82
rieli wastus. Selle pääle pahwatas Iwan Hirmus naerma, mis wäga arwa juhtus, ja hüüdis pääd wangutades: „Oh sa rumal, rumal, sa palud kurjategijale armu ja ei tea isegi, kas ta weel elus on. Aga hää küll, ma olen tõotanud, ma pean sõna pidama. Kui sa ise Gawrilo Sagorski elusalt minu kätte tood ja tema oma pattu südamest kahetseb, siis annan temale wahest armu. Enne ära tule minu silma ette. Sa oled mulle meele hääd teinud; tänuks annan sulle kahekordse wihastamise andeks. Ära unusta, et mina bojaride kangekaelsust ei salli.“
Nõnda oli Gabriel oma edewuse läbi teist korda tsaari armust ilma jäänud, mida wähemast onu temale oli lootnud. Kui ta tühja kätega onu juurde tagasi tuli, sülitas see tuld ja ähwardas Gabrieli koerapiitsaga minema kihutada, kui ta weel korra isa nime suhu peaks wõtma. Onu oli niisama kurja suuga, kui hää südamega; ta jättis koerapiitsa rahule ja armastas wennapoega enam kui enne. Tüki aega ei teinud Gabriel isast piiksugi, aga ta kuulas ja uuris salamahti. Paari nädala eest wõttis ta Liiwimaal weikese Rootsi wäesalga wangi ja kuulis ühe wangi käest, et Rootsi päälinnas weel hiljuti Gawrilo Sagorski sarnane Wenelane kõige suuremas wiletsuses elutsenud. Nüüd ei suutnud Gabriel kauemine kannatada. Ta rääkis asja onule ja palus luba isa taga otsima minna. Onu käskis südametäiega wangi ära hukata ja Gabrieli mõneks ajaks wahi alla panna. Sarnane teguwiis ei kahandanud
