Liiwimaa kroonika (Leetberg)/Eeskõne
Keiserliku prii riigilinna Breemeni austatud, lugupeetud ja kõrgestõppinud bürgermeistritele ja raatmannidele, minu suurearmulikkudele härradele.
Arm ja rahu Jumalalt Isalt Kristuse meie ainu Õnnistegija ja Wahemehe läbi kõige pealt! Aulikud, lugupeetud, kõrgestõppinud ja targameelsed suurearmulised härrad! Seda tunnistab mitte ainult püha jumalik Sõna, waid ka kindlad äranägemised elust, et wagad ja truud ülemad Jumala kõige kõrgem arm on, mis inimesesoole maa peal wõib osaks saada, ja kus üks maa ehk linn selle armukingituse on osaks saanud, see wõib julgesti sellest Jumala armu ja heldust näha ja tunda. Sest niisugusest ülemusest tuleb alamatele palju head, nimelt ristiusu, kirikute ja koolide edenemine, hoolekandmine waeste eest, hea walitsus, rahu, igapäewane toidus, kaitse wagadele ja karistus kurjadele ja iga aus kord ja wiis. Kus wagad ja truud walitsejad niisuguste woorustega on ehitud, seal tahab ka Kõigewägewam Jumal kõige ajaliku ja igawese õnnistusega ikka ja alati rikkalikult aset olla. Aga kus maal ehk linnal neid andeid mitte ei ole, seal wõib otse wastupidist järge ja Jumala ärapöörmist selgesti näha ja tunda.
See Jumala armukingitus, nimelt waga ja truu ülemus ja walitsus, oli ka Liiwimaa prowintsile tema kristliku walitsuse hakatuses osaks saanud. Sest kui Kõigewägewam Jumal Liiwimaa paganatest omale tahtis kristlikku kogudust koguda ja ära walitseda, siis ta äratas armust truid piiskoppisid, walitsejaid ja wõimsaid wägimehi ausast Breemeni kogukonnast, kes Liiwimaa esimesed isandad ja walitsejad olid ja waese paganarahwa suure agaruse, waewa ja tööga Jumala tundmisele ja ristikoguduse liikmeks tõid. Ja sel ajal hiilgasid ja paistsid wagad ja truud piiskopid Liiwimaal kõigi woorustega, ja hakatus oli sel ajal wäga hea ja püüdis ainult Jumala au ja waeste, mõistmata hingede õnne ja head. Aga kui esimesed wagad ja truud piiskopid ja nendega ühes esimesed Saksa ordu meistrid Liiwimaal esimesest ja kõige raskemast tööst olid üle saanud ja oma järeltulijatele suured maad, kindlad lossid ja linnad kätte muretsenud ja ka waestele mõistmata paganatele oma jagu Jumala tundmist õpetanud ses lootuses, et nende järeltulijad nende eeskuju järele, nagu truude piiskoppide ja walitsejate kohus, niisama ka ainult Jumala au ja waeste mõistmata liiwimaalaste hingeõnnistust ja head käekäiku meeles peawad ja edasi aitawad — sest nemad ei olnud weel täielikult Jumala tundmisele õpetatud — siis leiti sellest suur puudus olewat. Sest mõned pärastised Riia ja Tartu peapiiskopid ja weel teisi piiskoppisid Liiwimaal, ka mõned pärastised Saksa ordu meistrid Liiwimaal unustasid kergesti oma eelkäijate hea eeskuju ja oma Jumalast seatud ameti ja algasid isekeskis ilmaaegseid sõdasid, nõnda et mõned peapiiskopid mõlemast stiftist, Riiast kui ka Tartust, uskmata wenelased ja leedulased neil aegadel Liiwimaa Saksa ordu wastu appi kutsusid ja jalule ajasid. Ja seda sisemist tüli ja sõda piiskoppide ja ordu wahel tehti sagedasti mitte millestki muust põhjusest kui ainult ajaliku au, ülema wõimu ja aupaistuse pärast. Sest nimelt, et piiskopiseisus kõige wanem oli maal ja orduhärrad ja -meistrid, kes hakatuses ainult piiskopi kutsutud olid, nüüd aga wanematele üle pea olid tõusnud ja ülema wõimu ja au nende üle oma kätte olid saanud, siis oli alatine