehteid ja manitses neid rahu pidama ja waenlasele wastu panema ja palus Jumala pärast, et niisugust wägewat maja mitte ei pea ilma hädata põlisele waenlasele maha jätma, sest see tooks neile häbi ja teotust Jumala ja kogu ristirahwa ees ja nad ei wõiks seda iial ega igawesti andeks saada. Seda ei pannud mehed tähele, waid läksid oma äraandlikus nõus edasi ja lubasid moskwalasele maja kätte anda selle otsusega, et nemad kõigega, mis wõiwad ära kanda, wabalt ja puutumata wõiwad ära minna. Kui neile nüüd seda kinnitataks, tahtwat nad Moskwa suurwürstile maja ära anda, mis neile wenelane muidugi ilma pikka aru pidamata ja hea meelega lubas. Seal hakkasid mehed peale ja riisusid heermeistrilt wägise tema hõbeda, kulla ja kallid iluehted ära, kiskusid kirstud ja kastid lahti, mis aadlikud ja talupojad waenlase eest lossi olid warjule toonud, wõtsid, mis seal paremat ja käepäralist neile sünnis oli, wälja ja tasusid nõnda ise oma palga rikkalikult. Kui kõigil hulk raha ja wara käes oli, jätsid maja moskwalasele maha. Aga kui nad nüüd arwasid, et selle kõik ära wiiwad, siis läks see nõu nurja, sest moskwalane wõttis neil kõik käest ära ja saatis nad nõndasama tühjalt minema. Ja heermeister Gotthart Ketler laskis need mehed, niipalju kui ta neid kätte sai, kõik oksa puua. Nõnda sai see ilmärawõitmata Wiljandi maja moskwalasele osaks. Siis wiisid wenelased heermeister Wilhelm von Förstenbergi ühes tema truude teenritega Moskwasse, kus ta würstlikus wangis pidi suremagi. Ka sai moskwalane kõige maa suurtükid kätte, mis Wiljandi majale olid kätte usaldatud. Sündinud aastal 1560 augustikuus.

Kui nüüd wangiwõetud wana waga härra Wilhelm von Förstenberg ja weel teisi aadlikke ja tublid poissa Moskwasse triumfiks ja waatemänguks sisse wiidi, siis oli seal ka kaks Tatari kuningat, nimelt Kaasani ja Astriani omad, seda moskwalase toredat triumfi ja wõitu waatamas, ja üks neist, kui Liiwimaa sakslased temast mööda wiidi, sülitas neile näkku ja ütles: See on teile Saksa koertele paras. Sest teie andsite esiteks moskwalasele witsa kätte, miska ta meid peksis, nüüd ta peksab sellega teid endidki. Sellega tahtis Tatari kuningas ütelda, et Liiwimaa kaupmehed püssirohtu ja tina ja igasugu muid sõjatarwidust, mis Saksamaalt toodi, moskwalasele ülirohkel määral olid müünud, miska see nüüd neid endid ja weel teisi rahwaid wõis sundida ja alamaks teha. Nõnda on kahjuks omakasu ja rahaahnus inimestest nii wäga wõitu saanud, et nad mitte ainult seda armastust, mis nad Jumala ülemat käsku mööda oma ligemisele wõlgu on, ära ei unusta, waid ka iseeneste, oma laste ja terwe isamaa hea käekäigu hoopis meelest heidawad.

Wenelased Wõnnu ja Wolmari all, 1560.

Pärast seda, kui moskwalane Wiljandisse oli tugewa wäe sisse pannud, jaotas ta oma suure kogu Wiljandi all kolme salka ja saatis ühe salga Wõnnu ja Wolmari poole sealseid maid ümberkaudu rüüstama. Ja kui nad Wõnnu ümber olid rööwinud ja põletanud, läksid nad ka Wolmari alla ja ajasid linna weised kõik ära. Seal läksid kõik kodanikud ja maasulased linnast wälja ja tahtsid wenelaste käest weised jälle ära wõtta. Aga kui Wolmari kodanikud liiga kaugele eemale olid läinud, wõeti nad kõik ühes kolme roodusulasega keskele ning wõeti wangi ja wiidi wangiks ära Moskwa. Mis sel ajal haledust ja kurbtust naistel ja lastel Wolmaris oli, seda wõib iga mõtleja ise arwata.

