Libahunt/Esimene waatus
ESIMENE WAATUS.
Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab säält seinte pääle. Ahju ees sawik (müüritud iste), kolde kohal ahela otsas pada. Ahju kõrwal pink, kartsas ja wanaema woodi. Teisel pool wastu nurgas uhmripakk, leiwalabidas, ahjuluud ja muud koli, seinas soone pääl kinni ja lahti lükataw uks, pulk sees ja all nurga sees kassiauk. Ukse pääl lahtine laud, mille kaudu walgust sisse ja suitsu wälja lasta wõib; ukse kõrwal sulase woodi. Tagaseinas wäike, sagarate pääl käiw uks, lingi asemel köie ots. Ahju suu ees iste, selle ees wokk, sawiku lähedal pihijalg põlewa peeruga. Hiline talweõhtu, õues torm ja aegajalt huntide hulumine.
PERENAENE, 40 aastane, waewatud näoga, lühikeseks lõigatud juukste pääl walge (Halliste) päärätt, mille kolm nurka selja pääle alla ripuwad, kasuka pihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad — istub sawiku lähedal ja ketrab. MANN (MARI) kaheksaaastane, walgetwerd tüdrukukene, linalakk lühike juuks, wärwiline willane lõng juuste pääl, takune hame, rindade alt kirju wööga mässitud, kaela all wäikene wask prees — kükitab, paljad jalad hamme all, sawikul ja weerib suurest wanast lauluraamatust. MARGUS, neljateistkümneaastane walgetwerd poiss, paklane hame, kaela alt wask preesiga koos, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad — kepleb niisama. Temal on ametiks alati peergu kohendada ja waadata, et see hästi põleb.
MANN
(weerib):
Mi-e me, i-e je, meie, ri-si ris, ti-i ti, risti, u-si us, si-o so, usso.. .
PERENAENE
(parandab):
…. usu!
MANN:
... usu! Wi-i-si wis...
MARGUS
(parandab):
... wiis!
MANN:
Jaa, sina oskad pääst!
MARGUS:
Oskan jah, sina pead ka. Katsu kui Kukese-Märt tuleb käsuga: Tammaru-Mann kirikherra ette lugema, ja sina ei oska!
MANN
(mõteldes, siis ruttu):
Mina ei lähe!
MARGUS:
Kuhu sa pääsed!
MANN
(südikalt):
Ei lähe jah!
PERENAENE:
Õpi, õpi, latseke, mis sa sõneled. — Margus, kohenda tuld!
MANN
(weerib):
Wi-i-i-si wiis, pi-e-a pea, ti-ü-ka tük, ka-i ki, peatükki. (Loeb silpide järele kokku:) Me-ie ris-ti-us-su wiis pea-tük-ki. (Jääb mõtlema ja waatab üles:) Näin õe näin, mis need wiis peatükki on?
MARGUS:
Küll oled sa rumal!
MANN
(terawalt):
Ega ma sinu käest ei küsinud, näin ütleb minule isegi. Näin, mis need wiis päätükki on?
PERENAENE
(jätab woki seisma ja waatab mõteldes lapsele otsa):
Wiis päätükki? Wiis päätükki on — — wiis päätükki. Need peawad pääs olema, neid nõutakse. Muidu ei wõeta pääkooli ega armulauale.
MANN
(mõtetes):
Jaa, aga — —
PERENAENE:
Ah latseke, mis sa nõnda palju küsid.
(Sõtkub woki jälle wurama. Margus oli selle aja sees wokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.)
MANN
(kilgates ja sawikult maha karates):
Oh kui ilus! Näin waata, kui ilus!
PERENAENE
(pahaselt):
Oi sina wallatu, kas ei ole käest ära! No oota, kui isa koju tuleb!
WANAEMA
(60—70 aastane poolpime eidekene, wana, paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette — astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama):
Kellega sa tõreled?
PERENAENE:
Margusega! Tulise söe pani wokiratta wahele!
WANAEMA:
Ära tee, pojake, süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma woodiääre pääle.) Mis sa's ka pühapäewa õhtul selle wokiga jahid!
PERENAENE:
Ei ole enam pühapäew, tähed juba taewas. Mure ka, inimesed alles wäljas! Leiawad nad selle tuisuga teed wõi ei leia ja eksiwad metsa ära.
