218
oli ta juba waremalt seljast ära wisanud. Selsamal ajal ütles ta kohkunud wahimehele: „Nüüd jookse telkide wahelt läbi ja karju kõigest jõust, nagu mina teen: „Üles, Wene mehed, waenlased tulewad!“
Waenlased tuliwadgi juba. Nagu tuulispask tormas esmalt suur ratsameeste salk mullawallist üles; nende järele tuliwad jalamehed joostes. Gabriel ei suutnud neid üksipäine tagasi tõrjuda, ta pidi wõideldes kantsi sisse taganema. Aga juba oli suur osa Wenelasi jalale tõusnud ja sõjariistad käsile wõtnud. Äge wõitlus algas, mees mehe wastu. Arwa kuuldi püssipaukusid, enamiste wõideldi mõõkade, odade ja kirwestega; pimeduses ja hirmsas segadikus langes siin ja sääl Wenelane Wenelase, Saks Saksa käe läbi.
Gabriel oli Wenelaste esimeses reas, ta mõõk möllas wastaste ratsanikkude hulgas. Ta otsis Ivod, aga ei leidnud teda kusagilt. Ühes Saksa rüütlis, kellel raudkübar punaste sulgedega pääs oli ja kes Sakslaste esimeses reas kui lõukoer wõitles, arwas Gabriel Mönnikhuseni ära tundwat ja hoidis tema eest hoolega kõrwale. Rüütel näis aga teda otse silmas pidawat. Asjata taganes Gabriel telkide wahele — rüütel raius enesele teed jalameestest läbi ja tungis suure tuhinaga Gabrieli kallale.
„Pea kinni, rüütel Mönnikhusen!“ ütles Gabriel Saksa keeles, kuna ta ennast mõõgaga hirmsa hoobi eest kaitses. „Ma ei taha sind surmata.“
„Ja mina ei taha elada!“ hüüdis Mönnikhusen kätt uue hoobile tõstes.
