4.
Õhtul algas suur joomapidu, millest terwe mõisameeste leer osa wõttis. Mõisa saalides priiskasiwad kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arwu poolest wist rohkem oli kui alamaid, ja telkides lamasiwad lihtsõjamehed, wahutawad kannud käes, õllewaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terwes mõisas ega laagris wist ühtgi selge mõistusega meest leida, wahest ainus Gabriel maha arwata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset wõtnud. Ta pidi teistega „seltsi pärast“ wahwaste kaasa jooma, aga ta oskas siisgi parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste waade täitis teda põlgtuse ja jälestusega. Oliwad need lällitawad, määgiwad ja norskawad joodikud seda wäärt, et Eesti maa nende ees wärises? Käputäis Wenelasi oleks seda rööwlisalka praeguses olekus kerge waewaga laiale pillata suutnud. Kui kõik seltsimehed joowastuse mõju all une rüppe oliwad wajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist wälja. Taewas oli pilwe läinud, pime öö kattis maad. Laagris oliwad wiim-
