ennast palkonile peita ja oodata. Ta oli kuulnud, et Puidu mõisas naisterahvaste elutoad teisel korral olevat, ja arvas, et vist ka Maie sealsamas varjul hoitakse. Kalli neiu läheduse aimamine tegi sepa ihalduse teda näha nii tungivaks, et ta sugugi enam kannatada ei tihanud.
Uks läks kriiksudes lahti ja sepp astus kitsasse ruumi, kus muidu täiesti pime oli, aga eespool nõrk, peenike valgusejuga paistis, mis lukuaugust näis tulevat. Sepp tõttas sinna, piilus august sisse, ei võinud küll midagi näha, sest et võti ees oli, kuulis aga nüüd selgesti naisterahva rääkimist, kuigi ikka veel kaugelt; sepa hing jäi kinni, sest ta arvas Maie häält ära tundvat.
Ettevaatlikult katsus ta ukse linki tõsta, aga ta südame ärevus oli nii kange ja põnevus nii suur, et ta oma liikmeid ei suutnud valitseda. Uks läks pisikese kriuksuga lahti ja sepp vahtis ilukambrisse, mille seinad puunikerdustega ehitud olid. Maalitud laes rippus klaasist lamp, mis vähe valgust andis. Tagaseinas oli lahtine uks ja selle taga jälle valgustatud kamber. Seal olid kaks nägematut naisterahvast, kelledest üks hääle järgi Mai pidi olema, teineteisega elavalt kõnelemas. Ühe silmapilguga oli Villu ukse enese taga kinni tõmmanud ja enese suure ahju taha peitnud, mis ukse ligidal nurgas seisis.
„Kes seal on?“ hüüdis tagumisest toast naisterahva hääl, mis sepale ka tuttav kõlas; ta mõtles järele ja sai varsti aru kätte, et see keegi muu ei olnud kui preili Adelheid Herike, Viljandi komtuuri vennatütar ning nüüdse Puidu mõisa omaniku õde.
„Kes tuli?“ kordas preili Adelheid, kui esimesele küsimusele vastust ei tulnud.
Ühe silmapilgu vältas mõlemas toas täielik vaikus.