WANAEMA:
Tea jah, kuhu nad nõnda hilja pääle jääwad!
(Waikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja wokiratta wurinat.)
MANN
(on jälle sawikule roninud ja raamatu wõtnud, weerib):
E-si es, si-i si, esi-, mi-e me, esi-me- ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pää, ti-ü-ka tükk, pää-tükk...
(Korraga õues huntide hulumine. Kõik kohkuvad.)
MANN
(hirmul):
Hunt, näin — hunt!
WANAEMA:
Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi. Metsakutsa saab kurjaks!
MARGUS
(on ukse päälislaua lahti lükanud, külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära kajab).
PERENAENE
(kohmetanult):
Keela ja kaitse! Küll lähewad häbemataks, sest ajast kui Suli ära wiisid. Õue tungiwad sisse! Waid mis nad ikka weel ära teewad!
WANAEMA:
Kui ikka laudaustel toed taga on.
PERENAENE:
Et Jaani, Jaanust juba ei tule!
MARGUS
(julgustawalt):
Esäl on püss ree pääl õlgede all.
PERENAENE
(murelikult):
Püss kodus! Ja kui oleksgi kaasas, kas selle tuisuga kiwi tuld annab! Lumi teeb niiskeks kõik!
MANN
(wähe aja pärast):
Huu! Külm! — Et isa ka niisuguse ilmaga kirikusse läks!
MARGUS:
No kui käsk anti!
PERENAENE:
Nojah, kui käsk anti: igast talust mees ja naene waatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! — Mina ei julgenud, siis läksid sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta.
MANN:
Näin õe, näin, mis see nõid on?
PERENAENE:
Kui suureks kaswad, küll siis kuuled.
MANN:
Ja — aga — mis see libahunt on? Mina ei tea ju.
PERENAENE:
Mis sa nõndapalju pärid, mis sul waja teada ei ole. Libahunt on kuri inimene, kes ennast wahel hundiks moondab. Kui ta tahab on ta hunt, kui tahab, inimene.
MANN
(ennast ema lähedale surudes):
Näin, mina pelgan!
PERENAENE:
Mis sa siis pärid niisuguseid asju! Wõta raamat, mine sawikule ja õpi! (Kui Mannil hääd tahtmist ei näi olewat:) Noh, mine, mine !
MANN
(wõtab raamatu, läheb sawikule, aga ei õpi, wahib pärani silmadega tühjusesse).
WANAEMA
(woodi ääre pääl, iseenese ette õhates, nagu ei oleks ta millegi üle selgusele saanud):
Jaah!
MARGUS:
Sa ütlesid midagi, wanaema?
WANAEMA
(õhates):
Ei midagi! Mõtlesin niisama, et... ilm on asju täis, millest meel-mõistus jagu ei saa. Waatad ja waatad küll, aga ei näe midagi! Wana usk, see tegi wahet hää ja halwa wahel: sortse oli ja tarku inimesi, kes enam teadsiwad kui teised. Uus usk ei tee wahet midagi, kõik on — ühesugused nõiad! Aga ometi on sääl, nagu weesoonekesed mulla all warjul — hääd ja halba. Hääd ja halba, mida meel ei mõista!
(Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja woki wurin toas.)
PEREMEES
(50 aastane tugew mees, temal on juba tublisti halle karwu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35 aastane. Mõlemad tugewates talweriietes, riideta kasukad wammuste all, lakaga mütsid; alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlematel walged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks lendab lahti, pimedast tungib külma auru sisse.)
PEREMEES
(sulasega üle läwe astudes):
Tere õhtust! Meie ka siin.
PERENAENE
(suure hää meelega):
Teie ka jah, Jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kusagil sooja kohta.
MARGUS
(kähku, riideid wõttes):
Mina lähen, wõtan hobuse lahti.
PEREMEES:
Kui sa hää mees oled! Laota temale siis ka riie pääle ja seo londiga kinni!
MARGUS:
Küll Saab! (Õue ära.)
PERENAENE:
Saite ikka eluga koju, ei murdnud hundid teid ära?
PEREMEES:
Ei olnud meil wiga midagi. Ei näinudgi teisi.
