Libahunt/Kolmas waatus
KOLMAS WAATUS.
(Jaani-õhtu metsa ääres lagendikul. Kui wõimalik, siis näitelawale maha tehtud tuli. Eespool püstipandud warras tõrwapütiga, mida näha ei ole. Nooremad poisid kannawad tule jaoks hagu kokku, wanemad poisid peawad tõrwatonni all nõu. Elaw liikumine, kõnekõmin ja naerulagin läbisegi, inimesi tuleb ühtelugu juure.)
HAOKANDJAD
(läbisegi):
1) Teeme ikka jaaniku mis jaanik on! 2) Missugust enne ei ole olnud! 3) Mis üle kolme walla näha!
JASS
(ogar, alati teistel ees ja tikub rääkima):
Täna teeme jaaniku jah! Mis üle kolme walla näha jah!
1. HAOKANDJA:
Jass, kanna hagu!
JASS:
Mina toon hagu kah jah! (Ei lähe aga kuhugile. Naer.)
(Eemalt kostab tulejate tüdrukute laul.)
TÜDRUKUTE PARMAS
(tulles, läbisegi):
1) Tere! 2) Tere poisid! 3) Tere läbisegi puha! (Teretamine ja naljatamine.)
II. HAOKANDJA
(poisikestele):
Jukut, Jaani ja teised, minge tooge kuiwi kadakaid.
LAPSED
(kilkades laiali):
Toome meie kuiwi kadakaid!
WANATÜDRUK EPP
(tõrwatonni warrast katsudes):
Kas see warras ka peab?
POISID
(naerdes läbisegi):
1) Miks ta ei pea! 2) See peab kui hull! Seda ei kanguta Epp ise ka lahti!
OGAR POISS:
Mina — mina — mina tõin terwe kuuse korraga!
TÜDRUKUD
(läbisegi):
1) Kas saab ka hää jaanik? 2) Kas oli ka kase tohtu? 3) Ja hästi palju tõrwa?
POISID:
1) Tõrwa kui mett! 2) Tõrwa ja tohtu — küllalt! Wana raswase rattarummu lõhkusime pilbasteks ja kiilusime täis! See põleb kui põrend!
EPP:
Kes sinna tule otsa wiib?
1. POISS:
Epp ise ronib üles!
POISIKE:
Mina ronin üles, pistan põlema!
II. POISS:
Kas püksipõlwed ka peawad? (Naer, poisikesel on püksipõlwed wäga kärisenud.)
III. POISS:
Wibalikuga pistame tule otsa!
TÜDRUKUD:
1) No mis te weel ootate, pange ju põlema! 2) Hakkame pääle jah!
POISID:
1) Wara alles! 2) Ootame weel wähe, ilm alles walge! 3) Kõik ei ole weel koos!
I. TÜDRUK
(ettepoole kogunud teistele tüdrukutele):
Tammaru rahwast ei ole ka weel?
II. TÜDRUK:
Sina ootad Margust?
III. TÜDRUK:
Mis sina temast ootad, temal ise oma!
JASS:
Ei tea, kas Tammaru-Tiina ka tuleb?
I. POISS:
No miks ta's ei pea tulema?
JASS:
Wõi sa ise ei tea?
EPP
(Jassile):
Mis sa ometigi niisugust juttu ajad! Waata kui sa ei saa!
(Inimesi kogub enam ja enam ümber kuulatama.)
II. POISS:
Ega ei tohi niisugust hullu asja nimetada! Kes seda oleks uskunud!
III. POISS:
Ei tea, kas on ikka tõsi wõi?
I. POISS:
Mis see? See Kiwesti-Kaarli warsa lugu wõi?
WANA NAENE:
Kuidas ta siis tõsi ei ole, kui Tammaru-Mari ise oma silmaga nägi!
I. TÜDRUK:
Huu! Hirmu ajab pääle!
POISIKE
(wana naesele):
Tädi, missugune see libahunt õige on?
WANA NAENE:
Wõi mina teda olen näinud! Hunt ikka nagu hunt, kui werejanu ja murdmise himu pääle tuleb! Muud kui — esimesed jalad olewat tal lühemad kui tagumised. Inimese käed ju ka lühemad kui jalad.
(Enam inimesi kogub kuulatama.)
KESKEALINE MEES:
Puha ebausk!
