230
des. „Mis pääle sa uhkustad, tüdruk? Loodad sa ikka weel isa pääle, kes sind pöörases helduses üleliiga hellitanud, enesele witsaks kaswatanud? Kuule siis: sinu isa on wilets kerjaja, keda mina edespidi armust pean toitma. Tema wannub ja sajatab sind, sest oma sõnakuulmata olekuga oled sa teda ja ennast õnnetuks teinud. Oleksid sina Risbiteri wastu wõtnud, siis ei pruugiks su waene isa nüüd mitte kerjakotti kanda. Õnnetus ja sinu patud on tema waimu pimestanud, ta annaks sulle wahest weelgi andeks, kui sa kawala kassimeelitusega temale läheneksid. Seda ei tohi sündida, muidu kaoks wiimne õigus maailmast. Teie peate üksikult oma pattude nuhtlust kandma. Teda on Jumal karistanud ja mina — mina tahan sind karistada. Sa oled nüüd täieste minu meelewalla all, misgi wägi ei suuda sind minu käest ära kiskuda.“
„Mis tahad sa minuga teha?“ küsis Agnes külmalt.
„Ma tahan sinu hirmsat kangekaelsust murda, sinu keha waewata, su hinge walusas kahetsemise tules puhastada. Wõta see riie seljast!“
Äge puna tõusis Agnese palge.
„Mõtle, et ma mitte orjatüdruk ei ole, waid Kaspar von Mönnikhuseni tütar!“ ütles ta wälkuwail silmil.
„Seda pahem, kui rüütli tütar orja nuhtluse wääriline on.“
„Mina ei lase ennast piitsaga peksta!“
„Selle wastu on nõuu leitud. Ukse taga seisa-
