teda läkastama. Enese all tundis ta poriga segatud märga põhku olevat ja kätega ümber katsudes leidis ta ennast nelja kitsa kiviseina vahelt. Ta kargas püsti ja sirutas käed ülespoole, aga sõrmed ei ulatanud lakke. Ta katsus ronida, aga seinad olid nii libedad, et sõrmed kuhugi kinni ei hakanud.
Sepp ei võinud enam kahevahel olla: ta oli sügava, pimeda haua põhjas.
Silmapilguks tegi mõte, et ta ennast kavalast rüütlist nagu rumal laps petta oli lasknud, sepa mõistuse segaseks. Ta tagus rusikatega vastu seinu, et veri taga, kiskus enese karvu ja karjus hirmsasti. Kui keha väsinud ja aru jälle selginud oli, istus Villu maha, mattis pea käte vahele ja himustas surra. Surm ei tulnud, vaid tuim, tundmuseta ja himuta olek, mis uni ei olnud. Kui kaua see kestis, sellest ei võinud sepp enesele aru anda. Kord arvas ta kauget, tumedat hädakisa kuulvat. Jälle kargas sepp püsti, peksis rusikad vastu seina veriseks, katsus karates lakke kinni hakata ja hüüdis jumalat ja inimesi appi. Keegi ei kostnud. Kauge kisa lõppes pea ja sepa ümber vältas jälle hauavaikus.
13
Toomapäeva on eestlased vanast saadik õnnetuse päevaks pidanud. „Toomas“ tähendab mõnes kohas otse surma ja hukatust, ja „Tooma kange käsi“ on katk. Õlut ei julgetud sel päeval teha, sest et Toomast, see on surma, tõrde kardeti pugevat.
Vara hommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal, sõitis lossi õue. Voorivedajad lõid silmanähtavalt kohkuma, kui kõiki rüütleid ja sõja-
