214
nud. Ta hoidis tüdrukut kui oma silmamuna, pidas teda telgis wangis, ei raatsinud teda kellegile näidata. Nende wahel on ikka midagi tõsist asja juhtunud, sest kui wana Mönnikhusen asja kuulda sai ja tütri wägise koju wiis, läks see pääst nõdraks ja karjus altari ees suure häälega „ei“, kui teda junker Risbiteriga laulatada taheti. Kodu on ta hirmsaste kisendanud ja küüntega isa silmile kippunud. Wana Mönnikhusen ei teadnud, mis hullu tütriga teha, ja saatis ta selle pärast Pirita kloostrisse, lootes, et waga ja püha abtess Magdalena oma eespalwega tüdruku seest kurja waimu wälja ajab. Aga wõta näpust! Tüdruk läks weel hullemaks, ajas koledaid sõnu suust wälja ja kippus abtessi elu kallale. Kloostri inimesed räägiwad kentsakaid tükka, mis abtess temaga ära teinud, ilma et see põrmugi oleks aidanud. Nüüd peetakse teda kui kiskjat elajast pimedas kongis wangis ega lasta kedagi ligidale, et mitte kuri waim tema seest teiste sissegi läheks.“
Gabriel tõusis üles, maksis õlle eest, palus hobust hoida, sest ta tahta all linnas weel midagi ära toimetada, enne kui lossi sõidab, ja läks uksest wälja. Awaliku kaewu juures pesi ta näo puhtaks ja luusis siis mööda müüriäärseid uulitsaid ümber terwe linna. Ta süda kipitas rinnus. Ta tahtis kohe Pirita kloostrisse tõtata, aga — ta ei pääsenud linnast wälja. Kõik wärawad oliwad kinni, müür kõrge, all igalpool wahituled, ülewal hulk walwsaid püssimehi. Gabriel märkas, et wäljapääsemine sel ööl täieste wõimata oli. Ta oli wangis, terwe suur
