216
tõmbas ise ta saapad jalast ja soowis talle wiisakalt magusat und.
Wõõras magas poole ööd ja terwe järgmise päewa läbi, ilma et kange suurtüki mürin, mis sel päewal linnast ja ümberpiirajate laagrist wastastikku kostis, tema und oleks rikkunud. Õhtul läks kõrtsmik teda äratama: „Tõuse üles, ehk tahad ka Wenelast uhtuma minna?“
„Wenelasi uhtuma?“ kordas Gabriel päält näha ikka weel uniselt, kuna ta tõe poolest terawa tähelepanemisega kuulas.
„Muidugi, täna ööse lähewad kõik wälja, Sakslased, Rootslased, linna poisid, Ivo Schenkenberg oma salgaga ja pääle kauba weel rüütel Mönnikhusen oma nälginud mõisameestega. Seekord on kommandant Hinrik Horn ise juhatajaks. Nad tahawad Tõnismäe kantsi pääle tormi jooksta, Wenelaste käest suurtükid ära wõtta ja nende eneste wastu pöörata. Kange põhjatuul ja lumesadu on meie meestele abiks. Läheb kõik hästi, siis on linn homme prii.“
„Mis kella ajal saab wäljalangemine olema?“ küsis Gabriel haigutades.
„Tund aega pääle keskööd.“
„Hm!“ ümises Gabriel. „Mu waene pää kõmiseb küll weel saadud matsust, aga kui kõik lähewad, ega siis minagi puududa ei tohi. Praegu ei julge ma weel lossis nägu näidata, aga kui wäljalangemise tund on tulnud, siis kohendan ennast salamahti teiste sekka; juhtub, et ma lahingus mõne tubli tüki ära teen, siis ei tule pärast keegi enam küsima, kus