Oldenbokem päästab Paide ära, 1560.

Teise hulgaga ja suurtükkidega läks ta Paide alla, piiras selle maja septembris aastal 1560 ümber, ehitas kantsid ja laskis torma ja laskis warsti poole müüri maha. Aga asjata. Sest asewalitseja Kaspar von Oldenbokem, üks noor wapper mees, pidas Paide maja, ilma et ühtki wäljapäästmise abi loota oleks olnud, moskwalase eest üsna wähese rahwaga ausalt ja ritterlikult käes kinni. Kui nüüd moskwalane üle wiie nädala oli piiranud ning lasknud ja midagi kätte ei saanud, läks ta häbiga jälle minema. Ja selle taganemise peal mässas ja möllas ta hirmsasti, rööwides ja põletades, ja hukkas ning häwitas Paide maakonnas kõik wilja wäljal ära.

Wenelased Läänemaal, 1560.

Kolmanda hulgaga läks ta Läänemaale. Aga kui härtsog Magnus Haapsalus moskwalase tulemist kuulis, sõitis ta ruttu paadiga üle wee Saarde ja ei julenud ennast Haapsalu kätte usaldada. Selsamal ajal käis üleüldine kisa, et Läänemaa ja teised paigad kõik, mis härtsog Magnusele kuuluwad, wenelasega kindlas rahus on. Sellepärast olid läänemaalased üsna julged ja hooleta ja olid ka Harju omad, aadlist ja mitte-aadlist, kõik oma weised ja käepärasema wara Harjust Läände toonud, nagu mõnda heasse hoiupaika, ja usaldasid lausa maad enam kui ühtki kindlust. Aga enne kui nad selle wastu waruda said, oli wenelane kõige jõuga Läänemaal ja sai selle kõik kätte ja wiis pealegi neid endid palju wangis Moskwa ja Tatarimaale. Seal oleksid need head inimesed asja hea meelega teisiti näinud, aga see oli liiga hilja, sest hooletu julgus ja lootus inimeste peale oli neid petnud, ehk küll arwatakse, et Taani kuninga saadikute läbi, kes sel ajal Moskwas olid, Läänemaale pidi rahu olema saadud; et aga peale tuldi, selleks pidada see põhjus olema: Et härtsog Magnus Pärnu maapäewal ühes oli, kus kõik Liiwimaa seisused moskwalase wastu nõu pidasid, sellepärast pidas moskwalane teda kahtlaseks, nagu oleks ta salaja tema waenlastega sõbrustanud ja ühte heitnud. Aga küll kawal waenlane oskab oma seisukorda mööda kergesti põhjusi leida.

Taplus Tallinna ligidal, 1560.

Sellesama hulgaga näitas ta, kui Läänemaalt ära oli tulnud, ennast ka Tallinna all ja heitis esiteks leeri Harku mõisas, poolteist penikoormat linnast. Seal läksid tallinlased, aadlist ja mitteaadlist, raehärrad, kodanikud, sellid, maasulased ja liht mehed kõik ratsa ja jala hommiku wara wälja ja wõtsid kaks wäljasuurtükki kaasa selle mõttega, et waenlasele ootamata peale tungida. Ja kui nad umbes kolmweerand penikoormat teed linnast ühe salga peale tulid, kes rööwitud loomi pidi ees ära ajama, tapsid nad sest salgast neid üsna palju maha ja wõtsid kõik rööwisaagi, mis nad Läänemaalt olid toonud, mõni tuhat pead weiseid ja mõned wangid, nendel käest ära ja lasksid linna ajada. Seal said teised wenelased leeris warsti jalule ja tulid omalt poolt tallinlastele kallale ja peeti üksteisega taplust. Aga Tallinna omad pidid wenelaste suure hulga pärast taganema ja lootsid, et maasulased ja jalamehed, kes taha olid jäänud, nad wälja päästawad. Aga kui maasulased ja jalamehed nägid, et mõisamehed pakku läksid, põgenesid nemadki põõsasse ja rägasse, kuhu keegi pääsis, ja jätsid suurtüki maha, mis wenelastele ühes raadi hobustega, kes ees olid, kätte langes. Aga oleks wõinud wenelasele seekord suurt kahju teha, kui hästi oleks ette waadatud. Sel korral langes mõnigi tore wägimees aadlikke, kodanikke ja kaubasellisid, nagu nimelt Johan von Galen, Jürgen von Ungern ja Laurents Ermis aadlikkudest ja Lüdeke von Oiten, linna raadisugulane, Blasius Hochgreve, üks kodanik, ja weel teisi kodanikke ja sellisid. Paljud toodi ka haawatult ja haigelt tagasi. Aga kui see pisikene ratsanikkude hulk nii waprasti wastu pani, imestasid wenelased sest wäga ja ütlesid, et tallinlased on kas peast hullud wõi ka wiinast üsna purjus, et nad nii wähese rahwaga nii suurele wäele wastu seisawad ja saaki julgewad ära wõtta. Siis otsisid wenelased oma surnud üles ja wiisid ümberkaudu küladesse ja põletasid ära külad ühes surnutega ja läksid Paide teise hulga juurde. Sündinud aastal 1560, 11. septembril.

