205
põlema, lõhuti aead ära ja raiuti puud maha, et waenlased pääletungimiseks katet ei leiaks. Kuni õhtuni kestis Wenelaste kogumine ja teisel hommikul oli Tallinn maa poolt täieste sisse piiratud.
Kõik Wene wägi, arwu järele ligi 50,000 meest, oli wiide laagrisse ära jaotatud, millede rida Lasna mäe alt kuni Mustjõele ulatas. Wenelaste ülem käsuandja oli tsaari sugulane würst Feodor Iwanowitsh Mstislawski; tema abiline ja parem käsi oli kuulus sõjamees Iwan Selimetin-Kolzow, kes tsaarile oli wandunud, et ta Tallinna ära wõita wõi oma elu jätta tahab. Nende üleskutse pääle, linna ilma werewalamiseta Wenelaste kätte anda ja tsaari wägewa kaitse all rahuliste elada, wastati linna poolt pilkamisega. Linna rahwal ja Rootslastel oli wiis korda rohkem suurtükka ja sõjamoona kui Wenelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed Wene sõjamehed lahingus küll kardetawad, ümberpiiramise kunstis aga ilma osawuseta oliwad. Nõnda arwasiwad Tallinnlased ümberpiirajate suurt arwu julgeste põlata wõiwat. Nad elasiwad priskeste ja pühitsesiwad koguni pulmi ja pidusid, kuna Wene kantsis Tõnismäel suurtükid paukusiwad ja esimesed tulekuulid raksudes telliskiwikatustest läbi lõiwad.
Et Wenelaste arwu ja nende nõuu kindlaste teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk, oma salgaga ja ühe osa Rootsi ratsanikkudega häkiste linnast wälja langeda ja mõnda Wenelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal ööl sai Wiru wäraw üles tõmmatud ja salk ratsamehi wälja lastud. Nad
