181
Gabriel jutustas:
„Nagu sa tead, wiidi mind kinni seotud kätega Ivo juurest tema wenna Christophi telki ja pandi sääl käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et wastu ei taha hakata, ja pidasin sõna. Ma olin wagasem kui tall, keda tapmisele wiiakse. Wastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenkenberg, keda ma wennaga ühetaoliseks arwasin, tema kõrwal õige inimesesõber oli. Ta pakkus mulle rohkeste toitu ja jooki, mis mulle aga paraku alles siis õiete maitsma hakkas, kui kuulsin, et sinu haaw kiireste paranemas olla. Joobnud pääga kahetses Christoph sagedaste minu wiletsat käsikäiku ja wandus Ivod, kes oma waljuse ja toorusega ka oma lihase wenna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel päewal nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäine minu juurde ja hakkas mind kibedaste pilkama. Minu tuju oli pika wangipõlwe läbi muidugi rikutud ja Ivo pilkamine ei parandanud seda kunagi. Ma andsin walusaste wastust, üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis.“
„Minule ütles ta, sina olewat auusas kahewõitluses tema käe läbi langenud,“ heitis Agnes wahele.
„Ma ei kahtle sugugi, et Ivo seda ütles; ta unustas ainult juurde lisada, et mina ses kahewõitluses kätt ega jalga liigutada ei saanud. Õnneks oli telgis pime, nii et noa tera mind mitte otse südamesse ei trehwanud, nagu see kahtlemata Ivo waga soow oli; siisgi oli hoop nii raske, et mul
