rukki väli, nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vast selgest taevast vihma sadama!
Villu oli segamata verega maamees ja maarahva põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ära kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ära oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli läbistikku raske orjus vitsavuhina ja piitsahoopide saatel. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma karedate isandate või riisuvate naaberrahvaste eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivasid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli.
Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega preester, ei munk ega ristisõitja — ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude killast, aga siiski oli tema elu pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida.
Terve eestlaste maa seisis sel ajal paljude valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid Taani kuningate sõna, või õigemini öelda ei kuulanud kellegi sõna, sest sealsed mõisnikud tegid, mis ise tahtsid; Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop; Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud; kõik muud endiste vabade eestlaste maajaod olid Saksa rüütliordu omad. Nimetatud isandad lasksid oma maid osalt ise harida,
6
