kaim Goswin Herike — Maie röövija,“ ütles sepp tumeda häälega.
Krõõda näost oli võimatu aru saada, kas kuuldud uudis teda rõõmustas või kurvastas, aga ta tunnistas ennast nüüd alles surmani väsinuks, jättis jälgede otsimise meeste hooleks ja tuikus koju.
Mehed hakkasid hobuste jälgi kaugemale uurima. Need läksid esiotsa Viljandi poole ja pöördusid siis järsku pahemat kätt kõrvale, olid paiguti selgesti näha ja kadusid siis jälle nii täiesti, et kaua pidi järge otsima. Jäljed lõppesid viimaks suurel teel ära; teinepool ei olnud neid kusagil leida. Sepp saatis kõik seltsilised siit koju ja kõndis üksipäini edasi Puidu mõisa poole. Teed käies kuulas ta talupoegade hurtsikutes ja vastutulijatelt hoolega, kas keegi eile meest ja naist ühe hobuse seljas ei olevat näinud. Vastuseks raputati igal pool imestades ja naerdes päid.
„Nad on vist maanteel tükk maad tagasi ja siis metsast läbi koju sõitnud,“ mõtles sepp. „Aga miks nad sel korral nii ettevaatlikud olid?“
Ta oleks hea meelega kohe Puidu mõisa sisse ja noorsandi kallale tunginud, oleks see vähegi võimalik olnud. Aga Puidu mõis oli, nagu muudki mõisad sel kardetaval ajal, päris kindlus sügava kraavi, kõrge valli ja mahalastava väravaga. Ilma kutsumata ega teatud asjata ei lastud kedagi sisse ja sepp pidi sel korral tühjade kätega taganema.
8
Kõigest orduriigi kehast käis sel ajal otsekui hommikune viluvärin läbi. Rõhutud rahvaste — eestlaste, lätlaste, semgallide ja preislaste seas ei olnud endise vabaduse