I. POISS:
Ebausk jah, kuidas nüüd inimene ennast wahel hundiks ja jälle inimeseks muuta saab.
WANA NAENE:
Kust ta's ebausk on? Wa' Räägu-Rein Pärakülas, kätt ega jalga ei wiitsi liigutada, põllulapikesed sööti jäänud, nälg igalpool silmaga näha, loomad äralõppenud, kewadel ei jõua jalgu alla wõtta, kantakse teisi inimeste wahel laudast wälja, aga — peremees? Peremees paks ja punane, nagu puik, weri näost wälja tulemas. Kõik ilma inimesed teawad, et ta libahundiks käib ja et kõik see rammu murtud lammaste soojast werest tuleb!
KESKEALINE MEES:
Hull jutt puha!
WANA NAENE
(nagu enne):
Hull jutt? Kui sulase ka libahunti tegema wälja õpetas? Wana Rein ei jõudnud teopäewi ära teha, kui siis pandi mõisa poolt wana Aasta-Mats sinna sulaseks, et see teopäewad tasa teeks. Tee teopäewi, kui leiwakotti kaasa panna ei ole! — Aga warsti hakkas ikka wa' Aasta-Mats ka paksuks ja punaseks minema, tegi ikka teopäewad tasa ja kõik ja kiitis ise igal pool, et ta nii hää koha pääl weel ei olla teeninud, kui Räägul. Muud kui — ühel hääl päewal olla Matsil see „sõna” metsas meelest ära läinud, ei ole ennast enam inimeseks tagasi muuta saanud. Jooksnud küll tagurpidi käpukile ümber kiwi, aga seda „sõna”, seda ei olla tal enam meele tulnud. Kui siis jooksnud hundist pärast koju ja peitnud ennast haganikku ära. Silmad põlenud pääs ja weripunane keel hammaste wahelt wäljas. — Seni kui wana Rein koju tulnud, teist ise ümber kiwi wedanud ja tast jälle inimese teinud!
KESKEALINE MEES:
Kes tahab, see usub!
WANEM INIMENE:
No kas teil nüüd mitte enam muud juttu käes kõneleda ei ole, kui niisugust tühja lori!
WANA NAENE:
Ei ole see tühi lori!
III. POISS:
Ei wõi teada midagi. Kust see jutt muidu inimeste suhu sai?
WANA NAENE:
Ega suitsu muidu ei tõuse, kui tuld ei ole!
EPP:
Ah, jätke järele, kõnelege midagi muud!
JASS:
See ju see kõigeuuem jutt on!
III. POISS:
See ju nüüd läheb kui kõlin läbi kihelkonna.
KESKEALINE MEES:
Mina olen kuulnud, Margus tahtwat Tiinat wõtta! Siis tekkiwad ikka kõiksugused hullud jutud!
JASS
(on ennast metsa ära peitnud ja heidutab säält):
Õhõi, õhõi, soend, soend, libahunt! Silmad põlewad pääs kui tulerauad!
(Kõik kohkuwad ja lööwad lahku; lapsed jooksewad tõrwapüti alla hunikusse.)
EPP:
Mis rumal jutt ja lori see on! Ära rikuwad inimeste tuju! Jaani-õhtul ei ole nüüd paremat. Poisid, pistke jaanik põlema! Tulge tüdrukud, hakkame nukku jooksma, et korra otsa pääle saame! Tulge!
WANEM INIMENE:
Ära rikuwad tuju jah!
TÜDRUKUD
(läbisegi):
1) Hakkame! 2) Hakkame nukku jooksma jah, mis meil ilmaga asja! Tulge! 3) Epp, astu sina ette otsa!
EPP
(edwistades):
Mina nüüd weel!
POISID
(läbisegi):
1) Epp jah, Epp jah! 2) Epp, Epp! 3) Epul on hää laulu hääl! 4) Epp seda asja oskab!
EPP:
Noh, kui Epp, siis Epp! Hakkame pääle! (Ürgab:)
Lähme nukku ehtimaie, |
(Wanemad inimesed hoiawad kahele poole kõrwale, tüdrukud lööwad ringi, kaks neiut lükatakse keskele ja laotatakse neile walge linik pääle, kuna teised nende ümber keeru käiwad ja laulawad. Poiste parmas hoiab paremale poole ja walib nukupüüdjad. Pahemale poole koguwad torupillimees, wanemad mehed ja naesed, kõik hääs tujus. Nukumäng peab kiiresti minema. Kuni nukku joostakse, süütawad wanemad poisid wibalikuga ülesse tuld; säält hakkab punakat walgust alla paistma.)
