197
tuse oli kaodanud. Ta andis abtessile täie woli kätte ja tegi ainsaks tingimiseks, et Agnest mitte Katoliku usku ei pöörataks ega nonneks ei püütaks teha.
Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja walgem oli, kui nonnede kongid; kõrgest aknast ulatas pilk kaugele üle merelahe, mille sõrwal Tallinna müürid ja terawad tornid otsekui wee seest üles kerkisiwad. Igapäewastest jumalateenistustest ja palwetamistest kirikus, nagu ka nonnede üleüldistest söömaaegadest pidi Agnes osa wõtma ja tegi seda hää meelega, sest ta nägi siin ometigi inimeste nägusid, ilma et keegi küsimistega tema pääle oleks tormanud, nagu see linnas ühtepuhku sündis. Paar nädalat oli Agnes kloostri eluga täieste rahul, tegi näputööd, luges, palus Jumalat ja mõtles Gabrieli pääle. Oli tal esiotsa salakartus tädi „kaswatamise wiisi“ eest olnud, siis palus ta seda nüüd tema käest südame põhjas andeks, lootes, et tädi teda hoopis rahule jätab. Tädi käis teda arwa waatamas, rääkis wähe, aga waatas terawaste, nagu tahaks ta pilguga õetütri hinge sisse tungida.
Ühel päewal laskis abtess Agnese oma kongi kutsuda — abtess elas nimelt niisama lihtsalt, kui kõik nonned. Agnes läks ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõi ta häkiste araks, sest püha naesterahwa kollane, kortsus nägu oli jääkülm, ta pilt torkaw.
„Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist,“ ütles ta madala pingi pääle oma jalge ees tähendades.
Agnes täitis käsku.
