„Kas naised ja lapsed peavad ka surema?“ küsis sepp varjamatu jälkusega.
„Minu tahtmine oleks neid puudutamata jätta,“ vastas Tasuja nukralt, „aga nemadki on rahva viha nii palju ärritada aidanud, et neile vähe armu loota on. Verevalamine äratab ikka verejanu.“
„Minu käsi ei pea neisse puutuma!“ tõotas sepp kindlalt.
Tasuja noogutas tema poole lahkelt pead.
„Sa oled kallimeelne mees, kuid raske on vihast hulka taltsutada,“ ütles ta südamlikult. „Tee kõik, kuidas ise heaks arvad. Mehed, võtke tema sõna kuulda! Tema hooleks jätan ma Viljandi rahva äratamise. Aidake teda kõigest jõust, katsuge iga ustavat meest tööle valmistada, aga olge kavalad ja ettevaatlikud, et vaenlane enneaegu märku ei saaks. On paras aeg käes, siis saadan teile oma saadiku. Tahab keegi tagasi astuda, siis tehku seda keelamata, aga mõtelgu, et ta vaitolemist on vandunud. Nüüd minge rahuga!“
Ükshaaval roomasid mehed jälle võlvialusest läbi ja kadusid metsa. Kõige viimaks seisid veel Tasuja ja sepp Villu üksipäini tühjade varemete keskel. Tulelont oli kustunud, kuu pilvede taha peitu läinud. Pimedus ja pühalik vaikus valitsesid maa peal, kuna need kaks meest sõjakära ja verevalamist ette valmistasid. Kaua ei raatsinud nad teineteisest lahkuda, nagu oleksid aimanud, et nad siin ilmas teineteist enam näha ei saa.
Nad jätsid teineteisega jumalaga ja kõndisid siiski veel hulk aega kõrvuti. Väike saatuse vääratus — ja kergesti oleks võinud sündida, et need mehed kui uue riigi alustajad käsikäes maailma ajaloost läbi oleksid kõndinud...
Viimaks lahkus üks paremale, teine pahemale poole.