Nukumäng I.
Lähme nukku ehtimaie, Pääle pane pardi sulgi |
(Neiud keskel teewad kästud liigutusi.)
Rinda pane suure sõle |
(Neiud wiskawad liniku, jooksewad ringist wälja, poisid kannul neid püüdmas. Ringisolejad hoiawad tahapoole poolringi.)
Jookse nukku, jõua nukku, |
(Poisid on nukud kinni püüdnud ja tulewad nendega tagasi. Kõnelagin ja seletamine.)
KARJALAPSED
(kargawad jaanitule ümber ja laulawad):
Puhas, püha Jaanikene, |
(Kilkawad :) Jaanike ! Jaanike ! (ja jooksewad laiali.)
WANAKAS MEES
(wõtab midagi pihuga maast ja pillub tulde):
Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, linad minu põllu pääle!
(Sarwemäng näitelawa taga: tuttaw lehepilli lugu.)
I. TÜDRUK:
Tammaru Margus!
II. TÜDRUK:
Margus jah! Tema lehepilli lugu!
(Mõned jooksewad wastu, teised teewad pilli loo järele lühikese jalakeerutuse. MARGUS, MARI, TIINA, TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE tulewad. Mõlemad wiimased jääwad ettepoole, wanemate inimeste juure seisma. Teretamine ja elaw liikumine, aga ka — pääde kokku pistmine ja sosistamine. Tüdrukud hoiawad nähtawasti wähe Tiina eest kõrwale, aga mitte wäga silmapaistwalt. On, nagu tikuks tume tuju wõlmust wõtma. EPP saab sellest aru ja tõttab seda peletama.)
EPP:
No mis te's nüüd mängu katki jätsite? Tulge jälle nukku jooksma! Ega see Jaaniõhtu maast ei ole leitud, millal me teid kõik paari saame!
TÜDRUKUD
(läbisegi):
Nukku jooksma jah, nukku jooksma! (Koguwad ringi.)
EPP:
Kes see keskele?
I POISS:
Epp ise keskele! (Naer.)
EPP
(tujukalt):
Soo, wõi Epp keskele? Siis wist — Jass püüdma? Seda te tahate? (Naer.) Ei, Tammaru Marit, Tiinat keskele — Margus ja Meelimäe-Mart püüdma!
TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE
(pistawad pääd kokku. Perenaene näib elawalt kõnelewat, peremees awaldab käsa laotades tuska).
HÄÄLED
(läbisegi):
Olgu! Olgu! Marit Tiinat keskele, Margus ja Märt püüdma! (Mõned tüdrukud jooksewad Mari tooma, Tiina jääb üksi.)
TAMMARU PERENAENE
(astub Mari poole, nagu teda ära tooma):
Mari, ära sina praegu mine!
TÜDRUKUD
(wõtawad Mari keskele):
Ei, ei! Tema peab tulema, meie ei jäta!
EPP
(Tiina juure astudes):
Noh, tule!
TIINA
(kahewahel):
Wõtke mõni teine!
MARGUS
(Tiinale):
Mine, mine!
EPP
(wiib Tiina Mari kõrwale keskele).
(Jälle pääde kokkupistmine ja sosistamine, selgesti on kuulda, et siin ja sääl kõneldakse:) Saab näha, kumma Margus walib!
Nukumäng II
(Epp ürgab ja tüdrukad laulavad, poisid mängiwad kandliga kaasa:)
Oh see nukku waenelapsi, |
(Tiina ja Mari pistawad jooksma. Ringis olejad hoiawad tahapoole poolringi. Mari ei lase ennast Mardist tabada.)
I. POISS:
Margus, lõika, ära jäta Marit Märdile!
II. POISS:
Märt, ole wahwa!
I. POISS:
Margus, tõmba Mari kinni!
III. POISS:
Margus nüüd Marit tahab! Mari jääb ikka Märdile!
