76
nud ennast hääwitawa tule eest kaitsta, mis tema rinnus häkiste põlema süttis. Aasta pärast palus Gawrilo Oru Juhani käest Maalid enese abikaasaks; kui auus mees pidi ta seda tegema. Oru Juhan tahtis teda esimeses wihas ära tappa, aga Gawrilo palus oma süüd põlwili andeks ja tõotas Maalid eluaja käte pääl kanda. Ühtlasi tunnistas ta nüüd alles, kes tema oli. Ta oli suurtsugu mees Moskwa riigist, kes kerge meelega tsaari Iwan Wassiljewitshi wastu eksinud ja tema wiha eest üle raja põgenenud. Kodumaale ei tohtinud ta tagasi minna, sest sääl ootas teda piinlik surm. Iwani wiha oli kustumata, andeksandmist ei olnud loota. Ainus lootus, wiletsat elujärge parandada, oli — leppimine sugulastega, kes Gawrilo pääle ka tuliwihased oliwad, wähemast esiotsa temast midagi teada ei tahtnud, sest Gawrilo eksimine oli tsaari wiha ka nende pääle juhtinud. Gawrilo lootis, et aeg sugulaste wiha kustutab, nii et nende käest abi saaks ja wõõral maal auuga wõiks elada. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks, lubas tütri temale naeseks ja walmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kellele isa auuks „Gabriel“ nimeks pandi. Warssi pärast seda läkitas Oru Juhan wäimehe Tallinna enese eest asju ajama. See oli kõikide õnnetus. Moskwa tsaari poolt oliwad sel ajal saadikud Tallinna tulnud, ilma et Gawrilo sest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsal saadikutega kokku, teda tunti ära ja hakati linna rahwa abiga, kes wägewa tsaarile meelehääd püüdsiwad teha, taga ajama.
