kui hulga inimeste koosrääkimist ära tunda. Korraga vaikis müdin ja siis hakkas sepp Villu tuntud hääl üksipäini kõnelema. Krõõt jäi seisma ja kuulama.
„Meie, sakalaste, vahel on kõik juba selge,“ rääkis sepp kaugele kõlava häälega, „aga Järva ja Ugenuse meestele, kes siia kokku on tulnud, tahan ma nüüd veel kõik täielikult ette panna, et nad siis teaksid, kas maksab meiega ühes sõdima hakata või mitte. Enne tuletan veel kord meelde, et meie kõik vandunud oleme sellest, mis siin räägitakse, mitte kellelegi sõna lausuda. Äraandjaid neelaku maa enesesse!
Mina olen nüüd Novgorodis, Pihkvas ja leedulaste juures käinud. Mu vaev ei olnud asjata, sest venelaste ja leedulaste vürstid on kindla sõnaga tõotanud, et nad meile appi tulevad, kui näevad, et meie tõesti sõjaks valmis oleme. Selle tunnistuseks nõuavad nad, et meie kõigepealt Viljandi lossi ära võtame. On see meil korda läinud, siis ei ole abisaamise pärast enam kahtlemist. Venelased ei karda saksu, nad on neid juba sagedasti võitnud. Leedulased vihkavad Saksa ordut vist veel enam kui meie. Neil on selleks põhjust küllalt. Alles hiljuti käisid ordurüütlid ja nendega mõned Saksa vürstid leedulaste maad laastamas. Hulk külasid hävitati ära, palju mehi tapeti maha, naised ja lapsed viidi vangi. Plonjani linnas oli neli tuhat inimest, kui sakslased teda suure väega sisse piirasid. Nad ei saanud linna enne kätte, kuni nad ta tuliste nooltega põlema pistsid. Paganad ei tahtnud elusalt armutute kristlaste kätte langeda. Nad pistsid üksteist vastastikku mõõkadega läbi ja langesid tulle. Kõige viimsed lasksid end vana preestrinaise poolt ära tappa, kes siis ise elusalt tulle läks. Nüüd alles tungisid rüütlid linna sisse, puistasid paganate põrmu tuulde ja tegid
86