(Mari jookseb paaril korral Margusele risti wastu, et sellele wõimalust anda teda tabada. Aga Margus näeb ainult Tiinat ja tormab sellele järele, kes aga ka ennast kergesti püüda ei lase.)
JASS:
Mis sina nüüd, Mari, ennast weel Margusele topid, ega Margus ju sind ei taha!
I. POISS:
Ega ta hull ei taha jah! Mari oleks ikka walmis küll!
II. POISS:
Margus ei hooli maast ega taewast!
III. POISS:
Margus teeb mis Margus tahab, mis temal Mariga tegu!
TAMMARU PEREMEES ja PERENAENE
(eespool, on nähtawasti wäga erutatud. Kui Margus neist mööda jookseb, haarab perenaene tema käiksest kinni.)
PERENAENE
(pahaselt):
No mis see nüüd olgu!
MARGUS
(ei hooli midagi, kisub ennast lahti, jookseb Tiina järele).
I. POISS:
Mari, ära sellepärast nuta! Märt ka hää poiss!
II. POISS:
Lepi Märdiga jah. Näe, Margusel Tiinaga tõsi taga!
WANANAENE:
Margus on hull! Ju see üks wägi on, mis teda lahti ei lase, et ta enam millestgi ei hooli!
(Jälle pääde kokkupistmine ja sosistamine. Kõik peawad nukujooksjaid silmas, kes tagapoolt keskele tagasi tulewad. MARI (Märdiga) leegitsewa näoga, asjata püüab ta oma wiha warjata, — TIINA (Margusega) alandlikkude, aga särawate silmadega. Kui mõlemad paarid keskel kokku puutuwad, ei suuda)
MARI
(ennast pidada, ta pöörab Tiina poole ja kähistab sellele näkku — küll nõnda, et see ainult Tiinale kuulda peaks olema, aga see on kõigile kuulda):
Libahunt!
(Tiina tarretanud, Margus kohkunud. Päältwaatajate hulgas sosistamine ja kahjurõõmsad näod):
Mis ta ütles? Kuulsid, kui ütles!
(Warsti lendab ka siit ja säält sõna):
Libahunt!
(Silmapilguks piinlik waikus. Tulewalgus ülewelt on kahwatuks muutunud, tuli on kustumas. — Korraga kõlawad kusagilt pimedast pilkesõnad):
Metsa-hulli, metsa-halli,
Metsa ojarmu emanda,
Mine sooda solgutama,
Läbi laanede laduma,
Kiwi külgi kiskumaie!
(Kahjurõõmus naerukihin, teistel tõsised näod. Ja jälle teiselt poolt kõlawad pilkesõnad):
Metsa-hukku, metsa-hakku,
Metsapeni, pikkalõuga,
Susi suuri, pää jämeda:
Ära sa puutu minu pulli,
Ära sa katsu minu karja,
Werista minu warsakest!
(Margus on äritatud ja nõuta, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda tabada, aga neid ei ole leida. Tiina tarretus muutub ülewoolawaks nutuks. Ta on keskele üksi jäänud ja kustuwa tule kuma paistab weel ainult tema pääle.)
MARGUS:
Tiina! Tiina! Ära nuta! Inimesed on niisuguses tujus ja — ega nad seda keegi ju ise ei usu ja — homme on ju kõik jälle ununud. Ära nüüd nuta! (Pureledes inimeste poole:) Mis te siis nüüd teete? Häbenege ennast! Tühi laimujutt pannakse käima, ja — teil ei ole paremat teha, kui seda järele rääkida ja teist inimest pilkama ja haawama hakata?! — Ära nuta, Tiina!
TAMMARU PEREMEES
(pahaselt Margusele):
No mis sina's nüüd? Sinule on keegi midagi ütelnud wõi?
MARGUS
(pureledes):
Kas sa ei näe siis, et teisele inimesele liiga tehakse!
(Kusagilt pimedast lendab wana wiisk Tiina jalgade ette ja jälle kõlawad pilkesõnad):
Susi säh, silmapaik!
Kui sa meie karja tuled:
Pane see silma ette —
Susi säh, silmapaik!
