78
aga ta ei ole kuri inimene ega wõi sinu wastu mingisugust wiha kanda. Wõta need asjad ja hoia neid hoolega.“ Nende sõnadega andis wõõras mees põueoda, kuld sõrmukse ja kinni pitserdatud kirja poisi kätte ja lisas juurde: „Kui neid asju onule näitad, siis saab ta sind wastu wõtma.“ Wõõras andis poisile veel korra kuumalt suud, pühkis pisarad silmist ja tõttas minema. Isa kuju ja isa sõnad ei kustunud ialgi Gabrieli mälestusest.
Warsi pärast seda juhtumist heitis Gabrieli wanaema hinge. Oli Oru Juhan juba tütri surmast saadik otsekui ümber muudetud, siis jäi ta nüüd hoopis nukraks, hoidis inimestest eemale ja jättis asja ajamise hooletusesse. Paraku ei olnud tema õnnetuste mõõt weel kaugeltgi täis. Suur sõda pääsis lahti, Wenelased heitsiwad Wiru maa eneste alla ja tungisiwad säält ootamata wiisil Harju maa sisse. Oru Juhan põgenes raha ja wara maha jättes nende eest Tallinna, andis tütripoja oma wana sõbra, rahataguja Peter Schenkenbergi hooleks ja läks, kui Wenelased Lääne maa poole edasi oliwad tunginud, Oru talusse maha jäätud warandust päästma. Oru talu oli Wenelastest imelikul wiisil puutumata jäänud, aga kuna Juhan sääl oma asju tallitas, tuli korraga salk Saksa mehi Paidest Wenelaste eest põgenedes jõge mööda allapoole, riisus talu paljaks, süütas ta põlema ja jättis Juhani, kes oma wara sõjariistaga oli katsunud kaitsta, lõhki raiutud pääga aurawate rusude keskele maha. Oru Juhan pääsis eluga ja wandus kõigi Sakstele
