90
kimbu oma selga wõtma. Seda nähes ei suutnud Agnes naeru pidada.
„See ei ole muud kui õigus,“ ütles Gabriel. „Mina pean tema sõjariistu tassima, siis kandku tema selle eest minu leiwakotti.“
Nad lahkusiwad suurest metsast ja kõndisiwad kõrge nurme- ja nõmmemaa üle põhjahommiku poole. Kolmetunnilise rändamise järele, tuli jälle suur mets wastu, mis sel ajal, nagu osalt weel praegugi, Kose ja Jägala jõe kaldaid mitme penikoorma maa pääl kattis. Kõige selle rändamise ajal ei räägitud peaaegu sõnagi. Kui nad madalast Kose jõest läbi oliwad läinud, jäi Gabriel seisma ja pööras ennast Siimu poole, kelle otsaesiselt higi maha tilkus:
„Nüüd oleme sinu lõbusat seltsi küllalt maitsnud, aga lipata ei julge ma sind weelgi lasta; kes teab, missuguse paha tembu sa weel tagajärele ära teed. Kõige õigem oleks, kui sind selle kena männa oksa riputaksin, siis oleks meil ja teistel sinust rahu. Mis Teie arwate, junker Georg?“
„Ei, ei!“ ütles Agnes kohkudes. „See oleks mõrtsukatöö. Jäägu meie käed tema werest puhtaks.“
„Esite tahtsite ju ise teda maha lasta,“ naeratas Gabriel.
„Jah, siis — ma arwasin, et ta noaga Teie kallale kipub.“
„Ja tahtsite mulle appi tulla? Suur tänu! Mis mul siis wiga elada, kui nii wägew käsi mind kaitseb! Aga mis me nüüd selle wõrukaelaga teeme? Laseme ta lahti, siis kutsub ta seltsimehed ja kihutab