TIINA
(nutt muutub leegitsewaks wihaks):
Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? — Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhatkorda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole, kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja — hunt ei murra hunti, aga teie! . . Ja arwate ennast paremaks minust? Siin — hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie - orjawerega wõietud häbioksad wedelewad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on waba, teeb mis ta tahab, tuleb kui ta tahab, läheb kui ta tahab, armastab ja wihkab keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid — põlgab! (Astub uhkelt metsa poole, keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)
(Metsas wilguwad siin ja sääl pimedas korra pisikesed wiirastuled, nagu hundi silmad Üles, mis kohe jälle kaowad.)
(Siis selle waikuse keskelt):
WANEM INIMENE:
Püha Jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda hääd!
WANANAENE:
Ja mets nii must ja kole! Siia küll enam ei julge jääda!
(Tõusew hirm inimeste hulgas, tüdrukud ja naesed koguwad üksteise ümber hunikusse, lapsed ripuvad wanemate riiete küljes. Kõnekõmin ja hädaldamine, üksikud hakkawad minema, aegamööda kaowad kõik. Üksi järele jääb maas hõõgawa tuleaseme juure Margus; tema äritatud olekust on näha, et ta tumedate mõtetega wõitleb. — Eemal seisavad Tammaru peremees ja perenaene, kes tusased ja Üksteisega ägedasti kõnelenud on, mis aegapidi kuuldawale tuleb.)
PEREMEES
(käsa laotades):
No ütle!.. Mis sa narriga ikka teed!
PERENAENE:
Ammu oleks tüdruk waja silma alt ära saata olnud!
PEREMEES:
No ja, ära saata! Kuidas teda äkki ära ajad? Aga ega muud nõu üle ei jää! Kes siis seda nüüd uskus, et ta tõega — (käsa laotades) oma häätegijatest ka ei hooli ja poega rahule ei jäta!
PERENAENE:
Hunt ikka, mis hunt! Mis ta inimestele ütles!
PEREMEES
(ähwardawalt):
No tulgu tagasi!
PERENAENE
(Marguse poole astudes):
Ära tuled ka wõi?
MARGUS
(kaeblikult):
Kuida ma tulen, kui nägid, et... ära jooksis ja ei tea, mis ta teeb!
PERENAENE
(armuta):
Ei tee midagi!
PEREMEES
(pilkawalt):
Sa ehk tahad ka metsa järele joosta?
MARGUS
(murelikult):
Kuhu mina temale järele tean minna!
PEREMEES
Tuled siis wõi ei tule?
MARGUS
(tusaselt):
Küll ma tulen!
PEREMEES
(perenaesele):
Las' konutab. Lähme pääle! (Hakkawad perenaesega minema. Margus jääb üksi ja sorib pää ees maas, jalanukiga tuhka.)
(Tema juure astub pimedast wälja ja paneb teda murelikult tähele)
MARI
(õrnalt):
Margus!
MARGUS
(karmilt):
No — mis sina weel tahad!
MARI
(alandlikult):
Mis ma nüüd tahan, Margus! Mitte midagi ma ei taha!
MARGUS:
Siis — mine!
MARI
(murelikult):
Kuida ma jätan su siia... Jumala ainuüksi! . . Teised on kõik ära läinud...
MARGUS:
Ajasid tema jälle metsa! Kes teab, kas tuleb tagasi wõi ei tule!
MARI
(wähe aja pärast):
Küll tuleb. Ega see esimene kord ei ole. Ta on ju mitu puhku ära olnud ja ikka jälle tagasi tulnud!
MARGUS
(pureledes):
Mitu puhku! Kui te temale ülekohut tegite. — Tema ei ole nagu teie, tema ei kannata ülekohut, tema weri on teistsugune! See on õrn, lööb kergemini keema, see... aga seda ei suuda sina ju mõista!
MARI:
Ah Margus! Mina ei suuda seda mõista, kuidas sa nõnda tema küljes kinni oled!
MARGUS:
Ja muidugi ei suuda sa seda. Mine! Ma ei taha sind näha. Kuulutad oma halba unenägu teistele nagu tõtt!
MARI
(nuttes):
Oh Jumal, Margus, ma ei näinud und!
MARGUS:
No siis arwasid sa seda omast pääst wälja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümmekorda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.)
MARI:
(temale järele):
Margus! (Purskab walusalt nutma, käsaringutades): Margus! Oma hinge laotaksin ma sinu teeraa pääle, et aga sinul pehmem astuda oleks, surra wõiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei wõi sind jätta! Ma ei wõi mitte!
(EESRIIE.)