„Saksad ole!“ osatas Krõõt. „Vaata nokameest! Sina palju tead, mis sa oled! Kui sa saksa keelt räägiksid, siis näeksid kõik kohe, et sa pärisori ei ole.“
„Saksamaal on kõik pärisorjad — sakslased,“ ütles sepp. Kahju küll, et ta seda ütles, sest nüüd oli Krõõdal põhjus käes otsekohe tema kallale kippuda:
„Katsu mul suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala ilma hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Äh? Rumal ori sa oled ja selleks sa jääd. Armust on sind natuke valla lastud — nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma silmigi ei tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!“
„Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin üsna mõnus istuda,“ ütles Priidu haigutades.
„Vait!“ kärgatas ema. „Sina seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu kurivaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria peene antvärgi pruut. Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et sa Mariat omale loodad saada?“
„Olen ikka nii juhm,“ ütles sepp alandlikult.
„No siis jää ka juhmiks!“ kilkas Krõõt. „Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas sa tead ka, mis see tähendab: saksa rätsep? Temal pole muud vaja kui sinu peale kaevata, ja sind pannakse tulist rauda kandma ja puuakse võllasse. Oma põlvede peal pead sa temalt andeks paluma, et teda oled pahandanud.“
„Oleks ta seda selge sõnaga nõudnud, eks ma seda siis vist oleksin teinud,“ naeratas sepp.
„Aga ta pani plagama,“ lisas Priidu juurde.
Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane naisterahvas ikka mida-
