5.
Imelik wägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud weel õieti, mis armastus on, ei teadnud ta, et ta Gabrieli armastas, aga seda tundis ta selgeste, et ta süda kerge ja meel ütlemata hää oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta waimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamesse tungiwat häält, kordas mõttes iga sõna, iga wähemat juhtumist, mida nad üheskoos läbi teinud. Öösesed kohutused, hirmsaste segatud uni, põgenemine särgiwäel ja paljajalu — kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, oliwad Agnese meelest otsekui ära kustutatud. Hää meelega oleks Agnes nagu plikapõlwes läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et „tema“ hästi warjul ja wakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes ennast Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi wagusalt ootama.
Gabriel wiibis kaua. Päike oli juba kõrgesse tõusnud, kena, wagane, kuldne suwehommik kätte jõudnud, waikses metsas tuhanded hääled sumisemas,