JAANUS:
Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis oliwad ka wanal ruunal jalad!
PERENAENE:
Meil tahtsiwad wõi tuppa tungida!
PEREMEES:
Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas!
WANAEMA
(tähtsalt):
Nad on kurjad, et ühte sõsart kirikutulbas pekseti!
PEREMEES
(päälisriideid ära pannes, raskelt):
Jah, hirmus see oli, ja weel niisuguse külmaga. Mina küll waatama ei läinud, aga — eks teised ikka käisid!
JAANUS:
Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha, siis timmukas lõi...
MANN
(ema ümbert kinni hoides):
Näin, mina pelgan!
PERENAENE:
Jah, pelga latseke, pelga pattu!
JAANUS:
... Seni kui ta neile kätte ära närwetas, pää rippuma jäi ja suu wait. Wõtsiwad küll weel sambast maha — mis walmis, see walmis!
(Piinlik waikus, Margus on tuppa tagasi tulnud.)
PERENAENE:
Kust see niisugune siis õige pärit oli?
PEREMEES:
Kes teda teab. Meie kiriku kirjas ta ei olla seisnud. Olla kihelkonna teisel piiril kusagil laanes poolest saadik koopas elanud. Inimesi käinud ikka kaugelt tema juures abi otsimas. Olla saanud ka. Üks wanamees jutustas ise, et kui uss tema ära nõelanud ja paistetus südameni tõusnud... Räägiti teisest ikka hääd ja kurja, mõlemaid. Kes teab, kust ta siia oli tulnud ja saanud, õieti ei teadnud seda keegi.
JAANUS
(wähe aja pärast):
Tal oli laps ka. See oli ka sinna toodud päält waatama, kui ema peksetakse. Kes teab, kust nad ta kinni oliwad saanud. Katkenud ja närmetanud, nälginud ja kõwaks külmanud! Ju ta sestsaadik, kui ema kinni wiidi, hulkumas oli. Kes nõia last ka tulihoone katuse alla laseb!... Kui timukas esimese hoobi lõi, pani laps karjudes metsa poole. Jooksti küll ka järele, — kust weel kätte saad!...
(Piinlik waikus. Peremees tahaks piipu seadima hakata, aga jääb äkki kuulatama: läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda, kuidas huntide hulumine lähemale tuleb.)
PERENAENE
(pääd tõstes):
Kuule, juba tulewad jälle!
(Keegi ei wasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine wälise ukse taga. Kohkumine, kõik kargawad üles. MANN jookseb sawikule püsti.)
PERENAENE:
Issand Jumal, sisse tikuwad nüüd!
WANAEMA
(hakkab pomisedes lugema, siis tulewad sõnad selgemini kuuldawale):
Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees!
Oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaleeie,
Hurdad ümberrõngaeie,
Küüned kütkesse wajuta!
(Sellega ühel ajal:)
PEREMEES
(kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungiwad tuppa ja üle läwe kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud, — huntide kirgline hulumine kõlab tema kannul):
Mis see siis on?
(Nagu tahtmata tõmbab ta ukse lapse järel paugatades kinni; huntide kisa kajab kaugemale ära.)
MANN
(jookseb karjudes taha kambri):
Hunt! Hunt!
(Kõikide ehmatanud silmad on lapse pääl kinni, see ise on ka kohkunult, tulewalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.)
JAANUS
(kõigepäält toibudes):
See on tema laps!
PERENAENE:
Püha Jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
(Kõik koguwad lapse ümber, see waatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. MANN piilub aralt ukse wahelt ja WANAEMA kobab lähemale.)
PEREMEES
(on püssi ära pannud ja lapse ette astunud):
Kas sa huntide käes olid ja parajasti weel pääsesid?
(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)
PEREMEES
(õrnalt):
Kas sa ei mõistagi kõneleda?
(Laps nagu enne.)
PERENAENE:
Mis su nimi ka on?
(Laps waatab perenaese otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei wasta.)
WANAEMA
(ennast last nägema kumardades):
Ta on ju ära heitunud ja ära hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea kas sellega weel keegi inimese wiisi sõna kõnelenud on wõi ei ole!
PEREMEES
(lükkab last tasakest: ahju suu poole):
Mine sinna sooja. Sa oled ju kõwaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid.
