Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
õlgede peale, paitas tänades komtuuri põlvi ja sõitis kodu poole. Teel võttis ta katte surnu näolt, silitas teda õrnalt, naeratas kurblikult ja ümises:
„Kuidas võisid sa mõtelda, et mina tõesti sind põlgan ja teda armastan? Oh sa rumal, rumal Villu! — Kui ma seda ei oleks ütelnud, siis oleksid sa minu eest otsekohe surma läinud... Kuidas võisin mina sind põlata, kallis Villu? Ma tahtsin ju, et sina mind pidid põlgama ja minu tühja pärast oma kallist elu mitte raiskama. Kas sa sellest ilmaski aru ei saanud?... Oh Vilu, Villu!... Sa põlgasid mind tõesti ja surid mind põlates. Mispärast surid sa, mu ainuke Villu? Mispärast?“
