60
„Kas sääl tõeste nii kole on?“ küsis Agnes tasakeste.
„Kole küll. Mõisameestest on suur hulk langenud.“
„Kas surnute seas ka rüütlid ja — naesterahwaid on?“ küsis Agnes pisarsilmil.
See küsimine, nii loomulik kui ta oli, tegi Gabrielile kentsakal wiisil tuska. Ta kostis kuiwalt:
„Rüütlitest on kolm, neli meest langenud, nende seas junker Delwig. Naesterahwastest ei ole keegi surma saanud; kui nad kõik põgenenud ei ole, siis on Wenelased nad elusalt kaasa wõtnud. Mõis ja laager on paljaks riisutud, kõik hooned suitsewaks rusude hunnikuks muudetud. Ma pidin kõik nurgad ja urkad läbi tuustima ja rusude ning põlewate tukkide lasust teed läbi kaewama, enne kui seda leidsin, mis meil waja on, nimelt leiba, liha ja — ärge ehmatage! — poisi ülikonna. Jah, preili Agnes, ajad on nii halwaks läinud, et ennast nüüd poisiks peate muutma, sest naesterahwa riided ei puutunud mulle näppu ja põgenemiseks ei oleks nad ka mitte hästi kõlwanud. Selle kimbu seest leiate kõik, mis Teile keha kinnituseks ja sugu muutmiseks waja on. Esiotsa läki aga jälle kaugemale metsa sisse.“
Maha löödud silmil ja sõna lausumata kõndis Agnes seltsilise järele. Paksus padrikus pani Gabriel kimbu maha ja läks tüki maad kõrwale. Kui ta natukese aja pärast wana paigale tagasi tuli, seisis kena poiss Saksa moodi riides tema ees. Riided oliwad weidi kitsad, aga muidu poisile näo pärast, ja poiss näis seda teadwat, sest ta silmad sä-
