lapsed, keda ta hullupööra armastas, jumala ja sakste kartuses üles.
Kaksikud olid nüüd üheksateistkümne-aastased. Vend Priidu oli kena, sirge noormees, päris saksa näomoega ja käharate juustega, loomu poolest kergemeelne, suur võrukael, laisk ja hea südamega. Tema kõige armsam ajaviide oli mööda metsi ja külasid luusida, metselajatega sõdida ja külaneidudega naljatada. Õde Mai — ema üksi hüüdis teda ikka täie nimega Mariaks — oli ema nägu, niisama ilus, aga veel peenemate joonte ja liikmetega. Maie silmad olid lahked, nägu tõsine ja mõistlik, käte nahk sile kui siid, sest et ema neid mõne saksa soost väimehe tarbeks püüdis hoida; pikem ja peenem riie kui muidu talutüdrukutel kattis Maie jalgu, aga meie tunneme neid juba nende jälgedest.
Nii oli koht ja nõnda olid inimesed, kelle juurde sepp kange tuhinaga tõttas.
3
Villu ei tõstnud enne pead, kui ta järsku klõmaka õuevärava ette seisma jäi. Ta tõmbas sügavalt hinge ja ootas mõne silmapilgu, enne kui käe värava külge pani. Leides, et seestpoolt palgisarnane riiv väravale ette oli tõmmatud, hüüdis ta enda meelest kaunis õrnalt, hirmuga lähemate puude okstelt pelguvate vareste meelest aga küllalt käredalt:
„Ae, ristirahvas, tehke värav lahti!“
Õue poolt ei olnud häält ega liikumist kuulda.
Sepp kordas hüüdmist nii südikalt, et varesed hoopis teise metsa lendasid.
„Tohoo, mis sa märatsed?“ kõlas korraga noor ja värske
14