wõidukius, kadedus ja salajane wiha nende wahel, mispärast nad sagedasti, Liiwimaa maadele suureks tuntawaks kahjuks ja hukatuseks, üksteisega sõjajalale sattusid. Siis jäi Jumala au ja hoolitsemine kirikute ja koolide eest unustusse, lihtsatele ja mõistmata Liiwimaa talupoegadele ei antud õpetust Jumala tundmises enam edasi, mis siis Jumala wiha mitte wähe ei äratanud. See oli umbes keskmine aeg Liiwimaa walitsuses kunni wägewa isanda Wolter von Plettenbergini, kelle ajal Liiwimaa walitsuse lõpp ligi jõudis. Sest kui see aulik meister suure õnne ja wõidu sai moskwalase wastu ja tema Pihkwa juures ära wõitis ning seeläbi pikaaegse rahu sai ja ka puhas, õndsakstegew püha Ewangeeliumi õpetus tema walitsuse ajal Liiwimaal peale hakkas, siis külwas saadan pika rahu ja puhkuse ajal Jumala sõna puhta seemne sekka ka igasugu umbrohtu, nagu lihalikku julgust, ülbust, kõrkust, toredust, prassimist ja muid suuri pattusid ja orjusi, niihästi walitsejate kui ka alamate seas ja Liiwimaa priius ja omawoli oli walitsejate ja aadli ning kodanikkude juures wäga suur. Ja ei tahtnud ka walitsejad ja ka ehk lihtsad aadlikudki oma riietes ja ehetes piiri pidada. Sest lihtsad wõimukandjad, nagu komtuurid ja fogtid, tahtsid kuldkeedega, pasunate ja kalliste riietega, nagu oleksid nad kuningad ja würstid, wastu kõike kommet ning kohust hiilgada ja uhkustada. Üks Paide fogt, Hinz von Tülen nimi, kandis kuldkeed, mis 21 Ungari naela kaalus, ja üks Tallinna komtuur laskis enesel igal pool kolm pasunapuhujat ees käia, mida mitmest kõrgeaulisest härtsogist ja walitsewast würstist mitte iga kord näha ei ole. Seda ja muud sellesarnast toredust ja uhkustamist tahtsid ka paljud teised wõimukandjad, toomhärrad ja aadlikud ja kõik, mis waese talupoja kaela peal oli, järele teha, mispärast ka waene talupoeg mitte kosuda ei wõinud, waid pidi igasugust omawoli, waesust ja wägiwalda suurema hulga poolt kandma ja kannatama ilma wähemagi arusaamiseta ülemuse poolt. Aga kirikutest ja koolidest ei peetud suurt lugu. Sest palju kirikuid maal mõnes paigas, kus kihelkond neli ehk wiis penikoormat pikk ja lai on ja kaheksa ehk üheksa aadlimõisat ühes kõigi oma talupoegadega ja priidega külge kuulusid, seisid tühjad ja hoopis lagunenud, mitte ainult nüüd hädaohtlikul sõjaajal, waid ka heal ajal, kus ühestki sõjast ega õnnetusest midagi ei teatud. Ja kõigel sel maal, mida mõne wägewa kuningriigiga wõib wõrrelda, ei ole üht head uniwersiteeti ega head kooli olnud, waid pealinnades kõhnad erakoolid üksi. Ja ehk küll mõnikord, mitte kaua enne maa hukatust, maapäewal külma nõu peeti, kuidas head kooli asutada, ei tehtud ometi midagi teoks. Sest enam jagu Liiwimaa seisusi on igal ajal selle wastu seisnud ja kartnud, et kui seda tahetakse teoks teha, siis nende piiskopkondadele, abteidele, domereidele, fogteidele ja maamõisatele kulusid ja kahjusid tehakse. Sellepärast on see hea ettewõte iga kord ikka pooleli jäänud ja kõik kirikukord, wabad kunstid, sündinud asjade ülestähendamine ja kõik ingeniosae virtutes on suuresti kahanenud ja sellewastu lodewus, kiimalus ja weel teised suured patud ja orjused on jälle maad wõtnud. Ei ole ka üheski walitsuskonnas terwel maal ühtki ülemat ülewaatajat ametis olnud, kes õpetajaid maal oleks järele waadanud, mispärast siis iga õpetaja waba hea mees oli ja oma tahtmist ja heaksarwamist