64
„Mis siis, junker Georg?“
„Ma — ma ei wõi lepingut pidada.“
„Missugust lepingut?“
„Ma ei wõi Teile ,sina‘ ütelda ega Teiega kui sulasega kõneleda. Mis sulane Teie olete? Teie ’pole kellegi sulane.“
„Kuda nii? Olen ma milgi wiisil eksinud wõi häbemata olnud?“
„Oh ei, ei, aga — ma ei taha, et Teie minuga nii üleliiga alandlik oleksite. Kui just waja peaks olema, siis wõime ju lepingut jälle meelde tuletada ja ma tõotan nii uhke ja kare junker olla, kui ise soowite, aga esiotsa ei ole ju seda weel mitte waja, ja — ühe sõnaga, ma soowiksin Teiega kui lõbusa seltsimehega juttu ajada ja Teie käest palju, palju asju küsida.“
„Ohoo?“ mõtles Gabriel, „rüütlipreilil läheb aeg wait olles igawaks; häda pärast wõib ju ka alama inimesega pisut naljatada. Küsige aga pääle, preili Agnes!“ lisas ta waljuste juurde.
„Minu esimene küsimus on: Kas meie ei wõiks pisut puhata ja pruukosti wõtta? Siin on nii kena murupind metsa sõrwal, et kahju oleks, seda ilma wiibimata selja taha jätta.“
„See on nõuu, mis tõsist tähelepanemist nõuab,“ ütles Gabriel ja wirutas kohe kimbu õladelt maha. Ta ise sirutas oma pika kere muru pääle ja jäi hää meelega wahtima, kuda Agnes kimbu nobedaste lahti sidus ja säält suitsetatud singi ja ilmatu pika leiwa wälja kooris.