(Laps, nagu enne, waatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu.)
PERENAENE
(kaastundlikult lapse üle kumardades):
Kas sul kõhuke ka tühi on?
PEREMEES:
Mis sa weel küsid. Kui sul midagi on — anna!
PERENAENE:
Mul ju teie jaoks leem pajas soe.
PEREMEES:
Ei meile ole waja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla hääd saanud.
PERENAENE
(wõtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse leent ja paneb ahju kõrwale pingi pääle):
Tule, wäikene külaline!
(Laps waatab temale korra tänulikult otsa, wõtab siis ahnelt leiwatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult wahete wahel hiilgawate silmadega ringi waadates.)
PEREMEES:
Kuidas tal toit läheb !
PERENAENE:
Kes teab, kunas ta wiimati iwaraasu suhu sai!
(Wäikene waikus. Kõik waatawad rõõmsalt, kuidas laps aplusega sööb).
MARGUS
(jalad harkis, isa otsa waadates):
Kas see siis nüüd meile peab jääma wõi?
PERENAENE
(nagu tõrjudes):
Sellepärast siis nüüd kohe meile.
PEREMEES
(naeratades Margusele):
Wõib jätta ka, kui sa — teda omale noorikuks tahad.
MARGUS
(naerdes):
Noorikuks? Mina? Seda!
(Kõik naerawad. Laps waatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.)
PEREMEES
(nagu enne):
Ära sa ütle midagi, kui — sauna wiime ja puhtaks peseme.
MANN
(aralt):
Näin, kas see nüüd on libahunt?
PERENAENE:
Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.
(Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Waatab siis tänulikkude silmadega ringi.)
PERENAENE
(peremeest müksates):
Nägid, mis ta ka teha oskas?
PEREMEES:
Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.) Noh kas kõht on täis?
(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)
PEREMEES:
Küll sa homme kõnelema hakkad. Roni nüüd ära ülesse ahju pääle, sääl on sul soe magada.
(Laps ei wasta ikka midagi, kaob kartsat mööda ahju pääle, kus kõik wagusi jääb.)
PEREMEES:
Noh, Margust, Manni, minge ka ära põhku.
MANN:
Mina pelgan!
PERENAENE:
Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme.
(Lapsed kaowad tahakambri. Jaanus on enese riidist lahti wõtnud, et koikasse kasuka alla pugeda; wanaema ehib ka magama minema.)
PEREMEES
(tõmbab korraks ukse lahti ja waatab õue):
WANAEMA:
Sest et waenelaps omale paiga leidis!
(Peremees ja perenaene on mõtetes ja waatawad salakesi üksteise otsa.)
PERENAENE
(murelikult):
Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan?
PEREMEES
(kõrwale waadates):
Jah, mis peab saama! Wõi minagi tean. Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte wälja saadad!
PERENAENE
(wähe aja pärast):
Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt!
PEREMEES:
Jah, eks neid ole oma jagu! Kui kisuks kewadel kütist ja teeks tüki uut maad juure... ?
PERENAENE:
Jah, kui teeks, — ei tea mis mõis ütleb!
PEREMEES:
Mis see mõis! Orja hingekene tuleb juure. Aga — eks selle üle wõi nõuu pidada, kui uni maetud. Wõib olla, paneme kewadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juure põllule ära.
PERENAENE
(Õhates):
Kuidas me wotame nõia lapse oma laste hulka!
PEREMEES:
Nõia wõi mitte nõia! Kes meile ütleb, kui suur nõid ta oli wõi ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast hukka peab saama!
JAANUS
(woodi ääre päält):
Jah, ema luiekambris raejalgade pääl. Nägin kui sinna wiidi. Ega neil ju kohe kirstu ega midagi käepärast ei olnud. Wisati muud kui eest ära sinna!
PERENAENE:
Wastu ööd weel niisugust asja kõneled! Ei tule wõi unigi enam silma.
JAANUS
(raskelt):
Jah! Ega ei taha tulla!
(Waikus. Peremees ja perenaene pöörawad kambrisse minema.)
LAPS
(ahju pääl tõuseb istukile ja plahwatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust: südant lõhestaw hüüd):
Ema!
(Surmawaikus. Peremees ja perenaene on kui tarretanud.)
(EESRIIE.)