228
näete, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küsin wiimast korda: Kas tahate teda hääga minu seltsis minna lasta?“
„Ja kui ma seda mitte ei taha, mis siis?“ küsis abtess pilkawalt.
Gabrieli silm wälkus wihaselt. „Siis wastate ise oma wägiwalla järelduste eest. Ma hoiatan Teid, abtess, ärge kutsuge hirmsat õnnetust enese ja selle waga paiga pääle!“
„Julged sa mind weel ähwardada, kelm?“ kähistas abtess wiha pärast kahwatades. „Sulased, wõtke see inimene kinni!“
Gabriel kummardas häkiste wärisewa Agnese poole ja sosistas talle kõrwa sisse: „Ole julge, ma tulen warsi tagasi!“ Tugewa hoobiga tõukas ta esimese sulase, kes tema käewarrest kinni haaras, tagasi, kiskus kirwe ta käest ära ja müristas seda enese pää ümber keeritades: „Teie lurjused tahate sõjameest kinni pidada?“
Enne kui kinniwõtjad kohmetusest toibuda suutsiwad, oli Gabriel uksest wälja karanud. Kloostri urkad oliwad temale lapsepõlwest tuntud. Ilma tagasi waatamata tõttas ta pikast wahekojast läbi, kargas trepi ülemalt astmelt müüri pääle, hüppas kahe sülla kõrguselt alla, istus saani ja kadus pimedusesse, enne kui wälja saadetud tagaajajad teda weel korra näha saiwad. —
Agnes, keda kongi tagasi oli wiidud, weerles ilma uneta oma kõwa aseme pääl. Mure ja ahastus waewas ta südant, sest ta ei teadnud weel, kas
