138
nüüd on meie wahe selge ja minu südame päält koorem ära weeretatud, mis mind kõige selle aja rõhus.“
Ivo käsi sasis kramplikult pistnoa pääst kinni, mis tal wöö wahel oli.
„Sa ise ärritad mind?“ tuli hääl korinal ta rinnust.
„Aha, sul oli wist juba siia tulles nõuu, mind ära weristada? Seda parem, siis pole mul wõllaga enam waewlemist; ega ma sinu nõnda nimetatud kohtunikkude käest eluga ikka ei pääseks. Üks palwe on mul weel: Agnes von Mönnikhusen wii ilusti ta isa kätte; sa wõid julge olla, et hää jootraha saad. Paremat ära looda mitte! Agnes mõistab auusa mehe ja — Ivo Schenkenbergi wahel wahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugu ta sinust peab, aga seda ma tean, et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa wõid tema ees minu pääle waletada, et suu wahutab, nagu sa ka wist juba teinud oled —“
Ivo kummardas häkiste ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli pool püsti karanud, lühike röhin tuli ta rinnust — siis kukkus ta waikselt selile maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumata seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga werest puhtaks, astus telgist wälja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidelt: „Koristage see raibe ära ja wisake jõkke!“
„Ivo, Ivo, mis nüüd tegid?“ hüüdis Christoph pärani silmil wenna otsa wahtides.