Talupoegade wastuhakkamine, 1560.

Selsamal sügisel, kui lood maal nii kirjud olid, tõusis kisa-kära talupoegadega ka Harju- ja Läänemaal. Nimetatud talupojad olid aadli wastu üles tõusnud, sellepärast et nad aadlile peawad suuri maksusid maksma ja rasket mõisa tegu tegema ja ei saa selle wastu ometi nendelt mingit kaitset hädas, waid on moskwalase tallata ilma ühegi wastuseisuta. Seepärast ei taha nad enam aadlialused olla ega ühtki mõisategu teha, waid tahawad sellest üsna priid ja lahti olla, wõi tahawad aadli hoopis ära häwitada ja otsa peale teha. Ja jäid nõnda oma tahtmise juurde ja tungisid mõne mõisa kallale, lõid ka mõned aadlikud, kes mõisates kodu olid, maha ja tapsid ära, nimelt Jakob Uxel’i (Lummatist), Otto Uxel’i (Kirketast), Jürgen Rissbitter’i ja Diderik Liwe. Needsamad talupojad läkitasid ka Tallinna linnale oma saadikud linnaga sõprust ja rahu tegema. Aga aadli omadele ei tahtnud nad mingis järele anda. Kui raat nende asja oli ära kuulanud, manitses tungiwalt neid rahu pidama ja oma ettewõttest tagasi astuma. Aga see manitsus ei leidnud nende juures maad, waid läksid edasi ja hakkasid Koluwere maja piirama, kuhu paljud nende eest olid warjule põgenenud. Et nüüd neid Koluwere majast wõiks wälja päästa, pani Kristoffer Mönnikhusen ja mõned mõisamehed end walmis ja langesid mässuliste talupoegade kallale, tapsid neid palju maha ja wõtsid ninamehed ja pealikud wangi, kes siis pärast osalt Tallinna all, osalt Koluwere all ära hukati. Nõnda lõppes see mäss.

Tallinn pöörab Rootsi poole, 1560.

Aastal 1560, sügisel, kui Tallinna linn suures hädas oli moskwalase pärast, kes wahet pidamata linna wärawate all mässas ja mitte ainult linna weiseid, waid ka kodanikke ja muid elanikke ära wiis, ja keegi enam julgesti ei tihanud wärawast wälja minna ja ühtki abi ega nõu enam ei teatud, siis pidid Tallinna omad tungiwast hädast minema oma naabri härra Eerik XIV-da, Rootsi kuninga juurest abi ja troosti otsima ja läkitasid oma saadikud Johan Schmedemanni, linna raatmanni, ja Jost thor Hake, ühe wanema kogukonna-liikme, kõrgestnimetatud kuninga Eeriku juurde niisuguse juhatusega, et nad temalt ühe summa raha taotlewad linna heaks küllaliste kohustuste wastu, ja sealjuures temalt kuulama, mis neil häda korral, kui moskwalane neid peaks piiramisega kiusama tulema, temalt oodata oleks. Ja said selle peale wastuse: Rootsi riigil ei ole mitte raha laenata. Aga et linn on suures hädas ja kõikidest maha jäetud ja moskwalane ka Rootsi riigile ärakannatamata naaber oleks, kui ta Tallinna ära wõtaks, seega siis, kui nad ennast Rootsi krooni kaitse alla tahawad anda, tahta tema, mitte linna ja maade ahnuse pärast, mida tal juba ennegi küllalt olewat, waid kristlikust armastusest ja et moskwalase naabrust ära hoida, neid kaitsta ja Tallinna linnale mitte ainult rahaga, waid ka suurtükkide, püssirohu ning tinaga ja igasugu moona ja tarwidustega heldesti appi tulla ja tahtwat neile kõik nende wanad õigused ja eesõigused jätta ja neid ka edaspidi pidada ja kaitsta, olgu kelle wastu tahes.

