170
„Aga kust see tuli, et preili täna kirikus ära minestas?“
„Jah, seda ma ei wõi sulle ütelda.“
„Külap wist ikka palawuse ja paksu õhu pärast; kirik oli ju inimesi murdu täis.“
„Olid sina ka sääl?“
„Eks ma olnud ka taga nurgas.“
„Kas sa kõik kuulsid?“
„Ega ma kõiki küll kuulnud ega näinud, aga seda kuulsin küll, et preili suure häälega „ei“ ütles.“
„Panid sa seda wäga imeks?“
„Mis minul tühjal imeks panna, aga inimesed paniwad küll imeks, miks preili junker Risbiteri ei taha.“
„Kas sina teda tahaksid?“
„Mina?“
„Jah, sina.“
„Sa Jumal ja Issake!“
„Noh, wasta!“
„Kuda tohiksin mina niisuguse asja pääle mõtelda?“
„Miks ei tohi? Mõtle, nagu seisaks minu käes woli, teid kahekesi paari panna. Kas wõtaksid siis junkri wastu?“
„Noh, ega ta nüüd just wäga ilus meesterahwas ei ole,“ ütles tüdruk wenitades.
