— 80 —
Kohtus wötnud kutsar kirja põuest ja annud kohtu saksa kätte lugeda. See wõtnud wasta, lugenud, lugenud ega pole enam sõnagi hinganud. Käskinud kutsar wait olla ja oma teed minna.
Kutsar rääkinud ometi seda lugu wälja. Nii on siis see lugu minugi kõrwu ulatanud.
28.
Raudkäega kutser.
J. Holts Nõwalt.
Wanal ajal surnud korra üks mõisaherra ära. Elu ajal olnud see herra hirmus õel. Mõisa pärijaks saanud herra ainus poeg. Warsti pärast herra surma hakanud mõisas üks tundmata herra wõeraks käima. Enamisti iga õhtu sõitnud ta kahe musta täkuga trepi ette. Hobused seisnud trepi ees ilma peetamiseta. Mitu korda ütelnud wõeras herra noorele herrale: „Ära sa oma isast taha jäe!“
Ühel õhtul talitanud mõisa kutser tallis hobusid, kui wõeras herra ka sinna tulnud. Ta waadanud mõisa hobusid. Pannud ta käe hobuse peale, siis hakanud hobune karjuma, nii mis hirmus kuulda. Kutser seda kuuldes mõtelnud: Ega see õige inimene wõi olla! Korraga küsinud wõeras herra: „Kutser, kas sull on ka nii tugew käsi nagu mull, et hobused katsudes karjuwad? Anna õige oma käsi mu piosse, ma katsun, kui tugew ja kõwa ta on!“
