194
„Minu juurde ei wõi sa nüüd ometigi jääda. Mina lähen sõtta, kus tütarlastel paras paik ei ole.“
„Sinu seltsis, isa, ei karda ma midagi.“
„Seda enam kardan mina sinu pärast. Ma ei taha sind teist korda surma hädasse satutada. Päälegi näen ma nüüd, et mina tütarlapse kaswatajaks ei sünni. Minu kaswatamise wiis on paha wilja kandnud.“
„Isa!“
„Noh, noh, ära ehmata! Ma ei taha ütelda, et sa just paha laps oled, aga ma olen sind üleliiga ära hellitanud, sind tujukaks ja kangekaelseks teinud. Sinul on waljemat walitsust kibedaste waja, muidu teed sa iseennast õnnetuks. Kuule nüüd, mis ma sinu kohta nõuuks olen wõtnud. Ma annan su esiotsa Pirita kloostri[1] abtessi Magdalena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on. Abtess on püha naesterahwas, wahest suudab tema palwega ja waga eesmärguga sinu kanget meelt painutada.“
Agnese silmad oliwad ehmatust täis.
„Sa tahad mind kloostri müüride taha wangi panna?“ hüüdis ta kahwatades.
„Mitte wangi, waid ainult waljema walitsuse alla, sinu enese õnneks,“ ütles Mönnikhusen silmi ära pöörates. „Ära karda, et sind nonneks teha
- ↑ Täie nimega: Püha Brigitta klooster Marienthal (Maarja org), Tallinna ligidal, Kose jõe suu ääres, kus waremed weel praegu näha on. Klooster, aastatel 1407—1436 ehitatud, oli üks nõnda nimetatud segaklooster (claustrum mixtum), s. o. ühtlasi munkade ja nonnede tarbeks, ja seisis suurtsugu naesterahwa (abtessi) walitsuse all. Wiimne abtess oli Magdalena von Zoege.
