166
tusena Agnese suust. Surma kahwatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha; ta oli ära minestanud. Rahwaga puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kahin. Seda oli sagedaste nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja meelitada lasksiwad, enne kui igatsetud „jah“ nende suust tuli, aga nii waljut, nii kindlat tõrkumist ei olnud weel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, sääl pidi mõni saladus peidul olema. Oi, sest sai palju juttu teha!
Naesterahwaste ja kirikus olewa arsti hoole all ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja tõusis jalale. Ta esimene pilk otsis Gabrieli, aga see oli kadunud.
„Wiige mind koju, ma olen haige,“ sosistas Agnes.
„Pai, kulla Agnes, ütle enne jah!“ kerjas Risbiter, kes näost punane ja higine oli.
„Isa, päästa mind, wii mind siit ära, muidu ma suren!“ ägas Agnes peigmehe eest hirmuga taganedes.
Mönnikhusen pani käe tütri keha ümber, mida ta kui haawalehte tundis wärisewat, ja ütles kurwalt:
„Laps, laps, mis sa teed? Miks sa häbi minu halli pää pääle kogud?“
„Anna andeks, isa, ma ei wõi teisiti,“ sosistas
