— 62 —
kõht tühjaks; ei ole enam jõudnud heina niita. Pidanud nõuu, mis nüüd teha. Wõtnud wiimaks nõuuks õde otsima minna. Wanem wend ütelnud: „Olgu, mis on, wanemal wennal on eesõigus. Mina lähen otsima!“
Wanem wend läinudki otsima. Jõudnud wiimaks kuradi maja juurde. Läwest üle astudes näinud ta õde leiba kastwat, käed werised ja juuksed higist tilkumas. Wanapagan istnud ise ahju otsa peal. Õde ütelnud wennale: „Mine, süga nüüd wana isa selga ahju peal. Wana õelus aga hüüdnud ahju pealt: „Oi wõeraid kuitsi! Oi wõeraid kuitsi!“ Tulnud siis ahju pealt maha ja kiskunud wanema wenna lõhki.
Keskmine ja noorem wend oodanud ja oodanud. Ei wanemat wenda ega õde söögiga näha. Pidanud nõuu, mis nüüd ette wõtta. „Olgu, mis on,“ ütelnud keskmine wend, „wanemal wennal on eesõigus. Mina lähen wenda ja õde taga otsima!“
Läinud teele. Teel tulnud jänes, rebane ja hunt wasta ja pakkunud endid wennale sulasteks. Keskmine wend aga ei wõtnud kedagi, waid ütelnud, et temal leiba ei ole neile söögiks anda. Jänes, rebane ja hunt läinud oma teed. Keskmine wend aga jõudnud warsti ka kuradi maja juurde.
Läwest sisse minnes näinud wend õde leiba kastmas; käed werised ja juuksed higist tilkumas. Õde ütelnud wennale: „Wennakene, kudas sina
