115
„Ja nüüd wastake minu küsimiste pääle. On Ivo Schenkenberg, rahataguja poeg Tallinnast, tõeste teie päälik?“
„Muidugi on,“ kostis Andres uhkusega.
„Kus kohal ta seisab?“
„Laager on jõe ääres, umbes kaks penikoormat siit allapoole.“
Gabriel suutis waewalt oma liigutust warjata; nimetatud koht pidi ju umbes tema lapsepõlwine kodupaik olema!
„Kui palju sääl mehi on?“
„Tüki nelisada.“
„Kes need on?“
„Tohoo, kust sa õige tuled, et sa Ivo Schenkenbergi mehi weel ei tunne?“
„Meie tuleme kaugelt lõunapoolt. Ma ei ole oma kasuwenda Ivod mitmel aastal näinud ega wõinud hingest aimata, et temast sõjapäälik on saanud. Kuda see juhtus?“
„Seda teab iga laps. Tallinna on suur hulk nälginud ja pääwarjuta talupoegi kogunud. Linna saksad ei täinud neid muidu toita, andsiwad neile sõjariistad kätte, seadsiwad Ivo Schenkenbergi nende päälikuks ja saatsiwad nad Wenelaste wastu sõdima. Nüüd on Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja Wenelased kardawad meid enam kui põrgulisi. Wiimati käisime riisudes ja põletades poole Wiru ja Järwa maad läbi; säälsed Wene käsualused ei õnnista meie mälestust!“