mööda mõne nädala peale korra jutlust pidas. Ülewaatajate mõju linnades ei ulatanud kaugemale kui linna ringmüürini. Koolide puuduse pärast on ka palju kirikuid maal ilma õpetajata seisnud. Sest kust pidi neid wõetama, kui terwel maal uniwersiteeti ega head kooli ei olnud? Ja mõnelgi wäikesel mehel, kes oma lapse eest hea meelega hästi oleks muretsenud, ei olnud seda jõudu, et ta teda oleks maalt wäljas wõinud koolis pidada. Ja kus mõne kiriku peal maal õpetaja ametis oli, see oli harilikult wäljamaa mees ja ilma Liiwimaa mitte-saksa keelt mõistmata. Mis waestel Liiwimaa talupoegadel sest kasu oli, seda wõib iga mõistja inimene ise arwata. Sellepärast on ka ebajumala teenistus Liiwimaal ikka alal olnud ja tuhande talupoja hulgas leiti waewalt üks, kes Issameiet tundis, katekismuse wiiest peatükist rääkimata. Pühapäewast ja teistest pühadest on Liiwimaal kõrged ja madalad kõik kunni tänapäewani nii wähe hoolinud, et ta mitte kuskil ristirahwa seas wähemas lugupidamises ei wõi olla. Sest seda päewa tarwitati jalutamiseks, pulmadeks, warrudeks, maikrahwi walimiseks, wõõraspidudeks, wedelemiseks, prassimiseks ja igasugu himu ajamiseks, ilma wähemagi arusaamiseta ülemuse poolt, just nagu oleks see päew ainult niisuguseks kergemeele lõbuks Jumalast seatud ja määratud. Sellepärast siis, et piiskopid, orduhärrad, aadlikud ja kõik walitsejad Jumala, kirikud ja koolid, jumaliku pühapäewa ja oma Jumalast seatud ameti hoopis ära olid unustanud, siis pidi Jumal üles ärkama ja pidi niihästi walitsejaid ja aadlikke kui ka alamaid kõiki koos kõigile teistele eeskujuks ja hoiatuseks karistama. Nagu selleks jumalikus Pühas kirjas palju näitusi leida on, et Kõigewägewam Jumal ühegi inimese hukatusest, weel wähem suurte kuningriikide, maade ja linnade hukatusest rõõmu ega head meelt ei tunne, ja kui Jumal mõnda maad wõi linna tema patu ja kuritegude pärast tahtis karistada, ei lasknud ta seda karistust mitte äkitselt, ilma hoiatamata tulla, waid kui ta kaua oli pahategusid kannatanud ja oma truude sulaste läbi inimesi pöörmisele ja kahetsemisele manitsenud, siis ta, kui õiget kahetsemist ja patustpöörmist ei sündinud mitmekordse truu manitsuse peale, ei jäänud wiimaks ka oma karistusega mitte tulemata, miska ta oma jumalikku wiha patu ja kõige pahateo wastu tahtis kõigile teistele hoiatuseks näidata ja tunnistada. Nii isalikult tegi truu Jumal ka Liiwimaal. Ta on sellele maale mitte ainult igasugu ihutarwidust ülirohkesti annud, waid on teda ka püha Ewangeeliumi kosutawa puhta õpetusega prohwetite ja apostlite kirjade ja Augsburi usutunnistuse läbi rikkalikult õnnistanud, miska ta oma jumalikku armunõu Liiwimaa walitsejatele ja alamatele selgesti küllalt on ilmutanud. Aga et suurem hulk neid Jumala heategusid kurjasti tarwitas ja Jumala wastu tänamata ja sõnakuulmata oli ja Jumala pikameelelise kannatuse ja truud manitsused, mis neile mitte ainult tema sõna truude teenrite läbi kuulutati, waid ka tulise sabaga-tähe läbi taewast, mis aastal 1556 paastu ajal kaua aega nende peade kohal hõljus, et nad selle kõik tuulde lõid ja ei mikski ei pannud, ja päewast päewa endid ikka suuremate ja hullemate pattude ja orjustega roojastasid, nõnda et paljud ka kõige suuremaid ja hirmsamaid pattusid ja häbitöösid auasjaks ja woorusteks pidasid, siis pidi Jumala õiglane karistus neid wiimaks nõnda