192
„See oleks mulle teenitud nuhtluseks.“
„Wali siis nüüd ise: kas tahad nuhtlust wõi — teeme pulmad?“
„Ma arwan enese enam nuhtluse wäärilise olewat.“
„Nuhtluse wääriline oled sa küll oma tujude pärast,“ ütles Risbiter ägedamalt, „aga mina omas suures kannatuses oleksin siisgi ennemalt pulmade poolt. Ütle ometigi, Agnes, miks sa niisugusid tükka teed, miks sa mind asjata kuiwada lased?“
„Mina ei lase Teid sugugi kuiwada. Tehke pulmad, millal tahate, kuid mitte minuga.“
„Tühi jonn, tühi jonn,“ nurises Risbiter. „Sa tead küll, et ma teist pruuti kaua ei pruugiks otsida, aga see ei tähenda midagi. Mina tahan sind ja sina tahad mind, sest paremat meest ei leia sa kusagilt, aga sa mõnitad ja wiidad aega, sa ei usu, et ma sind küllalt armastan, ühe sõnaga: sa mängid minuga kassi ja hiire mängu. Ometigi olen ma sulle suurte tegudega näidanud, kui kuumalt ma sind armastan. Sinu pärast tungisin ma peaaegu üksipäine Põltsamaa lossi sisse ja wõtsin sinu isa weriwaenlase wangi, ja Kuimetsas oleksin ma wististe su elu päästnud, kui sa nii kaua oleksid läbenud oodata. Sa naeratad, aga mis tõsi, see tõsi. Sinu pärast olen ma kaks tosinat Wenelasi ära tapnud ja see ei olnud sinust sugugi mitte õige, et sa ennast alatu inimese läbi päästa lasksid.“
„Palun andeks…“
