sep Flittergoldi on ta nii täiesti ära pahandanud, et see enam nägugi ei näita.“
„Jumalale tänu,“ sosistas Mai.
„Sa oled veel noor, Maieke,“ ütles Krõõt pisut kurvalt, „sa ei saa veel aru, mis sulle kasuks või kahjuks on, ega hooli sellest palju. Mina aga armastan sind, ja just sellepärast vihkan ma seppa, et ta sinu ja Priidu õnne vastane on. Ma soovin palavalt ja palun ööd ja päevad püha neitsit, et ta sind ja Priidut sest alatust elust välja aitaks, mille sees mina olen sündinud. See võib aga üksi siis sündida, kui sa saksa naiseks saad.“
„Kas see siis nõnda suur õnn on?“
„Suuremat õnne ei või sa siin ilmas kätte saada. Talupojale ei või sa minna, sest nemad on kõik orjad ja sina ja su lapsed peaksid samuti orjadeks saama. Aga kui nad vabadki oleksid, ma ei raatsiks sind siiski talupojale naiseks anda. Maarahvast ei paranda priius ega miski asi. Nad on toored, kadedad ja karedad; kui keegi neid ei valitseks, siis õgiksid nad üksteist ära. Naisterahvast ei mõista nemad lugu pidada, vaid teevad temast teolooma. Sakste juures on aga naisterahvas kõrges aus. Sakstele on jumal ise parema loomu pitseri näo peale vajutanud: nad on näost ilusamad kui teised inimesed, ausad, lahked ja helded...“
Siin jäi Krõõt korraga vait, sest toa uks läks lahti ja Priidu astus sisse. Ta riided olid närus, pea paljas, juuksed sassis, nägu kahvatu kui surnul. Ilma et ta häält oleks teinud või üheainsa pilguga ema ja õe peale vaadanud, läks ta laisal sammul toa tagumisse nurka ja heitis kummuli sängi. Ema ja õde tõttasid ta juurde ja valasid kaks pangetäit küsimusi ta kaela. Priidu tõrjus neid tumma käeliigutusega enesest eemale. Viimaks tõusis ta järsku istukile,