tabama, et nad kõigi moskwalaste ja tatarite pilkeks ja naeruks pidid saama, nagu kõik ilm seda teab ja kõik mõistlikud ja arusaajad inimesed, kes Liiwimaa wanu lugusid tunnewad, peawad tunnistama, et kõik need muutused ja Liiwimaa wana walitsuse ja aadli ja pea kõigi linnade ja losside ärahäwitamine mitte moskwalase, waid Kõigewägewama Jumala töö ja tegu on, kes moskwalase nagu karistuswitsaks Liiwimaa peale pidi saatma. Seepärast wõiwad liiwimaalased püha prohweti Taanieliga ütelda: „Issand, sina oled õiglane ja sinu kohus on õige“, ja teises kohas: „See on mulle hea, et sa mind oled karistanud, et ma õpiksin tundma sinu õiget kohut.“ Ja kui Kõigewägewam Jumal iseäralisest armust Liiwimaad mitte ei oleks karistanud, siis oleksid Soodoma patud, millest Esekiel 16. räägib, praegusel ajal Liiwimaal teiste pattude kõrwa arwatud, liiga wähesed olnud.
Oleks õige ja hea, kui need hirmsad näitused Jumala õigest kohtust ja need haruldased ja imelikud lood, mis ses muutuses ja wana Liiwimaa walitsuse ja aadli, ja mitme linna ja lossi ja kindluse langemise juures on juhtunud, peale selle ka need suured hädad ja raskused, mis kõrgeaulikkudel kristlikkudel kuningatel ja wõimumeestel olid, kes kristlikust armastusest ärahäwitatud Liiwimaa prowintsi jälle oma hoole alla wõtsid ja teda moskwalase kurgust, oma eneste pärismaid kaalu peale pannes, tahtsid wälja kiskuda ja jälle õigele järjele seada, — et see kõik mitte unustusse ei langeks, waid Liiwimaa järeltulijate pärast ka teistele näituseks ja hoiatuseks kirja pandaks. Ja see andis ka mulle asja mitte ainult neid kurbi lugusid, mis meie ajal Liiwimaal on sündinud, quaequae ipse miserrima vidi, waid ka wanu lugusid kristliku walitsuse hakatusest peale, niipalju kui neid minul wanust usaldusewäärilistest kirjutatud kroonikatest ja raamatutest saadawal oli, seda lühidalt üheks kroonikaks kokku wõtta ja trükki walmistada Ja seks tahtsin T. A. T. (Teie Aulikule Tarkusele) pühendada järgmistel põhjustel.
Et aulik Breemeni linn mitme Liiwimaa linna ja lossi tõsine ema on ja peaaegu terwe Liiwimaa ristiema, kes selle maa ja tema lapsed paganausust ristiusule aitas, peale Jumala, ja kõige esiteks teda ebajumala teenistuse rusuwast hämarusest jumaliku tundmise kosutawale walgusele wiis. Sest wanad Liiwimaa kroonikad ja palju teisi näitawad selgesti ja wasturääkimata, et Breemeni kaupmehed esimesed wõõrad olid, kes suure hädaohuga Liiwimaa prowintsis maale tulid, ja pärast seda esimesed olid, kes sinna ristiusku tõid ühe õppinud preestri läbi, Meinert nimi (peale Jumala). Ja see Meinert seati pärast esimeseks Liiwimaa piiskopiks. Pärast seda Meinertit oli breemenlane Bartolt teine Liiwimaa piiskopp, see kes Riia linna esiteks rajas ja asutas. Pärast Bartolti oli Albrecht, jällegi üks breemenlane, kolmas Liiwimaa piiskopp, kes kõigi pärastiste Liiwimaa piiskoppide kroon oli ja kelle agarust, tööd ja hoolt mitte küllalt ei jõua kirjeldada. Tema wõitis ja asutas ka kõik teised piiskopkonnad Liiwimaal ja jagas neid oma kodumaa meestele, Breemeni lastele. Ja need olid piiskopp Albrechti kõrwal walitsejad ja isandad Liiwimaal sel ajal ja asutasid ja ehitasid Riia ja Tartu ja Kokenhuusi linna ja weel palju teisi lossisid ja kindlusi, kirikuid ja kloostrid oma stiftides kõige hoolega ja wõitsid maad ära oma were hinnaga ja pöörsid ristiusule.
