madki vihaseks. Elu oli kõigile läilaks läinud, aga parem oli siiski vahvasti võideldes kui nälja ja piinajate kätte surra. Mehed hakkasid seppa taga igatsema ja ootasid põnevusega seda silmapilku, mil ta uuesti nende keskele astuks ja neid oma võimsa häälega kui mitte võidule, siis ometi verisele kättemaksmisele ja ausale surmale kutsuks.
Sepp tuli viimaks.
Ühel päeval — see oli juba talve hakatusel — nägid sepapajast möödaminejad teda jälle alasi ees seisvat ja rauda taguvat, nii et sädemed lendasid. Kes aga sepaga juttu hakkas tegema, nägi varsti, et temaga suur muutus oli sündinud. Ta näis naeru ja nalja unustanud olevat; oma juhtumustest ei rääkinud ta sõnagi. Temaga ühes oli ka Priidu tagasi tulnud ja, nagu näha, sepa selliks hakanud; oma isamajasse ei tõstnud ta jalgagi. Päevad läbi tegid mõlemad agaralt tööd, õhtuti luusisid nad mööda külasid. Talupojad omalt poolt käisid neid sagedasti sepapajas vaatamas ja kadusid ajuti tundide kaupa pimedasse kolikambrisse, mis, nagu teame, sepapaja kõrval oli. Vahel oli hoopis arusaamatu, kuidas pisuke kongisarnane kambrike nii suurt inimeste hulka enesesse võis mahutada.
Hinrik Dusmer oli oma sõjaväega juba edasi läinud ja hävitas läänlaste riismeid, kes esimesest sõjast järele olid jäänud.
Sakalamaal valitses täielik rahu.
11
Risti Krõõda südamerahu oli Priidu kadumisest saadik rikutud. Poja arusaamatu needmine oli tema muidugi