Heermeister ei wõi aidata.

Kui nüüd Tallinna omad Rootsis seesuguse armuliku wastuse said, pidasid nad seda meeles ja läkitasid esiteks oma saadikud heermeister Gotthart Ketlerile, nimelt Herman Szoye ja Robrecht von Gilsen’i Harju ja Wiru rüütelkonna poolt ja purmeister Johan Könink’i, raadisugulase Jürgen Hönerjeger’i ja sekretär Laurentsius Schmit’i kodanikkude poolt, kuulama, kas heermeister weel mingit nõu teab wõi kuskilt poolt weel midagi ootab, mis järelejäänud maid ja linnu wõiks trööstida ja päästa. Ja kui tema Tallinna omasid ja selle maakonna aadlit moskwalase wastu wõib kaitsta, siis ei teadwat nemad kedagi armsamat isandat kui teda. Kui tema aga ühtki paremat nõu, abi ega troosti ei tea ega anda ei jaksa, kui seda, mis siiamaani neile osaks on saanud, siis pidawat nemad tungiwast hädast teisi nõusid ja teesid otsima. Sest neile olla sellest wähe kasu, kui Tallinn kõigi oma kodanikkudega, noored ja wanad, mida Jumal hoidku, moskwalase alla saaks, mida nemad ometi iga päew pidawat kartma. Selle peale andis heermeister ikka weel häid troostisõnu, ilma abi lubamata. Aga wiimaks saatis Tallinna siiski mõned poolakad, keda Poola kaitsewäeks hüüti. Ja sel asjal oli niisugune nägu, kui tahaks ta mitte ainult ise poolakaks minna, waid ka Tallinna linna hea meelega Poola kuninga alla wiia. Aga kaitsewäest ei olnud Tallinna linnale palju kasu, ja kui need poolakad mõne aja olid Tallinnas ära olnud ja Saksa maasulastega mitte hästi kokku ei leppinud, laskis raat nemad lahkesti ametist lahti ja laskis nad kingituste ja annetustega Poolamaale ära minna.

Orduriigi lõpp.

Selsamal ajal, kui Liiwimaa lugu oli pahaks läinud, nii et mitmed maad, lossid ja kindlused wapustusi läbi olid elanud, kõik maa-tagawara ära kurnatud, walitsejate ja wõimukandjate arw üsna wäheseks jäänud ja wiimane nõu weel heermeistri kätte üksi oli jäänud, ja tema üksi ka enese liiga nõrga tundis olewat niisuguse wägewa waenlasega, kellele wõit ja õnn wägisi sülle jooksid, jõudu katsuda, arwas ta kasulikuks järelejäänud maade ja linnadega Poola krooni kaitse alla minna, et moskwalane neid enam kätte ei saaks. Ja siis kuulutas Sigismundus Augustus, Poola kuningas, heermeister Gotthart Ketleri ettepaneku peale järelejäänud Liiwimaa maad ja lossid omaks ja andis heermeistrile mõned maad ja lossid Kuramaal ja Riia stiftis põliseks lääniks ja nimetas tema Kuramaa härtsogiks ja Semigalli krahwiks.

Seega oli Saksa ordu meistrite walitsus Liiwimaal lõppenud ja asutati kaks päritawat ja ilmlikku würstiriiki asemele, üks Kuramaal, mis Kuramaa härtsogile sai, teine Lätimaal ja Riia stiftis, mille kuningas omale pidas ja mida praegu Wäina-taguseks würstiriigiks nimetatakse.