Et aga paganausu maad Liiwimaal suured ja wägewad olid ja nimetatud piiskopp Albrecht oma poolemeestega liiga nõrk oli, siis seadis paawst temale rüütliordu abiks, kes edaspidi piiskoppidele pidi maid wõitma ja neid aitama kaitsta.
Aga kui see uuesti tulnud rüütliordu Liiwimaa rahwaste ja teiste rahwaste wastu ümberringi liiga nõrk oli, siis reisis piiskop Albrecht Saksamaale abi tooma, ja tõi ühe auliku Saksi härtsogi, ka Albrecht nimi, ja teisi krahwisid ja Saksa sugu aadlikke maale oma agara kutsumise ja auliku lugupidamise läbi. Need kõik tulid kui palwerändajad Liiwimaale kaugeid teid wett ja maad mööda suure hädaohuga ja andsid suurt rüütlikku abi piiskoppidele ja ordule. Kui siis Breemeni lapsed esimesed Liiwimaa piiskopid ja walitsejad olid ja kõige ülem walitsusewõim maal, siis on ka kahtlemata kindel, et nemad sel ajal ka palju noort rahwast, Breemeni kodanikke ja kodanikkude lapsi, kui oma kodumaamehi ja sugulasi, Liiwimaale kaasa on toonud, kellest mõned Saksa ordusse astusid ja mõned ennast paganate wastu sõjameheks tarwitada lasksid. Sest hakatuses olid, nagu wanad kroonikad jutustawad, mitte ainult aadlikud Saksa ordu wäärilised, waid ka kodanikkude lapsed linnadest, iseäranis aga Breemenist ja Lüübekist, kes Liiwimaa heaks mitte wähem ei ole teinud kui aadlikud, waid koguni ka kõige ülemat, mis on tehtud. Ja et Breemeni ratsanikud ennast hästi pidasid, siis püüdsid piiskopid neid omamaamehi enne kõiki teisi awitada ning edendada ja andsid neile suured läänid kätte, ja sealt on palju Liiwimaa aadlikke oma alguse saanud. Sest need on tõesti aadliks arwata, kes oma mehiste tegudega kaasa on aidanud, et see wägew paganamaa ära wõideti, ristikoguduse külge liideti ja Püha Rooma riigile alla heideti. Ja weel tänapäew on üks aus aadeli sugu siin maal olemas, von Bremenite sugu, nimetatud T. A. T. linna järele igaweseks tunnistuseks ja mälestuseks, et nad wanasti ja esialgu Breemeni linnast pärit on.
Sellepärast waadates nende aulikkude breemenlaste suurte heategude peale Liiwimaa wastu ja seal kõrwal ka seda suurt sõprust, abi ja head tahtmist, mis T. A. T. Liiwi prowintsile ja iseäranis Tallinna linnale, minu kodulinnale ja isamaale, tema pikal raskel rusumiseajal mitmele korrale kristlikust armastusest on näidanud, olen mina, nagu on õige ja kohus, selle lihtsa ja kohtlase kroonika T. A. T-le tahtnud pühendada ja selle auliku linna ja kogukonna auks trükki walmistada, kõige hoolega alandlikult paludes, et T. A. T. wõtaks seda minult kõige lahkusega wastu wõtta ja temast head meelt tunda. Nõnda tahan jälle ja olen igal ajal walmis Kõigewägewamat Jumalat paluma T. A. T. õnneliku walitsuse ja hea käekäigu pärast. Antud Tallinnas, aastal 1577.
T. A. T.
warmas teener